plika

Teine puhkusepäev

Lapsed, sindrinahad, ärkasid hommikul kell seitse. Enamasti saavad nad noil puhkudel omaette suurepäraselt hakkama, aga täna oli vaja tulla kaissu ja hakata nõudma, et tõuske üles ja tehke süüa. Soovitasime õunu ja mandariine, ajasime nad toast välja, keerasime teise külje ja magasime edasi 😀

Abikaasa tõusis kümne paiku, mina ajasin ennast voodist välja kell üksteist 😛 Sõime mõnusalt koos hommikust, panin masinatäie pesu pesema ja istusin siis arvuti taha: sisestasin nädala jooksul kogunenud tšekid Excelisse, panin lõpuks ometi üles müügikuulutused, mida oleks juba ammu tegema pidanud, mängisin palle ja lugesin blogisid.

Meil on nüüd Plikaga kokkulepe, et Poiss magab lõunaund ja teab, et Plika magab ka, teises toas… Aga tegelikult Plika ei pea magama 🙂 Lihtsalt, et Poiss ei hakkaks protesteerima, miks tema üksi peab. Kuna nad läksid aga eile magama 23 paiku ja ärkasid täna kell seitse ning ma nägin, kuidas Plika haigutas, kupatasin nad kahe paiku mõlemad voodisse. Poiss ärkas pooleteise-kahe tunni pärast, Plika magas POOLE KAHEKSANI. Tal oli ju üleeile palavik – eile tundus küll juba terve, aga ju siis oli ikka mingi pisik veel sees, mis vajas välja magamist.

Abikaasa võttis Poisi kaasa ja läks oma õele külla. Mina sain rahulikult pesu kuivama panna, süüa ja Kodutunnet vaadata, põrandaid pühkida ja pesta, vannituba küürida ja kõike muud vajalikku sättida.

Õhtul küpsetasime koos Plikaga ära kapis olnud piparkoogitaigna – mina tegin kümme südant, Plika kaheksa kuusekest. Kohe täitsa ise rullis, lõikus, hiljem kaunistas. Asjalik abiline 🙂

2014-12-20 21.10.49

Ja just siis, kui ma olin jõudnud laua ära koristada ning glasuurituutusid külmkappi tõstsin, jõudis Abikaasa ka Poisiga koju tagasi.

Abikaasa tõi päeval kuuse ja oli plaanis see enne piparkoogitegu ära ehtida. Paraku ei leidnud ma kuusejalga üles, nii et see tähtis toiming jääb homsesse. Piparkoogitainast ka teha ei jõudnud, selle saab siis samuti homme ette võtta.

Igal juhul oli äärmiselt mõnus ja toimekas päev – sai magada, sai puhata ja sai kõik vajalikud koristustööd tehtud. Paar masinatäit pesu vajab veel pesemist, aga muus osas võib jalad seinale visata 🙂

Aasta ema, tõepoolest

Lastel olid jõulupeod. Plika oma algas pool neli. Meil olid Abikaasaga mõlemal kiired tööasjad ajada, nii et jõudsime millalgi enne nelja. Saali ei mahtunud, ukse peal kõõludes Plikat ei näinud – istus just selles seinas, kuhu pilk ei ulatunud. Lõpuks tantsu ajal nägin ja tõdesin – pidulik kleit sai hommikul kaasa, aga sukkpükse ei märganud panna, nii siis ilutsesidki punase kleidi all lillad sukkpüksid. Noh, oleks võinud hullemini minna… Kui oleks olnud näiteks roosad värviliste mummudega vms 😛

Tuka alt ei näe ta enam ammu välja ja mina pole suutnud kõigi nende kuude jooksul temaga juuksurisse minna. Sellepärast ma tuka kohe titest peast välja kasvatasingi 😛 Klambrid tal hetkel seda hästi kinni ei hoia, peavõru ta kanda ei taha, seega piilubki tuka alt nagu väike metslane. Enamikul teistel tüdrukutel olid peened patsid ja soengud, hoolega sätitud juuksed ja juuksekaunistused…

Kui jõuluvana Plikalt küsis, kas ta salmi loeb, oli vastus: ei. Normaalne ema oleks vist enne pidu lapsega läbi arutanud, mida jõuluvanale lugeda 😛 Nojah, normaalne ema oleks muidugi ka ENNE peo algust kohale jõudnud ja aidanud oma lapsel peoriided selga panna. Ja õiget värvi sukkpüksid kaasa võtnud 😛 Aga noh, Plika ise polnud sellest kuigivõrd häiritud ja miks mina siis peaks…

Ühesõnaga Plika peost nägin vaid teist poolt ja Plikat ennast praktiliselt üldse mitte. Poisi peo ajal saime kenasti istuma, aga sealt polnud ka vaade kuigi hea ja saalis oli vähe õhku, nii et uni tuli peale. Aasta ema, ma ütlen 😛

Aga lapsed ise jäid oma pidudega rahule ja see on ju peamine. Kommipakist neile õnneks pooled kommid ei maitsenud – kodus jagati kiirelt ära, mis sobis ühele, mis teisele, pooled kommid anti meile 😀

Rohkem mingeid pidusid (peale perekondadega koos istumise) vist sel aastal õnneks polegi – vanasti oli Abikaasa tööl jõulupidu, nüüd õnneks mitte. Ühesõnaga isegi hästi.

Viimane töö- ja lasteaianädal, siis kollektiivpuhkusele 🙂

Laste tegemistest

Pole nii ammu lastest kirjutanud, on viimane aeg see viga parandada.

2014-11-16 13.59.21

Esmaspäeval käisid nad hambaarsti juures. Mina olin tööl, nii et tean juhtunust vaid Abikaasa muljetamiste põhjal. Poisil oli ühes purihambas auk ja ta lasi selle maru rahulikult ära parandada – arst oli ka hiljem öelnud, et üllatav, kui rahulikult. Plikal oli kõik korras. Tal on neli piimahammast vahetunud (ülemised ja alumised keskmised), lisaks loksutas ta hiljuti välja veel ühe ülemise ja ühe alumise, nende asemel laiutavad veel augud, uued alles pistavad päid välja. Kokku siis hetkel läinud kuus piimahammast. Samuti on allapoole kõige taha kasvanud salamisi esimesed jäävpurihambad – neid panin alles siis tähele, kui hambaarst seda mainis. Ülevalt pidavat ka kohe pead välja pistma.

Hambaarsti juures saab lõpuks teatavasti väikese kingituse ja lapsed valisid seekord endile kummist sisalikud. Need on nüüd uued lemmikmänguasjad – täiesti üllatav, siiamaani mängitakse aktiivselt, tavaliselt sellised väikesed jubinad jäävad pigem seisma.

Plika puhul olen juba ammu maininud, et ta loeb, kirjutab ja arvutab ning on kõik selle suht omal käel selgeks õppinud… Vähemalt ilma meiepoolse õpetuseta, lasteaed siis pigem. Igal juhul võin nüüd uhkelt raporteerida, et ta tõepoolest loeb – nii trüki- kui kirjatähti. Võtsin talle raamatukogust raamatu sarjast, mis peaks aitama lapsel ise lugemist harjutada – seal oli neli raskusastet, kolmanda luges meile kahe õhtuga ette. Eile õhtul võttis “tavalised” raamatud ja luges sealt natuke. Oskab 🙂 Veerib muidugi, loeb sõna kaupa, aga ise on nii vaimustuses, et saab varsti hakata samamoodi kõiki raamatuid lugema nagu emme. Lubas hakata meile õhtuti ise ette lugema 😀

Kaalusime Plika järgmisel sügisel kooli saatmist, aga pärast pikka emaga aru pidamist otsustasime, et mingu siiski 2016. Sellel teemal tahaks kirjutada omaette ühe pikema postituse, aga eks näis, millal seda reaalselt teha jõuan. Igal juhul hetkel ma sel teemal pikemalt ei peatu.

Poiss on hakanud soravalt numbreid lugema – kaheteistkümneni loeb igal juhul probleemideta, ilmselt ka rohkem, lihtsalt need asjad, mida ta on minu kuuldes loendanud, on siis otsa lõppenud 😀 Varem ta luges kümne piires ja sealt ununes tihti mõni number ära, aga nüüd loeb kohe mõnuga, igasugu ettejäävaid asju.

Kui palju ta tähti või numbreid tunneb, ma ausalt öeldes ei teagi. Kindlasti midagi, aga kas kõiki? Pole õrna aimugi. Viimasel ajal on ta proovinud omal algatusel sõnu ümber kirjutada, selle vastu ei tundnud ta ka varem huvi. Nii et lasen ral rahus omas tempos areneda. Lasteaias nagunii õpetatakse, seega ma kodus ekstra ei viitsi – kui ta ise huvi tunneb ja abi palub, siis muidugi aitan. Raamatute (samuti näiteks Lego-kataloogide ja mänguasjapoe reklaamraamatukeste) vaatamine on talle igal juhul alati väga meeldinud. Valib midagi välja, istub kuskile ja on tükk aega süvenenud.

Samuti olen tähele pannud, et kui tal on jonnihoog ja me saadame ta oma tuppa rahunema, siis kui karjumine on viimaks lõppenud ja vaikus majas, leiame ta tuppa vaatama minnes enamasti raamatu tagant.

Laste mängudest ja mänguasjadest olen ka tahtnud juba ammu kirjutada. Nad küll rõõmustavad iga mänguasja üle, mis nad saavad, aga olen täheldanud, et mõned asjad jäävad sellest hoolimata üsna kiirelt seisma, samas kui teised on pidevas kasutuses.

Populaarsed asjad, millega mõlemad ühepalju mängivad, on igasugused ehitusklotsid ja lauamängud. Raamatud, joonistamine, kleepsuraamatud ja plastiliin meeldivad samuti mõlemale. Kostüümid, mänguköök ja selle sisu ning pusled on populaarsed hooti – vahel mängitakse tihti, vahel pikalt üldse mitte.

2014-09-09 18.49

Plikale meeldivad igasugu nuputamise ja ülesannete raamatud. Poisile meeldivad autod, neid väikeseid tal on terve hunnik, pidevalt mängib. Poisile meeldivad loomulikult ka igasugu tulistamis- ja sõjamängud – pole absoluutselt oluline, et kodus mängupüsse jms pole, need ehitatakse siis klotsidest 😀 Jõulukingiks palusin Abikaasa õelt pehmest materjalist mõõku ja kilpe, sest neid on lapsed ammu palunud – eks ole muidugi näha, kas ta need ka leiab.

Väga tihti mängivad lapsed lihtsalt oma (rolli)mänge, mille jaoks pole vaja mingeid spetsiaalseid mänguasju. Lihtsalt mõeldakse mäng välja ja mängitakse. Kui selleks on vaja mingeid asju, siis kasutatakse loovalt ära need, mis on – üks asi võib ju vabalt mängult olla ka iga teine. Või ehitatakse asi, mida parasjagu vaja läheb, klotsidest 🙂

Väga popp on asjade kuskile sisse panemine, eriti Poisi puhul. Väga tihti paneb ta oma seljakotti mänguasju, autosid… Või siis mõnda karpi, paberkotti, enda ehitatud majja… Peamiselt on nendeks asjadeks autod, mündid (andsime teiste riikide mündid neile mängimiseks) ja mängusöök (puidust koogitükid, kommid, puuviljad jne).

2014-09-09 20.56.48

Nukkudega mängitakse meie peres väga harva, kummalegi ei paku huvi. On ilusad, saamise üle rõõmustatakse, siis jäävad riiulisse istuma, kuni nad lõpuks ära annan. Igasugu pisike kraam, mis tuleb kas üllatusmunadest või mujalt – samamoodi rõõmustakse ja veetakse alguses mööda elamist ringi, aga üsna kiirelt vajub unustusse ja keegi ei pane tähele ega tunne puudust, kui neid ühel hetkel enam pole. Ma olen kõik vähegi katkised asjad ära visanud ja väiksemaid jubinaid salaja ära andnud, ilmselt võiks seda rahus teha kõigiga, sest praegu piirdub nendega mängimine sellega, et kallavad aeg-ajalt karbitäie põrandale, kust ma siis hiljem koristama pean 😀 Pehmete loomadega mängiti varem, nüüd enam üldse mitte – andsin just 90% ära ja jätsin alles vaid mõned üksikud. Kaisuloomad on hetkel jälle voodis, vahepeal ei tuntud väga pikalt neistki puudust.

Mänguasju pole ma kunagi lastele ise ostnud (erandiks vaid raamatud ja pusled), neid on lihtsalt toodud ja kingitud, nii et ise ostmiseks pole olnud ei vajadust, viitsimist ega ka raha. Mänguasjapoed mulle ei meeldi, sest minu meelest on hinnad tohutult kallid ning enamik seal pakutavast kraamist täiesti mõttetu. Õnneks on muidugi toredaid asju ka, aga neid tuleb pigem otsida 😛 Palju rohkem meeldib mulle raamatupood, kus on peale raamatute ka lauamängud ja muu tore kraam. Ühesõnaga mänguasjapoes ma ei ole ise kunagi eriti käinud ja ammugi mitte koos lastega.

Sellest ajast saadik, kui ma töökohta vahetasin, on lapsed saanud tihemini mänguasjapoes käia – kui nad mul pikemalt töö juures on, siis küsivad alati luba “mängupoodi” minna. See asub meie poele väga lähedal ja kõik müüjad teavad neid vist juba nägupidi. Alguses viisin nad ikka ise sinna ja seletasin pikalt, kuidas käituda tuleb, aga müüjad ise on ka kinnitanud, et kõike võib katsuda (mille peale mina muidugi kõrvalt seletasin, et ettevaatlikult ja pigem võiks siiski vaadata) ja üldiselt peavad nad seal ennast korralikult ülal, seega viimasel ajal ma lihtsalt lasen neil sinna minna. Seal on mõned asjad kohe mängimiseks välja pandud, neile meeldib näiteks kangesti lasta püstolist vahtkummist pulgakesi.

Telekat meil teatavasti pole, seda vaatavad nad külas käies. Kodus on reegel selline, et lasteaia hommikuti ca 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks täispikk film. Kui varem oli see, mida nad vaatasid, rohkem kontrolli all (sellised nunnud ja helged lastemultikad), siis nüüd nad valivad rohkem ise ja seega tuleb minu poolt heaks kiidetud asjade sekka ka Spiderman, Ninja Turtles jms kraam. Need vist kõige hullemad pole (ausõna, ma ise ei viitsi vaadata) ja ega ma ei keela ka – lohutan ennast sellega, et väga tihti seda ju ei juhtu. Külas me ka õnneks väga tihti ei käi – minu ema juures vaatavad lapsed ETV lastesaateid, Abikaasa ema või õe juures seda, mis multikakanalist parasjagu tuleb.

Lastele omaselt vaimustuvad nad kõigest ja tahaks endale kõiki mänguasju, mida kuskil näevad. Samas olen ma meeldivalt üllatunud, et mingeid kinnisideid neil pole. Ok, teleka puudumine on kindlasti abiks, aga ma olen nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas lasteaias tekivad lastel igasugu nõudmised, sest “kõigil ju on”. Sellist asja pole meil absoluutselt olnud. Poiss ikka vahel räägib vaimustusega mingitest transformeritest ja puldiautodest, mis ta rühmakaaslased on mänguasjapäeval kaasa toonud, aga ei ole neid endale nõudnud.

Ühesõnaga hea lihtne on siiani 🙂

Nüüd on jõulud tulemas ja inimesed küsivad jälle kingiideid. Jube raske on neid välja mõelda, sest tundub, et kõike on küll ja veel. Raamatuid ei ole jah kunagi liiga palju, aga sain kaste sorteerides terve suure hunniku juurde, mis kõik lugemist ootavad, nii et noh… Ei ole vaja 🙂 Pliiatsid-vildikad on olemas. Värviraamatud ei paku pinget. Autosid on Poisil 20 ringis – no tõesti pole rohkem vaja. Pusled pole hetkel huviorbiidis, kleepsu- ja nuputamise raamatuid on ka tegelikult juba terve hunnik…

Legosid tahaks tegelikult väga. Neil on praegu ühed hästi suured klotsid ja siis sellised Duplo laadsed, aga odavam variant. Muidu head, aga lähevad jube kergesti katki, piisab klotsi hoogsamast maha viskamisest ja ongi tükid taga. Poiss sai sünnipäevaks väikese Lego komplekti ja oli sellest vaimustuses, külas mängib ka ainult legodega. Aga hirmkallid on need ju, nii et pole isegi mitte mõelnud ostmisele. Väiksemad komplektid saaks ilmselt normaalsema hinnaga ka kätte, kõlbaks äkki näiteks jõulukingiks küsida… Minu ideaal oleks saada kuskilt suurem kastitäis kasutatud legojuppe mõistliku hinnaga. Samas pole ma siiani viitsinud eriti müügiportaale kammida ja iseenesest need legod vist mu juurde ei jaluta 🙂 No rahaline seis on ka äärmiselt kitsas, nii et eks need legod ootavad – ei saaks ju öelda, et suur häda on käes, olemasolevatest klotsidest saab ehitada küll.

Aga jah, üldiselt olen peale lauamängude jõulukingiideedeks siiani välja mõelnud vaid plastiliini – avastasin just, et PlayDohil on suurepärane täitepakk, kus on kilepakendis erinevat värvi plastiliinipulgad ilma igasuguste topsideta ja hind oli täitsa okei, miski €7 kandis.

2014-09-06 12.15.17

Lauamängud on muidugi kindel hitt, nendega on ainult see jama, et enamik on räigelt kallid. Siis on hea, kui vanaemad on helded, mu emal näiteks on lastele jõulukingid olemas – koos valisime ja väga vinged on.

Õnneks leiab otsides odavamaid mänge ka – no selliseid, mis alla €10 maksavad, neid jõuan ma ka kinkida 🙂

Aga hea küll – laste ja mänguasjade teema muutus sujuvalt jõulukingiteemaks… Mis tähendab, et on viimane aeg otsad kokku tõmmata ja magama minna.

Läks käima

John Lewise pingviin ja küünalde põletamine on kõiges süüdi – mind on tabanud täiesti ebaharilikult varane jõuluootus. Alguses mõtlesin küll, et liiga vara, aga täna andsin alla ja panin jõululaulud mängima. Samuti meisterdasime lastega jõuluootuse kalendri. Nojah, heakene küll, peale paari Plika värvitud rohelise ruudu tegin ülejäänu mina, nemad lihtsalt istusid juures ja olid elevil 😀 Aga kuupäevi hakkavad nad küll ise maha tõmbama, selline plaan vähemalt on.

2014-11-08 18.46.00

Meie köögilaua juures olev sein on hetkel selline:

2014-11-08 18.45.37

Terve tänane päev oli mõnus. Kohatiste väikeste tagasilöökidega muidugi, aga millal neid poleks…

Lapsed ärkasid kell kaheksa ja mängisid ilmselt kenasti omaette, sest mina suigatasin mõnusasti edasi. Kell kümme ärkasin selle peale, et poolpaljad lapsed jooksid karjudes magamistuppa ning süüdistasid üksteist kõvahäälselt sajas surmapatus. Soovitasin neil kähku ära leppida, riidesse panna ja siis uuesti rõõmsalt magamistuppa joosta, et saaks päeva ikka positiivselt alustada. Pärast veidikest virisemist võtsid nad mu nõuannet õnneks kuulda, nii saime koos kaisutada ja jutustada.

Kuna leivatainas alles kerkis ja vana leib oli peaaegu otsas, soojendasime hommikusöögiks eelmise õhtu makarone. Seejärel koristasin veidike ja panin leiva ahju. Lapsed mängisid kenasti omaette, nii et mina sain arvuti taga mõnuleda ja mitte midagi asjalikku teha. Hiljem pesin masinatäie pesu, voltisin Plikale sünnipäevaks kingitud komplektist mitu džunglielukat valmis, lõpuks sõime küünlavalgel – värsket sooja leiba pasteediga. Siis oligi juba kell kuus ning hakkasime jõulukalendrit joonistama. Abikaasa tuli ka koju, istusime kõik koos köögis, lapsed joonistasid, jõululaulud mängisid…

Siis jäi Abikaasa magama ning mina hakkasin silmnähtavalt väsinud lapsi magama panema. Igaõhtuse jalavanni ajal hakkasid nad lollitama ja üksteist üles keerama ning kuna ükski mu rahulik palumine ega ka kurjema hääle tegemine ei aidanud, tuli sellest lõpuks suuremat sorti lahkarvamus, eriti Plikaga. No ma lihtsalt ei kannata seda, kui ta hoolimata korduvatest palumistest ja hoiatustest surmväsinud Poisiga lollitab, kui vimase ainus soov on magada (aga kes lollitamisega sellegipoolest väga kergesti kaasa läheb)… Pärast suuremat draamat rääkisime muidugi asjad selgeks, leppisime kenasti ära ja kallistasime rohkelt, nii et nüüd on jälle rahu maa peal.

Ei suuda otsustada, kas ma peaks üritama lapsi lasteaiavabadel päevadel taas kodus lõunaunne panna. Minu jaoks on õhtune lollitamine märk üleväsimusest, samas Plika kurdab, et tal ei tule lasteaias pea kunagi uni ja nende kodune lõunauni jäi tükk aega tagasi ära just sellepärast, et neid oli täiesti võimatu magama saada (olen aru saanud, et paljude lastega läheb nii, kui nad ükskord lasteaias käima hakkavad). Poisil on lõunaund silmnähtavalt vaja, Plika saaks pigem ilma hakkama, samas täna õhtul ma nägin, et ka tema haigutas ja oli väsinud… Ja ikka oli vaja lollitada. No teate küll, kui lapsed üksteist üles keeravad ja iga asja peale hüsteeriliselt naeravad – eks endalgi ole vahepeal nii.

Ilmselt oleks kõige mõistlikum Poiss lõunaunne panna ja lasta Plikal üleval olla, AGA ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma Poisi sellega nõusse saan, ta on kangekaelne nagu vana eesel 😛

Oh jah. Igal õhtul sellist probleemi õnneks pole, eks vaatame jooksvalt.

Jõulud võiks juba tulla 🙂

Scroll to Top