öko

Söögijuttu

Ma rõõmustasin täna õige mitu korda söögi teemadel ja leidsin, et võiks äkki üle mõne aja sel teemal pikemalt kirjutada.

Mulle pakub tohutut rahuldust see, kui mul on täpselt paigas, kust mida osta – tean, kus on parim, soodsaim, maitsvaim jne. Ja iga natukese aja tagant tuleb mõni selline asi jälle juurde.

Tänane esimene rõõm oli hommikul, kui mulle toodi ära minu osa ühistellimusest ühest Tallinna hulgilaost, kust saab mahedalt seemneid, pähkleid ja kuivatatud puuvilju. Esimene kord oli mõni kuu tagasi, toona tellisin rosinaid (€4.48/kg), mandleid (€10.12), kuivatatud banaane (€5.51), kõrvitsa- (€7.50) ja päevalilleseemneid (€3.46). Seekord taas rosinaid ja mandleid, lisaks aprikoosid (€9.72), sarapuupähklid (€9.59) ja maapähklid (kooritud, €3.92). Seemned lähevad leiva sisse, pähkleid-mandleid krõbistame meie Abikaasaga, rosinaid söövad kõik, muud kuivatatud puuviljad jätavad mind üsna külmaks, aga teistele meeldivad küll.

Mm, mul pole tegelikult õrna aimugi, kui palju selline kraam poes maksab – olgu siis mahe või tavaline. Nii et ma ei oska selles mõttes hindu võrrelda, aga no need, kes teavad, saavad siis võrrelda.

Järgmine rõõm oli käik turule. Kui esiti ei osanud sealt midagi osta, siis nüüd on välja kujunenud paar oma kindlat kohta. Esiteks ostame Saaremaa letist lahtist võid ja juustu – või kilohind on tavaliselt €6, praegu juba pikemat aega soodukas €5.25. Juustust on kõige soodsamad ääred – no ausõna, MINUL pole vahet, kas ma söön juustu ÄÄRI või keskpaika, maitse on üks 😀 Kilo on €5.10, sama kilohinnaga on aeg-ajalt müügil ka Hollandi leibjuust, mis on siis esimene eelistus.

Saaremaa pole küll mahe, aga parem kui teised tavalised. Esiteks on Saaremaa lehmadel kõige mitmekesisem ninaesine (oh, need saaremaised niiiiidud), vähemalt see toodi mulle kunagi põhjuseks, miks Saaremaa võid teistele eelistada. Teiseks ja olulisemaks põhjuseks on see, et Saaremaa juust ei sisalda ainsana üht kahjulikku E-ainet, mille numbrit ega nime ma isegi hetkel ei mäleta. Ja tegelikult ma vist lugesin hiljuti mingit uudist, et E-piim äkki oli ka oma toodete koostist muutnud… Et äkki on nüüd juba mõni muu normaalne juust veel? No igatahes, juustu kulub meil palju, peamiselt juustu-küüslaugu võileivakatte jaoks, aga ka igasugu toitudesse. Ja võid peab alati  piisava varuga kapis olema – kunagi ei tea, millal küpsetamise tuju tuleb. Selveris tuli Saaremaa 175 g võipaki puhul kilohinnaks üle €7 ja kui märkasid juustu lahtisest letist võtta, oli kilo ca €6.50, kõik pakitud variandid aga vist suisa €8 ringis.

Teine regulaarne ostukoht turul on Raismikuoja mahetalu lett. Sealt tulevad meie pere pudruhelbed – rukki (60 senti/kg) ja odra (65 senti). Varasemalt katsetasin igasugu Pihlaka ringi helbeid (spelta, rukki, kaera), aga esiteks on need kallimad (€1-2.15), teiseks ma nisu väga pudrumaterjaliks ei taha, nende rukkihelbed ei läinud miskipärast lastele peale, kaerahelbed ka mitte, kuna seal sees oli kesti. Nii olin ma vahepeal täitsa hädas, sest ka teiste seni proovitud mahetootjate helvestega oli kestaprobleem, ostsin siis mõnda aega hoopis Myllärini helbeid, mis olid aga kallid (ligi €4/kg – issand, mida ma üldse mõtlesin, et nii palju maksin??). Igatahes Raismikuoja helvestest söövad lapsed putru hea meelega, nii et puhas rõõm – mahe, soodne ja maitsev.

Kui alguses ostsin leivajahu tükk aega Pihlaka ringilt 90 senti/kg (no hea mugav ju, kui koju kätte tuuakse), siis pärast Raismikuoja leti avastamist enam mitte – seal on kilo kõigest 65 senti. Sellega on ainult üks aga – tegu on ilmselt lihtjahu, mitte täisterajahuga, seega ei sisalda nii palju kasulikku kraami, kui ideaalis võiks. Nii et jahu puhul olen tegelikult endiselt otsingutel – viimati tegime näiteks ühistellimuse ühest Viljandimaa mahetalust, kus täistera rukkijahu maksis 80 senti/kg. Ostsin kohe kümme kilo ja tundub igati hea. Kuniks ma kuskilt soodsamat varianti ei leia, saab vist edaspidigi sealt tellitud, kui aga kahe tellimuse vahepeal otsa saama peaks, siis ostan ikka Raismikuoja letist.

Peale pudruhelveste ja jahu olen neilt ostnud veel linaseemneid leiva sisse (€3.20/kg) ja nisuterasid idandamiseks (€1/kg).

Raismikuoja leti kõrvalletist oleme viimasel ajal sattunud ostma kodumaist õuna, mugulsibulat ja rohelist sibulat. Tundub igatahes puhas kraam.

Kolmas rõõm oli õhtul, kui proovisin üht uut sorti mahedaid makarone, mida Kristina soovitusel ostsin ning leidsin endale uue lemmiku pastatoodete maailmas.

Makaronidest kasutasin siiani paralleelselt Tootsipeenra omi, Rimis müüdavat ICA sarja ja Rimi enda mahemakarone. Ma olen küll üldiselt see loll, kes igal võimalusel kodumaist kraami ostab, olgu see siis pealegi kallis, aga Tootsipeenra on ikka kohutavalt kallis ja maitseelamus pole ka selle raha eest NII eriline, kui võiks. Meie pere lemmik on küüslaugupasta, aga näiteks täisterapasta eriti ei meeldinud. No ja andke andeks, €3.07/400 g eest on ikka liigne luksus, meie sissetuleku juures vähemalt. Vahepeal ostsime kogu aeg Rimi makarone (€1.25/500 g), neil on penned, mis on mu lemmikud. Siis ma vahepeal vaatasin, et need pole durumjahust ja kandsin seega maha, nüüd vaatasin uuesti, et on ikka – ma ei usu, et koostist vahepeal muudetud on, pigem ma lihtsalt ei pannud tähele, et kirjas oli kõvanisujahu. Viimasel ajal oleme Tootsipeenra kõrval ostnud ICA sarja omi, mis on kõige soodsamad – 95 senti/500 g – ning lisaks ütleb silt uhkelt täistera durumjahu, nii et oleks nagu tervislik ka. AGA. Rootsi keeles on pakil kirjas mjöl av durumvete, millest kuidagi täistera välja ei loe. Ja paraku on need makaronid oma värvuselt nii heledad, et pigem kahtlustan küll tavalist durumit. Olen isegi mõelnud õekesel Rootsis uurida lasta, kuidas selle jahuga siis lood on, aga pole seni viitsinud.

Nonii, igatahes ostsin suurest Maximast Kristina kiidetud makarone, mil hinnaks €1.55/500 g. Nende puhul pole vist kahtlust, et tegu on tõepoolest täistera durumjahuga, kuna juba välimuselt on tumedamad, eestikeelne silt ütleb sõelumata kõvanisujahu (tõeliselt peen väljend või mis) ning itaaliakeelne pasta integrale. Täna sai siis esimest korda proovitud ning maitsevad suurepäraselt – nagu tavalised 😛 No ühesõnaga, ma ei ole täistera nisujahu maitsega kunagi sõber olnud – kookideski ei meeldi, kasutan selle asemel jämedalt jahvatatud speltajahu. Aga nondel täistera durumjahust makaronidel toda täisterajahu maitset ei ole, nii et juhhei. Tervislik, maitsev ja mitte küll kõige soodsam, aga Tootsipeenrast siiski üle poole odavam – edaspidi ostame ilmselt ainult neid. Ja minu rõõmuks on penned ka, need said küll täna ära tehtud, nii et fotole said spiraalid.

Nojaa, ja muidugi minu iganädalane/igakuine rõõm maheringide näol. Pole midagi paremat sellest, kui sulle kaks korda nädalas ülimaitsev mahe piim (70 senti/l) akna taha tuuakse, ausõna. Praegu on küll piimaga kitsas käes, nii et isegi minu tellimust tõmmati ajutiselt väiksemaks, aga eks ma siis joodan mehele-lastele rohkem keefirit või petti, neile see maitseb nagunii, lihtsalt keegi akna taha ei too, mahe ei ole ja poest ju tuua ei viitsi 😛

Nele käest saan peale piima veel mune (suured €1.50, väiksed €1.20) ja jogurtit (€2/kg) noil puhkudel, kui mul jälle tuksi läheb ning uut starterit vaja on. Nüüd saaks vist jälle võid ka, vahepeal ei olnud üldse, aga toorvõi säilib üsna vähe, nii et sellega on alati oht, et läheb enne halvaks, kui küpsetamise vaim peale tuleb, aga mujal ma seda praktiliselt ei kasuta. Ja no hind muidugi ka, €10/kg. Tegelikult – kui mul just mingit erilist küpsetamise õhinat peal pole, nii et iga päev uus kook valmib, siis korra nädalas ju võiks vabalt, aga koogid on mul rohkem emotsiooni ajel tehtud, kes see jõuab neli päeva ette planeerida, et võid tellida… Selles mõttes on Saaremaa variant lollikindlam – võib varuks osta, et alati olemas oleks, säilib kauem.

Nojaa, ja Nele piima pealt saadud koor läheb kohvi peale ning hapukoore valmistamiseks, nii et päris palju olulisi asju saab nii kaetud. Ja ma tean, et ta katsetab juustu tegemist, ootan põnevusega.

Ja oleks äärepeal unustanud, Nelelt skoorib ju aeg-ajalt liha ka. Ühe kuke näiteks saime ükskord (millega Abikaasa küll ka teisel katsel sõbraks ei saanud, valmistamise mõttes – ähvardas, et kui veel ostan, küpsetan ise 😛 Maitsev oli muidu küll) ja viimati veiseliha – 5 kg hakkliha (€5.50/kg) sai 200 g karpides sügavkülma ja paar praetükki ka (ei mäletagi, mis tükid need täpselt olid, Abikaasa vanaema soovitusel võtsime, €7-8/kg igatahes).

Pihlaka ring käib umbes kaks korda kuus, ma olen sealt õige paljusid asju katsetanud. Hinnad on neil minu meelest üsna soodsad. Kuna meil on aga vaja kokku hoida, kust iganes võimalik, siis mõningad asjad tulevad nüüd ikkagi mujalt. Ülal mainitud pudruhelbed ja rukkijahu näiteks… Sibulaid (€2.50/kg) tellisin tükk aega neilt, sest nii kohutavalt palju ei kulunud ja võrdlusmomenti muu mahedaga polnud (poes käia ma ju ometi ei viitsi :D). Mõni aeg tagasi tellisime kambaga mitut-setut sorti kraami ühest Valgamaa mahetalust ja seal oli sibulakilo poole odavam, sai 5 kg varutud ja tagantjärele tarkusena oleks võinud rohkem võtta. Mingi hetk telliti kambaga veel ühest mahetalust sibulaid, aga toona paistis varusid piisavalt, nii et ma ei ühinenud selle tellimusega, siis avastas Abikaasa aga uue lemmiku sibulapiruka, nii et varud kahanesid õige kiirelt 😀 Viimased kaks kilo oleme siis turult ostnud, mis pole mahe, aga olgu peale… Tahaks sealt Valgamaalt uuesti tellida, aga sellega on jeblamist, tuleks leida keegi, kes on nõus Tartust ära tooma või siis tellimusele 5% transpordikulu lisaks maksma.

Okei, tulles tagasi Pihlaka ringi juurde, siis sealt tulevad meie kartulid (60 senti/kg), porgandid (€1.10/kg), valge jahu (väiksemas koguses kookide sisse parema kerkimise tarbeks, €1.10/kg), spelta sepikujahu (jämeda jahvatusega, meie pere põhiline koogimaterjal, imeliselt odav €1.10/kg), peeti-kaalikat-naerist-küüslauku olen vahel tellinud (ei viitsi hindu otsida), terad idandamiseks on peale spelta kõik 80 senti/kg.

Kartuleid sai nüüd ühest viimatisest mahetalust 30 kg kottides suisa 25 senti/kg, nii et ilmselt oleks arukas ka neid hulgim ja soodsamalt varuda. Aga no mulle kartul väga ei maitse, nii et meeletult tihti me seda ei söö (samas ikka mitu korda nädalas tuleb ära) ja see 60 senti ei tundu(nud) ka üldse kallis 😀 Need on need eurod, ma ütlen. No igatahes, kevadel on kõigi üle talve säilinud juurikate toiteväärtus eriti madal, nii et piiran kartulitarbimist hetkel eriti, suvel saab nagunii jälle natuke endale maha pandud või värsket kartulit turult toodud, eks siis järgmise talve varude puhul mõtleb pikemalt.

Aga Pihlaka ring mulle ikkagi hullult meeldib, see onu on nii lahe, temaga võib alati pikalt juttu ajada, no ja üldse, ma lihtsalt armastan kõiki neid inimesi, kes mulle mõistliku hinnaga mahekraami koju kätte toovad. Ma olen mugav ja mulle meeldib osta läbi võimalikult väheste vahendajate.

Ma olen siin maininud päris mitmeid grupitellimusi – meil on ju nüüd juba mõnda aega FB-s kinnine grupp, kus pärnakad oma mahejuttu ajada saavad. See on absoluutselt super, sest kui foorumeid unustan ma lugeda, siis FB-s olen pidevalt, nii lihtne on kogemusi vahetada, suurema kambaga kuskilt tellida ja nii edasi. Mahe elu on kohe mõnusam!

Mis ma siis veel toidust räägin…

Suhkrut ostan viimasel ajal kogu aeg Dansukkeri fairtrade demerarat, mille kilohind on suures Maximas €2.68. Mahedas Margis on nüüd lahtine suhkur ka, kilohinnaks €4.90 (varasemad pakitud suhkrud olid neil poole kallimad), aga ma küpsetan ikkagi nii palju, et… Ei tõuse mu käsi hetkel seda poole kõrgemat hinda maksma. Samas valget suhkrut ma enam ka osta ei suudaks, olgu eelarve siis kuitahes nigel. Kui üldse mahedat tahta (sest ideaalis ju tahaks), siis peaks ikka teistest linnadest vedama, Tallinnas või Viljandis olla ka hea kilohinnaga olnud, täpsemalt küll ei tea, peab uurima.

Soola ostsin viimati Mahedast Margist – himaalaja sool, peaks olema üks parimaid, kilo oli €4.65. Tuleb meelde, et juhtusin nägema Abikaasa vanaema juures himaalaja soola pakki, millel oli hinnaks €3.90 ja ta ütles, et ostis selle Riiamariist.. Mul ei tule kunagi meelde, et seal ju ka sellist kraami on, sealt käin ma seepi ja kosmeetikat ostmas 😛 No erilist vahet pole, soola ma just igakuiselt ei osta, see 75 senti siia-sinna ei loe suurt miskit.

Maitseaineid pole viimasel ajal eriti ostnud, must pipar ja kaneel Mahedast Margist… Port Artur 2-s on üks pisike pood Don Joli, kuhu ma ise jõudnud pole, aga pidavat olema hea maitseainevalik ja palju mahedat ka.

Idandamiseks ostsin viimati mungube lahtiselt Tallinnast suurest Mahemarketist, kilo hind oli umbes €6.50. Ei tea, kas kuskilt saaks odavamalt… Need on röögatult kallid võrreldes kõigi nö kohalike teradega, aga need idanevad nii kiiresti ja mõnusalt, samas kui nisu ja muuga pole mul siiani õnneks läinud – unustan loputada ja jube kergelt lähevad hallitama. No enda laiskus, ma kavatsen nüüd ikka korralikult ette võtta.

Leiba küpsetan nüüd ise, korraga kaks, üks päts kaalub ca 700 g, arvutasin miski hetk välja, et peaaegu 1,5 kg leiba läheb mul maksma… €1.21 vms. Tegelikult seemned tulid hiljem lisaks ja kui nüüd veidi kallim täisterajahu ka, siis pakun, et äkki kaks leiba kokku €1.50 või isegi rohkem. Noh, Vändra Leiva pool pätsi täisteraleiba maksab poes peaaegu €2, nii et kasud sees 😛 Maitsest rääkimata, minu leib on palju parem kui ükskõik milline poeleib.

Ja ma paratamatult olen skeptiline igasuguse mahetoodangu suhtes, mis sisaldab soola ja suhkrut. Lihtsalt sellepärast, et kõige odavam “mahe”suhkur on ju Dansukkeri valge rafineeritud, mis on hoolimata mahedast sildist täielik jama. No ja sool ei saa üldse mahe olla, seega kui mahetootel pole just täpselt kirjas, mis soola see sisaldab (Nele kasutab näiteks meresoola ja muugi mahekraami koostisest olen seda vist leidnud), siis kahtlustan ikka tugevalt, et see ikka kõige tavalisem valge sool on. Nii et mulle meeldib kõike ise teha, siis olen vähemalt täitsa kindel, mis seal sees on.

Saia ei osta me praktiliselt kunagi, no äkki kord kolme kuu jooksul toome lahtise Lahe saia koju.

Kui rääkida asjust, millest kõige teravamat puudust  tunnen, siis otse loomulikult värske kraam ja lihakraam. Suvel on värske kraamiga lihtsam ja talveks tuleb lihtsalt roppu moodi varuda. No aga viinamarjad ja virsikud-nektariinid, meie SUUUUURED lemmikud, mis on ühed kõige saastunumad üldse, ütlevad igasugu targad nimekirjad ja pingeread, neid Pärnust üldse mahedalt ei saagi ja ma pole ka sugugi kindel, kas me jõuaks neid osta. Mahebanaane ja -kiivisid ostame, kui Maximasse satume, aga pool ajast on need ikka tavaliselt ja kõik muu ka 🙁

Lihaga on nii ja naa. Nüüd on mõneks ajaks veiselihaga rahu majas ja mahedat siga pidi ka mu meelest miski hetk kevadel saama, siis on kavas jälle hunnik sügavkülma varuks osta. Kõige nukram lugu on aga suurima lemmiku kanalihaga – ei pea olema mahe, tahaks lihtsalt õnnelikku talukana, aga ei tea küll, et Pärnus kuskilt saaks. Suitsusingid on teised suured lemmikud, mida puhtalt jällegi kuskilt leida ei oska, vahel Gildi taluturult oleme ostnud. Selles mõttes on Tallinnas ikka kergem, olen vähemalt lugenud, et Sadama turult saavat õnnelikke kanu ja kas mitte Kristiines keskuseski pole mingi väike lett, kus müüakse ehtsat suitsusinki…

Ah, see liha teema on üldse äärmiselt problemaatiline. Ma olen nii suur loomasõber, et kui ma ise peaks oma liha tapma, siis oleks taimetoitlane 😛 Samas ma naudin liha täiega ja ei kujuta sellest loobumist ettegi. Aga ikkagi tundub kuidagi silmakirjalik see, et ma tahan süüa liha, mille päritolule ma eelistan mitte mõelda. Mis me siin loomade tapmisest räägime, mul hakkas isegi täna jube kurb, kui Nelega rääkisin. Vaene väike vasikas, kellel peaks piimale eelisõigus olema…

Põhimõtteliselt on meil kavatsus sebida kuidagi võimalus ise suitsusinki teha – Abikaasa õde ükskord tegi mingi tuttava juures. Tema ostis oma liha küll kuskilt hulgilaost, me tahaks ikka mahedat. Kui see kevadine siga nüüd üks hetk peaks saadaval olema, siis tuleb sel teemal uuesti tõsiselt mõelda. Jajaa, ma tean, et suitsetatud kraam pole ka üldse mitte kasulik, aga no mida sa hing teed, NII HEA ON. Hoopis teine tera, kui see jama, mida poes müüakse. Me praegu katsume osta väiksematest poodidest ja küsida puhtamat kraami, aga ma pole kunagi kindel, kas see ka tõesti puhas on või müüja lihtsalt ütleb, mida me kuulda tahame…

Oh, hea küll, niigi liiga pikk jutt sai, olen seda ligi kaks tundi kirjutanud ja uni on peal. Kindlasti jäid mingid olulised asjad mainimata, aga kui kedagi miski huvitab, saab alati küsida.

Igatahes mulle hullult meeldib see, et ma olen nii paljude asjade puhul oma lemmikud leidnud, et nende varumine on taskukohane ega ei nõua suuremat ajakulu. Mulle meeldivad maheringid, mis kraami koju kätte toovad, meeldib tellida koos teistega otse tootjatelt, et saada võimalikult soodsalt, meeldib osta turult, meeldib sooduspakkumiste ajal varuda (näiteks ICA sarja sain ükskord -25% või mis ta oligi, kohe pikalt mureta nüüd)… Mulle meeldib süüa puhast ja kvaliteetset toitu 🙂

Öko püksmähkmed: Muumi vs Nature Babycare

Üritasime Plikat tükk aega öösel mähkmevabaks harjutada, aga paraku ei läinud olukord paari kuuga kuidagimoodi paremaks. Kui lastetuba külmapuhkusele läks ja lapsed meiega ajutiselt ühes toas magama hakkasid, panime mähkme jälle alla, sest Plika on liiga tihti meie kaisus ja suures voodis ju veekindlat lina pole.

Poiss oli vahepeal 100% riidemähkmete peal, aga miski hetk saime aru, et tema tagumikule öine riidemähe hästi ei mõju (mis teha, sellises vanuses on kraam juba liiga happeline ja vahetada keset ööd tõesti ei viitsi), seega tulid ka temal öösel ühekordsed tagasi. Hetkel kasutan neid ka lõunaune ajal, mis on teatavasti endiselt väljas kärus 3-4h ning seoses kevadega nõuab Poiss kohe pärast ärkamist kiikuma. Riidemähe vajaks aga kohest vahetamist – üldse ei viitsiks röökiva lapsega tuppa minna, et kõik õueriided seljast kiskuda ja siis kohe tagasi panna.

Ühesõnaga meil kulub hetkel kolm ühekordset mähet ööpäevas (reisides rohkem). Omal jalal ringi sebivate laste puhul on minu meelest ainus vastuvõetav variant püksmähe – Poiss on hetkel 12+ kg, Plika kleenuke 15+, nii et nad kasutavad eduliselt ühte suurust.

Kui Liis mulle ütles (hehe, tegelikult ütles tema vist Kristinale ja Kristina mulle), et Prismas on müügil uus ökomähkmete sari, kus on ka püksmähkmed, siis liigutasin rõõmust kõrvu, sest Moltex püksmähkmeid üldse ei tee ja Muumi omad on üsna kallid. Õnneks on need aeg-ajalt soodukaga ja siis saab ikka rohkem varutud, aga konkurents ja valikuvõimalus on äärmiselt tervitatavad igal juhul. Niisiis kui eelmisel kuul Tallinnas käisin, vedasin prooviks paki koju ja jäin väga rahule, seekord ostsime kohe kolm pakki varuks.

Muumidel kasutame suurust nr 5, mis on 7-15 kg, ühes pakis on 40 mähet, hinnaks Selveris (ainus koht, kus Muumi püksmähkmeid Pärnus näinud olen) €18.50, sooduka ajal €14.79 – tüki hind siis vastavalt 46 või 37 senti.

Nature Babycare/Naty mähkmetel on suurus nr 4 8-15 kg, pakis on 36 mähet ja hinnaks €12.30, mis teeb tüki hinnaks 34 senti.

Tegelikult on ökomähkmed üldse mõnes mõttes enese petmine, eks. Seda küll, et nad ei ole keemiat täis topitud ning neid ei valgendata klooriga, aga just see lagunemise osa – ma ei usu, et keegi meist neid päriselt tükkideks lõigub ja (ussi)komposti paneb. Aga tavaprügi hulka topituna ei hävine need kindlasti kiiremini kui tavalised mähkmed. Moltexi puhul on mul meeles, et terve mähe pole biolagunev, vaid suurem osa sellest. Kui palju Muumidest või nondest uutest laguneb, pole viitsinud isegi uurida, sest nagu öeldud, ma viskan mähkmed nagunii tavaprügisse.

No ja õeke on rääkinud, et Libero olla ka hullu ökoks keeranud, aga ma pole ka selle kohta täpsemalt uurida viitsinud. Nad kindlasti on midagi teinud, aga kas nende tootmine ja koostis on nüüd võrreldavad teiste ökokatega? Ei tea.

Igatahes – minu meelest on Naty sama hea kui Muumi. Hea küll, ainus erinevus on see, et Muumidel on selja peal keeps, millega kokku keeratud mähe kinni kleepida, paksema kraami puhul tuleb see kasuks. Aga ausalt, see pole minu jaoks piisav argument, et maksta ühe mähkme eest 34 sendi asemel 46 või paremal juhul 37 senti. Nii et nüüdsest peale tuleb iga kord Tallinnas käies mähkmevarusid täiendada.

Mittepüksmähkmete puhul kusjuures olla Muumide tükihind odavam tulnud, ütles Kristina. Täitsa võimalik, sest Muumide püksmähkmed on tavalistest mingil põhjusel lihtsalt röögatult kallimad.

Päh

Avastasin veidi üle kuu aja tagasi Ökosahvri lehelt küpsetuspulbri, mida müüdi ilmselt lahtiselt, sest kirjas oli kilo hind. Olin rõõmust rõngas, sest tavapoe omas on kahjulik E-aine, aga mahepoodides olin senini sattunud vaid 4x25g pakendatud küpsetuspulbrile, mida ma ei ole nõus ostma ei idiootse ülepakendamise ega idiootselt väikese koguse ja sellest tulenevalt kalli hinna tõttu.

Ja otse loomulikult on see Ökosahvri oma nüüdseks läbi müüdud. URR. Ma ju võin loota, et ÄKKI Mahemarketis on ka, aga ma enda arust küsisin, kui viimati seal käisin ja siis olid ka ainult need totrad väiksed pakid. No see oli septembris, äkki on miskit muutunud.

Või siis pean ikka ise soodat ja sidrunhapet kokku segama hakkama. Ma kuskilt lugesin, et see ei toimivat nii efektiivselt, kui võiks… Blah.

Idandamine? Imelihtne!

Mina olen elav näide sellest, kuidas kõik mahetoitumisega seotud “keeruline” on ainult mõtetes kinni. Olen küll juba mitu hea aastat järjest rohelisema mõtteviisiga, aga ometi tundus/tundub mulle nii paljude asjade puhul, et “see on ju NII keeruline, mina seda küll teha ei viitsi”, kui aga lõpuks ära proovin, siis tõden, et on tõesti nii lihtne, kui räägitakse.

Jogurti, hapukoore ja leiva tegemine näiteks on lihtsad, ehkki kunagi ma arvasin küll, et mina ise elu sees leiba teha ei viitsi, vaat kui masina saaks… Aga näe, tuli välja, et sõtkumine pole kohustuslik, see mulle ei meeldinud, segan tainast vispliga ja teen leiba nii mis mühiseb.

Üks asi, mis veel keeruline tundus, oli idandamine. No et kui just spets kasti pole, siis mölla purgi poolviltu keeramisega ja… Nii sain emalt eelmise aasta märtsis pool pakki Mahemarketist ostetud idandamissegu, aga see seisis senini sahtlis (säilivusaeg oli õnneks 27.02.2012, üsna õigel ajal leidsin üles). Talvest ja värske rohelise kraami puudumisest tulenevalt tekkis idude mõte jälle pähe, googeldasin korra, leidsin Aeda postituse ja järsku tundus see nii lihtne, et paningi kohe purgi kappi.

Täna said valmis, minu vaev ja ajakulu olid seejuures üsna olematud. Mm, ma jumaldan idusid, nüüd on ainus probleem see, et ma võiks terve selle kausikese üksi nahka pista, aga inimesele vajalik päevanorm on vist paar supilusikatäit ja liiga palju polevat ka hea. Ma täpselt seda teemat ei valda, olen nagu kuskilt kunagi lugenud, peakski uuesti uurima.

Igal juhul täiesti ideaalne, mahe, värske ja kasulik kraam talvel, kus muu värske sugugi nii kergelt kätte ei tule. Lähen nüüd kiirelt ökopoodi ja ostan seekord juba suurema paki.

Hea, et ikka kaks tegin…

…muidu poleks homme hommikul ikka midagi süüa olnud 😛

Ma olen endiselt NII rahul, et lõpuks leivaküpsetamisega päriselt otsa peale sain. Täna võin jälle öelda, et küpsetasin seni parima leiva – eelmine kord panin ilmselt hajameelsusest ikkagi vaid ühe leiva jagu vett, täna hommikul hapnema pannes oli pott tunduvalt rohkem täis.

Vanasti panin taigna õhtul hapnema ja küpsetasin järgmisel päeval, nüüd panen hommikul hapnema ja küpsetan õhtul. Viimane variant meeldib mulle palju rohkem, sest nii on järgmisel hommikul värske leib võtta, leib ongi ju mulle kõige olulisem just hommikul. Kusjuures sellise ajagraafiku mõtlesin välja tänu sellele, et hakkasin endamisi arutlema, kuidas leivaküpsetamine siis toimuma hakkab, kui ma tööl käin. Kenasti saab 🙂

Olen oma leivaga lõpuks nii rahul, et julgen oma leivateoharjumused ka kirja panna – nüüdseks on kõik nii mälus ja käpas, et Nele postitusest enam näpuga järge ajama ei pea.

Kui vaatan hommikul, et järgmiseks hommikuks enam leiba ei jätku, siis võtan poti, panen sinna 8 dl sooja vett, kallan sisse juuretise ja nii palju rukkijahu, et tekiks umbes hapukoore paksusega pläust. Potile kaas peale ja praeahju hapnema – nii ei jää päevaste toimetuste ajal ette. 6-8 tundi hiljem tõstan juuretise osa eraldi potsikusse ning segan sisse kaks väikese kuhjaga teelusikatäit soola (hetkel on rose sool), 2 dl suhkrut (rafineerimata demerara), paar näpuotsatäit koriandrit ja peoga igasugu seemneid – hetkel on kodus vaid emalt saadud lina- ja mooniseemned, plaanis on seemnevaru täiendada, ehk pähkleid ka, pole veel lihtsalt jõudnud. Üheks teiseks puhuks ostetud, aga seisma jäänud rukkihelbeid viskasin ka sisse, nüüdseks on need otsas. No ja siis veel jahu, täitsa ilma mõõtmata, lihtsalt nii palju, et vispliga veel segatud saaks (vispel on õnnistus, ütlen ma, suur tänu Nelele selle idee eest. Puulusikaga oli palju keerulisem ja sõtkuda mulle ei meeldi, olen liiga mugav).

Minu kogused on kahele leivale – üks oleks vähe, sest esimene läheb tavaliselt soojalt, kolm jällegi palju, sest mulle maitseb värske leib ja leivategu on nii lihtne, et võin tihemini küpsetada küll. Niisiis määrin vormid võiga, panen taigna vormi, silun märja käega, torkan näpuga augud sisse ja panen pliidile rätiku alla kerkima. Kuna meil on köögis päris soe, siis kerkivad tegelikult juba kahe tunniga üsna hästi, no ma enamasti ikka lasen “igaks juhuks” 3-4.

Siis ahi sooja ja veekauss ahju, küpsetan 225 kraadi juures 15 minutit, 200 juures 20 minutit ja 180 juures 25 minutit. Iga temperatuurikeeramise ajal pintseldan leivad veega üle, viimase 25 minuti küpsemise ajal korra vahepeal veel ka. Siis ahjust välja, pool tundi jahtuvad räti all, seejärel võtan vormist välja ning jahtuvad samamoodi rätiku all edasi. No ja sel ajal juba muidugi degusteerin ka. Täna, nagu pildilt nägite, sai peaaegu terve leib ära degusteeritud 😀

Nii mõnus on kodus leiba teha, selle asemel, et poest lõputul hulgal kilekotikesi koju vedada. Ja poe leib pole pooltki nii hea, isegi mitte mahedad variandid, pole kunagi nii pehme ja nii maitsev… Ja juuretisega leib ei lähe hallitama, see on ka mõnus. Kui poe leib (need ju enamjaolt pärmiga) mõnikord liiga kauaks seisma jäi, siis juhtus vahel ikka, et viimased viilud läksid hallitama, koduse leivaga seda muret pole. No see saab muidugi nii kiirelt otsa, et ei jõuaks nagunii hallitama minna 😛

Nii et üks kasulik harjumus jälle juures. Tundus keeruline, aga kui õiged nipid kätte sain, on tõeliselt lihtne – tuleb küll ette planeerida, sest aega läheb kokku pea terve päev, aga minu osa sellest on minimaalne, ainult paar kokku segamist, vormi tõstmine ja veega pintseldamine.

Jogurt, hapukoor ja leib tulevad nüüd kõik kodust. Järgmiseks tahaks lõpuks pasteediteo ette võtta ja siis tuli veel meelde, et pelmeenitegu tahtsin ju ka kangesti proovida – vormi pole ikka õnnestunud skoorida, peab vaatama, niisama mätserdada ei viitsi.

Ise teha on mõnus!

Scroll to Top