Kõigepealt lasteaiast.
Eile hommikul läks halvasti ja seda tänu meile endile, me nimelt tülitsesime hommikul Plika kuuldes. Tulemuseks oli see, et Plika hakkas Abikaasale juba lasteaia värava taga rääkima, et tema ei taha minna. Läksid ikka sisse ja võtsid riided ära, Plika juba enam-vähem rahunes ja läks mängima, aga siis tuli Abikaasal töökõne ja kui ta riietusruumi rääkima läks, sattus Plika hüsteeriasse. Iga kord, kui Abikaasa teda sülest maha panna üritas, tuli hüsteeria tagasi, nii sai ta pool tundi hiljem lihtsalt koju toodud, sest Abikaasal oli vaja tööle minna ja hüsteerias last aeda jätta ei tahtnud.
Pärast pikka emaga arutamist otsustasime teha nii, et täna-homme jääb Plika koju, siis tuleb nagunii nädalavahetus – see aitab negatiivsel mälestusel tuhmuda. Küll aga läheme homme õhtul jõulupeole – Abikaasa ei saa, aga ema ja Poiss tulevad kaasa – küsisin kasvatajalt üle, kas nii on okei, lubati lahkelt. See pidu saab kindlasti olema positiivne emotsioon, Plika oskab juba kingitusi hinnata ja tal on kindlasti lahe vaadata, kuidas sõbrad laulavad, seekord jääb ta küll veel publiku rolli. Kuna saab olla koos tuttavate inimestega, siis on see ühtlasi ka nö saali märgistamine.
Nädalavahetusel paneme ema ja Abikaasaga pead kokku ja mõtleme välja sõjaplaani – üritame tekitada mingi rutiini, mis võiks sobida nii meile kui Plikale, et ta saaks turvaliselt harjuda.
Mis puutub tollesse kasvatajasse, kes soovitas mul konkreetsem olla ja mitte juures passida, siis ma usun, et tegelikult ta mõtleski ikka pigem seda, et alati ei saa iga nutu peale joosta, millega ma olen täiesti nõus. Abikaasa sai temaga eile paar sõna juttu puhuda ja kui ma täna helistasin, et homse peo kohta täpsemalt üle küsida, siis rääkisime ka üpris pikalt. Ja minu mulje temast on jätkuvalt väga sümpaatne ja positiivne.
Üleeilsed emotsioonid kumuleerusid tänu sellele, et olin väsinud ja näljane, tänu sellele oli mul terve aja lasteaias külm ja uni ja mitte eriti hea olla. Ma ei usu, et Plika mu väsimust tajus, temaga suutsin väga sõbralik ja julgustav olla, aga ise pidin selle nimel rohkem pingutama. Plika ei olnud ka kõige paremas tujus ja kui ma siis viimaks kasvatajaga natuke rääkida sain ning tema jutust ilmselt väheke valesti aru… Ning hiljem emaga rääkisin… Siis tekkiski selline tundeid välja elav kakofoonia, mis sai täiesti tahtmatult kasvatajaid ründav, ehkki ei olnud mul mingeid etteheiteid ei meie ega ammugi kõigile teistele kasvatajatele. Lihtsalt olukord oli keeruline, kokkusattumused kehvad ja tunded laes.
Aga hea oli, et nii palju vastukaja tuli, see aitas mul eneses selgusele jõuda ja esialgsele sisetundele kindlaks jääda. Kahju muidugi, et mul ei tulnud oma teadmatusest pähe see, et peaksin Plikale peale rühmaruumide ka muudes uutes kohtades turvatunnet pakkuma, nii et ta pidi mitu päeva järjest rohkem nutma, enne kui see mulle kohale jõudis. Kahju muidugi, et me eile hommikul tülitsesime ja sellepärast Plikale veel ühe negatiivse lasteaiaga seotud kogemuse tekitasime, ehkki viga polnud ju üldse lasteaias, vaid meis endis. Sellevõrra läheb nüüd kauem aega, et turvatunne temas uuesti taastada. Algusest peale õigesti käitudes oleks harjumine kindlasti olnud kiirem ja valutum, aga mis teha – ka meie oleme kõigest inimesed, situatsioon on uus ja meiegi alles õpime.
Mulle meeldib meie lasteaed. Rühmaruumid, teised lapsed ja kasvatajad on mõnusad. Ma nägin, et ka Plikale meeldis seal, enne kui endi oskamatusest talle need väikesed traumad tekitasime. Ma tunnen, et kui temaga nüüd ettevaatlikult ja tasapisi edasi harjutada, siis rühmaruumi ma julgen teda kasvatajate hooleks jätta küll – usun, et selle koha pealt olen talle juba piisavalt turvatunnet andnud, nii et kasvatajad suudavad teda lohutada, kui kurbus peaks tekkima. Samamoodi tunnen, et väljaspool rühmaruumi nad teda lohutada ei suudaks, kuna SEAL pole ma talle saanud veel omalt poolt turvatunnet pakkuda. Ja Plikale on seda vaja. Nii ma siis käin kaasas, kuni tunnen, et võiks ka üksi proovida.
Ja kui mul on tunne, et Plika on kogu lasteaia keskkonnaga piisavalt tuttav, siis olen ma nõus südant ka veidi kõvaks tegema ning usun, et kasvatajad saavad tema kurbusest jagu. Seda kõike ma ka kasvatajale täna ütlesin ja ta oli minuga nõus. Nii et… Edasi parema tuleviku poole.
Lapsed on erinevad. Mõni tõesti harjub kohe ja rõõmuga. Mõnele sobivad need reeglid, et räägitakse alguses läbi – lasteaias oled üksi ja ema tuleb hiljem. Plikale see ei sobinud, temal oli rohkem harjumist ja koos käimist vaja.
Ma toetan igati individuaalset lähenemist ja ma saan aru emadest, kel pole võimalik harjutada lapsi nii aeglaselt, kui oleks hea, aga mul on ikkagi kurb, kui tullakse ütlema, et nii PEAB, sest nii on ETTE NÄHTUD ja need emad, kelle laps vajab pikemat harjumist ning kel on ka võimalust seda talle pakkuda, tembeldatakse teiste segajateks. Ärge olge kinni reeglites, ärge tehke midagi nii, sest TEISED arvavad, et see on õige. Lähtuge ikka OMA sisetundest, OMA lapsest. Ühiseid reegleid pole olemas, kõik lapsed on erinevad.
—
Sattusin eile lugema üht ääretult vahvat blogi koduõppest. Olin sealt kunagi varem ka üht riidemähkmeteemalist postitust uurinud, mida Liis mulle miski hetk linkis, aga toona edasi ei vaadanud, sest koduõpe polnud teema, mis oleks mind tol hetkel huvitanud. Aga kui selle blogi autor nüüd minu viimaseid postitusi kommenteerima sattus, siis läksin jälle piiluma ja natuke blogi algusest lugedes oli järsku väga põnev – ilmselt sellepärast, et lasteaed on ju samasugune kollektiiv, mis eelneb koolile… Ja põhjused koduõppeks on mõnes mõttes vägagi sarnased dilemmale, millal ja kas üldse last lasteaeda saata.
Ma olen koduõppesse sellest mitte midagi teadmata siiani vist pigem skeptiliselt suhtunud, ehkki seda küll peamiselt alateadlikult, sest tõesti, ega keegi pole kunagi küsinud, mis ma sellest arvan 😀 Aga nüüd Katri blogi lugedes sattusin ma suisa vaimustusse. Tema kirjutatuna tundus see nii lahe ja loomulik ja mugav ja õige… No ok, hiljem juba keerulisem ka 🙂 Eiei, ma ei arva, et ma tormaks nüüd oma lapsi koduõppesse jätma, mis sest praegu üldse arutada, sinnani on veel neli-viis aastat aega ja eks siis ole näha, millised on meie lapsed, meie elu ja nii edasi. Aga nii tore oli lugeda ja ennast selle koha pealt harida. Ja kaasa elada. rõõmustada, et see nende perele nii hästi sobib.
Sellega seoses sai Kristinaga väheke arutletud ka koolide teemal. Sain teada, et Pärnu Vabakool (millest ma ka praktiliselt mitte midagi ei teadnud, aga olin kuulnud väga vastakaid arvamusi) ei ole kohe üldse mitte waldorfkool, millest mul tänu Epu ja nüüd Katri blogile on vägagi positiivne mulje jäänud. Nii ma siis uurisin huvi pärast natuke Vabakooli kohta ja mulle hakkas see jubedasti meeldima. Mulle istuks selline värk väga – kooli ja vanema tihe koostöö, väikesed klassid ja individuaalne lähenemine, see, et kiusamist pole, tugevamad aitavad nõrgemaid, kooli etendustes saavad kaasa lüüa kõik jne jne jne. Jaa, ma lugesin kriitikat ka. Ma usun, et iga kooli kohta on kriitikat, ükski kool pole ideaalne. Ja mulle tundub küll, et see kool sobiks kõigile lastele, aga vot lastevanematele ei pruugi sobida 🙂
Nii et kui siiani oli minu jaoks ainus valik Sütevaka, siis pärast Katri blogi lugemist jäin igasuguste asjade üle mõtlema ja nüüd tundub, et Vabakool oleks alustuseks äkki isegi parem. Mulle küll Sütevaka hullult meeldis aga… Mulle tundub, et iva on ka Katri viimases postituses, kus ta arutleb selle üle, kuidas kool treenib meid läbi põlema. Ja hoolimata oma sügavast Sütevaka-armastusest mõtlen, et ehk oleks Vabakool esimesed neli või üheksa aastat lapse loovusele ja turvalisele arengule isegi paremad? Sest teate, mind narriti Sütevakas ka, õnneks küll vaid põhikooli alguses ja mitte väga hullult, aga üks teine poiss meie klassist vahetas sellepärast suisa kooli… Kindlasti on Sütevaka koolikiusamise poolest tunduvalt paremas seisus kui teised suured koolid ja ma ju ei tea, ehk nüüd on olukord nii hea, et seda pole üldse mitte. Ja minu kogemus Sütevakast on hoolimata tollest pisukesest kiusamisest ülim.
Samas on fakt see, et ma ei oska siiani õigesti õppida. Et ma pole kunagi osanud leida seoseid erinevate valdkondade vahel, osanud seostada koolis õpitud teooriat praktikaga. Ja ma kardan miskipärast meeletult sõna loovus, mul on mingi eelarvamus, et minul seda pole 😀 Ja ma jumala eest ei süüdista selles kuidagi Sütevakat ega üldse mitte kedagi, ma ei tea, miks see nii on. Ma sellegipoolest suutsin igasugu katsetel jätta ülimalt intelligentse mulje ja olla alati pingeridade esiotsas. Seda kuni ülikoolini, mille jaoks ma toona veel ikka üldse küps polnud.
Ühesõnaga ma mõtlen, kuidas saavutada oma lastega see, et nemad õpiksid õigesti õppima, loovalt ja kastist välja mõtlema, seoseid looma. Kuidas kasvatada neist selliseid inimesi, kes proovivad iga uut asja rõõmuga, kartmata esimese asjana seda, et äkki ma ei oska, ma parem ei proovigi – nagu mina paljudel juhtudel teen. Ja mulle tundub, et koduõppe või väiksema individuaalse lähenemisega kooli puhul on suurem lootus, et lastest sellised inimesed ka saavad. Ja vot siis, kui neil on olnud võimalus õppida loovalt ja loominguliselt, areneda vabalt, saada piisavalt individuaalset lähenemist, siis võiks saata nad Sütevakasse ja ma usun, et siis oskaks nad juba paremini ka seal õpetatavat mõtestada ja seostada. Et siis oleks neil Sütevaka tugevatest teadmistest suur kasu ja ehk neid ei tabaks see perfektsionismivajadus, mis mindki siiani kimbutab. Kuna mul pole olnud võimalust karjääri teha, pole ma õnneks ka läbi põlenud 😀
Aga noh, Sütevakasse plaanitakse ka vaid 16 last klassi ja kindlasti oleks sealne algklasside õpe midagi hoopis erinevat vanemate klasside omast. Ja Vabakool on Ülejõel, kuhu ma päriselt ausalt ei viitsiks oma lapsi saata. See ongi vabakooli suurim miinus. Kui nad peaks nüüd muidugi järgmise nelja aasta jooksul suutma siiski raha leida ja Raja tänavale kolida, siis ma ehk isegi kaaluks. See oleks küll kaugel, aga Ülejõest siiski lähemal ja see kant on mulle palju kodusem, elasin ju vanasti Mais.
—
Seoses kogu selle lasteaia ja nüüd ka koolivärgiga olen viimastel päevadel eriti teravalt tunnetanud seda, et minust on saanud see, kes tihti massist erineb ja igasugu alternatiivsetele variantidele ekstra avatud on. Teadlikult või alateadlikult, eks mõlemat. Ja ma vist jäängi selliseks, elu lõpuni.
Minu meelest on nimelt elus nii kohutavalt palju asju, mida tehakse, sest “kõik ju teevad nii” või “alati on nii tehtud”. Inimestel ei tule pähe mõelda või nad ei viitsi mõelda, sest kui alati on nii tehtud, siis järelikult on õige või kui asjatundjad nii ütlevad, siis nemad ju teavad kõige paremini.
Aga mina usun sellesse, et tuleb ise uurida ja lugeda ja mõelda. Usaldada oma sisetunnet ja teha sellised valikud, mis tunduvad kõige õigemad, mitte mugavusest massiga kaasa minna.
Jaa, kindlasti on palju-palju neid asju, mille puhul ei saa öelda, et kui enamik neid nii teeb, siis on kohe vale. Kindlasti on ka palju neid asju, mida enamik teevad sellepärast, et nii ongi kõige parem ja õigem 😀 Ja kindlasti on ka selliseid asju, kus ma järgin samamoodi massi puhtast mugavusest – sest kõik ju teevad nii ja ma ei jõua ka kõige pärast muretseda.
Aga jah… Mina usun siiralt ja 100%, et kõige õigem ja parem eluviis on roheline. Seda küll MÕISTUSEGA, mitte ökohullude stiilis, eks. Ja ma usun siiralt, et kui tegu pole just nende lastega, kes jäävadki rõõmsalt kohe aeda ja harjuvad kiirelt, siis ülejäänusid on õige harjutada aiaga aegamisi. Võtku see poole rohkem aega – kui see on lapsele ainus viis jääda aeda rõõmsalt ja tunda end turvaliselt, siis on see seda kuhjaga väärt. Saan aru, et tihti pole võimalust, see on lihtsalt reaalsus. Aga on nii vale, kui inimesed, kel VÕIMALUS oleks ja kelle laps seda VAJAKS, jätavad ikkagi oma lapse prahmaki aeda, sest “kõik ju teevad nii ja laps peab harjuma”.
Selle kõige juures ma ei ürita sugugi väita, et ainult nö “teisiti mõtlejad” on head ja kõik ülejäänud halvad inimesed/vanemad. Kaugel sellest! Ma olen täiesti kindel, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Hästi kahju lihtsalt, et nii paljudel polegi võimalust piisavalt aega võtta, sest elu tahab elamist, maksud maksmist, töö tegemist… Et paljudel lihtsalt ei tule pähegi ise midagi uurida, sest usaldatakse seda, kuidas on tehtud ja kuidas asjatundjad soovitavad. Nad kõik lähtuvad sellegipoolest samamoodi alati sellest, et pakkuda oma lapsele parimat.
Igaüks peab nende “teiste mõteteni” ise jõudma. Ise uurima ja aru saama, et oot-oot, tõepoolest, noil ideedel on jumet, maailmas ei käi asjad ju tegelikult ühtede reeglite järgi.
Mul on hea meel, et mina olen jõudnud. Mul on hea meel, et minu ümber on inimesi, kes on samuti jõudnud. Mul on hea meel, sest ma tean, et ma olen oma blogiga natuke ka teisi inimesi mõjutanud.
—
Ja viimaks veel üks asi, millele ma olen palju mõelnud – kuidas ikka olla parem lapsevanem. See mõlgub mul pidevalt mõttes, aga on nüüd eriti oluline – on lausa kriitiliselt tähtis ja hädavajalik, et me Abikaasaga ei tülitseks kohe ÜLDSE laste kuuldes ja et me oleks päriselt ka kogu aeg heas tujus, positiivset energiat kiirgavad. Ainult nii saab Plika olla rõõmus ja rahulik ning lasteaias käimisega kiirelt harjuda.
Lugesin hiljuti üle oma lubadusi selleks aastaks ja noh… Ütleme nii, et praegu on aasta tagusega võrreldes üsna sarnased mured – samas on kõik ka mingil määral paremaks läinud.
Sellegipoolest on jälle nii, et Abikaasal on liiga palju tööd, mina lähen liiga palju lastega üksi olles liiga kergelt närvi, tahaks, et saaks Abikaasaga rohkem arutada kasvatuspõhimõtteid, mis eeldaks, et ta enne nendega tutvub… Njah.
Aga positiivse poole pealt ka: üks suur edasiminek toimus hiljuti küll. Nimelt saime magamaminemise jandiga seonduvas tänu emale selgust. Ja seletus on nii lihtne, et ma imestan, miks ma ise sellele ei tulnud. Nimelt Abikaasa une-eelne rutiin oli liialt mänguline – sisaldas üht naljakat häälitsust, mis Plika kõva häälega naerma pani. Aga naer ja mäng ning uni ei käi kokku. Saatsime ise lapsele vastakaid signaale ja tänu sellele ta ka voodisse jääda ei tahtnud. Kui ma nüüd Abikaasale seda rääkisin ja rutiini rahulikumaks muudetud sai, jäigi Plika suuremate protestideta voodisse. Hämmastav! Rõõm!
Lapsed, ärge teie sellist viga tehke 😛 Ma ütlesin nüüd ka Plikale, et uus reegel on selline: kella kaheksast alates on arvutid kinni ja mängud vaiksed. Mis on tegelikult ju iga uneteooria üks põhireegleid ja eeldusi, mida me peaks ammu teadma… Aga näe, ikka lipsas liigne mängulisus sisse.
Nojaa, eks aasta algul läheb jälle lihtsamaks, aega on rohkem, küllap jõuame siis rohkem Abikaasaga kõike arutada. Seni mõtisklen aga selle üle, kuidas ENNAST rahulikumaks muuta.
Me kõik ju teame seda levinud tõdemust, et hea lapsevanem on see, kes on ise õnnelik ja endaga rahul. Ja kui ta seda juba on, siis on ka lapsed automaatselt paremas tujus ja parema käitumisega, sest nad tunnetavad vanema rahulolu ja see teeb ka neid õnnelikumaks. Ja need lollused, mida lapsed ikka teevad – need ei aja õnnelikku ja rahulolevat vanemat närvi, ta suudab jääda positiivseks ja rahulikuks, lastega kannatlikult käituda.
Ma tean seda kõike, aga ikkagi vasardab enamik ajast peas vaid mõte: ma pean olema parem vanem, ma ei tohi närvi minna, ma ei tohi karjuda.
Täna hakkasin teadlikumalt mõtlema sellele, et pagan, kõige taga on vaid ÜKS lahendus – ma pean pöörama rohkem tähelepanu mitte hea vanem olemisele vaid ise rahul olemisele, enda vajaduste rahuldamisele. Muidugi mitte egoistlikult ja igal hetkel, aga et põhivajadused oleks kogu aeg täidetud.
Üks asi, mis on minu jaoks hästi oluline, on segamatu tund hommikul arvuti taga koos kohvi ja võileibadega. Kui ma selle saan, siis olen täiesti rõõmuga nõus arvuti laste lõunauneni täiesti sulgema. Reaalis aga on raskusi, sest liiga vara tõusta ei viitsi (ja on oht, et Poiss ärkaks koos minuga), hiljem süües tuleb ikka keegi midagi nõudma, lapsed tülitsevad, nii et pean neid rahustama/lahutama minema, Poiss tuleb jala külge rippuma jne.
Nojah, veel hullem variant on see, kui ma näen, et lapsed ei lase mul nagunii rahulikult süüa ja üritan sellega lõunauneni kannatada, sest siis ma olen näljane ja nälg teeb mind VÄGA tigedaks ja kannatamatuks.
Kusjuures nii lihtsad asjad nagu söök ja nälg ongi vist kõige suuremad igapäevase tuju mõjutajad. Mulle on ühtviisi oluline nii see, et kõht oleks täis, kui ka see, et söögiaeg oleks kvaliteetaeg. Ja kui Abikaasat kodus pole, tähendab see tõesti võimalust söögiga rahulikult arvuti taga istuda ja omi asju teha. Kui ma sööksin koos lastega ja peaks kogu aeg neid kantseldama, siis ma ei jõuaks oma sööki nautida. Ja kui ma ei saa seda teha, siis ongi tuju kehv.
Nii et kui olen lastega üksi, eelistan sel ajal, kui nemad söövad, näiteks kööki koristada – nõusid pesta, neid ikka jagub, või mis iganes muud vajalikku teha. Ja ise söön siis, kui lastel kõhud täis. Hommikust veidi hiljem, lõunat nende uneajal. Õhtul sööme ikka enamasti koos, hoolimata sellest, kas Abikaasat on või pole. Vahe on siis vaid selles, et üksi olles teen sooja toidu tavaliselt Poisi ärkamise ajaks (16-17 paiku) ning õhtu viimane eine on neil kergem, aga kui Abikaasat on normaalsel ajal koju oodata, siis annan lastele pärast ärkamist midagi kerget ning sooja toitu valmistame koos, see jääb siis päeva viimaseks söögikorraks.
Hoopis teine asi on see, kui Abikaasa on kodus. Siis on perekondlikud söögikorrad must be – nii mõnus on nädalavahetuse hommikutel üheskoos laua taga istuda. Ehkki viimasel ajal on sellega ka probleemid – lapsed ärkavad vara, Poiss tahab kohe süüa, ta on ju iginälgur. Aga meie süsteem, et üks saab välja magada, tähendab seda, et ühine hommikusöök nihkub hilisemaks. Minuga on nii, et pool ajast ma ei olegi hommikul väga näljane, võin vabalt Abikaasa ärkamist oodata. Aga selleks ajaks, kui ta ärkab ja me jõuame nii kaugele, et päriselt sööma hakata, on sageli ootamatult nälg kallal, ühes sellega kannatamatus ja tõredus. Ja kui siis lapsed peaks ka virisema, ongi plahvatusohtlik olukord. Või siis teine variant – kui ma kiirelt näljaseks muutun, teen endale varem söögi ära, et seda üksinda arvuti taga süüa. Ja kui lapsed peaks siis mind segama tulema, lähen jubedalt närvi, sest Abikaasa nagu oleks kodus, aga mingit kasu tast pole ja IKKA hommikusööki nautida ei saa.
Vahel on õnneks normaalne ka. Nii, et lapsed tõesti mängivad omaette toas ning mina istun rahulikult läpaka ja kohviga köögis. Aga seda sugugi mitte iga päev. Ja ma pole suutnud ka head lahendust välja mõelda.
Söögi teemal jätkates – suurim frustratsioon seoses Abikaasa pikkade tööpäevade ja sagedaste õhtuste ära olekutega on õhtusöök. Ma olen nõus ja valmis seda paar korda nädalas üksi tegema, aga miskipärast juhtub tihti nii, et Abikaasat pole kolm õhtut järjest. Ja miskipärast juhtub liiga sageli ka nii, et me pole jõudnud ette planeerida, nii et midagi jälle kodus pole – ja kahe lapsega jala poodi minemine pole kohe kindlasti midagi sellist, mida ma sellise ilmaga oleks nõus tegema (siinkohal pole mõtet tulla ka moraali lugema, et kõik teised saavad käidud, mis sul siis viga on – viga on selles, et ma TEAN, et kui me natuke ette mõtleks, saaks meie pere eluviisi korral lahendada poeskäimised kiirelt ja valutult. Meil ON valik, minu puhul pole õnneks mingit karjuvat vajadust s*ta ilmaga pimedas kahe väikese lapsega jala poodi minna, see on enda ja laste piinamine). Ja see teeb mind tigedaks. Et meest pole, mina vaadaku, kuidas üksi hakkama saan ja muudkui vastutagu kõige eest. Ja ei, TEGELIKULT ma ei süüdista üldse Abikaasat, sama palju ikka ennast 😀 Mis mõte on abitut naist mängida, ma peangi ise hakkama saama, kui Abikaasal tööd palju on, ta ei saa sinna midagi parata. Aga jah, kuidagi lihtsalt see planeerimine ununeb ja siis olen ma jälle fakti ees, et midagi süüa pole ja millestki teha ka eriti mitte. Ja nii ma teen süüa vastumeelselt ja igavalt – makarone hakklihaga või tatart või parematel päevadel tomatisuppi. Üksi olles ei viitsi ma uusi asju katsetada. Ehk isegi viitsiks, kui suudaks nädala õhtusöökide plaanid ETTE paika panna.
Ja oleks, et meil koos kodus olles siis söögitegemine alati sujuks – ka siis on tihti probleemiks see, et me ei tea, mida teha, me pole valmistunud ja vajalikud komponendid puuduvad.
Tõepoolest, pärast kogu selle pika jutu kirja panemist mulle tundub, et nii lihtne see kõik ongi. Kõik taandubki SÖÖGILE. Kui mulle võimaldataks rahulik tund hommikul ja laste lõunaune ajal, kui oleks korralikult ette planeeritud õhtusöögid, nii retseptide kui nendeks vajalike koostisosade suhtes, siis mul oleks kogu aeg kõht täis, ma oleks rõõmus ja rahul, oleks täiesti nõus ka kolm päeva järjest ise süüa tegema.
Aga kuna hommikust tundi pole siiani suutnud garanteerida ja õhtusöögid jäävad sageli planeerimata, olen liiga tihti näljane ja rahulolematu ja sellest saavadki absoluutselt kõik muud jamad alguse. Kõik mõttetud tülid ja teineteisele nähvamised, kannatamatus laste lolluste suhtes jne.
Appi, kui lihtne see on… Nii lihtne. Nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik reaalsusesse rakendada. Mis teha, kokkamine pole kunagi olnud mu meelistegevus ega kirg, nii et minu jaoks ei tule see toiduvärk niisama lihtsalt kui mõni muu asi. Koristamine näiteks, seda meeldib mulle väga teha 🙂 Ja Abikaasal on palju tööd ning tema pole kunagi olnud süsteemide ja suurte plaanide ette tegemise inimene, temale meeldib kulgeda. Nii et hoolimata sellest, et me teame, kui oluline on hea toit ja kuidas meil on alati plaan hakata rohkem ette planeerima, uusi asju katsetama ja mitmekesisemalt toituma, tähendab see tavaliselt seda, et saame korra poole nädala plaani paika pandud, ehk isegi ühe uue retsepti ära katsetatud, aga siis loksub elu tagasi tavalisse planeerimatuse ja lihtsate äraproovitud igavate toitude rütmi.
Peab ennast otsustavalt kätte võtma. Sest tõesti, mulle tundub, et hea söök ja hästi planeeritud söögiajad ongi kõige võti. Et alles siis, kui kõht on täis ja meel hea, suudame me kergemini olla paremad vanemad ja paremad partnerid.
—
Tegelikult tahaks üht pikka mõttekäiku veel kirja panna, aga ei viitsi enam. Jäägu midagi hilisemaks ka. Kes muidugi teab, millal mul on jälle aega ja tahtmist nii pikalt kirjutada. Ühel heal päeval ikka. Praeguseks sai juba romaan nagunii.
