puhas toit

Käisime eile esimest korda Lõuna-eesti ökokeskuses. Mäletatavasti olen sealt vaid korra varem mööda jalutades aknast sisse piilunud, aga tookord jäi käru pärast sisse minemata – seal oli vastik trepp. Olen seni käinud peamiselt Loodusperes, aga nendel on toidukraami vähe – kui koolitusel käidi ökokeskusest rääkimas, oli igati põnev ja saime erinevaid tooteid degusteerida, seega oli huvi nüüd suurem ja saigi lõpuks ära käidud.

Ostsime igasugu huvitavat kraami kokku. Esiteks mahedat piima – maksis 12 krooni liiter. Maitses täitsa nagu tavaline piim 🙂 See on minu suust kiitus, sest tavalisel maapiimal (st pastöriseerimata piimal) on reeglina siiski maapiima maik – ega sellepärast joomata ei jää (sõltuvus on tugevam), aga eelistan “poepiima” maitset. Noo, sellel mahepiimal, mis oli ka pastöriseerimata, seda maapiima maiku küljes polnud. Maitses igati hea. Meie piimatarbimisharjumusi arvestades jooksime me ennast ainult mahepiima peal muidugi vaeseks, aga neile mahetoiduhuvilistele, kes piima vähem tarbivad, julgen soovitada küll. Üldises plaanis pole 12 krooni ju kallis – siis, kui su pere iga päev 3-5 liitrit piima tarbib, paraku küll. Ma tean, et Tartus on vist mingi nö piimaring ka, kus klaaspudelites piima tuuakse, peaks selle ka ära katsetama – järsku saab odavamalt ja maitseb sama hea.

Maitsestamata jogurtit ostsin ka – maksis 19 krooni liiter. Seega praktiliselt sama, mis tavaline poejogurt, selle puhul ei saaks keegi kuidagi öelda, et mahetoidu eelistamine talle rahaliselt üle jõu käiks. Kuna maitsestamata jogurt on põhimõtteliselt keefir (jajah, mingi töötluse erinevus kindlasti on, aga MAITSE on üks) ja keefirit ma eriti ei joo (st ma ju võin juua, kui midagi muud pole, aga eelistan sellele kasvõi vett), siis seda ma vist rohkem ei ostaks. Tegin küll ise ploomijogurtit – segasin ploomimoosi sisse – maitses täitsa hea. Aga liiga suur lödistamine, ma pigem ostan edasi poejogurtit – mis iganes parasjagu soodushinnaga juhtub olema 😉

Siis ostsime erinevaid seemneid – redist, porgandit, lehtsalatit ja hernest. Esimesed kolm maksid 15 kr, viimane 29 kr. Kuna need on esimesed seemned, mis ma oma elus üldse ostnud olen, pole mul õrna aimugi, kui palju “tavalised” seemned maksavad. Keegi ütles, et umbes 5 kr pakk. Nii et mahe on siis kolm korda kallim – samas minu jaoks pole absoluutselt vahet, kas 5 või 15 krooni – odav on ikka 😀

Espresso – 78 kr pakk (250 g). Jaa, suurtes Maximates müüakse üht säästuespressot, mis maksab 35 krooni kandis, aga see on suur erand – kõigi teiste espressode hinnad algavadki nii Maximas kui mujal poodides umbes 75 kroonist (sellest palju kallimaid on muidugi ka). Ja enamik espressotarbijaid, ma julgen arvata, pole Maxima säästuespresso peale sattunudki. Seega – hinnaklassilt täpselt sama, võin kulutada küll. Tavaline filtrikohv oli paraku sama hinnaga kui espresso, seega tavalisest kohvist neli korda kallim. Praegu mul on filtrikohvi varud kodus olemas, eks ma nende lõppemisel kaalun uuesti.

Ja siis ostsime kuuseokkamaitselist šokolaadi (65 kr) ning küpsiseid (36 kr). Šokolaadi ostsime puhtalt sellepärast, et oli isu ja müüja ütles, et kiidetakse – tahtsime proovida. Maitses tõesti nagu kuusk 😉 Ütleme nii, et oli parem, kui ökomessilt ostetud kiluvürtsidega jõulušokolaad (millest Maris jällegi vaimustus), aga rohkem ei ostaks – šokolaadimaitse jääb meil ikka sinna tavalise kanti. Hahaa, Maris, me hoiame ühe kuuseokkakommi sulle – saad maitsta, kui mulle lõpuks külla jõuad!

Küpsiseid ostsime sellepärast, et koolitusel saime maitsta ja hirmus head olid. Sellised piparkoogimaitsega. Suht kallis lõbu muidugi, pakid olid nii küpsistel kui šokolaadil päris väikesed (9 šokolaadikommi, 15 küpsist) – aga noid küpsiseid võiks vahel täitsa veel osta. Nende ainus miinus on see, et tegemist on Itaalia tootega – seega TEGELIKULT ostame me edaspidi ilmselt siiski Eesti küpsiseid 🙂

Noo, nüüd sai meie esimesest mahetoiduostust põhjalik ülevaade antud – ehk on kellelegi abiks. Igal juhul tasub sinna poodi vaadata – pooled asjad on küll tavalisest tunduvalt kallimad, teised jällegi üpris normaalse hinnaga. Annab kombineerida ka õhema rahakoti puhul, kui rohepisik veres ja tahaks tervislikumalt toituda.

Täna oli jälle tore ja põnev – Lõuna-Eesti ökokeskusest käidi rääkimas kõikvõimalikust ökopoodide ja -toiduga seonduvast. kõigi Eesti ökopoodide ajaloost kuulsime, Eesti tootjatest üht-teist, tagamaadest, telgitagustest, raskustest, bürokraatiast jne. Erinevaid tooteid saime ka proovida – küpsistest ja juustust kuivatatud puuviljade ja mahlani välja.

Tõepoolest, ma polnud kunagi mõelnud sellele, milline bürokraatia kadalipp tuleb läbida, enne kui tootele ametliku mahesildi külge saab. Nii palju kohati nii totraid nõudeid. Ning veterinaar- ja toiduamet, kes aitamise ja seletamise asemel, kuidas õigesti tegema peaks, enamasti lihtsalt käib ja otsib, kust aga vigu leiaks.

Nii et väikese Eesti oludes tundubki kõige lihtsam leida puhast toitu tutvuste kaudu – keegi tunneb kedagi, kellel siblivad õues kanad ja kellelt saab neid mune osta. Keegi tunneb kedagi, kes kasvatab oma maalapikesel väetiseta põllumajandussaadusi jne. Aga vähegi ametlikumaks asja ajada ei saa, sest kui kuri veterinaar- ja toiduamet kuuleb, et kuskil käib ilma müügiloata kauplemine, siis väänatakse kohe kuri trahv kaela.

Jajaa, ma saan aru, et võiks ju ikka olla load ja kõik. Aga tõepoolest, mahetoidul on hiiglama suur potentsiaalne turg, samas on hiiglama palju talunikke, kellele kogu see bürokraatia ja paberimajandus üle jõu käivad – kui neid julgustataks ja abistataks, siis oleks rohkem lootust asjaga kuskile jõuda. Praegusel hetkel näib nö “must” naturaalkaubandus igatahes kõige optimaalsem.

Kui ainult neid tutvusi oleks 😉

Aga sinna Oa tänava poodi peame kindlasti minema, seal on igasugu põnevat toidukaupa, millest osa läheb meie ostupõhimõtetega kokku ka. Kanada vahtrasiirupit vast ei osta, aga maheriisi võiks ometi proovida.

Ja rabarberit tuleb kasvatada, et mahla teha! Jube hea maitses, aga 50 krooni eest seda poolt liitrit eriti osta ei tahaks. Ma olen üldse suur rabarberifänn, kõik sellega koogid ja kissellid ja kreemid mulle hullult maitsevad.

Üldist ökomõtlemisainet on endiselt küllaga…

Ma siin üle-eelmises postituses just lahkasin kodumaine tavaline vs välismaine mahe teemat ja jõudsin mingite järeldusteni – ainult selleks, et pool päeva hiljem mõtlema hakata, kuidas need järeldused ei pruugi ikka üldse õiged olla 😀

Mõtlema pani mind tegelikult mu enda kasutatud väljend Eesti ökošokolaad. Hakkasin nimelt kahtlustama, et sellist asja pole vist üldse olemas. Pips kusjuures küsis kah, et mida kuradit sa selleökošokolaadi all silmas pead. Noh, mahešokolaadi pidasin, eks. Aga… Miskipärast on mul tunne, et ökomessilt ostetud käsitööna valminud Eesti šokolaadi ei saa nimetada mahedaks, kuna mahe tähendab peale keemiavabaduse ka seda, et kõik toote koostisosad on õiglase kaubanduse produkt – ja no ma eriti ei usu, et nois Eesti käsitööšokolaadides kasutataks midagi muud kui kõige tavalisemat kakaod 🙂 Ma muidugi ei tea, äkki kasutatakse? Ei viitsinud järele uurima ka hakata.

Ja üleüldse jõudsin ma lõpuks selleni, et kuna ma olen oma rohelisel teekonnal ikkagi veel suhteliselt alguses, siis esialgu olen ma egoistlik roheline ehk nõus maksma vaid selle eest, mis konkreetselt mulle ja minu pere tervisele kasulik on – ehk siis jah, keemiavabade toodete eest. See, et Aafrika ja India lapsed dollarilise aastapalga eest tööd teevad, on minu jaoks paraku veel natuke kauge mure. Ma ei ütle, et see jätab mind ükskõikseks, aga hetkel pole mul veel lihtsalt nii palju ressurssi, et paduökoks muutuda ning esimene samm on ikka ennast silmas pidades.

Nojaa, lihtsalt säästlik olla ja üleüldiselt vähem tarbida ja rohkem taaskasutada ja rohkem näiteks sooda ja sidruniga küürida, seda nagunii 🙂

Näis, kunas ma ükskord selle õiglase kaubanduse teemaga sina peale saan.

Üleüldiselt on see teema ikka neetult keeruline. Mida rohkem ma mõtlen, seda keerulisemaks läheb. Eks üritan lihtsalt mitte üle mõelda. Kaine mõistus tuleb säilitada, see on peamine, eks. Ma lihtsalt vaimustun nagu alati, siis on üle mõtlemine kerge tulema 🙂

Õigemini see üks mõte, mis eile veel voodiski peas keerles.

Igavene küsimus: kas tavalised Eestis toodetud makaronid (kui selliseid üldse leidub) või Saksamaa mahemakaronid? Kas Kalevi šokolaad või Saksamaa mahešokolaad?

Arutasime seda asja Mehega ja jõudsime üsna koheselt ühisele järeldusele: meie jaoks tähendab öko eelkõige kohalikku, eriti toidu puhul. Kõige eelistatum on muidugi mahekaup, aga selle sortiment on siiski piiratud. Ja kuna Eesti on nii väike, siis ma ei usu, et siin millegi tootmisel väga räiget keemiat või orjatööjõudu kasutada saaks 🙂 Kui mingite konkreetsete toodete kohta taoline ebameeldiv info peaks avalikkuse ette jõudma, siis saaks neid muidugi vältida, aga vaikimisi on Eesti toode ikkagi üle kõige.

Ehk siis kahtlemata Eesti makaronid ja Kalevi šokolaad. Kui leiaks mõne kodumaise ökošokolaadi, mis tõesti maitseks, oleks rõõmuga nõus ka rohkem maksma ja seda ostma. Ökomessilt ostetu meile nimelt suuremat ei meeldinud, seda just maitselt. Maris sõi küll rõõmuga 😀

Ahjaa, muidugi on ükskõik mis toodete puhul üks tähtsamaid valikukriteeriume nende värskus ja loomulikkus, kahjulike lisaainete puudumine. Leidsime just eile roheline24 lehelt listi E-dest, mida vältida – ja see paistis vähemalt peale vaatamisel olevat põhjalikum kui Epu raamatus ära toodu. Kirjutan üles ja panen rahakotti, et poes näpuga järge ajada – lõpuks ehk kuluvad pähe ka 🙂

Kui kodumaise päritoluga toodet pole, eks siis tuleb uurida, milline olemasoleva toote tootja on meile kõige lähemal. Kui mul on valida samalaadse Soome ja Läti toote vahel, siis toetaks iga kell pigem lätlaste majandust, kui just hinnavahe oluliselt soomlaste kasuks pole. Samas ostaks pigem Soome mahetoote kui lätlaste tavalise…

No ja sellised asjad, mida nagunii Eesti lähedalt ei saa, kasvõi eilne näide aprikoosidega – neid võib vabalt mahedana osta, transport on ju nii ehk naa.

Mis puutub ülejäänud kaupadesse, siis kodumaise eelistamine on võimaluse piires ikka esikohal. Eile sai just arutatud, kas valida kodumaine Mayer või naabrite mahe Minirisk – Mayer jäi nagu peale, ehkki lõppkokkuvõttes jõudsin selleni, et tavaliselt on poes, kust parajasti pesupulbrit osta tahan, ikka ainult üks neist kahest, siis pole nagunii valikut. Mõlemad sobivad, aga kui kumbagi pole, siis lähen küll pigem teise poodi kui ostan Arieli.

Ja ega sellest üle ega ümber saa – hind ON oluline. Kõik mahetooted pole õnneks tavalistest väga palju kallimad, neid võib endale vabamalt lubada. Aga enne neli korda kallima suhkru ostmist mõtlen järele küll – seni pole ausalt öelda ostnud, järgmine kord äkki isegi ostan. Nojaa, nagu ka mainitud sai, siis puhtalt tervise seisukohast oleks muidugi kõige mõistlikum suhkru kasutamist üldse vähendada ja see näiteks meega asendada 🙂

Igal juhul – just toit on see, mille puhul ma olen kõige rohkem nõus peale maksma. Jättes kõrvale orjatöö ja muu taolise, siis see, mida me suhu paneme, võiks ometigi olla võimalikult värske, tervislik ja lisaainetevaba. Enda ja oma lähedaste tervisesse tasub investeerida.

Ah, mul on ikka ütlemata hea meel selle koolituse üle – mul oligi vaja meeldetuletust, mis paneks mind jälle sellele kõigele mõtlema, olin vahepeal liiga mugavaks läinud. On hea kogu aeg asja sees olla ja aktiivselt kaasa mõelda – muidu tolmuvad aju ökorakud täitsa ära 😛

Kaja Keskülale saatsin ka just uuesti meili, seekord kindlalt õigele aadressile. Näis, kas õnnestub lõpuks tema listi saada.

Kirjutasin eelmisesse postitusse juba hirmus palju, aga ikka keerleb sadu mõtteid peas ja pean vist veel miskit kirja panema. Osaliselt tekkisid need (uued) mõtted nüüd veel ka sellepärast, et Eva-Liisa küsis, kas midagi jäi selgusetuks või puudu.

Esiteks sellest Eesti ökoloogilisest jalajäljest ja hirmsast üheksandast kohast. Ma enne ei jõudnud suuremat teemasse süveneda, nüüd lugesin natuke Postimehe artikli kommentaare ja… Minu esialgne reaktsioon tundub olevat õige: no ei saa ju päris nii olla! Ei saa olla päris nii, et väike Eesti on selline ökokoletis. Ma ei tahaks uskuda. Ja ausalt öeldes olen praegu liiga väsinud, et seda teemat rohkem lahti mõtestada või Postimehe kommentaare põhjalikumalt tudeerida. Teadjamad, kes mu blogi loevad (ka sina, Eva-Liisa) – kommenteerige julgelt. Mida teie sellest üheksandast kohast arvate? Millest see nii kõrge tuleb? Kas on vigased andmed või mõni saatuslik näitaja (põlevkivi vms, no ma tõesti ei tea, ma olen niii väsinud, ei suuda praegu mõelda)?

Teiseks mahetoidust Eesti kaubanduses. Sain koolitusel teada, et Selverites, Rimis ja Kaubamajas (ma räägin siin Tartu võtmes ja siin leiduvate poodide põhjal) märgistavad rohelise liikumise vabatahtlikud mahetoodete hinnasilte roheliste kleepsudega. Ja et neid tooteid on terve poe tootevaliku peale kokku… 40-80 tk! Laiali pillutud kogu muu sortimendi sekka. Okei, välja arvatud Kaubamajas, seal on oma maheriiul, aga sealgi on osad asjad mööda poodi laiali.

Ja no ma ei saa üle ega ümber sellest, et selline lahendus on nõrk – väga nõrk. Ma olen täiesti kindel, et eestlaste hulgas on tohutu suur hulk potentsiaalseid mahekaubanduse tarbijaid. Kui need kaubad oleks nähtaval kohal ja selgesti eristatud, siis oleks ostjaid palju-palju rohkem. Praegu peab neid tavakauba hulgast tikutulega taga otsima, aga seda viitsivadki teha ainult erilised ökooptimistid ja -aktivistid. Mina, pean tunnistama, ainult natukene – aga ma üritan ennast parandada.

Ja tõsi on see, et kui mahekaup ei hakka silma, siis seda nii palju ei osteta, mistõttu poed vaatavad, et nõudlust pole ja ei telli ka suuremat sortimenti.

Mis oleks parim lahendus? Mina pakkusin kõige lihtsama variandina välja, et need rohelised vabatahtlikud-aktivistid võiksid panna kuskile internetti välja nimekirja erinevates Eesti kaubanduskettides leiduvatest mahetoodetest, mida siis teaks konkreetsesse poodi otsima minna. Sest kuni ma isegi ei TEA, mis tooteid täpselt mis poes olla võiks, seni ma tõepoolest ei viitsi neid kaheksatkümmet nimetust mahetoodet üles otsima minna. Tea, mitu päeva selleks kuluks…?

Aga kui mul oleks nimekiri, millest näpuga järge ajada, et Selveris on olemas see, see ja see, siis ma kirjutaks need üles ja läheks otsiks küll. Kui ei leiaks, küsiks saalitöötajalt, konkreetse soovi puhul teaks ta ju aidata.

No see lahendus teeks meie, praeguste optimistide-tulevaste aktivistide elu tunduvalt kergemaks ja oleks hea algus, aga…

Need mugavad rikkad, kes põhimõtteliselt kulutaks hea meelega mahetoodetele, aga ei viitsi üldse otsida? Nende püüdmiseks peaks ikkagi tooteid nähtavamalt eksponeerima. Igas poes võiks olla mahetoodetele eraldi nurk. Ja seal võiks olla KÕIK tooted. Uhh, ma ei tea, ehk peaks need tooted kohe kahes kohas olema – nii mahetoodete riiulis kui erinevate tootegruppide hulgas. Või kui ka isegi ainult teiste hulgas, siis märgistus, eristus! Kui need poed vaevuks ise rohkem mahetoitu propageerida ja rõhutada, küll siis ostetaks.

Ja tõsi on ka see, et kõige parem olekski ilmselt osta “oma talunikult” – mis tuletab meelde, et ma pean Kajale uue meili saatma, sest mu eelmine pea kaks kuud tagasi saadetud palve listi lisamiseks jäi vist kahe silma vahele (või saatsin ma selle teist korda valele aadressile, see k-de arv ajab mind segadusse). Aga oma talunik on siiski ka rohkem ökooptimistide teema ja enamik nendest potentsiaalsetest mugavatest mahetoidu tarbijatest selleni ilmselt ei jõuaks. Nemad ostaks ikkagi supermarketist. Siis, kui keegi neile seal nähtaval kohal selgeks teeks, et mahe on kasulik nende tervisele, lastele, Eesti majandusele ja kõigele muule 🙂

Selles mõttes oli Londonis elades ikka tunduvalt lihtsam – poed on organic tooteid täis. osta ainult!

EDIT: Iiris juhtis oma kommentaaris ka kohe tähelepanu sellele, mida eile isegi mõtlesin, aga olin liiga väsinud, et kirja panna: UK miinus on jällegi see, et paljud mahetooted on välismaised ja mahe Mehhikost pärit sibul EI ole see, mida üks õige UK roheline ostaks, eks.

Üks asi veel – räägiti, et Maximad selles roheliste kampaanias ei osale, aga seal pidavat olema suht palju Leedu jms mahetooteid. Peaks äkki Leedu mahetoodete märgistusi uurima? Sest kui mingit asja Eestis ei toodeta, siis ostaks ma küll pigem Maximast Leedu mahetooteid kui kuskilt mujalt tavalisi – hinnavahe poleks tõenäoliselt ka väga suur, Maxima on ju odav 🙂 Aga kas ma ka reaalselt viitsin neid Leedu märgistusi uurida? Kahtlane 😛 Midagi Eva-Liisa või mõne teise roheaktivisti jaoks.