norra

Kevadine jalutuskäik

Ilmad on meil nüüd kevadiselt soojemad ning just paar päeva tagasi sai Abikaasaga arutatud, et kui hommikupoolikul päike väljas on, tuleks juhust kasutada ja koos lastega välja minna – külmemal päikseta perioodil ei sundinud mind ükski vägi vabatahtlikult õue, aga nüüd on see puhas rõõm.

Täna hommikul aetigi mind üles teatega, et sööme ära ja läheme õue. Täpselt parajal ajal helistas Külli, kes oli ka lastega õues, nii ühendasime jõud – käisime vee ääres ja mänguväljakul.

IMG_5194

IMG_5197

IMG_5200

IMG_5206

IMG_5195

IMG_5199

IMG_5201

IMG_5210

IMG_5211

IMG_5215

Norra liivakastiliiv on hall, kivine ja tolmune. Lapsi ei häiri, ainult emasid 😀 Aga pesumasinad on olemas, nii et las lapsed lõbutseda 🙂

IMG_5220

IMG_5224

Leiva hind

Nii, kaalusin täna täpselt kõik kogused ja hiljem leiva enda kenasti ära ning tean nüüd enam-vähem täpselt oma leiva kilohinda.

Ühel odaval poeleival oli kilohind 33.80, ülejäänutel 60 ringis.

Kui ma küpsetaks tavalisest täistera rukkijahust, valgest suhkrust ja soolast, tuleks kilohind 7.80.

Kui ma küpsetaks mahedast täistera rukkijahust, pruunist suhkrust ja soolast, tuleks kilohind 17.65.

Kuna ma aga lisan lisaks ülamainitud mahedatele koostisosadele ka igat sorti maheseemneid: päevalille, kõrvitsa, lina, seesami, kanepi, chia… Siis tuleb minu leiva kilohind 26.85 🙂 Seemneid ma muidugi muul ajal ei kaalu, vaid lisan suvaliselt – täna panin ikka väga heldelt, nii et pigem võib see hind isegi tavaliselt veidi väiksem tulla.

Lisaks minu aeg ja elekter… Aga ka minu rõõm ja rahulolu absoluutselt iga kord, kui leiba küpsetan või söön.

Pole midagi paremat enda tehtud leivast!

Mõtlesin alguses küll, et mahejahu on tavalisest üle poole kallim, ei raatsi osta. Aga kui ma küpsetan iga kolme päeva tagant kaks pätsi leiba, ütleme 11 korda kuus, siis tuleb jahu pealt hinnavahe 134 kr. Meil kulub söögile kuus umbes 6000 kr, sellega võrreldes on see summa nagunii väike. Mahe on hea 🙂

Norra toidu hindadest, vol 2

Tegin hiljuti kokkuvõtted sellest, kui palju me Norras toidule kulutanud oleme. Ühe kokkuvõtte oktoobrist kuni jaanuarini, teise veebruarist – sest just siis hakkasime väga teadlikult vaatama toidu hindu ja kvaliteeti.

Tulemused on rõõmustavad. Esimese nelja kuu jooksul tuli kuu keskmine 6141 NOK (€833), mahetoidu osakaal kõigest 10%. Kuna panin need ostud kirja tagantjärele ja vaid toidupoe tšekkide põhjal, pole sinna arvestatud väljas söömisi – tähendab, väljas me ei söö, aga Abikaasa ostis ikka vahel töö ajal rämpsu ka. Veebruaris kulus toidule 6042 NOK (€820) – mahetoitu ja tavatoitu oli pooleks. Veebruari summasse on rämps sisse arvestatud, kuu alguses jõudis veel 160 kr eest osta, siis leppisime kokku, et see jama jäb ära ja hakkasin Abikaasale ise süüa tööle kaasa panema.

Täna läks meil toidule 1703 NOK, aga väga paljud neist asjadest on rohkem kui nädalaks. Tavatoidu osakaal oli 44%, mahetoitu 56%. Kui veebruaris ostsime veel mitmeid asju kallimalt ning mõningaid asju, mida enam üldse ei ostaks, siis on igati põhjust arvata, et märtsis kulub meil lõppkokkuvõttes vähem raha ning mahetoit saab kindlasti olema ülekaalus.

Rukkijahu ja munade puhul otsustasime ära, et ostame neid hoolimata hinnavahest nüüdsest mahedana (rukkijahu kilo 12.80 vs 29, munade tükihind 2.21 vs 3.70). Juustu koha pealt veel mõtlen – mahejuustu kilo on poole kallim (61 vs 123), aga ehk vähendame tarbimist ja ostame edaspidi ikkagi mahedat. Täna sai veel igatahes tavaline. Ülejäänud piimatooted, enamik kuivainetest, pastast-riisist, konservidest ja muust paremini säilivast toidust on mahedalt vastuvõetavate hindadega olemas, nendega pole probleemi. Värsket kraami ostame mahedana nii palju kui võimalik, aga osa on liiga kallis ja valik pole väga suur, nii et tavalise osakaal jääb arvestatavaks ka tulevikus. Liharindel on tulemused praegu kõige problemaatilisemad – ostame odavaimat, aga eetiline pool ja kvaliteet… Mõtteainet tulevikuks. Pole jõudnud veel süveneda, millises valikus ja hinnaklassis maheliha leidub.

Meie uus konkurentsitu lemmikpood on kahtlemata Kiwi – me poleks sinna eales sattunud, kui Külli poleks öelnud, et ajalehe vahel on nende reklaam, kus on hulk mahetooteid. Pood on väike, aga maheda valik suurepärane – laiem kui mujal ja soodsama hinnaga. Osa mahekraami on siiski saadaval vaid meie teises lemmikpoes Coopis, aga Kiwis on palju asju, mis on Coopist odavamad või mida seal üldse pole.

Üleüldse on mahetoidu hinnad erinevates poodides nii seinast seina, et täiesti uskumatu. Näiteks 300-400-grammistes pakkides oad ja läätsed – neid on kahes mahesarjas, GoEco ja GoGreen, mille sortimenti müüvad suuremal või vähemal määral kõik poed. Ühes poes on kilohind 20, teises 30, kolmandas 50. Täiesti jabur! Kikerherneid ja valgeid ube proovisime, aga nii palju ei maitsenud, seega rohkem ei osta. Punased oad ja läätsed seevastu on nüüd igapäevases menüüs – esimesed on soodsaimad Kiwis, teised Coopis.

Täna tegi Abikaasa meile lõunaks segu hakklihast, ubadest, läätsedest ja sibulast – lasi veel pikalt haududa ja täiesti võrratu sai, keele viis alla.

Tänane mahetoidu saak (hinnad on kilo kohta, kui pole märgitud teisiti):

IMG_5151

Coopist on banaan (14.90/€2.02), apelsin (14.90/€2.02), porgand (16.86/€2.29), sibul (17.75/€2.41), kartul (11.56/€1.57), punased läätsed (22.11/€3 – ostsime terve aluse :D), rosinad (66.80/€9.06), maitseained (17g pakk 10/€1.36) ja erandkorras ka hapukoor (300g 14.20/€1.93 – Kiwis on 13.50/€1.83, aga seal oli täna otsas – seega ostsime ühe Coopist ja Abikaasa läheb mõnel hommikul pärast tööd uuesti Kiwist läbi). Kiwist on munad (3.70/€0.41 tk), kohv (22.96/€3.12 250 g – mujal poodides on ligi 30), kaerahelbed (15.86/€2.15 – kuni see nad hinda ei tõsta, ostame iga kord varuks, sest mujal poodides on kilo juba 25.57/€3.47), punased oad (19.11/€2.59) ja linaseemned (37.03/€5.02). Mahepoest ostsime rukkijahu (29/€3.93) ja ICA-s, kus me tavaliselt ei käi, aga läksime täna soodushinnaga puuvilja ostma, jäi näppu palsamiäädikas (29.90/€4.06 250 ml). Lõpetuseks ostsime kodupoest Eurosparist suhkrut (39.90/€5.41).

Tänane tavatoit:

IMG_5156

ICA-st kiivid (12.50/€1.70) ja pirnid (10/€1.36). Kiwist õunad (9.83/€1.33), hakkliha (48.50/€6.58 – tänane parim avastus, see tundus olevat tavahind, varem polnud kuskil alla 65 näinud, kui just soodukas polnud) ja kartulijahu (43.80/€5.94 – eelmise paki ostsime mahepoest ja kilo hind oli 3x kallim, kui 250 g pärast kaht kissellitegu otsas oli, otsustasime, et tavaline kõlbab küll 😀 Hiljem leidsime, et Coopis oli veel odavam, 41.40/€5.62). Coopist brokoli (12.90/tk – kilohind tuli tänastel 24.52/€3.33), lillkapsas (tšekil polnud, järelikult saime tasuta), kapsas (13.90/€1.89), kurk (12.90/tk – kilo tänastel 39.45/€5.32), avokaado (28.90/€3.92), küüslauk (39.80/€5.40 – mitte kuskil pole muud küüslauku, ainult hiinakas :(), või (52/€7.06), juust (61/€8.28), sealihalõigud (42/€5.70), peekon (77,56/€10.52 – selle tarbimine tuleb ka maha jätta, kuna kõigil on sees kahjulik E250, ma küll ei tea, millega ma siis edaspidi mulgi putru ja pasta carbonarat teen :(), heeringas (56.48/€7.66 – see on tänane teine suur võit, et leidsime päriselt tavapoest soolaheeringa, kõik heeringas on siin muidu põhjamaadele omaselt jälgilt magus) ja meresool (59/€8 – läksime alt, sest vaatasime vaid kilohinda, mis oli sildile märgitud 20 ja jäi tähelepanuta, et 300 g topsi HIND oli 17.70 😀 Kõrval oli teine 750 g tops, mille kilohind oli 25.80, oleks pidanud ilmselgelt selle valima… Meil on jäme meresool kodus olemas, aga peenikest oli ka vaja, sest näiteks 2tl leiva sisse oli grinderis purustada enam kui tüütu). Kodupoest Eurosparist ostsime rukolat, spinatit ja ühe lehesegu – kõik 65 g ja 10.74/€1.46. Neil oli sel nädalal -40% soodukas ja enne viimast päeva ostma ei jõudnudki 😛

Ostmata jäi porru, sest see oli kole, ning külmutatud kanatiivad, sest meil pole teatavasti sügavkülma, seega ostame need alles päeval, mil reaalseks kokkamiseks läheb. Piima ja keefirit oli ka alles – joome nüüd peamiselt vett, piim on kohvi peale ja pannkookide kõrvale, keefir mulgi pudru kõrvale ja kama jaoks. Ei hakanud varusid täiendama, sest Kiwi avatakse juba kell seitse ja jääb Abikaasale tee peale, nii et ta saab seal alati pärast tööpäevaöö lõppu läbi käia.

Mähkmeid ostame siin Liberot (Up&Go püksmähkmed nr 6), pakid on Eesti omadest poole väiksemad. 20 tk maksab kõigis poodides 49.90. Hiljuti avastas Abikaasa ühes Kiwis, et seal oli hind 46.90 – kassas makstes selgus, et hoopis 39.90. Lisaks anti kaasa kaart, mida ostmisel kasutades on iga neljas mähkmepakk tasuta. Täna käisime teises Kiwis, kus mähkmete hinnaks oli väljas 49.90, aga kassas läbi lüües tuli ikka 39.90. Kiwis on üldse tihti nii, et hinnad on väljas suuremad kui tegelikkuses 😀 Nii et kui seni maksime ühe mähkme eest 2.50/€0.34, siis kui nüüd tõesti neljas pakk tasuta on, tuleb hinnaks 1.50/€0.20. Väga jabur!

Ega mul polnud üldse plaanis teist korda Norra hindadest nii pikalt kirjutada, aga tuli tuju ja nii see läks 🙂

Esimene iseseisev bussisõit

Meie “külas” elab veidi üle 2000 inimese ning peale eramajade on siin vaid toidupood, lasteaed ning koht, kus müüakse ja renditakse autosuvilaid 😀 Teised taolised külad on meist alates 3-4 km kaugusel, suurem keskus koos kõigi vajalike poodide ja asutustega ca 10 km kaugusel, Bergen ise ca 20 km kaugusel. Bergenis oleme käinud vaid korra – arvele võtmiseks tuli käia kõigepealt politseis ja siis maksuametis, viimase lähim kontor ongi Bergenis. Kõik muu vajalik – igasugused poed, arstid, raamatukogu jne jne jne, on 10 km kaugusel olemas ning seal me siis vajadusel käimegi.

Kuna auto on nagunii olemas, on sellega sõitmine odavam ja mugavam ning kasutame seda igal võimalusel. Praegu on aga meie auto paranduses ja Abikaasa rendiauto kahekohaline. Asju ajamas käimegi kahekesi, lapsed on seni Külli pere hoida. Tänaseks aga sain aja helsestasjoni, et saada tõend lasteaiajärjekorras eelise saamiseks – neil oli see ainus aeg, mis enne märtsi leidsid ja nad soovitasid tõendi kindlasti enne 1. märtsi ära esitada. Ühesõnaga võtsime vastu ainsa aja, mis oli meile nii ebasobiv, kui üldse olla sai – esiteks esmaspäeval, mil Abikaasa töötab ning ei saa kaasa tulla, teiseks täpselt laste uneajal, 13.30. No mis teha, eks – kui vaja minna, siis tuleb minna.

Seni olime bussiga sõitnud vaid ühe korra, detsembris. Auto oli katki ja oli vaja minna Ikeasse. Tookord sõitsime bussiga pimedas, bussipeatustel nimesid polnud ja bussis neid ka ei näidatud, nii et mina ei saanud üldse aru, kus maha minna – Abikaasale oli ümbrus tuttav, kuna ta sõidab igapäevaselt autoga, tema õnneks teadis. Sellest ühest korrast jäigi nii keeruline mulje, et uuesti proovida polnud mitte mingisugust isu – no ja nagu öeldud, autoga on odavam ja mugavam ka.

Bussipiletid läksid selle kuu algusest kallimaks – kui detsembris maksis üksikpilet täiskasvanule 27, siis nüüd juba 29 NOK. 4-15a laste ja pensionäride pilet on 15 NOK – kui Ikeas käisime, ei küsitud kummalgi otsal Plika eest piletiraha, ega ise ka ütlema ei läinud. Täna linna sõites maksin samuti vaid enda pileti eest, aga tagasi tulles kasseeriti üks laste pilet ka. Nii et sõltub bussijuhist – pool ajast saab laps, kes piisavalt noor välja paistab, ikkagi tasuta. Ja ausõna, neid hindu arvestades ma ISE küll ütlema ei lähe, et vaadake, ta on neli täis. Kui raha küsitakse, siis muidugi maksan tõrkumata 🙂

Bussipileteid on võimalik soetada igal erineval moel. On olemas plastikust transpordikaart, nagu Londonis Oyster, kuhu saab igasugu variante peale osta või lihtsalt raha peale panna ja seda jooksvalt kasutada. Samuti on võimalik maksta bussis sularahas, erinevalt Londonist on hind aga täiesti sama – Londonis on pilet bussis poole kallim. Nagu Londonis, on ka siin tsoonid, aga terve Bergen on tsoon 1, meie elame tsoonis 2 ning kõige odavam pilet ongi tsoonidele 1-2, kaugemalt tulijatel siis mõnevõrra kallim.

Üksikpilet maksab 29/€3.93. Teised variandid on päevapilet 110/€14.93, nädalapilet 220/€29.85, kuupilet 690/€93.62 ja poole aasta pilet 3450/€468.11. Sooduspiletid on poole odavamad. Lisaks saab osta kaardile 12 üksikpiletit 10 pileti hinnaga jne. Eks ma tutvun nende võimalustega kunagi siis, kui reaalne vajadus on, praegu panin lihtsalt teile mõned hinnad kirja, et üldist aimu saaksite.

Tegelikult ma arvan, see ebasobiv arstiaeg saadetigi kõrgemalt poolt selleks, et ma oma bussisõidhirmust üle saaks 😛 Sest täna, valges, läks kõik imehästi. Netis on olemas reisiplaneerija, taas kord sarnane Londoni journey plannerile. Sealt peaks saama otsida nii aadressi kui peatuse nime järgi – aadressiga oli mul probleeme, aga peatuste järgi toimib kenasti. Teadsin, et pean sõitma Åsane terminali, niisiis vaatasingi, mis kell buss tuleb, läksime aga peatusesse ja jõudsimegi kenasti kohale.

Meie kodupeatus. No ei ole peatuse nime kuskil, otsisin 😀

IMG_5131

IMG_5132

Muretsesin küll, kas ma ikka tean, millal on õige aeg maha minna – ütlesin bussijuhile ka. Õnneks oli terminal täiesti äratuntav – kõik eelmised peatused olid tavalised üksikud bussipeatused tee ääres, terminal aga suurem koht, kus kuus peatust, tähistatud erinevate tähtedega.

Abikaasa näitas mulle hommikul kaardi peal täpselt ära, kuidas ja kuhu minema pean. Olime seal korra varemgi käinud (samas majas asus ka too perarst, kus võeti vastu elava järjekorra alusel), aga pimedas ja autoga, olin haigete laste pärast mures ning ma olen teatavasti nagunii väga kehv orieteeruja, kes võib kellegagi koos kümme korda samasse kohta minna ning hiljem ikka mitte teada, kus see asub 😀

Mul olid kõik bussigraafikud, peatuste järekorrad ja ka google mapsi vajalikud kohad fotokasse pildistatud – no mis teha, kui nutitelefoni pole, eks 😀 Aga tõesti oli väga lihtne, nii et mul ei läinud kaarti vaja. Kõik inimesed läksid bussiterminalist otse jalakäijate tunnelisse, mis viis otse Åsane keskuse ette. Läksime keskusesse sisse, käisime pika-pika maa läbi keskuse, peatusime vahepeal teele jäänud laste mängunurgas, sest aega oli veel küllalt ning läksime siis teisest keskuse otsast jälle välja, vasakule ümber nurga trepist üles ja seal see helsestasjon oligi.

Helsestasjon on koht, kus hoitakse peal laste arengul, tehakse vaktsiine jne. Reaalse haiguse puhul tuleb ilmselt perearstil käia, aga muu värk siis seal. Vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Jalatsid tuli kohe ukse juures ära võtta, natuke edasi oli suur ootesaal paljude mänguasjadega, nii et lastel oli lõbu laialt. Kohe kutsuti ka kabinetti, kus oli jällegi palju mänguasju – lapsed lihtsalt mängisid, mina rääkisin töötajaga.

Tõenditel, mis ta oli välja printinud, oli laste emakeel maha tõmmatud (ma ei pannud tähele, mis sõna seal oli) ja parandatud vene keeleks. Seletasin siis, et ei, meil on ikka eesti keel, nii et ta pidi uued kirjad printima. Ta polnud kindel, kuidas eesti keel on ja mina ka ei teadnud 😀 Estland on Eesti, sellest tuletas ta keele koha peale estlandsk – on see siis õige või vale, aru saadakse igal juhul. Muud seekord ei tehtudki – anti uus aeg 13. märtsiks (neil on seal päris pikad järjekorrad), siis ilmselt mõõdetakse-kaalutakse ja pannakse kirja, mis vaktsiinid tehtud on.

Pidin Poisi väevõimuga ära tirima, tahtis mängima jääda. Palju ei puudunud, et ta oleks kõhuli põrandale viskunud ja jonnima hakanud, aga õnneks saime siiski suht rahulikult tulema. Kaubanduskeskuses käisime läbi teele jäänud postkontorist, ostsime margi ja panime kirja posti. Siis tagasi terminali – teadsin, et meie buss läheb D peatusest. Silma jäid A, B, C, E, F (ja kui oli G, siis see ka), aga just D-d polnud kuskil näha. Jalutasime hoonele terve tiiru peale, jõudsime peaaegu algusesse tagasi, siis vaatasin korraks selja taha ja nägin, et D oli seal 😀 Jalutamise ajal oli see post meie poole serviti, siis polnud midagi näha. Lõppkokkuvõttes leidsime siiski õige koha kiirelt ja saime kümne minutiga kenasti bussi peale.

IMG_5138

Olin bussile minnes vaadanud, et tagasi tulles saab kohe aru, millal kodupeatus on, sest just enne peatust on sealsamas tee ääres meie pood. Tagasiteel oli aga bussis, oh seda üllatust, päriselt olemas tabloo, mis näitas peatuste nimesid. Nii sai siis kodukoha nime nähes kohe nuppu vajutatud… Ainult selleks, et avastada, et see on üks peatus enne poodi, Külli maja juures 😀 Poe juures oleval peatusel oli hoopis teine nimi… Jälle targem 😀

Ühesõnaga läks paremini, kui oleks julgenud oodata – läks suisa imehästi. Ilm oli ka ääretult mõnus, päikeseline ja kevadine – sai ennast soojalt riidesse topitud, aga lõpuks olin enamik ajast palja peaga, ilma kinnasteta ja eest lahtise jopega ning soovisin, et oleksin jope asemel mantli pannud. Samas varjus oli jahedam, seal oli jope mõnus ja kapuutsi sai külma kaitseks pähe tõmmata.

Niisiis bussisõitu enam ei karda 🙂 Autoga on endiselt mugavam ja odavam, aga kui tahan näiteks kuskile üksi minna, siis pigem lähen bussiga kui võtan auto 😀 Kodupeatuse ära tundmine pole probleem, keskuse terminalis maha minemine samuti mitte. Sellest ma küll aru ei saa, miks pagana päralt bussipeatustes nimesid pole – Bergenis sees vast loodetavasti ikka on… Aga õnneks on osades bussides peatusi näitavad tablood siiski olemas, nii et asi pole täiesti lootusetu. No ja bussijuhi käest küsida saab ka alati. Kui see pilet ainult nii kallis poleks 😛

Isamaaline

Mulle väga meeldis presidendi kõne 🙂 Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei 🙂 Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord 🙂

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda 🙂

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:

Scroll to Top