head asjad – Page 13

Head asjad #27 – internetioksjonid

27/11/2016 / head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Ma armastan eBay ja osta.ee lehti. Sealt leiab kõike, seal saab müüa kõike 🙂

Londonis elades sain eBayst imeodavalt peamiselt igasugu lastekraami ja raamatuid. Aga ka näiteks aurutaja ja e-lugeri olen sealt ostnud ning kindlasti veel nii mõndagi kasulikku – kuna aega on möödas üksjagu, ega täpselt enam ei mäleta. Toona pigem ostsin, müüa polnud suurt miskit.

Eestis olen olnud aga just pigem müüja rollis. Tuleb meelde täpselt üks asi, mis ma oksjonilt ostsin – puuvillane kaelussall, ei tahtnud palju maksta ja leidsin sealt sobiva 😀 Aga üldiselt teen osta.ee lehe lahti pigem siis, kui on mingeid asju, mille puhul tundub, et võiks nende eest tibake raha saada.

Olen müünud paari euroga diivanilaua ja beebi söögitooli, samas pannud ka müüki 10 sendiga hunniku tuhaplokke ja saanud nende eest suure üllatusena enam kui €100. Ühine oli kõigil neil juhtudel lihtsalt soov, et keegi tuleks ja need asjad jalust ära viiks 🙂 Annan ära Pärnus FB gruppi toona mu meelest veel polnud…

Praeguse suurpuhastuse käigus olen 99,9% asjadest lihtsalt ära andnud, sest nii on kõige kergem. Aga mõned üksikud asjad on olnud, mille puhul on tunne, et vot need tuleks pigem müüki panna. Üks oksjon lõppes just hiljuti vägagi edukalt, kaks on praegu aktiivsed ja nende puhul on tõesti tegu lihtsalt täiesti uute asjadega, mida ei tahtnud päris niisama ära anda – vaatame, mis need teiste arvates väärt on.

Olen ühtviisi tänulik nii selle eest, kui õnnestub mõne oksjoniga soodsalt vajalik asi soetada, kui ka selle eest, et mul on võimalik ebavajalike asjade müügiga veidi raha teenida 🙂

Head asjad #26 – Gilmore Girls

26/11/2016 / head asjad, positiivsusprojekt, rõõm, TV/sarjad / 4 Comments

Alustasin Gilmore Girlsi vaatamist kunagi keskkoolis käies, kui ETV seda näitama hakkas. Kuna ajastu oli toona ju täpselt sama ja olin ka Roryga ühes vanuses, oli see algusest peale äärmiselt nauditav.

Praegu üle vaadates on esimesed hooajad üsna veidrad. No see tolle aja mood ja… Rory on nii nooruke ja… Mida edasi, seda paremaks läheb. Visuaalse poole pealt vähemalt 🙂 Sisu jooksis viimasel hooajal veidike vasakule, aga mis teha, eks, kui kirjutajad muutusid.

Ja ma ei oskagi täpselt seletada, MIKS see sari mulle nii väga meeldib. Lihtsalt äge on! Karakterid, suhted, naljad, võluv väikelinnaelu…

Netflixi filme ootasin umbes sama palju nagu väike laps jõule. Ja tõepoolest vaatasin eile õhtul/öösel kõik neli tükki järjest ära. Vahepeal jäin tukkuma, siis kerisin tagasi, vaatasin üle… Jõin kohvi, mis ei aidanud absoluutselt… Mõtlesin alla anda ja poolteist filmi tänaseks jätta, aga pärast hammaste pesemist läks uni üle, nii et vaatasin siiski lõpuni. Magama sain pool neli 😛 Abikaasa jäi magama umbes esimese filmi poole pealt ja ärkas üles ning vaatas minuga ära viimase filmi viimased pool tundi 😀

Ma pean need filmid kindlasti veel üle vaatama. Eile olin väsinud, aga ablas, ahmisin kõik sisse – nii jäävad aga detailid märkamata.

Emotsioonid pärast esimest vaatamist? Nii mitmegi olulise tegelaskuju areng ja lõpplahendus olid minu jaoks äärmiselt rahulduspakkuvad. Aga ühe puhul olen kohe suisa nördinud. Sellepärast ongi nüüd vaja rahulikult ja värskema peaga üle vaadata – äkki nördimus siis väheneb. Äkki ikka ei jää nii nadi tunne sisse 😀

Sari tervikuna on super igatahes. Ja ma olen äärmiselt tänulik nende filmide eest.

PS. Kuna ma kahtlustan, et kommentaaridesse VÕIVAD tekkida spoilerid, kui keegi, kes filmid ära vaadanud, peaks tahtma oma muljeid jagada, siis soovitan mitte lugeda, kui endal veel vaatamata ja ei taha liiga palju teada saada 🙂

Head asjad #25 – rahulikud hommikud

25/11/2016 / elu koos kassi(de)ga, head asjad, igapäevaelu, kodumajandus, positiivsusprojekt, rõõm / 5 Comments

Ma olen seda kindlasti kirjutanud vähemalt kümme korda, aga kordamine on tarkuse ema 🙂 Ma jumaldan tööpäeva hommikuid, kui ma olen pere tööle-kooli-lasteaeda saatnud ning võin seejärel ise enne tööle minekut rahulikult kodus kulgeda ja toimetada.

Hommikurutiin on sarnane – mõned korrad äratuse edasi lükkamist, hambapesu, laste jälgimine, et kõik saaks tehtud ning kodust lahkumine oleks rahulik ja õigeaegne, nõude restilt kappi tõstmine, vajadusel ka muu kergem koristamine ning duši all käimine või lihtsalt pea pesemine. Samuti on mul selline kiiks, et kui pere on läinud, pean vahepeal köögilaua täiesti korda tegema ja kõik nõud ära pesema, enne kui hakkan endale hommikusööki valmistama. Mis siis, et ma söön suure osa ajast sama, mis nemad, seega võiks pasteedi- ja sibulakarbid ju nii kaua laual oodata… Aga ei – panen külmkappi, pesen nõud. Kui kõik korras, teen endale süüa.

Kui hommikusöök toimub seltskonnas, olgu siis nädalavahetusel perega või külalistega, paneme kõik vajaliku lauale valmis, valmistame võileibu jooksvalt ja vastavalt isule, samal ajal jutustades. Kui ma olen üksi, teen endale täpselt ühe tassi kohvi ja neil võileiba valmis, siis naudin neid koos hommikuse meili-blogi-FB ringiga.

Praegusel perioodil kuulub mu hommikute juurde reeglina küünlavalgus ja jõulujazz:

Kassi on nüüdseks hommikuti kerge leida – ta on oma päevaseks magamiskohaks valinud Plika voodi – nari ülemise korruse. Eks üleval on soojem, ma arvan, sellepärast 🙂

Ja lõpetuseks üks pildike argielust. Ma küll üritan kogu aeg lapsi õpetada, et üks mäng korraga ja enne uue alustamist vanad asjad ära panna, aga… Ma ei jõua kogu aeg silma peal hoida. Ja kui on külalised, ei ole sugugi ebatavaline, et tuba on hiljem selline (käiguraja lükkasin mina lapsi magama pannes jalaga sisse, et keegi öösel legojuppide peale ei astuks):

Olen korduvalt üritanud juurutada reeglit, et õhtujuttu loen vaid siis, kui tuba on korras. Aga tihti olen selleks ajaks liiga väsinud ja lihtsalt unustan 🙂 Või kui tulebki meelde, olen juba lubanud lugeda ja pole jaksu hakata koristamist nõudma.

Aga küll me saame selle asja ka paremaks. Kui lapsed oma toad saavad, siis jääb vähemaks ka vaidlusi, kes millise asjaga mängis ja kes kui palju koristama peaks 🙂

Head asjad #24 – Ülle. Jaanika.

24/11/2016 / blogimine, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 5 Comments

Täna saan kirjutada suisa kahest toredast inimesest. Nad mõlemad on mu elus tänu blogile. Nende mõlema olemasolust sain teadlikuks umbes siis, kui Plika sündis ehk ligi kaheksa aastat tagasi.

KAHEKSA AASTAT. Kui sellele nii mõelda, siis tundub see kuidagi uskumatu. Nii pikk aeg!

Ülle ei ole kunagi bloginud, aga blogisabast on ta mulle tuttav… No ma ütlen, kaheksa aastat 🙂 Ma ei suuda kõiki kommenteerijaid alati meeles pidada ja eristada, aga tema jäi kohe meelde.

Üllega oleme viimased kuus aastat pidanud ka kirjavahetust. See pole kunagi olnud väga tihe – vahel kuu-paari tagant, vahel jääb pool aastat pausi… Aga kui juba kirjutame, siis tavaliselt pikalt-pikalt. Ta on minust vanem, seega ka tunduvalt kogenum ja tal on tihti igasugu asjade kohta head nõu jagada 🙂 No ja lihtsalt on tore tema eluga ka kursis olla.

Kohtunud me kusjuures ei ole. Usun, et kunagi see juhtub 😀

—

Jaanika on minu blogi lugenud kaheksa aastat, mina tema oma umbes neli. Noh, ma muidugi lugesin kõik algusest peale läbi, nagu ma seda alati teen.

Jaanika blogi on kinnine. Kinnised blogid on mõnusad. Seal saab palju vabamalt kirjutada 🙂 Nii et olen tema elule virtuaalselt kõik see aeg hoolega kaasa elanud. See on ikka täiesti imetlusväärne, kui mõnusalt rahulik ta on ja kui hästi oma eluga hakkama saab. Ja ta teeb teadust, teadust tegevad inimesed tekitavad minus aukartust 😛

Kohtunud oleme paar korda ja pigem põgusalt. FB chatis oleme see-eest jutustanud omajagu. Pikem veiniklaasi taga lobamine on veel tegemata. Küll jõuab! Võib ka ilma veinita 😀

Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et blogi on toonud mu ellu kaks nii mõnusat inimest.

Head asjad #23 – jalgratas

23/11/2016 / head asjad, igapäevaelu, positiivsusprojekt, rõõm, trenn / 1 Comment

Kui ma kunagi õndsalt noor olin ja keskkoolis käisin, käisime Kaidiga kogu aeg sõitmas – tema jalgrattaga, mina rulluiskudega. Toona jättis jalgratas kui selline mind täiesti ükskõikseks – polnud vastumeelne, aga ei tahtnud endale, ei tundnud vajadust sõita.

Rullitada ma nüüd enam üldse ei oska (sai ju mitte väga ammu endale ja Plikale rulluisud muretsetud, aga korralikult sõitma pole kumbki õppinud), jalgratas on see-eest suur lemmik ja teeb elu NII palju lihtsamaks.

Ma ei mäletagi, mis ajast minust rattafänn sai. Millalgi pärast Pärnusse kolimist. No 2012, kui Abikaasa välismaal töötas, ma igatahes juba sõitsin rattaga igale poole. Nii et millalgi enne seda.

Rattad tulid meie perre mõlemad üsna juhuslikult. Ühe saime Abikaasa õelt, teise tema vanaema keldrist – oli olnud mingi kolmanda sugulase oma, aga too ei saanud enam sõita.

Ja ma tõesti jumaldan oma ratast. On selline… Mittemidagiütlev. Suurepärane ratas – mitte liiga uhke, õnneks mitte liiga ront ka. Just paras igapäevaseks muretuks kasutamiseks.

Eriti tänulik olen võimalusele rattaga sõita nüüd, pärast ootamatu lume tulekut ja minekut. Teed on jälle puhtad ja mina jõuan jälle kiiresti tööle. Imeline!

See on see sport, mida mina igapäevaselt teen. 2x2km pole just teab mis pikk maa, aga parem kui mitte midagi!

Ma tõesti ei kujuta elu ilma jalgrattata ettegi. Pärnus, minu elukorraldusega – täiesti ideaalne kaaslane.