puhas toit

Mahetoidu otsinguil, vol 2

Pärast seda, kui olin täna Abel&Cole’i kohta erinevaid arvustusi lugenud, ei kavatse ma nendelt siiski tellima hakata – olevat alla käinud, kastide sisu tihti jama (toored või üleküpsenud jms).

Organic delivery company kasti sisu ning ka üleüldine tootevalik paistab nagunii mitmekesisem olevat, selle kohta olen ainult kiidusõnu lugenud, ainult nende koduleht on minu jaoks nats häiriv ja toodete kohta pole nii palju infot. Samas on see leht siiski okei ja peamine on ju hea toit, eks.

Ja siis ma leidsin veel ühe koha, mida ka igal pool ainult kiidetakse – Riverford. Sealt saaks liha ka, ehkki seda tuleks korraga vähemalt £25 eest tellida, mis on sutsu palju… Aga koduleht on neil parem 😛

Ühesõnaga ilmselt katsetame mõlemaid ja vaatame, kumb parem on. Ma pole veel jõudnud nende muud tootevalikut ja hindu väga põhjalikult võrrelda, see võib ka otsustavaks saada.

Mis piima puutub, siis neil mõlemal on see õnneks homogeniseerimata, aga täna juhtusin ühe artikli peale, kust selgus rõõmustav uudis, et Delivermilk – see lehekülg, kus tooteinfot väljas pole ning kuhu ma eile just päringu tegin – toob ka homogeniseerimata piima koju kätte 🙂 Nii et kui nad siia piirkonda toovad ja see just väga oluliselt kallim pole, siis vast ikka jääme klaaspudelite juurde.

Mahetoidu otsinguil

Me kiskusime täna natuke Abikaasaga, sest ma olen olnud terve viimase nädala hirmus laisk ja pole midagi asjalikku teinud. No peamiselt sellepärast, et ma pole viitsinud lapsega väljas jalutamas käia. Täitsa tõsi – sihuke asi pole üldse hea. Nii et luban ennast parandada.

Peale jalutamise oli teine valus teema söögitegemine. Siiani, pean ausalt üles tunnistama, on ainult Abikaasa süüa teinud. Aga tõepoolest, see ei ole sugugi õiglane, mina peaks ka tegema. Samuti on meil probleem, et kohalikes poodides on niru valik, pole midagi asjalikku osta. Ja ei oska piisavalt mitmekesiseid toite välja mõelda – käime pea iga päev poes, nii et raha kulub meeletult palju, aga sööme ikka ainult kartulit või makarone ja kana või hakkliha jne. Aga Plika hakkab ju ka varsti meie toitu sööma, menüü peab minema tervislikumaks ja mitmekesisemaks.

Kõigis kohalikes suuremates kettides on väga palju organic tooteid, aga paratamatult tekib küsimus, kas need on ikka NII organic – kas kõik on ikka võimalikult kohalik jne. Vaevalt et suured ketid väga mingeid kohalikke väikeettevõtjaid toetavad – neil on peamine, et saaks korraga palju ja võimalikult odavalt. Teine asi, mis mulle näiteks Tesco puhul tohutult närvidele käis, oli see, et koju tellides pakendasid nad kauba meeletusse kogusesse kilekottidesse – ja nad, raiped, ei pane neid korralikult täis ka, panevad igasse kotti kaks asja ja seovad siis pealt kinni. Jube mõttetu raiskamine!

Niisiis otsustasin, et tuleb leida netipood, mis müüb ainult mahetoitu ja toob selle koju kätte.

Oh, ja ma googeldasin ja lugesin ja rõõmustasin, süda suisa hõiskas sees. Neid on nii palju! See on asi, mida ma Londoni juures armastan – London on nii suur, siit saab kõike. Ja ei ole mitte üks valikuvariant, neid on alati palju, kõigil on võimalus endale parim leida.

On olemas tore leht, mis annab igakülgset infot organic toodete ja eluviisi kohta UK-s, kus on meeletus koguses infot ja aadresse, näiteks siin on olemas kõik veebipoed, kust Londonis mahetoitu koju tellida saab, ole lihtsalt mees ja vali välja, milline sulle kõige rohkem sobib. Põhimõtteliselt on see leht võrreldav Bioneeri või roheline24-ga, lihtsalt terves Eestis on neli-viis korda vähem inimesi kui Londonis (kogu UK-st ei hakka üldse rääkimagi), nii et mahud ei saagi olla võrreldavad.

No ja kui lugeda näiteks selle poe tegutsemispõhimõtteid või selle poe korduma kippuvaid küsimusi – mida ma sinna Tescosse enam otsin??? Kui mulle tuuakse koju kätte mahetoit firmast, mis tõepoolest müüb võimalikult palju kohalikku, peab silmas transpordikilomeetreid, pakendab võimalikult vähe, kõik toit on garanteeritult mahe… Ah, ja nad isegi ütlevad sulle seal lehel, mis selle autojuhi nimi on, kes sinu piirkonda tellimusi kohale toimetab. Lihtsalt võrratu!!!

Oh, mul on ausõna nii võrratult hea meel. Londonis on kõik see värk nii lihtsaks tehtud – soov süüa mahetoitu pole siin mingi ökofriikide teema, see on nii loomulik, nii lihtne, nii kättesaadav! Absoluutselt kõiki asju saab mahedalt ja kõik, mida annab kohalikult teha, on ka kohalikult olemas, hinnad pole nii kallid kui kohati Eestis, ei pea jooksma mööda erinevaid poode, et kõik eluks vajalik kokku saada, kojutoomine on TASUTA! Eks ma nüüd surfan ja uurin neid lehti ja võib-olla proovin erinevaid firmasid…

Iganädalane puu- ja juurviljakast tagab ka selle, et menüü saaks mitmekesine – ei pea enam ise nii palju mõtlema, mida süüa teha. Suurepärane!

Oi, ma ei jõua ära oodata 😛

Pärast listi kiiret läbivaatamist jäidki sõelale need kaks poodi, mida ülal linkisin. Uurin veel natuke, aga hetkel tundub valik Abel&Cole‘i kasuks – hinnad tunduvad sutsu soodsamad (ok, delivery on 99p, aga see on nii väike summa, et praktiliselt tasuta :D), valik suurem, koduleht on suurepärase disainiga ja väga informatiivne, seal on isegi meeletult retsepte… Ja uutele klientidele on pakkumine, et kui tellida kuu aega iga nädal £15 eest, saab £50 eest tasuta osta. Oh. Imeline.

Hakkasin mõtlema, et piim võiks ikka klaaspudelis tulla (Abel&Cole’is on ainult plastikus) ja üleüldse võiks piima- ja pagaritooted tulla tihedamalt, kui kord nädalas – palun väga, piimamees toob mõlemat (ja palju muudki)! Minu piirkonnas 3x nädalas – esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Ainult et enamik tooteid pole neil organic, leiva-saia valikus ainult Kingsmill, see ei lähe kohe mitte. Piim on küll organic ka, aga liitri hinnaks tuleb £1.28, plastikpakendis suure piima puhul on liiter ainult 94p… Samas, see vahe pole ju NII suur – saaks tihemini värsket piima ja oleks keskkonnasõbralikum 🙂

Leidsin ühe koha veel, aga neil pole miskipärast toodete kohta infi väljas… No saatsin meili – vaatame, mis räägivad.

Päh… Nii palju, kui ma suutsin netist välja uurida, siis tolle esimese koha organic piim on homogeniseeritud, siis ma küll pole nõus klaaspudelite eest nii palju peale maksma, kui plastikus odavamalt ja homogeniseerimata saab. Aga äkki tolles teises kohas on homogeniseerimata? No näis.

Potipõllundusest ja korilusest

Mäletatavasti tegime augusti alguses Pärnus Mehe vanaema juures suuremal hulgal vaarikamoosi ja jätsime selle sinna sügavkülma, sest läksime ise otse Eesti-reisile ja ei saanud seda kaasa võtta. Toona tuli jutuks ka see, et me ei saa endale veel sel suvel eraldi sügavkülmikut osta, sest kogu vaba raha läheb pulmade alla.

Noh, kui me augusti keskel uuesti Pärnusse tulime, saime oma esimese pulmakingi 🙂 Mehe vanaema-vanaisa olid omavahel arutanud ja andsid meile ühe kodumasinate poe reklaamlehe koos rahaga, mida võib kasutada ainult külmiku ostmiseks. Ega meil ei saanud ju otse loomulikult midagi selle vastu olla 😛

Seda külmikut, mis lehel oli, me kusjuures ei saanudki, aga saime teise samalaadse. Siis läks veel mõni nädal, et see saaks vooluvõrku ühendatud – panime selle omaniku soovitusel garaaži asemel koridori, mis asub korterist väljaspool (nö ühiskoridor ülemise naabriga) ja seal polnud pistikuid, Mees puuris seina auke ja vedas voolu, ärge parem küsigegi, kuidas täpselt… Igal juhul saime kapi lõpuks tööle, pilgeni täis külmkapi sügavkülma osa ümber kolida ja mustikaid ostma minna (need poleks enam lihtsalt kuskile mahtunud, lapse toidust rääkimata).

Siin on kõik meie senised varud. Vasakul taga vaarikamoos ja ees lihtsalt vaarikad, paremal taga maasikamoos ja ees mustikad. Vaarikamoosi on Pärnus ema sügavkülmas veel – selle toob millalgi ära.

Iseenesest pole varud üldse suured, aga arvestades seda, et me esimest korda elus sihukese asjaga tegeleme, siis ma olen üpris rahul. Maasikamoosist oleme juba osa ära söönud ja mustikaid sai sellepärast nii vähe, et magasime tippaja maha, hinnad olid juba kallimad ja meil sai turul sularaha otsa 😛

Mis puutub potipõllundusse, siis kevadel ostetud erinevatest seemnetest said maha ainult herned – sedagi alles juuli alguses. See-eest on kõigil teistel värske herne maik juba meelest läinud, aga meie peenrast tuleb riburadapidi valmis kraami. Väga head ja magusad 😛

Ka aiaga majas elada on meil põhimõtteliselt esimene kord – nooruspõlv ei lähe arvesse, sest see oli liiga ammu ja meil kummalgi pole sellest ajast erilisi mälestusi ega oskusi. Londonis oli küll aed, aga see oli tilluke iluaed, isegi üht närust õunapuud mitte.

Nojaa, igal juhul oleme jõudnud selle suvega järeldusele, et mingeid väga usinaid potipõllumehi meist ei saa – me oleme selleks puhtakujuliselt liiga laisad ja mugavad. Meie ideaalne aed oleks selline, mis nõuaks võimalikult vähe hoolt ja vaeva – põhimõtteliselt võiks seal olla ainult nii palju, et otse peenralt/põõsa küljest/puu otsast süüa – suuremaid koguseid sisse tegemiseks ostan ma pigem turult.

Jajah, ma pigem töötan kui korjan tundide kaupa marju ning ostan need marjad sel ajal teenitud raha eest. See on kõik muidugi ilus loba, arvestades fakti, et ma hetkel üldse tööl ei käigi, aga eks tulevikus lähen ju jälle 🙂

Ja ega ma päriselt “sisse” teha ka eriti ei viitsi – minust pole moosikeetjat. Sügavkülm on suurepärane leiutis ja toormoosid maitsevad nagunii paremini. Okei, ploomi- ja õunamoosi võiks tegelikult olla… Ja õunamahla ka. Ja ma loodan, et me hakkame kunagi ka seda kõike tegema. Aga miskipärast ma arvan, et sel aastal me nende tegudeni ei jõua.

Meil on aias puud lookas, aga ometigi sööme ainult ploome ja pirne. Õunad potsatavad muudkui maha – me ei söö neid eriti (pirnid ja ploomid on ju paremad!), kooki pole ka seni viitsinud teha… Ja nii nad ära mädanevadki.

Tegelikult potsatavad praegusel hetkel maha peamiselt naabri valged klaarid ja mulle see õun lihtsalt suuremat ei maitse. Ma pole kindel, kas meie aias ongi ühtki magusat maitsvat õuna – martsipanõuna või midagi sellist… Aga erilist vahet pole, ma pole üldse suurem asi õunasõber – muud puuviljad on lihtsalt maitsvamad. Õun peab ikka VÄGA hea olema, et ma seda tahaks. Poest ei osta ka eriti kunagi. Kui ostan, siis Golden õunad on näiteks ühed lemmikud.

Aga õunamahla tahaks küll, kohe suurtes kogustes. Kas Tartus pakub keegi sellist teenust, et viid õunad sinna ja saad mahla vastu? Seda kasutaks hea meelega, sest õunu on meil nii mis tapab ja õunamahla ma armastan-armastan-armastan 😛

Igal juhul… Kui me peaks hakkama jälle endale elamist vaatama, siis aeda tahaks hirmsasti, aga see ei pea üldse suur olema. Natukene lilli, natukene muru, mõned viljapuud ja nii palju peenraid, kui peost suhu tarbimiseks vaja. Ja loodetavasti muutume me aastatega usinamaks kah 🙂

Väike žonglöör

Krissu käis mul täna külas ning tõi koos koogiga külakostiks ka kolm pudelit mahelimonaadi. Oleme neid poes vahel nillinud, aga kuna oleme pigem mahla- kui limpsisõbrad, siis pole seni ostnud. Nüüd saime lõpuks ometi ära proovida. Cola on täiesti tavaline cola ja sidruni oma on nagu sidruni Fanta (praktiliselt ainus limonaad, mis mulle maitseb – nii palju kui limps mulle üldse maitseda saab. Colat/Pepsit joon ka vahel, apelsini oma veel harvemini, teisi ei võta suu sissegi – traditsioonilist limonaadi näiteks suisa jälestan).

Ma ei mäletagi, millal ma viimati limonaadi jõin 😀 Ilmselt Londonis rämpstoidu juurde – ja seda mitte viimase reisi ajal, vaid siis, kui veel püsivalt seal elasime. Nii et pikk aeg on möödas. Tegelikult on limps vahel harva päris tore – junk foodi juurde sobib hästi, tänasel kuumal päeval oli ka mõnusaks värskenduseks.

Ise joome edaspidigi mahla ja katsume oma lapse ka mahlasõbraks kasvatada (minu limonaadivaenulikkuse taga on mu ema edukad kasvatusmeetodid ja selle eest olen ma talle ütlemata tänulik), aga kui ta peaks limpsi tahtma, siis ostan kindlasti mahedat. Natukenegi tervislikum. Palju talle nagunii ei annaks 😛

Apelsini oma on veel külmkapis, saame homme ka maiustada.

Ja Krissuga oli ütlemata tore maast-ilmast rääkida – jutt ei lõppe meil kunagi otsa.

Roheline pühapäev

Evu küsis eile õhtul, kas me tahaksime tulla Pajumäe mahetallu ekskursioonile ja hiljem piknikule ning tooteid degusteerima. Üritus oli mõeldud roheliste vabatahtlikele (mida me veel pole :P), aga Tartu autos oli paar vaba kohta ja nii meile sihuke tore pakkumine tuligi. Otse loomulikult võtsime selle vastu.

Oi, väga tore päev oli. Kõigepealt käisime meiereis, kus tehnoloog Sirje meile näitas, mida kus ja kuidas tehakse ning hiljem pidasime tema talu õues piknikku, kus saime lisaks erinevate Pajumäe toodete degusteerimisele ka igasugu muid (peamiselt mahedaid) imehäid asju maitsta – maheveiselihast ja -kakaost iseküpsetatud pannkookide ja kringli ning astelpaju mahlani välja.

Oli see alles pidusöömaaeg! Kõik oli nii hea ja hirmus huvitav oli erinevaid asju proovida. Mahetoodetega on paraku nii, et kuna esiteks on hinnad kallimad ja teiseks saab enamikku neist vaid spets poodidest, kuhu tihti ei viitsi minna, siis ei jõua just teab mis palju katsetada. Sellepärast on taolised üritused hästi vahvad, saab kõike maitsta ja teab hiljem osta.

Pajumäe kohupiimakreemid on suisa sõltuvusttekitavalt head, need lähevad meil edaspidi kindlasti kaubaks – eriti Plikale mõeldes, lapsele tahaks ju ikka võimalikult head ja kvaliteetset. Tänane teine suur avastus oli minu jaoks astelpaju – nii mahla kui moosina. Ma pole sellest tehtud asju siiani kordagi maitsnud, astelpaju kõlas minu jaoks vist umbes nagu aroonia või pihlakas (ehkki ausõna, ma pole sellele kunagi teadlikult mõelnudki), seega pole olnud ahvatlust osta. Aga täna sai joodud mahla, millest taas peaaegu et sõltuvusse jäin ning pannkook astelpajumoosiga oli samuti imehea.

Ja kõik olid nii sõbralikud ja igasuguste huvitavate inimestega sai tuttavaks…

Väga lahe päev oli. Suur aitäh, Evu, et kutsusid!

Ja vabatahtlikuks läheks kah 😛

Muide, ega keegi ei tea kedagi, kes tahaks minna neljapäeval Alt-Lauri talu “lahtiste uste päevale”, mille kohta Kaja Kesküla täna kirja laiali saatis? Ühistranspordiga sinna vist eriti ei saa (st Võrru saab vabalt, aga sealt edasi on veel 15 km ja nii palju, kui ma välja peilisin, käib buss üks kord päevas) – oleks vaja autoga huvilisi, kel autos meie jaoks vabu kohti leiduks. Mina tahaks küll ürdiaeda ja maheköögivilja põlde näha, 30-kroonise kilohinnaga (ise korjamise hind) mahemaasikaid nopiks ka rõõmuga.

Nii et kui keegi on Tartust pooltühja autoga minemas, siis minu kontakt on paremal olemas. Täpsemat infot võin ka soovi korral meilile saata.

Scroll to Top