plika

Emor käis külas

Hehee, ma arvan, et nad ei satu just ülearu tihti inimeste otsa, kes hullult rõõmustavad, et saavad küsimustele vastata – kutsuvad kohe sisse ja uurivad murelikult, kas nad ikka valimisse sobivad. Ma ei tea, mis loogika täna oli, aga küsiti, kellel meie perest järgmisena sünnipäev on ja kuna minul oligi, siis ma sobisin 😀

Mingi ELi teema, majanduskriis, tulevikuväljavaated jms. Mina, poliitikavõhik, muidugi PEAN alati sellised saama. Millal küll mõni lahe tarbijaküsitlus tuleb, ah?

Igatahes on äge, ma loodan, et Emor tuleb edaspidigi. Eelmine suvi käis Tartus ka keegi, nii et täna oli juba teine kord.

Õeke on Eestis, mul on igasugu tegemist ja muidu ka tavaline hullumaja (hehee, Plika õppis täna ütlema: ullumaja), ei jõua midagi tehtud, kogu aeg väsinud, õhtuti langen surnult magama, selle asemel, et pikemalt blogi kirjutada. Aga kunagi ikka!

Nädala töö

Jõudsin täna kolimisjärgse segadusega mingi murdepunktini – esialgne läbu on likvideeritud. Esiteks tõstsime Abikaasaga elutoas veidi mööblit ümber, et oleks meie vajadustele sobivam. See on küll väga ajutine ja järgmine püsivam tõstmine tuleb siis, kui Abikaasa vanaonu käest diivani ja tugitoolid kätte saame, aga igatahes parem kui enne. Kõik on loogilisemalt ära paigutatud – meie arvutilaud, Poisi “mähkimislaud”, vaip on nüüd ka mööbli alt vaba ja seal, kus Plika ideeliselt kõige rohkem mängib. Ja Plika mänguasju oli rohkem ruumi laiali laotada.

Kõik ASJAD on muidugi suvaliselt sektsiooni kappidesse ja riiulitesse pandud, puudub igasugune kord ja organiseeritus. Poolte asjade puhul vist enam-vähem tean, kust neid otsida.

CIMG2055

CIMG2056

CIMG2057

Magamistoast sain ka viimase kohvri põrandalt ära. Terve kastitäis riideid ootab endiselt pesemist. Enamik hetkel mitte kasutuses olevaid lasteriideid on täiesti suvaliselt kilekottidega riidekappi topitud. Kummutisahtlites on vaid need, mida praegu kasutame. Meie endi riided on ka kiiruga kappi topitud – paar vaba riiulit suutsin nende jaoks tekitada. Mingit süsteemi küll rohkem pole, kui et jällegi need riided, mida praeguse ilmaga kanname. Kõik liiga suvised on kuskil kilekotis, nendega on aega. Puhtaks pestud voodipesu ja rätikud on samuti sorteerimata kuhjades kapis. Aga vähemalt väljastpoolt oleks nagu korras. Mis siis, et kapiuste taga kaos valitseb, eks 😛

CIMG2050

CIMG2053

Köök on kogu aeg suht korras olnud, aga sealgi on kapid üle kuhjatud, pole olnud aega organiseerida. Eeskojas on veel üks poolik köögiasjade kast, mida ma ei saa enne tühjendada, kui kappides mingi kord ja ruum on. Eeskojas on tegelikult mingeid asju veel, aga need pole mul ees, seal ruumi on 😀 Seega las olla, kuni sinnani jõuan.

CIMG2063

CIMG2066

CIMG2064

CIMG2065

Teisel pool on muidugi veel hunnik Tartu kaste. Nendega ei hakka vist enne tegelema, kui siin pool asjad organiseeritud, midagi karjuvalt vajalikku seal vist pole, seega las olla esialgu. Karjuvalt vajalikud asjad on veel Tartus, näiteks nugadest tunneme puudust, veekeetjast ja… Kartulikoorimisnoast 😀 Noh, vast saab paari nädala jooksul seal jälle ära käidud ja kõik siia, raamaturiiulit igatsen ka.

Otsustasin täna magamisega lõdvalt võtta ja ei üritanud Plikat suunata. Magas lõunaund neljast poole kaheksani ja jäi ööunne alles enne keskkööd. Vähemalt oli õhkkond rõõmus ja rahulik (või noh, päeva esimene pool tegelikult ei olnud, aga hiljem juba küll).

Otsustasin, et kuna suurem läbu on nüüd koristatud ja kotihunnikute otsas enam jalgu ei murra, olen edaspidi eriliselt laisk ja zen. Sätin tasapisi, ei sunni ennast takka, kui üldse ei viitsi, siis tegelengi ainult lastega. Üritan Plika unesid vaikselt õigemate kellaaegade poole suunata, aga pigem lasen tal kauem üleval olla, kui üritan teda “õigel” ajal magama panna, kui endal parasjagu nii s*tt tuju on, et seda kuidagi taltsutada ei suuda.

Terved närvid ja rahulik õhkond on olulisem, kui sorteeritud kapid ja kellapealt magamine… Küll jõuab kõike.

Tegelikult ei ole ju midagi halvasti – me kolisime siia päriselt sisse alles reedel, Abikaasa on kõik need kolm päeva kodus olnud (no täna tegelikult oli pool päeva tööl ka), et saaks võimalikult palju ära sätitud… Ja saigi ju! Homsest läheb ta aga tööle nagu tavaliselt ja mul on tegelikult üksi kergem rutiini harjutama hakata – sätin kõik tegemised ainult enda ja laste järgi, Abikaasaga pigem kipub kõik venima 😛 Ja Poisi puhul näiteks sain nende kolme päevaga teada, et kui ta 11-13 vahel välja magama panna, siis venib see uni rahulikult 4-5 tunniseks, mis annab mulle piisavalt aega Plikaga õues käia, talle hiljem süüa anda ning siis lõunaunne panna. Noh, teoreetiliselt peaks asjad selles järjekorras toimima, kunagi Londonis toimisid. Ema juures elades jätsin igasugused katsetused rutiinseteks söögikordadeks (ja ka unedeks, need on mingil määral ju seotud) üsna kiirelt sinnapaika, sest liiga palju inimesi elas üheskoos, pidi paindlik olema, et ära mahtuda. Nüüd aga on jälle oma elamine – oma tuba, oma luba.

Kusjuures üllatavalt kiirelt olen ära harjunud selle omaette olemisega 😛

TEGELIKULT pole ju võrreldes aasta taguse ajaga suurt midagi muutunud – hea küll, hommikul pean paralleelselt Poisiga tegelema, aga hommikuti on ta suht heas tujus ja võib nii kaua oma lamamistoolis hängida, kuni ma näiteks Plikale putru keedan. 11 paiku lähen Plikaga välja, Poiss jääb kärus magama ja magab nii kaua, et saan kõik muud toimetused Plikaga segamatult ära tehtud. Ja siis ongi juba õhtupoolik, Abikaasa tuleb ka koju ja koos saame kõigega hakkama. Nii et rasket ei tohiks midagi olla! Sain ükskord Plika rutiiniga ära harjutatud, saan ka nüüd. Tänu Poisi pikkadele unedele saan sellele piisavalt tähelepanu pöörata.

Aga nüüd on kell juba üle mõistuse palju, hommikune tõusmine saab ilmselt vaevarikas olema. Kähku magama!

Hullumaja

Ei tasu ikka ennatlikke järeldusi teha ega rõõmustada. Plika keeldus ka täna lõunaunne jäämast. Ja nagu sellest veel vähe poleks, keeldus ta ka õhtul magama minemast. Kaheksa paiku hakkasime üritama, alles pool üksteist jäi.

Minul on üldiselt kannatust küllaga, ma võiks vabalt Plika juures tund-kaks passida ja teda veenda, et nüüd on tuduaeg. Aga mina ei kõlba, papat nutetakse taga. Abikaasal paraku nii palju kannatust pole. Ja kui ta oli kolm korda Plika juurest ära tulnud, sest tal sai kopp ette, läksin mina ka närvi, sest Poiss ainult karjus ja ei jäänud rahule.

Ühesõnaga mina oleks olnud meelsamini Plikaga ja Abikaasa Poisiga, aga ega meie tahtmistest ju keegi ei hooli. Nii me siis hullusimegi – vahepeal suutis üks ennast rahulikuks sundida, vahepeal teine, vahepeal mõlemad lapsed kisasid ja meie lihtsalt ignoreerisime. Vahepeal oli häbi, et meie, täiskasvanud, ei suuda rahulikuks jääda, et aidata väikeseid inimesi, kellel on nii raske, aga kes ise ei oska veel rahuneda ega ennast väljendada. Ja järgmine hetk ei lugenud see kõik enam jälle mitte kui midagi, sest närvid olid nii püsti. Kordamööda põgenesime karjuvate laste eest teise tuppa.

Mina ei tea, mis teha. Ma ei tea, miks Plika ei maga. Ma saan aru, et tal on Eestisse kolimisest saati raske olnud ja nüüd, jälle uues kodus, samamoodi kohaneda vaja. Aga no kurat, MAGADA ju ikka võiks vahel. Väsita palju tahad, ei jää lõunaunne. Õhtul normaalsel ajal kah ei jää. Ainult kisa: ei taha tudu, ei taha tudu.

Lõpuks, kusjuures, läks ta täiesti ise oma voodisse ja jäi magama. Enne seda oli ta kümme minutit telefonis vanaemaga rääkinud, kuni mina Poissi tissitasin. Kui ma Poissi voodisse panema läksin, siis Plika juba magas oma voodis.

Sihuke tunne, et lööks käega. Et ei üritakski Plikat enam magama panna. Ärgu siis magagu lõuna ajal, ärgu siis magagu õhtul enne, kui ise soovib, oodaku kella kümne või üheteistkümneni.

Aga oma aega tahaks ju ka. Abikaasaga omavahel olemise aega. Sellisel kombel seda lihtsalt polekski. Ja no kõik targad ju räägivad: laps ei oska ise magama jääda, meie peame teda aitama. No aitaks küll, aga ei tea, kuidas. Õigemini mina ei sobi ja Abikaasa ei taha/oska ja… Surnud ring.

Täielik masendus.

Emotsionaalne väsimus

Nii hull asi pole, et keegi mu tujude all kannataks – Abikaasa peale olen küll paar korda turtsunud, peamiselt töiste ületundide pärast, lastega olen suutnud õnneks rahulikuks jääda. Aga sisemuses ma hetkel küll rahulik pole, lihtsalt välimiselt sunnin.

Eks seda oligi oodata, et mingi hetk juhe kokku jookseb. Ma loodan, et saan selle kenasti kiirelt lahti harutatud, energiat ja positiivsust on vaja.

Eile õhtul kurjustasin Abikaasa peale, kes järjekordselt lubas õigeks ajaks koju tulla, mis järjest hilisemaks nihkus, lõpuks jõudis poole viie asemel seitsmest. Aga see on juba üks teine jutt, ei hakka sel teemal üldse mõtlemagi.

Sättimise poole pealt jõudsin eile ainult pesu pesta, veidi kööki kraamida, mõned kotid lahti pakkida ja magamistoa magamiskõlbulikuks teha – ehk siis piisavalt ruumi vooditele/madratsile ja voodipesu kõigile. Plika oli niigi õhtuni vanaema-vanaisa juures, ema tõi ta alles kaheksa paiku ära. Poiss magas peaaegu neljani akna taga, aga pärast tema ärkamist ma eriti ka enam midagi teha ei saanud – tahtis tähelepanu, Abikaasat ju polnud.

Plika oli hilisõhtuni hüperaktiivne, lihtsalt jooksis mööda korterit ringi ja kilkas (tal on OI kui kõva hääl). No arusaadav, suured muutused ju, uus kodu. Lihtsalt Poisi magama saamine sellises lärmis polnud just kergeimate killast. Harjumuspärase 20-22 vahemiku asemel vist ehk 23 või enne seda lõpuks kustus.

Lõpuks rahunes Plika ka maha ning saime hakata kõik magama sättima. No ja siis tekkis järgmine probleem – oli muidugi ka ette teada, et see tuleb. Nimelt on Plika harjunud õhtuti meie voodis magama jääma, aga siin seda kommet enam ei taha. Abikaasa oli pikast päevast väsinud ja suht-koht juba magas, mina veensin Plikat, kes kogu aeg meile kaissu ronida tahtis, et tema voodi on ikka palju ägedam – uksega ja puha. Uks tähendab paari äravõetud võrepulka 🙂

Plika veenmine tegi mind lõpuks ikka rämedalt närviliseks – kohe nii palju, et ma hakkasin Abikaasa kallal võtma, et ta seal rahulikult magab, et tema üldse Plika meie voodis magama harjutas 😀 No igatahes jäi Plika lõpuks ikka oma voodisse magama.

Plika hakkas öö jooksul mitu korda nutma ja nõudis sülle – esimene kord tõstis Abikaasa ta endale veidikeseks kaissu ja kui Plika uuesti sügavamalt magama jäi, siis oma voodisse tagasi. Teine kord oli hommikupoole, viiest või seitsmest. Siis jäigi Plika meie voodisse. no sai talle lubatud ka, et hommikul võib kaissu tulla. Usun, et kannatlikkuse ja ajaga hakkab ilusti terveid öid oma voodis magama. Et seda kannatlikkust ainult jätkuks!

Poiss oli ka öösel rahutum kui tavaliselt, sõi päris mitu korda. Ühest ja viiest tegelikult, kolmas kord oli juba kell kaheksa. Iseenesest pole midagi hullu, aga varasemat arvesse võttes täielik tagasiminek. Arvan, et see on vast ka uue kohaga harjumisest, küllap tema hea une jälle paika saame.

Tänane hommik läks ka kuidagi vaevaliselt. Kütsime köögi liiga kuumaks, nii et mul läks kohvi isu ära ja süda oli näljast paha, nii et süüa ei tahtnud (anomaalia, eks). Üritasime Plikale esimest korda speltanisu helvestest putru keeta – nats kõvaks jäi ja vähe sai, aga enamiku sõi ära ja maitse oli väga hea. Vaja lihtsalt kogust suurendada ja enne vees leotada.

Kohv maitses veidralt – ei teagi, kas sellepärast, et olen vahepeal presskannukohviga ära harjunud või sellepärast, et mahesuhkur mingit teist maiku andis. Peab katsetama masinakohvi valge suhkruga ja presskannu oma pruuni suhkruga 😀 Ühesõnaga tuleb emalt veidi valget suhkrut ja suurem presskann laenata. Praegune igatahes ei meeldinud, ehkki Abikaasa arvas, et harjuks ära. Kohvis endas ei saanud igatahes asi olla – sama Rimist pärit mahekohv, mida viimased kuud kogu aeg joonud oleme.

Ja siis läksime turule. Oh jumal, see oli ka nii väsitav käik, et… Ma kohe ei teagi, kuidas edaspidi saab.

Kui me veel Tartus turul käisime, oli Plika kärus ja ringi vaatamine seega imelihtne. Kui me suvel paar korda turul käisime, hoidsin mina Plikal silma peal, kuni Abikaasa ostles. Aga nüüd, kahe lapsega ja koos valides… Plika tuiskas ainult ringi, edasi-tagasi, ei kuulanud kedagi, tahtis kõike katsuda. No täielik kahene 🙂 Kurjaks ma tema peale õnneks ei saanud, aga sisemiselt närvi läksin ikka. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks kahe lapsega üksi turul käidud saama, kui kogu energia läheb Plika valvamisele. Kuidas ma siis neid asju valin ja ostan 🙂 Poisist pole muidugi mingit tüli, tema magab oma kärus.

Mõtlen, kas ma olen Plikat kuidagi valesti kasvatanud või kasvatamata jätnud. Kessu käib kogu aeg oma plikaga Nõmme turul ja pole ma kunagi kuulnud, et neil selliseid probleeme oleks. Eks Plikal on nüüd kombeks poeski riiulite vahel eest ära joosta ja kõike näppida – ta üldse ei nõua, et me neid ostaks, lihtsalt nii huvitav on ju see kõik. Võib-olla on asi selles, et me pole temaga viimased viis kuud üldse eriti poes käinud, pole olnud võimalust harjutada? Eks kannatliku meele ja meelitamisega saame ta alati lõpuks ära kutsuda, aga see kõik on nii närvesööv ja aeganõudev! No ja ma olen KUULNUD, et on olemas samas vanuses ka selliseid lapsi, kellega annab normaalselt ostlemas käia, tahan ka! Ma ei tea, kuidas ma Plika nii kaugele saan, aga kuidagi peab saama.

Iga päev ma igatahes küll turul käima ei hakka. Pigem prooviks piirduda kahe-kolme korraga nädalas, millest üks on nädalavahetusel ja nädala sees ehk õnnestub Abikaasal mõni hommik ka vabaks võtta – ületunde jätkub. No ja alati on võimalus ema appi paluda, et ta Plikaga nii kaua pargis mängiks, kuni mina Poisiga süüa ostan, aga sellisel juhul ei õpi Plika ju minuga normaalselt kaasas käima (mitte et ma teaks, kuidas oleks võimalik seda üldse õpetada, ehk peakski lihtsama vastupanu teed minema ja alati ema abi paluma).

No ja siis muidugi turult ostmine üleüldiselt. Ma saan suurepäraselt aru, et see oli üle pika aja esimene kord. Et me pole veel Pärnu turuga tuttavad. Et kõige sellisega lähebki aega, et harjuda, omad lemmikud leida, rutiin kätte saada. Eks me ostsime tänagi päris korralikult, umbes 200 krooni eest – selle mõttega, et kolmeks päevaks söögimaterjal olemas oleks. Kõiksugu kodumaiseid juurikaid ning väljamaiseid puuvilju (viinamarjade ja mandariinide puhul pole just erilist valikut… Üleüldse peaks aias tiiru tegema, ilmselt leiab seal veel õunugi).

Mis meetoditega need kõik aga kasvatatud on, olgugi et kodumaised, pole mul muidugi õrna aimugi. Plika valvamisega oli piisavalt tegu, et jõuda hädavaevu kõik ära valida. Kui saaks mõnikord üksi rahulikult minna, siis võiks ju uurida ja igalt müüjalt küsida, kuidas kasvatatud on. Ehkki jah, olgem ausad, nad esiteks ei pruugi teada ja teiseks võivad ükskõik mida kokku valetada. Oma talunikku oleks ikka vaja, peab uurima. Maatoit.ee oli minu meelest see Pärnu mahering, aga nende leht on juba kuid üsna katki – ei tea, kas üldse lähebki enam käima.

Õnnelike kanade mune ei õnnestunud kah leida, polnud isegi eriti üllatunud. No ma peaks varsti Mormelari käest kontakti saama, siis saab sealtkaudu. Aga praegu nood kanad sulgivat 😀

Mahepoest saaks muidugi kõike kraami garanteeritult mahedalt, aga eks see kajastu ka hinnas, no ja turg on meie kodule tunduvalt lähemal ka. Märgist kui sellisest on mul ju täitsa suva, lihtsalt usaldusväärne müüja peaks olema.

Oo, ja mis mind eriti masendas – ühe turulkäiguga tuli meie majapidamisse KÜMME väikest kilekotti. No ei tulnud endal üldse pähe, et võiks kaasa võtta, ega meil siia neid ju veel kogunenud polegi. Huvitaval kombel ei tulnud turul pähe ka asju niisama riidekotti panna – pesemata kartulite ja räimedega muidugi nii toimida ei saa, aga vähemalt kartulite jaoks võiks ju vabalt oma koti kaasa võtta. Ja igasugu muu kraami jaoks ka. Täna olime aga kui peata kanad.

Nojah, esimene kord, küllap läheb paremaks, nüüd oskame paremini valmistuda. Vähemalt on meil nüüd kilo värsket räime täna praadimiseks (njämm!), kapsast hakkliha-kapsahautise jaoks ja porrut püreesupi jaoks homseks-ülehomseks, porgand ja kaalikas niisama näksimiseks, lisaks veel kartulit, sibulat, küüslauku (ei jõua ennast ära siunata, et suvel juhust ei kasutanud, kui Liis FB-s ise kasvatatud 100-kroonise kilohinnaga maheküüslauku pakkus, no siis ei mõelnud veel üldse… Järgmine aasta ehk!), viinamarju, mandariini ja Pajumäe jogurtit.

Hapukoore ja piima ostsin turu juures asuvast Säästukast, seal on liiter kroon odavam kui mujal 🙂 Maapiima jahile pole ikka jõudnud, ehkki see on endiselt plaanis. Midagi ei paista siin aga jõudvat.

Hetkel paneb Abikaasa juba pikemat aega Plikat magama – käisin piilumas, Abikaasa magab ja Plika on oma voodis, seegi hea. Tema muidugi ei maga, räägib omaette juttu. Vast jääb ka varsti. Poiss jäi vähemalt veidi peale kahtteist turuteel tuttu ja põõnab siiani akna taga.

Koju jõudsin vist veidi enne kahte, isegi olen saanud nüüd tund aega rahulikult arvutis istuda, kõik meilid-blogid-foorumid läbi lugeda ja siia kirjutada. Aga ikka on nii pingeline olla, selline tunne, et juba läheb pimedaks ja päev saab läbi, aga pole jõudnud mitte midagi asjalikku ära teha.

Plika ärkas küll hommikul alles üheksast ja sai ometi värskes õhus ringi joosta ja kiikuda, aga IKKA on kell juba pool neli ja ta pole veel lõunaunne jäänudki. Meie enda viga muidugi, et hommikul nii kaua mökutasime ja turu poole alles peale lõunat minema hakkasime, Plika sai peale kahte alles sööma ja sellele kulus ka omajagu aega.

Kardan juba ette õhtust magamaminekut, õigemini siis panekut – ehkki peaks ju vabalt võtma ja positiivselt suhtuma. Tahaks lihtsalt juba seda aega, kus Plika jälle üheksast voodisse läheb ja hiljemalt kümneks magab, täna aga nihkub see jälle tõenäoliselt tund-paar edasi. Ehk vähemalt sellist hüperaktiivsust pole nagu eile ja ehk saab Poisigi hiljemalt kümnest ööunne.

Oeh, ma ei teagi, mis nüüd teha. Arvutiasjadega olen ühel pool, peaks hakkama sättima. aga kuni Plika ei maga, ei saa ma seal eriti ringi liikuda – üleüldse on magamistoa koristamine kõige olulisem, aga isegi kui Plika lõpuks tuttu jäänud on, siis peaksin seal ringi hiilima. Eh, eks ma üritan siis rohkem kööki organiseerida, mul on eeskojas veel üks poolik kast, mis Londoni köögikraami täis on. Kuhu see küll kõik mahub, see on iseküsimus. Aga ikkagi ei saa ma enne sinna kolistama minna, kui Plika on kustunud. Seni lihtsalt närin küüsi ja üritan midagi vaikselt-vaikselt elutoas sättida.

Ma ju tean, et kõik läheb paremaks, ma tõesti tean seda. Aga mul on vaja positiivsust. Mul on vaja teadmise asemel ka TUNNET. Siis jõuan jälle sellest kaosest läbi närima hakata. Praegu pole aga ei särtsu ega eluvaimu. Paanika tuleb, kui mõtlen, kuidas ma siin üksi hakkama saama pean – kahe lapse eest hoolitsetud ja kodu korda sätitud… Ema muidugi aitab ja Abikaasa PEAB hakkama töölt õigel ajal koju tulema. Oeh.

Homme läheme Abikaasa vanaema poole lõunale – enne seda tuleks veel Plikaga väljas kiikuda ja joosta, sest pärast peaks ta kodus otse magama minema. Mis kõik omakorda tähendab, et homme ei saa ka enne pärastlõunat koristama hakata. Aga no krt, puhkust on ka vaja. Eelmine nädalavahetus jäi niigi traditsiooniline vanaema juures käimine ära, sest siin oli nii palju tegemist.

Ma võiks täna vist lõputult vinguda, seega parem lõpetan. Ja panen teile ühe pildi meie vingest pesurestist, nüüd kuivab seal küll kõike. Eile sain ka rõõmustada, kui avastasin, et riidepuid saab selle riputusosa otsas igapidi keerata – just kartsin, et need jäävad nüüd risti ja võtavad mitu lühikest nööri kuivatusruumi ka ära, aga sai teistpidi panna. Kõigele on mõeldud!

CIMG2049

Siga majas!

Läksime täna pesumasina eest maksma, Port Arturi Euronicsisse. Aga seal keskuste vahel oli mingi laat… Ja tee peale ette jäid kohutavalt ägedad notsud. Uurisime ja nillisime tükk aega, mõtlesime, et raha üldse pole, äkki saaks lasta kellelgi Plikale sünnipäevakink teha vms. Küsisime isegi müüja kontakti, et saaks hiljem ka osta.

Läksime siis poe poole ja järsku tuli mõte – aga küsime pesumasina pealt allahindlust 😀 Meil oli nagunii sularaha – kummagi kaardil polnud tervet summat, ülekannet polnud meeles teha, mõtlesime, et meil on siis kergem raha välja võtta kui hakata kahe kaardiga maksmisega mässama.

Ma ei küsi kunagi allahindlust, kui ma just turul pole. Töötasin ju pea kaks aastat fotopoes ja nii meeletult närvidele käisid need tüübid, kes iga mõttetu asja pealt üritasid midagi maha saada. Tõsi see on, et masu jne, et suuremate ostude pealt TULEBKI küsida, alati antakse… Aga mulle on see nii vastumeelne.

No igatahes otsustasime, et tuleb küsida ja kui saame piisavalt alla, siis ostame Plikale sea. Saimegi 300 krooni alla, 100 panime ise juurde.

Väga keskkonnasõbralikud sead kusjuures – need on valmistatud mööblijääkidest. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis selle müüja mees vist teeb diivaneid ja müüja teeb ülejäänud naha- ja riideribadest notsusid ja muid loomi, täidiseks porooon jms, väga kõvasti on täis topitud – toekas ja raske, ei vaju ära ega libise kergelt toa teise otsa, lapsed saavad seda vabalt toolina või ratsuna kasutada, täiskasvanutele sobib näiteks tumbaks. Igati sümpaatne idee mu meelest, hinnad ka suht mõistlikud (riidest ühevärviline 300, kahevärviline 350, nahast ühevärviline 400, kahevärviline 450).

CIMG1996

CIMG1997

Tükk aega valisime, lõpuks otsustasime valge kasuks. kusjuures mina pole üldse ei naha ega valge värvi fänn… aga no see notsu lihtsalt meeldis!

CIMG2000

Ei olnud jällegi just kõige vajalikum väljaminek, aga ainult notsu pärast sai allahindlust küsitud, muidu poleks see ilmselt pähegi tulnud… Nii et pole hullu. Ja lastetuppa ongi üks aksessuaar olemas 🙂 Plikale väga meeldib!

CIMG2006

Kiiklammast tahaks ka hirmsasti Plikale. Aga sellest ma parem praegu üldse ei mõtle 😛

Muide, nagu mainitud, mul on selle müüja kontakt olemas, nii et kui keegi peaks endale veel sellist vahvat siga tahtma, siis võite mulle meili kirjutada ja saadan numbri. Ja ta pidavat kogu aeg mööda laatu käima… Mina pole küll varem peale sattunud.

Scroll to Top