Jalutuskäik
Käisime täna kollektiivsel kärurallil. Plika oli need poolteist tundi Abikaasa töö juures.
Koduteel käisime lehtedes sahistamas 🙂
poiss
Kahekuune
Tahtsin esimese hooga kirjutada, et muutunud pole suurt midagi, aga lugesin siis kuu tagasi kirjutatu üle ja tuli välja, et natuke ikka on ka. Paremaks 🙂
Magab päeval juba natuke vähem, aga siiski üsna palju. Mitu korda, seda ei oska öelda, ikka õige mitu. Enamasti on üks uni kolm-neli tundi, teised pool kuni poolteist. Ah, tegelikult ma ei tea üldse, ma ei jälgi väga. Päevakava ühesõnaga endiselt pole 😛
Iseseisvusega on juba paremad lood. Voodikarusselli vahib hea meelega, seega saab teda juba mõneks ajaks omaette jätta. Lamamistooli ega tegelustekki pole kitsastes oludes eriti võimalust kasutada olnud, toolis ta paar korda on natuke siiski hänginud.
Õhuvannid meeldivad talle väga. Eriti meeldib salaja kõik enda ümber täis pritsida, kui ma korraks selja keeran 😛
Aeg-ajalt õnnestub mul panna ta voodisse, kus ta siis ise magama jääb – selle üle on mul eriti hea meel. Enamik kordi muidugi uinub siiski mu süles või kärus või autos.
Ööd on samasugused – paar korda sööb, aga mind see ei häiri, jään kohe magama, tema ilmselt ka.
Jorisemishooge ikka on… Pigem õhtul, vahel ka hommikul. Aga ei ole nendega hullu ühti.
Riidemähkmete kasutamist võtsin päris pikalt ette, aga viimasel nädalal olen korralikult järje peale saanud – nüüd on tõesti nii, et tavalised on ainult õues, öösel ja eriliste laiskushoogude ajal.
Rohkem polegi suurt miskit öelda. Igati vahva sell on 🙂
Rõõm
Täna oli igati kordaläinud päev.
Tavaliselt olen hommikuti unine ja üritan näpistada magamiseks iga lisaminutit… Täna äratasid Poiss ja Abikaasa mobla mind seitsme paiku nagu tavaliselt, aga uni läks ära ja jäin rõõmuga üles – hoolimata sellest, et viimased kolm ööd on üsna lühikeseks jäänud, kuna pole õhtul õigel ajal magama saanud.
Sain juba kella üheksaks Plika hommikupudru valmis ja talle sisse söödetud. Selleks ajaks, kui minu söök valmis sai, ärkas Poiss küll jälle üles ja hakkas vigisema, aga sellest polnud häda miskit, sõime ühiselt hommikust – ühe käega hoidsin Poissi tissi otsas, teine käsi oli võileiva hammustamiseks ja kohvi rüüpamiseks täiesti vaba. Arvutist sain samal ajal veel blogisid kah lugeda – silmad olid ju samuti vabad 😉
Ilm on terve nädala absoluutselt võrratu olnud. Ma jumaldan päikest, see on garanteeritud hea tuju allikas. Käisin lastega hommikul õues, olime peaaegu kaks tundi mänguväljakul. Poiss magas kogu selle aja mõnusasti maha.
Pärastlõunal sain ühe kauaoodatud apsaluutselt suurepärase uudise, aga sellest täpsemalt mõne nädala pärast.
No ja praegu ma lihtsalt rõõmustan selle üle, et Poiss on nii hea laps. Ema väitel ta vahel joriseb ikka piisavalt ja tõsi see vist on – tõsi on seegi, et mul iga päev mitu korda täiesti kõrini saab… Aga see läheb nii kiiresti üle! Ja kogu ülejäänud aja ma ikka tunnen, et kõik on nii tore ja hea, olen lihtsalt nii optimistlikus tujus, et Poiss tundubki maailma parima lapsena.
Aga tõesti, mis mul kurta? Öösiti magab hästi ja laseb mul magada. Päeval magab vahel vähem, vahel rohkem. Vahel lühikesi, vahel pikki unesid. Vahel tuleb magama saamiseks veerand tundi süles hoides ringi käia, teinekord panen aga voodisse ja jääb seal rahumeeli ise (just nii jäi ta täna ka ööunne, sestap ma siin rõõmustangi). Sööb hästi, kasvab mühinal, vahib hoolega oma mänguasju, naeratab ja laliseb imearmsalt.
Nii et hoolimata nendest ajutistest porinatest, kuidas ma saaksin kurta?
Eeh… Elu on ikka ilus 🙂
Aga ma nüüd lähen vahelduseks “vara” magama – eelmised kolm õhtut on lõppenud kesköö ja kella kahe vahel…
Elust kahe lapsega
Pips tegi miski päev märkuse, et ma enam üldse ei kirjuta, kuidas meie elu sujub – kui, siis ainult üldiseid päevakirjeldusi. Lubasin seda viga parandada. Ma siis nüüd katsun 🙂
Selge on see, et aega on vähem. Tihti kulub kogu vähene vaba aeg muude asjade peale ära ja nii jääbki blogisse kirjutamata – seda eriti siis, kui midagi väga asjalikku öelda pole. Noid päevakirjeldusi kirjutan siis, kui tuju ja aega on, miskit hirminformatiivset sealt ju ei tule.
Abilised on siiani olnud praktiliselt alati käe-jala juures. Kui Plika sündis, olin ise kogenematu, aga Abikaasa oli pea terve tema esimese eluaasta kodune või kolmandiku kohaga tööl – ühesõnaga ta oli hirmus palju kodus ja kõiges abiks, elu oli lust ja lillepidu. Selleks ajaks, kui jälle Londonisse kolisime ja Abikaasa täiskohaga tööl käima hakkas, olin juba piisavalt vilunud, et Plikaga üksi hakkama saada.
Nüüd, kahe lapsega, käib Abikaasa veel rohkem tööl, kui Londonis – ületunnid, lisaks koolitused, kodus näen teda suhteliselt vähe. See kõik on õnneks võrdlemisi ajutine, sestap pole ma asjast suuremat numbrit teinud, küll läheb paremaks. Kui ta kodus on, siis vähemalt tegeleb lastega 🙂 Meie omaette olemise aega küll napib, aga küll läheb seegi paremaks, mõned hetked ikka leiame.
Hoolimata Abikaasa vähesest kodusolekust on mu abi sama palju, ehk isegi rohkem – vanaema-vanaisa näol. Plika saab nende mõlemaga ülihästi läbi, on nõus rõõmsalt palju aega nendega veetma, nendega ilma minuta kaasas käima jne. Poiss on suure vanaisa jaoks veel liiga väike, aga vanaema nunnutab teda küll. Saan julgesti tema hooleks jätta, et ise rahus omi asju teha, näiteks duši all käia.
Mõtlen, mis saab, kui omaette kolime, kui abi pole enam käe-jala juures, kui pean kahe väikese lapsega üksi hakkama saama. Optimistlikult eeldan, et kõik läheb sama hästi. Need korrad, kus ma olen siiani saanud lastega üksinda hakkama saamist harjutada, on võrdlemisi edukalt läinud. Ja kui siin on rohkem abi, on ka raskemad tingimused – ruumi on vähe, keelatud asju palju. Arvan, et kui elamine on võimalik jälle nii sättida, et keelama ei peaks, sest keelatud asjad on haardeulatusest väljas, kui lapsed hakkavad eraldi tubades magama, nii et üks teise magamapanemist kõrval virisemisega ei sega, kui mul on köögis piisavalt palju ruumi, et Poiss lamamistoolis sinna tõsta, kui Plikale putru keedan… Küllap ma saan siis ka üksi hakkama. Aga praegustes oludes on abi hindamatu. Küllap on ka edaspidi 🙂
See, kui sujuvalt kõik laabub, sõltub suuresti härra unedest. Mõnikord passib hommikuti tunde, silm punnis, mõnikord jääb kenasti pärast pooletunnist ringivahtimist jälle unne, nii et saan rahus Plikale süüa teha. Mõnikord magab rahuliselt, kui ma Plikat lõunaunne panen, teinekord vigiseb, nii et pean ühtaegu temaga mööda tuba jalutama ja Plikat veenma, et ta oma voodisse jääks. Õnneks see jalutamine Plika magama jäämist isegi väga ei sega.
Mis Plika magamisse puutub, siis võrreldes suvega on edusammud nähtavad. Olukord pole muidugi veel nii hea, kui Londonis, et magab iga päev ühel ajal ja jääb ise tuttu, aga läheb magama siiski suht ühel ja normaalsel ajal (nii lõuna- kui ööunne) ja ehkki ma pean nii kaua toas passima, kuni ta kustub, siis joru enam eriti pole. Siin on nii kitsas, et omaette magama jäämist ma enne omaette kolimist üldse harjutada ei üritagi.
Potil käib Plika nii korralikult, et suisa lust ja rõõm. Ainult öösel on veel mähet vaja, kolm korda on seegi kuiv olnud. Muul ajal õnnetusi juhtub, aga väga harva.
Muus osas areneb meeletult kiiresti, iga päev õpib miskit uut. Sõnavara täieneb, ehkki lauseid veel ei moodusta (ainus senine lause on: tita tudub). Aru saab järjest rohkem, mis siis, et suhtlus käib ühe sõna kaupa. Ise-periood on – mina ei tohi kõike ära teha, tema peab ise proovima ja kui tõesti ei saa (väga tihti ei saa), ainult siis võin mina läbi häda veidi aidata. Riidesse panemine on vahel katsumus – kisa taevani, kui kõike ise teha ei lasta, samasugune kisa ka siis, kui hakkama ei saa ja ma üritan appi minna.
Poiss on ägedaks läinud 🙂 Nüüd, kahe lapse kogemusega, leian, et vastsündinu on küll imepisike ja armas, aga kui ta on juba 1+ kuud vana, siis on ikka palju ägedam ja järjest ägedamaks läheb. Oskab juba iseseisvalt olla, oma voodikarusselli vaadata, naeratab ja häälitseb lõpmata armsalt. Ma ei jõua ära oodata, millal ta veel tugevamaks ja iseseisvamaks saab, millal nad Plikaga koos mängima hakkavad.
Ööd on endiselt suurepärased. Ööunne jääb 20-23 vahel, siis magab 5-7 tundi jutti. Vigina peale tõstan ta suurde voodisse, pistan tissi suhu ja kustun ise sama kiirelt. Väga harva jääb ta pärast söömist üles ning nõuab täiendavat tähelepanu.
Päevasel ajal magab nii, nagu jumal juhatab. Kord põõnab pea terve päeva maha, teinekord jälle vahib pool päeva ringi. Väljas käies magab viimasel ajal hästi – alguses alati ei maganud. Värske õhk on ikka hea.
Jorisemisi muidugi on, aga ma ei ütleks, et liiga palju. Jajaa, iga päev saab mitu korda emma-kumma lapse virinast kopp ette, aga see läheb üle… Ja rohkem ajast on nad ikka head 🙂
Plika tahaks vennaga hirmsasti mängida. Aitab mind mähkmevahetusel, tahaks kõike ise teha, kui vaid lastaks ja jaks üle käiks. Tahaks venda kangesti sülle võtta. Teeb talle pidevalt musi ja kalli. Oskab minna ja voodikarusselli loomad kõikuma lükata, kui Poiss neid jälgides voodis vigisema hakkab (mehhanism on katki, hetkel ei laula ja ringi ei käi). Kui Poiss diivani peal on, siis paneb talle asju kätte. Kui Poiss on mängukaare all, võtab Plika tema käe ja lükkab sellega kulinaid edasi-tagasi.
Vahel on muidugi armukadedust ka – kui titt on süles, hakatakse ka kohe opa nõudma. Kui titt nutab, tuleb ka jorisema hakata… Ja nii edasi. Aga musisid-kallisid-mängimist on armukadedusest ikka tunduvalt rohkem.
Neid kahekesi tuppa jätta ma veel ei julge, aga iga hetk enam jälgima ei pea, minutikeseks võib nad omaette tegutsema jätta küll. Mina saan kõrval oma asju teha, pean lihtsalt aeg-ajalt silma peale viskama.
Blogisse kirjutan kogu titevärgist tunduvalt harvemini – eks olen selle kõigega ära harjunud, kogemust on piisavalt, ei tunne enam niiväga vajadust. Samas on kahju, et ei viitsi enam nii tihti pildistada ega igasugustest naljadest, arengust ja muust taolisest ülestähendusi teha, lastel endal oleks ju hiljem põnev lugeda. Oo, kui mul oleks ka nii hea blogi, kui Kessu plika oma… Aga mis seal ikka – eks ma üritan, annan oma parima.
Ja nii see eluke vaikselt veerebki. On kisa ja kära, kurbust ja rõõmu, jonni ja mängu, igapäevast juhtme kokku jooksmist ja lugematul arvul armsaid hetki.
Praegu ei kurda. Eks vaatame, kuidas omaette kolides olema saab.
