Ka nii võib
Tegelustekki võib mitut pidi kasutada! Põnn oli kohe tükk aega vait ja uuris hoolega. Paar korda puksis jalgadega põrandale kah, siis oli suur hämming. Aga üldiselt lõbu laialt 🙂
poiss
Neljakuune põnn
Koduse mitte kõige täpsema mõõtmise tulemuste kohaselt umbes 8,3 kg ja 66 cm. Rõõmus nagu noor nirk. Keerata veel ei viitsi (vahepeal oli nagu rohkem huvitatud, nüüd keerab lihtsalt külili ja passib siis rõõmsalt), mul kah kiiret pole. Sünnipäevakingituseks haaras esimest korda oma varbad pihku – põnevust kui palju.
12-tunnised ööuned olid lühike ja mööduv nähtus, hetkel läheb magama 23 paiku ja sööb öösel umbes… Ma ei teagi, näiteks ühe-kahe paiku… Ja siis kuue-seitsme paiku. VIST. Kõik oleneb ööst kah. Ma pole eriti häiritud, ehkki mitte söömine oli muidugi mõnusam. Hommikul ärkab tavaliselt kaheksa-üheksa paiku.
Päeval magab ühe pika une (3-4 tundi) väljas ja kaks-kolm lühemat uinakut (30 min – tund) toas.
Vahel ei vaja terve päeva peaaegu üldse tähelepanu, passib rõõmsalt omaette või vaatab meie tegevusi, teinekord jälle viriseb ja on ainult süles rahul. Seda viimast juhtub eriti tihti õhtuti.
Magama kussutan teda 99% ajast endiselt süles – vahel jääb minutiga, vahel pean kümme korda voodisse panema. Tahaks leebet unekooli teha ja teda iseseisvalt magama jäämisega harjutada, aga ei näe hetkel võimalust asjaga süvitsi tegeleda – see nõuaks alati esimeste unemärkide jälgimist ja esialgu hullu voodisse-voodist välja tõstmist. AEGA ühesõnaga, Plika kõrvalt seda praegu nii palju pole. Kuna unede pikkusega olen rahul ja magama jäämine on pool ajast kah valutu, siis pole veel häda. kunagi hiljem…
Igati tore pöialpoiss on meil 🙂
Reisimuljeid ja muud
Käisime ju nädalavahetusel üle pika aja väikesel reisil, aga tagasi jõudes tulid haigused ja muud jamad järjest lahmaki-lahmaki peale, nii et heast ei saanudki kirjutada.
Olin reedest pühapäevani Jõgeval, Abikasa käis laupäeva õhtul-öösel Tartus sõprade juures. Ma isegi ei mõelnud kaasa minna, lastega oleks mõttetu olnud. Chillisin parem vaikselt Jõgeval ja lasin Abikaasal rahus puhata.
Jättes kõrvale minu energiapuuduse, mille tõttu ma kõigest kiirelt väsisin, ning Plika koduigatsusest tuleneva tujukuse (poleks vist ikka tohtinud mitut ööd järjest kodust ära olla, ta oleks tahtnud kiiremini tagasi tulla… Aga varem on talle Jõgeval väga meeldinud, seekord meeldis ju enamik ajast ka), oli mõnus nagu alati. Sain lõpuks ometi üle vaadata nüüdseks juba kahekuuse põnni, kellest ma polnud isegi mitte pilti näinud. Oo, ja ta oli muidugi armas, kuidas teisiti oleks saanudki. Poisist pealtnäha poole pisem, ehkki see mulje jäi peamiselt tänu Poisi suurele peale 😛 Novot, igatahes olen ma nüüd suisa neljakordne tädi!
Ja kujutage te ette, ma unustasin tittedest koos pilti teha! Peaaegu üldse unustasin pildistamise ära, ainult paar üksikut klõpsu oma lastest tegin.
Aga muidu oli tore. Sai kõigest räägitud – tittedest ja elust, muredest ja rõõmudest… Sain ajakirju lugeda 😀 Ma seda alati sinna sattudes teen, kõik värskemad pered-kodud-värgid ahmin sisse. Leidsin ühe ülihea artikli kaheste kohta, mis mind ülihea raamatuni juhtis, sain valgustatud oma vitamiinipuuduse kohta, sain tittesid nunnutada, sain niisama vedeleda.
Abikaasa sai saunas käia ja Tartus käia ja sõpradega olla.
Aga tagasiteel tegin endale liiga, lippasin mantlita auto ja majade vahet (meil oli enne kodu kolm vahepeatust). Esmaspäeval tuli hirmus palavik, teisipäeval toibusin, eile oli juba suht hea, öösel jäi Plika haigeks, minul on seljavalu ja muud väiksemad hädad, mis teotahte ära võtavad ja adekvaatset lastega tegutsemist pärsivad. Õnneks sai Abikaasa peale ühte töölt tulema (elagu ületunnid), seega on ta mul siin abis olnud.
Aga Plikaga on üpris kehvasti, palavik ja nohu ja väike köha ja silmadest tuleb ka mingit jama. Homme hommikul on Poisil massaaž, ema läheb temaga, mina samal ajal Plikaga perearsti juurde, kellel ka õnneks hommikupoolne vastuvõtt. Vast ei ole midagi liiga hullu, vast ei tule ka täna väga kehv öö… Praegu õnneks magab.
Oo, ja me saime lõpuks oma voodi kätte! Aga sellest pikemalt mõni teine kord, praegu rohkem ei jõua.
PS. Kas ma olen naiivne, kui loodan, et saan Plikal tuka välja kasvatada – et kui see teda tõeliselt segama hakkab, on ta nõus klambreid/kumme üle paari minuti peas hoidma? Või peaks lihtsalt alla andma ja jälle tuka lõikama? Nii tahaks välja kasvatada…
PPS. Kas infrapunatermomeetril peavad tingimata olema vahetatavad otsikud, kas seda ühte siis ei saa puhastada? Leidsin ühest Pärnu apteegist sellise, raha on jube vähe ja nii edasi. Plika keeldub tavalist kraadiklaasi endale ligi laskmast, meelita, kuidas tahad…
Nädala töö
Jõudsin täna kolimisjärgse segadusega mingi murdepunktini – esialgne läbu on likvideeritud. Esiteks tõstsime Abikaasaga elutoas veidi mööblit ümber, et oleks meie vajadustele sobivam. See on küll väga ajutine ja järgmine püsivam tõstmine tuleb siis, kui Abikaasa vanaonu käest diivani ja tugitoolid kätte saame, aga igatahes parem kui enne. Kõik on loogilisemalt ära paigutatud – meie arvutilaud, Poisi “mähkimislaud”, vaip on nüüd ka mööbli alt vaba ja seal, kus Plika ideeliselt kõige rohkem mängib. Ja Plika mänguasju oli rohkem ruumi laiali laotada.
Kõik ASJAD on muidugi suvaliselt sektsiooni kappidesse ja riiulitesse pandud, puudub igasugune kord ja organiseeritus. Poolte asjade puhul vist enam-vähem tean, kust neid otsida.
Magamistoast sain ka viimase kohvri põrandalt ära. Terve kastitäis riideid ootab endiselt pesemist. Enamik hetkel mitte kasutuses olevaid lasteriideid on täiesti suvaliselt kilekottidega riidekappi topitud. Kummutisahtlites on vaid need, mida praegu kasutame. Meie endi riided on ka kiiruga kappi topitud – paar vaba riiulit suutsin nende jaoks tekitada. Mingit süsteemi küll rohkem pole, kui et jällegi need riided, mida praeguse ilmaga kanname. Kõik liiga suvised on kuskil kilekotis, nendega on aega. Puhtaks pestud voodipesu ja rätikud on samuti sorteerimata kuhjades kapis. Aga vähemalt väljastpoolt oleks nagu korras. Mis siis, et kapiuste taga kaos valitseb, eks 😛
Köök on kogu aeg suht korras olnud, aga sealgi on kapid üle kuhjatud, pole olnud aega organiseerida. Eeskojas on veel üks poolik köögiasjade kast, mida ma ei saa enne tühjendada, kui kappides mingi kord ja ruum on. Eeskojas on tegelikult mingeid asju veel, aga need pole mul ees, seal ruumi on 😀 Seega las olla, kuni sinnani jõuan.
Teisel pool on muidugi veel hunnik Tartu kaste. Nendega ei hakka vist enne tegelema, kui siin pool asjad organiseeritud, midagi karjuvalt vajalikku seal vist pole, seega las olla esialgu. Karjuvalt vajalikud asjad on veel Tartus, näiteks nugadest tunneme puudust, veekeetjast ja… Kartulikoorimisnoast 😀 Noh, vast saab paari nädala jooksul seal jälle ära käidud ja kõik siia, raamaturiiulit igatsen ka.
Otsustasin täna magamisega lõdvalt võtta ja ei üritanud Plikat suunata. Magas lõunaund neljast poole kaheksani ja jäi ööunne alles enne keskkööd. Vähemalt oli õhkkond rõõmus ja rahulik (või noh, päeva esimene pool tegelikult ei olnud, aga hiljem juba küll).
Otsustasin, et kuna suurem läbu on nüüd koristatud ja kotihunnikute otsas enam jalgu ei murra, olen edaspidi eriliselt laisk ja zen. Sätin tasapisi, ei sunni ennast takka, kui üldse ei viitsi, siis tegelengi ainult lastega. Üritan Plika unesid vaikselt õigemate kellaaegade poole suunata, aga pigem lasen tal kauem üleval olla, kui üritan teda “õigel” ajal magama panna, kui endal parasjagu nii s*tt tuju on, et seda kuidagi taltsutada ei suuda.
Terved närvid ja rahulik õhkond on olulisem, kui sorteeritud kapid ja kellapealt magamine… Küll jõuab kõike.
Tegelikult ei ole ju midagi halvasti – me kolisime siia päriselt sisse alles reedel, Abikaasa on kõik need kolm päeva kodus olnud (no täna tegelikult oli pool päeva tööl ka), et saaks võimalikult palju ära sätitud… Ja saigi ju! Homsest läheb ta aga tööle nagu tavaliselt ja mul on tegelikult üksi kergem rutiini harjutama hakata – sätin kõik tegemised ainult enda ja laste järgi, Abikaasaga pigem kipub kõik venima 😛 Ja Poisi puhul näiteks sain nende kolme päevaga teada, et kui ta 11-13 vahel välja magama panna, siis venib see uni rahulikult 4-5 tunniseks, mis annab mulle piisavalt aega Plikaga õues käia, talle hiljem süüa anda ning siis lõunaunne panna. Noh, teoreetiliselt peaks asjad selles järjekorras toimima, kunagi Londonis toimisid. Ema juures elades jätsin igasugused katsetused rutiinseteks söögikordadeks (ja ka unedeks, need on mingil määral ju seotud) üsna kiirelt sinnapaika, sest liiga palju inimesi elas üheskoos, pidi paindlik olema, et ära mahtuda. Nüüd aga on jälle oma elamine – oma tuba, oma luba.
Kusjuures üllatavalt kiirelt olen ära harjunud selle omaette olemisega 😛
TEGELIKULT pole ju võrreldes aasta taguse ajaga suurt midagi muutunud – hea küll, hommikul pean paralleelselt Poisiga tegelema, aga hommikuti on ta suht heas tujus ja võib nii kaua oma lamamistoolis hängida, kuni ma näiteks Plikale putru keedan. 11 paiku lähen Plikaga välja, Poiss jääb kärus magama ja magab nii kaua, et saan kõik muud toimetused Plikaga segamatult ära tehtud. Ja siis ongi juba õhtupoolik, Abikaasa tuleb ka koju ja koos saame kõigega hakkama. Nii et rasket ei tohiks midagi olla! Sain ükskord Plika rutiiniga ära harjutatud, saan ka nüüd. Tänu Poisi pikkadele unedele saan sellele piisavalt tähelepanu pöörata.
Aga nüüd on kell juba üle mõistuse palju, hommikune tõusmine saab ilmselt vaevarikas olema. Kähku magama!
