poiss – Page 116 – Tikri blogi

Jõulud tulid tänavu vara

14/09/2010 / plika, poiss, rõõm / 1 Comment

Kratiga oleme me blogiväliselt väikestviisi suhelnud juba üle pooleteise aasta. Selle aja jooksul saatis tema mulle beebipillid, mina leidsin talle Londonist kõrvarõngad, tema tegi mulle märkmiku, millest sai meie pulmas külalisteraamat (hee, ma olen siin seda kõike juba korra kirjutanud)… No ja niisama MSNis lobisenud oleme üksjagu.

Kokku saada kusjuures pole õnnestunud, ehkki küllakutsed on vastastikuselt õhus ja paar korda oleme üritanud ka. No ma ei kaota lootust, ühel heal päeval kindlasti.

Aga täna oli emal Tallinnasse asja ning tagasi tuli ta Krati saadetud kingikotiga. Laste garderoob ja mänguasjakast said üksjagu täiendust.

Mul on kohe mitu muret ühe hoobiga murtud. Poisil on nüüd olemas nii talve- kui kevadkombe, lisaks paar mõnusat mütsi, mis ilusti kõrvad kinni katavad ja tänu paeltele paremini peas püsivad (need, mis ma ise ostsin, on küll väga nunnud, aga jahedama ilmaga paraku ebapraktilised), villane komplekt, nunnu sametine jakike, sipukad ja sukkpüksid… Plika sai mitu paari sukkpükse (enamiku olemasolevatest pakkisin paar päeva tagasi kokku, sest olid suvega väikseks jäänud, ainult kaks paari jäigi alles, mida oli vähe), villase aluskombe, mis sügise jahenedes kohe käiku läheb, talvesaapad (hetkel number suured, peaksid just õigeks ajaks parajaks saama), kevadeks botased (hetkel kaks numbrit suured, sama teema), sooja mütsi, teksad… Ja tuleviku tarbeks mitu pluusi, jakki ning soojad traksipüksid.

Ütleme nii, et hulk raha, aega ja närve on säästetud. Ei tea, kes siin rohkem rõõmustab, mina või Plika (sest Poisil, olgem ausad, on sügavalt ükskõik). Plika igatahes sai uksest sisse astunud vanaemalt koti kätte, istus sinnasamasse esikupõrandale maha, tõmbas saapad jalga ja mängis oma uue jonnipunniga.

Tõesõna, nagu jõulud. Ei jõua kohe ära tänada 🙂

Esimese kuu tehnokontroll

13/09/2010 / poiss / 2 Comments

5,6 kg (+1,7)
58 cm (+5)

Väike õgard on mul siin kodus 🙂

Punnid olid higipunnid, nagu arvasingi.

Otsisin Plika esimese kuu näitajad ka üles – pikkust on ühepalju visanud, kaaluiive on Poisil veidikene suurem, punnid kah parem variant kui Plika toonane allergia – mis ilmselt kadus sama kiiresti, kui tuli, sest ega ma oma söömist tookord piirata küll ei viitsinud, hoolimata õilsatest kavatsustest 😛

Kuu on möödund linnulennul

11/09/2010 / poiss / 4 Comments

…alles see oli, kui ma pambuga haiglast tulin.

Ma kadestan Kessut ja MrsB-d, kes viitsivad suht korralikult lapse arengust igakuised fotodega kokkuvõtteid teha, ma ise olen selleks liiga laisk.

Mõtlesin, et katsun Poisi kohta miskit kirja panna, aga no mida selle ühekuuse kohta ikka öelda on 🙂 Magab endiselt suurema osa ajast maha, ehkki päeva ajal uudistab veidike juba ringi ka. Öösel on hea laps – paar 3-4 tunnist vahet peab, hommikupoole on tihemini tissi otsas, aga vähemalt saan ma ise magada, tema sööb ja kustub mu kaisus. Ärkab muidugi seitsmest, Plika samamoodi… Õnneks ärkab Abikaasa samal ajal, nii et ma torkan tite enamasti temale ja tukun seni, kuni ta tööle läheb. Kui eriti hea päev on, jääb Poiss siis uuesti magama ja Plika läheb vanaema-vanaisaga mängima, nii et ma saan näiteks üheksa-kümneni põõnata. Tihti aga otsustab Poiss iseloomu näidata, nii et käin temaga paar tundi suurema osa ajast mööda korterit ringi – voodis olla ei kõlba, magada ammugi mitte.

Tundub, et jorrihood ongi peamiselt hommikul ja õhtul, vahepealse aja magab tissi- ja mähkmevahetuspausidega rahuliselt maha. Õhtuti on vist enamik lapsi virilad… Ma pole midagi targemat välja mõelnud, kui profülaktika mõttes gaasirohtu andnud ja lihtsalt süles ringi tassinud. “Nutt ja jonnihood” raamat soovitab küll lasta lapsel ennast ema süles rahulikult “välja” nutta, aga need katsed on mul seni edutult lõppenud – karjub nii kõvasti ja väristab õnnetult lõuga, et hakkan temaga ikka ringi käima. Ma nimelt pole kunagi 100% kindel, kas ta ikka tahab NIISAMA stressist nutta, äkki on veel mõni väljatulemata krooks – sel juhul pole teda ju mõtet süleshoidmisega piinata, ikka püstises asendis…

Krooksumisest rääkides – Plikaga jantisime tükk aega, tited ju alguses tihti kuuldavat krooksu ei tee. No Poiss krooksub küll teisest elupäevast saati nagu vana mees 😛 Krooksub lõputult, ma ütleks. Võiks ju eeldada, et teeb paar tükki ära ja siis on korras, aga tihti tulevad need alles hiljem.

Mingit päevakava ma täheldanud pole, kõik käib nii, nagu jumal juhatab. Tissi saab tunduvalt tihemini kui kolmetunniste vahedega – ma üritan küll liiga tihti ja iga vääksu peale mitte toppida, aga kui jorin liiga pikaks läheb, siis saab ka tunniste või pooleteisttunniste vahedega – no äkki on nälg. Ei mina usu, et rinnapiimalast üle toita saab. Eks ma üritan hakata edaspidi pikemaid vahesid hoidma küll, aga praegu on ta ju alles pisi…

Mänguasjade vastu ei paista ta veel huvi tundvat – tegelustekk ja lamamistool pole kasutust leidnud, voodikarussell samuti mitte (ja see jäi ükskord poole mängimise pealt vait, miski läks sees ilmselt katki. mehhanismi uurimiseks peaks riide ümbert lahti saama, õmblused ja muu, tüütu, pole viitsinud tegeleda. kui parandada ei saa, olen väga kurb, see oli nii nunnu ja suht kallis ka). Üritasin meelde tuletada, mis ajal Plika tegelustekist huvitus või oli nõus turvatoolist minu tegemisi jälgida – no ei mäleta, ei viitsi vanu blogisissekandeid ka üle lugema hakata.

Nii et jah, ärkvelolemise ajal on Poiss peamiselt süles, sest mujal pole lihtsalt rahul. Jällegi – eks ma üritan teda hakata vaikselt harjutama rohkem omaette olema, no esialgu ikka nii, et ma ise kõrval, lihtsalt et süles poleks… Aga praegu ta on ju veel pisi, vast ei harjuta mingeid väga kahjulikke kombeid külge.

Riidemähkmeid proovisin talle esimest korda eile – kaks viitsisin vahetada, siis panin tavalise. No liiga kiiresti said märjaks 😀 Kaanega ämbrit ka praegu pole, peab Abikaasa ema keldrist ära tooma. Ja mul on väikeses suuruses mähkmed vaja ära kasutada – Abikaasale kingiti töö juurest pakk Brittoni omi, need on tõsiselt väikesed, hakkab juba välja kasvama. Ise kasutame Muumit – odavam kui Moltex. Aga ega tavalisi ju ära ei viska, kui juba kingiti… Üritan ikka riidekatega rohkem mässama hakata – tean küll, et see on ainult aja küsimus ja kappi seisma need ei jää, aga oleks ju parem varem kui hiljem.

Olen nüüdseks kolm korda kahe lapsega üksinda väljas käinud – saab hakkama, aga kellegagi koos on ikka tunduvalt kergem. Peamine jama seisneb Plika veenamises, et ta ise viiendalt alla läheks ja hiljem üles tagasi tuleks. Ta oskab ja jõuab suurepäraselt, lihtsalt lahedam on mitte sõna kuulata ja mind närvi ajada. Kui paar treppi käib ehk ära, siis lõpuks ikka hüppab ja irvitab, kuni ta üht kätt pidi ise alla tassin. Teise käega, eks, hoian Poissi süles. Ja Plikal võib suht ebamugav olla – seda enam, et selleks ajaks, kui teda tassima hakkan, olen täiesti närvis, lihtsalt ei kannata seda molutamist.

No ja üles saamisega on veel kehvemad lood – ükskord kutsusin ema alla, sest Plika oli omal kinga jalast ära kiskunud ja Poiss oli mul kõhukotis, ei saanud eriti kummardada ja asjatada, et ise tagasi panna. Teised kaks korda olen lihtsalt Plika alla jätnud, Poisi üles ära viinud, siis tagasi alla tulnud ja Plika kaasa võtnud. Võeh, tüütu, ei jõua ära oodata, millal omaette ja madalale korrusele kolime.

Aga muidu on kahe lapsega täiesti võimalik üksi liigelda – eelistan pigem Poiss kärus ja Plika seisulaual varianti, siis saab Poiss rahulikult kärus magada ja mina vabalt Plikaga mänguväljakul tegeleda, kiigutada jne. Kui Poiss kõhu peal on, siis on mu tegutsemisvabadus ikkagi piiratud, pean ettevaatlikumalt liigutama ja raskem on ka. Aga noh, tookord, kui kõhukotiga käisime, oli nagunii õhtune aeg, Poiss oli viril, käruga oleme käinud hommikupoolikul, siis magas rahuga kogu aja.

Kontrast Plika esimese elukuuga on hirmsuur – siis olime kaks kogenematut lapsevanemat, aga meil oli oma kodu ja Abikaasa ei käinud tööl. Seega oli alati keegi, kellele laps üle anda, kui endal kopp ette sai. Ja kui laps magas, siis küllalt aega enda asjade jaoks.

Nüüd käib Abikaasa tööl, peaks lõpetama pool viis, aga sageli jõuab koju alles peale kuut ja on ka nädalavahetustel terveid päevi ära – ületunnid saab küll tavalisest tööajast maha võtta, aga hetkel teeb ta veel neid miinustunde tasa, mis pärast Poisi sündi võetud sai (osa oli ametlik puhkus, osa ületunde oli tehtud, osa jäi veel teha). Lisaks on tal nüüd viis nädalat koolitus, mis tähendab, et kahel õhtul jõuab ta koju alles pool üheksa ja mingi nädalavahetus on ka kinni. Et jah, issit näeme me võrdlemisi vähe ja just õhtusel ajal, kui jorinat kõige rohkem on.

Vanaemast-vanaisast on muidugi suur abi, eriti Plika kantseldamisel, aga titega pean ikka suuremas osas ise hakkama saama. Ema on küll õnneks nõus tedagi natuke hoidma, kui mul täiesti üle viskab. Vahel olen hommikul niiii väsinud, vahel ei jõua lihtsalt mitu tundi, laps süles, ringi käia. Aga jah, eks selle oma ajaga on nii nagu on… Vahel saan näiteks lapsed ühel ajal ilusti magama ja vähemalt kaks tundi vaikust nautida, vahel on Poiss enamik Plika lõunaune ajast üleval. Igatahes näpistan ma iga võimaliku hetke enda jaoks, nii palju huvitavaid raamatuid tahavad lugemist ja… Tänu abikätele on see mul ka võimalik.

Igatahes on elu hoopis kiirem. Ja noh, üldiselt ma ütleks, et Poiss on siiski päris hea laps – mis siis, et jorisemishoogusid paar korda päevas ikka on. Mis siis, et peaaegu iga päev läheb juhe miski hetk jubedasti kokku ja tahaks kõik pikalt saata. Rohkem on ikka head.

Meenutuseks lühike kokkuvõte Plika esimese kuu täitumisest. Oleks nagu mingi sarnasus küll neil magavatel tittedel 🙂

Möödunud nädala juhtumised

06/09/2010 / igapäevaelu, plika, poiss, seltsielu, trenn / 7 Comments

Nagu näha, on kirjutamise soolikas endiselt umbes. Igal õhtul mõtlen, et võiks ja peaks, pool ajast oleks isegi midagi öelda… Ja kas ma jõuan kunagi tegudeni? Ei 😛 Ikka tuleb enne uni või on lastega liiga palju tegemist või on himu raamatut lugeda suurem. Aga nüüd ma võtsin ennast üle pika aja jälle kokku – muidu on nii palju kirjutada, et unustan üldse ära.

Nädal tagasi hiilisin hilisõhtul ringi ja pildistasin oma magavat peret:

Nädalast endast tegelikult ei mäletagi midagi huvitavat, eks ta tasakesi ja tavapäraselt kulges.

Kodu otsimise rindelt nii palju, et eelmises postituses mainitud koht on jälle saadaval, aga me leidsime vahepeal ühe parema ja kallima. Peab mõtlema ja kaaluma, üks neist osutub loodetavasti valituks. Ma ise kipun ikka selle kallima poole kalduma, see oli igati ideaalne. No näis. Ei taha midagi konkreetsemat enne rääkida, kui oleme asjaga õnnelikult ühel pool, et ära ei sõnuks või nii.

Nädalavahetusel toimus see-eest küllaga kirjutamisväärset.

Laupäeval oli vilistlaste kokkutulek, mis tähendas, et mina olin enamiku päevast kodust ära ja Abikaasa kahe lapse valves. Kuna Tutteli RPA tetrapakke me kuskilt ei leidnud, pidi vaene Abikaasa iga kord minu juurde sõitma, kui härra söögisoovi avaldas (välja pumbata ega pulbriga mässata ei viitsinud). Üldse oli Poiss terve päeva hirmus närviline olnud, eks emast eemalolek mõjutas. Aga nad said siiski väga hästi hakkama. Ema auto oli õnneks meie käsutuses ja Pärnu on väike linn, seega polnud see sõitmine ka kuigi raske (peamine energia kulus tite riietamisele ja viiendalt korruselt üles-alla käimisele).

Hommikulpoolikul käisin “tundides”. Poiss ühines meiega kolmandaks tunniks ning filmiprogrammiks, magas viisakalt mu süles enamiku ajast maha, ainult ühe söögipausi tegi (milleks ta ju sinna ka toodi) ning tekitas muidugi üleüldist vaimustust – ega kolmenädalasi kuigi tihti koolis ei kohta 😛

Õhtul oli aktus ja rongkäik ja pidu. Oo, võrratult lahe oli see kõik. Viie aasta eest polnud mul üldse nii äge – esiteks oli Maris kuskil välismaal, nii et minu klassist polnud kohal ühtki inimest, kellega ma oleks kooli ajal palju suhelnud, teiseks polnud ka meie klassijuhatajat. Seekord olid mõlemad olemas, lisaks ilmutas meie muidu suhteliselt passiivne klass erakordset aktiivsust – täpselt 2/3 olid kohal (vs lennu kokkutulek, kus meie klassi omi olla vist ainult paar tükki olnud – ma ise olin toona üldse Londonis). No ja siis veel muidugi terve hunnik neid, kellega sai põhikoolis ühes klassis käidud ning kes gümnaasiumi osas paralleeli läksid. Palju tuttavaid nägusid ühesõnaga.

Huvitav tähelepanek oli see, et kui poiste puhul oli märgata vananemist, siis tüdrukute puhul ainult stiilsemaks muutumist 😀 No eks meestega ole see, et lisakilod ja kiilaspäisus tulevad kergemini (seda viimast küll meie poiste hulgas veel õnneks ei täheldanud). Tüdrukud olid kõik samasugused kui ennegi, aga oma stiili väljakujunemine oli vahepeal paljudel toimunud – sarnane keska omale, aga kuidagi… Omam. Läbimõeldum. Stiilsem. Ilusad olid kõik 🙂

Pidu ise oli võrreldes viie aasta tagusega… Hm, no minu üldisest seisukohast küll palju ägedam, aga eelmine kord oli see parem, et igal lennul oli õhtul oma laud, nüüd ei olnud, ööklubi värk, ega poleks saanudki. Aga kõigi tuttavatega sai jutud räägitud nii ehk naa, klassijuhatajat (kes oli otse loomulikult maailma parim) oli hiiglama tore üle peaaegu kümne aasta jälle näha, õpside bänd esines ka tuntud headuses… Ühesõnaga super.

Mul on endiselt unistus oma lapsed kunagi samasse kooli panna. Oma koolis oleks ma hea meelega ka õpetaja 😀 (olen seda elukutsevalikuna korduvalt kaalunud, aga jõudnud järeldusele, et suvalises koolis väga ei viitsiks, seega ei ole päriselt tegudeni jõudnud… Ehkki eesti keele õpetamisega näiteks peaksin hakkama saama küll, kui selle nimel töötaksin). Eks näis, mis tulevik toob.

Pühapäeval käisime kahe silla jooksul. Kui te nüüd arvate, et mina jooksin, siis oh ei – pole olemas ebasportlikumat inimest 😛 Jooksis hoopis Plika 😀 Seal oli kuni viieaastastele lastele 350 m distants, Abikaasa õde kutsus meid kaasa – kuna ilm oli ilus, siis mõtlesime, et miks mitte.

Ja teate, mulle avanes täiesti uus maailm. Ma pole mitte kunagi varem sihukesel massispordiüritusel käinud, isegi mitte selle lähedale sattunud 😀 Võrratu õhkkond, päikseline ilm muidugi aitas palju kaasa. Tekkis kohe tahtmine isegi osaleda, järgmine aasta ehk. Käimise distants on ju ka 😛 Kui kohe 9 km joosta ei julge, siis võikski esialgu käia ehk. Ja ülejärgmine aasta joosta… Vaatame seda asja.

Ma ju mõtlen juba aastaid, et peaks ükskõik mismoodi veidi sportilikumat eluviisi harrastama, olgu see siis korra nädalas basseinis sulistamine, jooksmine, kasvõi rohke jalutamine… Aga kuna motivatsiooni pole siiani olnud, on asi laiskuse taha kinni jäänud. No sügis on uute alguste aeg, proovime, äkki läheb seekord õnneks.

“Käi jala!” aktsioonis olen tahtnud ka juba pikemat aega osaleda – seekord oleks isegi reaalne võimalus, muidu olen selle peale alati siis tulnud, kui üks etapp just lõppenud on. Mul on majapidamises kaks sammulugejat – üks pooletoobine, mis ei kõlba kuskile, teise sain õekeselt jõulukingiks ja pole jõudnud siiani patareid sisse osta. Loodan, et see on mu kohvris, mitte Abikaasa ema keldris mõnes kastis – otsin üles ja proovin ära. Sest tahaks käia küll… Ja osalemine kindlasti motiveerib.

Aga mõned pildid ka.

Start…

…ja finiš.

Tahtsime karuga pilti teha, aga Plika oli palju rohkem huvitatud auhinnašokolaadi hävitamisest. Korraks meelitasime ta siiski kaamerasse vaatama:

Pärast jooksu läksime turule kartuleid ostma ja lahkusime sealt otse loomulikult hunniku planeerimata kraamiga – alõtšad ja ploomid ja oad ja… Oeh. Aga millal siis veel, kui mitte sügisel, kui kodumaist kraami nii volilt saadaval. Tuleb seda lühikest aega ära kasutada.

Tilliga saime kaasa kodulooma, keda enne loodusesse laskmist igast küljest pildistasin, ta nägi lihtsalt nii nunnu välja:

Kuna turult sai muuhulgas ka sissetegemiseks paar kilo kurke ostetud, käisime veel minu lapsepõlvekodu aeda rüüstamas ning mustsõstralehti korjamas. Selles korteris elab praegu mu onu oma naisega, kodus neid küll polnud. Aed on nende 20 aastaga tundmatuseni muutunud, aga endiselt ilus 🙂

Koju jõudes jäi Plika meist esikusse maha ning mingi hetk hiljem läksin kahtlase vaikuse peale asja uurima. Nojah, minu ketsipaelte kakkumine on alati üks tema meelistegevusi olnud:

Tänane öö oli huvitav. Plika käib päevasel ajal juba ammu ilusti potil – isegi välja minnes ja lõunaune ajaks pole enam mähet vaja. Öösiti aga muidugi veel on. Kuna tal tekkis nädal-paar tagasi arusaamatu tõrge püksmähkmete vastu (mis sai ostetud just sellepärast, et ta ei tahtnud selili püsida, mistõttu tavaliste kasutamine oli piinarikas), oleme viimasel ajal kasutanud öösel paksemaid riidemähkmeid. Ja kui ma ei mäletagi, millal viimati öösel mõni õnnetus juhtus (no tubli pool aastat tagasi võis see olla, ehk isegi aasta vms), siis täna olid pealispüksid vist kuidagi halvasti saanud, igatahes oli voodi märg.

Ning Poiss, kelle puhul igasugused lekked samuti võrdlemisi haruldased on, õnnistas meid samamoodi – ma pidin hoolimata unisest olemisest seda plekki nähes kõva häälega irvitama. Kui, siis ikka mõlemad korraga, eks.

Lõpetuseks avaldan nördimust selle üle, et ehkki mul on õnnestunud viimase kahe nädala jooksul ennast kolm korda üles lüüa ja ilus olla, pole sellest mitte ühtki fotosüüdistust – mul on fotokas alati kaasas olnud, aga kotis välja võtmiseni miskipärast kordagi ei jõudnud. Kõigil kolmel üritusel oli muidugi teisi fotograafe küllaga, nii et miski hetk miskid fotod kindlasti tulevad. Kuna selliste suurte ürituste puhul aga ei tasu lootma jääda, et keegi just sinust, ühest 50-st või 250-st osalejast, palju pilti teeks, oleks igati loogiline seda ise teha… Pole kedagi teist süüdistada, kui iseennast ja oma laiskust. Ja loota, et mõni hea pilt ikka sai.

Seniks kuulmiseni. Ehk suudan edaspidi ikka tihemini kirjutama hakata kui kord nädalas…

Meie juures ei jää ükski külaline tühjade kätega ehk teravaid elamusi igasse päeva

30/08/2010 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm, seltsielu / 4 Comments

Jajaa, pärast seda hiigelpikka pealkirja, mis oli liiga hea, et panemata jätta, alustan hoopis muude teemadega ehk sealt, kus viimati pooleli jäi – reedel sai vist viimati kirjutatud.

Laupäeval käisime selle suve kolmandas pulmas – Abikaasa vanaonu kuldpulmas 🙂 Inspiratsioon missugune – loodan siiralt, et ka meil õnnestub kunagi selline pidu maha pidada. Esialgu katsuks muidugi esimese aastapäevani jõuda, haha.

Aga pidu oli äge. Alguses oli… No kirikliku variandi puhul ma ütleks vannete uuendamine, neil oli ilmalik. Igatahes sealsamas saalis, kus kõik Pärnu registreerimised toimuvad, ametnikutädike pidas kõnet ja puha. Tal oli küll nii vaikne hääl, et pool juttu läks kõrvust mööda – pidime nimelt samal ajal Plikat veenma, et oleks viisakas vait olla (ta oli küll heas tujus, aga see on ka suhteliselt häälekas) ning aeg-ajalt magava Poisi turvatooli kõigutama, et ta ikka edasi magaks. Viimane paraku ei õnnestunudki, nii veetsin ma teise poole tseremooniast Poisiga ukse taga, kus ta muidugi enam piuksugi ei teinud, aga ei tahtnud hakata suvalisel ajal sisse tagasi ka minema. Ja kuna seeski kuulmisega raskusi oli, siis ukse tagant ei kuulnud üldse miskit. Nii et ma pole senini päris kindel, kuidas seda püha üritust nimetada või mis seal täpselt tehti. See selleks, uhke igal juhul.

Ja siis oli pidu Klaara-Manni puhkemajas – see suvi kohe tuleb neid ilusaid kohti hulgim mu mälestustesse. Seal oli ka väga-väga mõnus – kõik täpselt samamoodi ära satitud ja nunnu, nii seest kui väljast, puudest-põõsastest tubade sisustuse ja töötajate vormiriietuseni välja. Ja toredad töötajad olid muidugi ka.

Pidu oli nagu päris pulmapidu kunagi – pulmaema ja mängud ja bänd ja tants ja pulmalipp ja selle varastamine, mille järel lipuvalvuri püksid masti tõmmati ja onu Leo seelikuga ringi käima pidi… Nalja sai küllaga.

Kuna tegu oli päevase üritusega, magas Poiss õnneks rohkem, kui Katsi pulmas, omajagu kantseldamist oli aga ikka. Kõige teravam elamus oli minu jaoks muidugi hetk, kui avastasin oma helelillast siidist hiina pluusi rinna pealt märja pleki – esimest korda elus oli mul rinnapadi lekkima hakanud ja otse loomulikult olin unustanud varud kaasa võtta… Mis seal ikka, saime hakkama 😛

Pool päeva oli ilus päikeseline ilm, siis hakkas järsku vihma ladistama. Laud ja bänd olid õnneks katuse all, seega ei häirinud see eriti kedagi. Õhtupoole läks ainult hirmus külmaks – hea, et olin otsustanud sukad jalga panna, isegi võrksukad soojendasid täitsa hästi.

Peo meelelahutuslik osa sisaldas muuhulgas viiekroonist õnneloosi, kus võitudeks olid igasugu jaburad asjad pannilabidast peerukotini. Plikale ja Abikaasa õe kolmeaastasele poisile olid eraldi nimelised “loosid” – Freddy sai mänguautode komplekti ja Plika oma esimese barbie-stiilis nuku, nimelt küll Steffy. Loosi ajal Plika magas, nii et nukku nägi alles hilisõhtul kodus – oi seda õnne siis! Pikad blondid juuksed, Plika jooksis kohe esikusse kammi järele. Teiseks hitiks osutusid nuku sokid ja saapad, mida sai lõputult ära kiskuda ja tagasi panna.

Eile olid Abikaasal suvepäevad, nii et ta ärkas lõuna ajal, läks kohe ära ja jõudis tagasi alles öösel. Meil oli ilma tematagi lõbus 😛 Kõige olulisem osa päevast oli muidugi Kristi külaskäik – polnud hirmus ammu näinud, aga mul õnnestus tema paaripäevasele Pärnu-tripile pihta saada ning ta tunnikeseks külla meelitada, et ta saaks oma sünnipäevakingi ka IRL üle vaadata.

Plika sai Kristi käest järgmise vinge kingituse (küll ühel lapsel ikka võib vedada, ah) – sihukese tahvli, kuhu saab joonistada ja selle ära pühkida ning kogu teema on kuidagi magnetite peale üles ehitatud. Terve õhtu oli jälle sisustatud.

Mina üritasin ühtaegu lastega tegeleda, kooki küpsetada ja seltskondlik olla – abiga sain kuidagimoodi hakkama kah. Enamiku õhtust veetsin küll Poissi kussutades, ta oli õhtule tavapäraselt viril, rahul ainult tissi otsas või mu rinnal tududes.

Jõudes lõpuks pealkirja juurde, siis Plika tõmbas endale tüki pirni nii õnnetult kurku, et seda välja köhides tekkis refleks, mistõttu pirnitüki püüdmiseks pahaaimamatult käe alla pannud Kristil mõlemad pihud täis oksendati. Õnneks võttis ta asja huumoriga, vähemalt välja paistis nii 😛 Aga jah, nagu mainitud sai – külalised meie majas tühjade kätega ei jää.

Postituse lõpetuseks pean aga jälle rõõmustama pead-jalad koos elamise heade külgede üle. Eile näiteks saime meie Abikaasaga kella üheteistkümneni magada – vanaema-vanaisa kantseldasid lapsi. Peamiselt küll Plikat, aga mu meelest kussutas ema vahepeal Poissi ka, kui too liiga kaua jorises ning meie Abikaasaga liiga unised ja tüdinud olime.

Täna käis Plika kõigepealt vanaisaga poes ja mänguväljakul, nii et mina sain kodus rahulikult duši all käia. Ema valvas Poissi, kes küll kogu aja ilusti magas. Ja siis õnnestus mul kõige tipuks kella ühe paiku diivanile tukkuma jääda, nii et vanaema-vanaisa söötsid Plikal kõhu täis ja panid ta magama kah veel. See viimane ei läinud muidugi kuigi libedalt – Plika protesteeris tugevasti. Seda kuulsin juba minagi ja tahtsin minna ise asja siluma, aga ema, kes ennast tööleminekuks valmis sättis, arvas, et pole mõtet – küll vanaisa saab hakkama, Plikale ongi natuke distsipliini vaja.

Tõepoolest, vanaisa oli vana rahu ise – heatujuline isegi pärast vähemalt pool tundi kestnud jonnihoogu. Õnneks oli tänane pigem erand kui reegel – tavaliselt Plika magama minemised nii valulikult ei lähe.

Aga jah… Mis elul viga, kui niiviisi keset päeva magada lastakse – vanavanemate abi on tõepoolest hindamatu 🙂

Ahjaa, lõpetuseks üks pildike Poisist ka – just sihukese lömmis näoga ta enamik ajast maha magabki. Ema sõnul pidavat minu suu olema 😀