poliitika

Sõnatu õudus

/ eesti, maailmavalu, meedia, poliitika / 4 Comments

Ma mõtlesin tulla ja vinguda selle üle, et HSBC, mis nii suure suuga ainult passi alusel pangaarvet lubas, nõudis siiski address proofi (ja oleks kõlvanud ka Eesti oma aga mul ei tulnud PÄHE Eestist oma arveid kaasa võtta, eks), mida mul pole ega saagi olema ning lõppkokkuvõttes pean ikkagi viima tööandja kirja, mille ma saan alles pühapäeval.

Kui ma olin teel parki (loe: internetti), sain Marise sõnumi. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis. Siis lugesin ma maile ja ema oli sellest kirjutanud. Siis lugesin ma blogisid ja kõik kirjutasid sellest. Siis lugesin ma uudiseid.

Põhimõtteliselt on minu emotsionaalsus tingitud suures osas hoopis sellest, et ma olen kahe viimase öö jooksul maganud kokku üheksa tundi, mul viskas töö juures lõpuks üle ja kui pank ka veel näkku panema hakkas, sai mul kõigest lõplikult kõrini, aga neid uudiseid lugedes ma lihtsalt hakkasin nutma. Istusin keset avalikku parki ja nutsin.

Üldiselt ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen täiesti sõnatu. Võib öelda, et mind valdab õudus. kogu see olukord tundub täiesti sürreaalne. Mul vist on hea meel, et ma pole Eestis.

KUIDAS nii saab? KUIDAS?

Ma ei ole uudiseid tegelikult eriti lugenudki. Ainult blogisid. Delfi pealkirju ja osasid uudiseid diagonaalis. Ma pole vaadanud ühtki videot ega pilti. Ma ei tea, kas tahangi. Ma KARDAN seda, mis sealt ilmselt näha on.

Okei. Lugesin selle läbi. Pildid ei tule (õnneks?) lahti. Ja selle. Ja selle. Appi! Ma ju töötasin Pärnu maanteel. Ma sõitsin iga päev vabakalt koju. Kõik need kohad on nii tuttavad, nii igapäevased. See kõik tundub nii sürreaalne.

Mul on õudne. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Kuidas?

Ma ei tea. Ma päriselt kardan, et tuleb sõda või midagi. Ebareaalne mõte. Kole mõte.

Ja kurat, et mul kodus netti pole.

Mõtted

/ meedia, mõtted laste saamisest, poliitika, suhted / 4 Comments

Avastan ümberringi aina rohkem juhtumeid, kus valima mindi vaid sellepärast, et Keskerakond võimule ei saaks. Nii peabki! Lihtsalt südame teeb soojaks…

(Mina pole Reformi austaja kah ja ei valiks neid elu sees, aga no Keski kõrval suisa jumalik)

Olen viimaste päevade jooksul saanud väga erinevatest allikatest teateid selle kohta, et mitmed tuttavad, kellega kunagi sai päris tihti läbi käidud, aga nüüd enam praktiliselt üldse mitte, on rasedad.

Kuna ma nendega enam ei suhtle, ei saa ma tegelikult asjast midagi arvata, eks. Aga siiski… Ma tean ühe neiu elukaaslase kohta, et too pole suurem asi (kohati kergelt vägivaldne jne). Ma tean teise neiu elukaaslase kohta, et nad on keskkoolist saadik koos olnud (ja ma suhtun sellistesse suhetesse väga skeptiliselt). Ja üldkokkuvõttes leian ma, et nii noorelt lapsi saada… No ma ise olen kohe varsti 23 ja tõesti ei kujuta mitte kõige vähematki ette ennast emana.

Samas… Eks see käi ikka suhtega koos. Kui ma A-ga koos olin, siis käisid mõtted vahel peast läbi küll. Praegu ajab mõte lastest külmavärinad peale. Ma olen noor. Ma tahan elada. Ma tahan maailma näha! Küll mul on aega neid lapsi hiljem ka teha.

Nii ma siis suhtungi kõigisse neisse raseduse juttudesse skeptiliselt. Kardan, et viie aasta pärast on lihtsalt jälle mitu üksikema juures. Ja tegelikult on selline suhtumine ilmselgelt liiga ülbe. Kust mina tean, neil võib olla maailma parim mees ja perfektne suhe ja suur armastus ja nad tõesti tahavad seda last.

Jah. Ma loodan, et see on nii. Sest iseenesest on ju armas, kui rohkem lapsi sünnib. Et seda väikest Eestit kauemaks jätkuks…

Aga mina oma panust veel ei anna. Sest kuigi ma võin vaba olles seksida ühe päeva jooksul kolme erineva mehega ja sealjuures endaga väga rahul olla; kuigi ma võin mehega pärast kuuajalist tutvust silmagi pilgutamata kokku kolida ja temaga rõõmsalt aastaid niisama koos elada, siis… Kui ma kunagi lapsed saan, siis see peab olema suhe, mille kohta ma olen kindel, et see on õige ja jääb püsima. Ma tahan olla abielus. Ja ma tahan abielluda suurest armastusest üks kord elus ja elu lõpuni. Mõne koha pealt olen ka mina vanamoodne tüdruk.

Kümne aasta pärast siis, jah 😉

Ja veel. Õhtulehe need kuramuse tüdrukud, keda poolalasti lehte topitakse igal aastaajal. Tõesti, tõesti. Siin on mõned rämedamad näited. Tahaks vaid karjuda: “Tüdruk, kus su aru on???” Tegelikult polegi vahet, kas need pildid või mõned teised – ilusad ja maitsekad ehk isegi (eeldan, et seal on mõni selline ka). Juba see, et sa sellisele konkursile midagi saadad… Mul ei ole sõnu, jah. Kurvaks teeb.

Palav…

/ poliitika, seltsielu / 5 Comments

Olukord tööl ei ole kahe päevaga paranenud. Siin on endiselt rõvedalt palav ning see ei aita just kaasa hommikuselt värskele olekule, mis on niigi suhteliselt… Khm… Väsinud. Hakkan vist vanaks jääma – kella kolmest magama minna pole ju midagi erilist. Oeh.

Eilne õhtu oli huvitav. Veidi absurdne. Lõppkokkuvõttes üpriski lõbus. Mina igatahes jäin rahule.

Lõplik külaliste nimekiri kujunes järgmiseks: Offf, Rasmus, Derek, Ruudu, Lontu, Vaska ja Ohpuu. Oop pidi tulema, aga andis lõpuks siiski haigusele alla. Kurb.

Tunnistan ausalt, et valimisaktsioonina oli üritus täiesti läbi kukkunud, kuivõrd enamik külalisi kas:

a) oli juba valinud
b) ei omanud ID kaarti
c) omasid ID kaarti, kuid mitte selle PIN koode

Algsete plaanide kohaselt pidi e-valijaid olema vähemalt kolm: mina, Offf ja Oop. Oop jäi üldse tulemata, Offf avastas, et teab küll PIM1, aga mitte PIN2 koodi ning minu ID kaardi kiip otsustas ka üles öelda. No mida on, tõesti, tahaks selle peale karjuda. Kaart töötas enne täiesti okeilt – uuendasin sertifikaate ja mingi aeg hiljem valisin proovivalimiste käigus loomade kuningat. Ja nüüd siis – lihtsalt kutu.

Sain lõpuks siiski ära valitud – Offf nusserdas mu kaarti nii kaua lugejas, kuni see mingiks hetkeks kontakti sai ja nii on Villul minu hääl olemas. Aga ma ei loodaks eriti järgmiste valimiste peale… Uut ID kaarti ka sellepärast tegema ei hakka. Julmalt tigedaks teeb.

Ühesõnaga võib eilse õhtu klassifitseerida kuskile selliste ürituste valda, kus otsitakse mingi viisakas ettekääne (sedapuhku siis valimised), et ennast lihtsalt purju juua.

Aga noh, nii võib ka ju.

Muuseas oli meie seltskonnas üks USAst pärit tüüp, kellel oli raudselt jube huvitav kuulata, kuidas kõik eesti keeles poliitikast rääkisid. Me küll üritasime kehtestada reegli, et iga eestikeelne sõna maksab viis krooni, aga… No ma usun, et nii kaks kolmandikku õhtust ta siiski sai inglise keeles suhelda. Ja ta vähemalt väitis ära minnes, et tal polnud igav – aga võib-olla ta oli lihtsalt viisakas 😛

Ühtlasi on mu õla peal täiesti nähtavad hambajäljed ning õlg valutab nii, et ma ei saanud sellel küljel magada ja nüüdki tuletab see ennast iga natukese aja tagant meelde, kui käsi veidi valesse asendisse juhtub minema. Samuti valutab mu parema käe ranne, sest olin pool õhtut käraudadega Rasmuse külge aheldatud. Siinkohal luban kirgliselt, et nende hambajälgede eest ta veel maksab. Ai.

(see oli vist see absurdne osa)

*kehitab õlgu*

Ei, ega ma ju muidu ei kurda, üldse mitte. Aga VALUS on. Grr.

Käerauad tehti kusjuures katki. Minu karvased roosad käerauad on kaheks tükiks. Neljaks tegelikult. Ma olen murtud. Kes parandab? Ma ei jõudnudki neid sisse õnnistada! Need tuleb korda saada, tõsiselt. Muidu on väga halb.

Aga üldiselt loen õhtu kordaläinuks. Teine kordki!

Keegi armas inimene võiks mulle tööle külla tulla ja jääkülma energiajooki tuua. Kuluks ära, tõesti. Ainus, mida selle palavuse vastu veel teha saan, on pikkade käistega vormipluus lühikeste vastu vahetada (topi juba võtsin alt ära) – ma ei usu, et sellest eriti kasu oleks. Mõte kohvist tekitab antud situatsioonis pigem ebameeldivaid emotsioone.

Et siis jääkülm energiajook. anybody? Te ju teate, kus ma töötan. Kella kaheksani olete oodatud!

Homme kõik Tikri juurde e-valima!

/ poliitika, seltsielu / 1 Comment

Kolm nädalat tagasi kutsusin kõiki enda juurde e-valima. Kinnitan, et kutse on jõus ja püha üritus leiab aset homme õhtul. Kellaaega ei viitsi paika panna, nagunii keegi sellest kinni ei pea. Enne seitset-kaheksat vaevalt. Kuidas ise jõuate ja viitsite.

Tegelikult olen ma mures üldise valimisaktiivsuse pärast, sest kõik alguses vägagi huvitet kodanikud avastavad järjest, et nende ID-kaardi PIN-koodid on teadmata kohta kadunud. Pips, Marko ja Lontu nt. oHpuu, va reetur, käis eelvalimiste ajal ära… Või vähemalt nii ta oma MSNi nimes kuulutas.

Siiani on reaalset valmisolekut avaldanud vaid Offf ja Oop. Räägin homme veel Vaskaga, huvitet ta igatahes oli, iseasi, kas homme õhtul aega ja paroolid kuskil kättesaadavas kohas. Loodame parimat.

Ja olekski nagu kõik. Või ma unustasin kedagi?

Mainiks siinkohal ära, et niisama võib ka tulla. Head nõu andma ja alkohoolseid jooke tarbima.

Mina igatahes kavatsen ennast purju juua ja seejärel pidulikult Villu Tamme valida.

Muideks, oHpuu, sa oled mulle pudeli veini võlgu! 😉

Ehk siis. Kõik on endiselt kutsutud. Kaasa alkohol ja/või ID kaart+koodid (viimase olemasolu puudumisel piisab esimesestki. Hea meelega ostaks teile juua ka, aga rahaline seis näitab halastamatult palgapäevani 176 kr. Sutsu nukker)

Juhiseid kohale jõudmiseks jagan mailis ja MSNis.

Ole vastutustundlik kodanik – tule valima!

Scroll to Top