Lootust siiski on
Jajaa, ma tegin endale tõepoolest ise süüa – sooja toitu salati ja kastmega ja puha. Mis siis, et tatraputru ja kalapulki, kastmeks hapukoore-majoneesi segu ja salatiks hakitud kapsas. Nagu näha, pole ma söögitegemist veel päriselt ära unustanud.
Ja ma jõudsin isegi enne lapse ärkamist süüa! Kuna saime täna välja alles pool neli, jäi “lõunauinak” hilja peale – magas aknal üle kolme ja poole tunni, ärkas veidi enne poolt kaheksat. Kurjast see nii hiline magamine muidugi on – ei tea, millal ta mul nüüd ükskord ööunne saada õnnestub. Aga no lihtsalt olude sunnil sai täna nii hilja välja (varem polnud kärutajat) ja ega ometigi ei raatsinud magusalt magavat last siis üles äratada – niigi oli teine enne pool päeva väsimusest viril.
Üheks Plika meelistegevuseks on kapinuppude küljes rippuvate mänguasjade maha peksmine (siit pildilt on näha, mis, kus ja kuidas ripuvad) – selleks pean ma ta tegelustekile niiviisi panema, et ta käega asju lööma ulatuks.
Täna panin ma ta keset tekki kaare alla, tema aga vahtis jälle ainult kapiuste poole – mis siis, et kohe kuidagi sinna ei ulatanud. No ja siis nihverdas ennast selja peal niikaua ringiratast, kuni jalad kapinuppudeni ulatusid ja sudis kõik asjad jalgadega maha. Laps peab oma tahtmist saama!
