head asjad

Head asjad #22 – lasteaed

/ head asjad, lasteaed, poiss, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Käes on meie pere viimane lasteaia-aasta. Nüüd vaid ühes rühmas. Viisin eile hommikul Poissi lasteaeda ja mind tabas taas tohutu suur tänulikkuse laine.

See on lihtsalt nii võrratu, et hoolimata pikkadest järjekordadest õnnestus meil saada kohad lastele kodust vähem kui kilomeetri kaugusel asuvasse lasteaeda, mis on jagatud kahte majja ning meie majas on vaid kaks rühma, nii et kõik tunnevad kõiki ja on nagu üks suur perekond.

See on lihtsalt nii võrratu, et KÕIK õpetajad, kes mu lastel läbi aastate olnud on, on eranditult toredad, sümpaatsed ja usaldusväärsed. Kelle hoolde ma oma lapsed suurima rõõmuga usaldan. Poisi rühma tuli sel sügisel just uus õpetaja – olen temaga kokku puutunud üsna vähe, aga ta jätab ka nii sooja ja positiivse mulje.

See on lihtsalt nii võrratu, et esimesed harjumise aastad on kauge möödanik ning lasteaias tuleb vaid oodata, kuni lapsed riided vahetavad ning rühma jooksevad.

Esmaspäev on Poisi rühmas mänguasjapäev. Poiss võttis eile kaasa mingid maskid. Kui ta rühma ära viisin, istus seal peale õpetaja ka lasteaia juhataja. Soovisin head päeva ja kuulsin lahkudes, kuidas juhataja uuris Poisilt, kes ta siis nüüd täpselt on. Poiss vastas, et Optimus. Juhataja tõdes, et ega ta ei ole nende tänapäeva multikatega väga hästi kursis. Mina muide ka mitte 🙂 Õpetaja vist oli see, kes teadis, et Transformeritest.

Lihtsalt… Nii hea ja soe ja rahulik ja kodune tunne oli. Ja ma jalutasin koju ja olin nii rõõmus ja tänulik selle imelise lasteaia ja kõigi sealsete imeliste töötajate eest.

Viimased pool aastat, siis on see periood läbi 🙂 Võtame viimast 🙂

Head asjad #21 – Madiken

/ blogimine, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Vaatasin ringi postkastis ja blogikommentaarides, et meenutada, mis ajast ma Madikeni tean. Ja õige küll, tuleb täitsa meelde – kõik sai alguse sellest, kui ta kommenteeris mu blogipostitust, mille kirjutasin veidi pärast oma 30. sünnipäeva. Läksin vaatama, tekkis huvi, küsisin parooli… Ja noh, võib öelda, et ülejäänu on minevik 🙂 Kas eesti keeles üldse kasutatakse sellist väljendit? The rest is history, ma mõtlen.

Madiken on üks minu suurimaid eeskujusid blogimaastikul ja pidev inspiratsioon. Tema minevik on ilmselt isegi veel kirjum kui mul ja ta on NII palju arenenud ja NII äge inimene. Mitte et meie kirju nooruspõlv midagi halba oleks, üldse mitte 😛 Lihtsalt, ajaga ikka areneb. Seda ma ju tegelikult ka kirjutasin tolles postituses, mida ta kommenteeris.

Ma armastan Madikeni juures seda, et tal on olnud elus igasuguseid perioode, mõned neist ikka päris rasked… Aga ta on neist välja tulnud, positiivsena. Ja jaganud mõnd neist keerulistest aegadest ka teistega – olles oma ausate blogipostitustega abiks kümnetele noortele emadele. Ja näiteks Madikeni kunagine postitus rinnaga toitmisest oli otseselt ka minu jaoks sajas mõttes silmiavav.

Madiken tundub mulle nii tark, et see on peaaegu et aukartust äratav. Ja see, kuidas ta suudab igasse teemasse süveneda, ennast huvitavate asjade kohta nii palju uurida… Olgu see lastekasvatus, ökoteemad või remont.

Kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Madiken 🙂

Haapsalu ja seal resideeruvate toredate tuttavate külastus on meil juba kaks suve plaanis olnud ja erinevatel põhjustel ära jäänud. Aga ükskord me jõuame sinna niikuinii.

Aitäh Sulle, et Sa oled, blogid ja inspireerid!

Head asjad #20 – välja magamine

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Enne lapsi oli tavaline magada kella kaheteistkümneni päeval – vahel isegi kaheni. Pärast laste saamist oli õnnis iga hetk, mil üldse magada sai. Mingi aja pärast, kui lapsed juba asjalikumad olid, lihtsalt ei osanud enam pikalt magada.

Aga nüüdseks olen ma selle oskuse taasomandanud 😀

No ja NII mõnus on, kui saab nädalavahetusel magada täpselt nii kaua, kui torust tuleb. Lastel ei tule pähegi segada 🙂

Tunnistan, kui ilma kellata vara üles ärgata, see on ERITI mõnus. Siis jõuab päeva jooksul veel rohkem ära tehtud.

Aga olgu lõplik ärkamine varem või hiljem – oluline on see, et saaks välja magada. Et äratuskell oleks täitsa kuss ja ärkamine toimuks aeglaselt, mõnusalt virgudes ja ringutades.

Olen väga-väga tänulik kõigi puhkepäevade eest, mil mul on võimalik seda teha.

Head asjad #19 – Liiside maagia

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 2 Comments

Kui paljud mu lugejatest teavad minu tegelikku nime? Võimalik, et see on kuskilt läbi jooksnud, aga virtuaalmaailmas ma lihtsalt olen Tikker. See nimi on mulle nii omane, et siin blogis oma päris nime kasutada tunduks veider.

Aga jah. Täna on mu nimepäev 🙂 Ja seoses sellega pean tõdema, et minu elus pole mitte ühegi nimega NII PALJU ägedaid inimesi, kui minu enda nimega.

Mul on elus tervelt NELI üliägedat Liisi – ja kõigele lisaks tundub, et on lisandumas ka viies.

Mul on oma Liis Londonis, Tartus, Tallinnas ja Rakveres… Võimalik, et varsti ka Pärnus 🙂

Esimesed kaks Liisi tulid minu ellu mu esimesest töökohast. Murakas oli kunagi ka minu korterikaaslane. Kuna ta elab nüüd Londonis, siis me näeme harva, aga see ei loe üldse – tean, et ta on sõber kogu eluks. Nadja elab Tartus ja me näeme veel harvemini, aga ta on endiselt sama äge kui kümme aastat tagasi ja ma väga loodan, et meil õnnestub ka edaspidi vahetevahel kokku saada.

Järgmised kaks Liisi tulid minu ellu praegusest töökohast. Õigemini – üks neist on mu elus juba palju pikemat aega ja tänu temale ma oma praeguse töö üldse sain. Ja teinegi on nüüdseks saanud vägagi “minu inimeseks”.

Viies Liis… Ma väga loodan, et ka temast saab sama palju “minu inimene” kui on senised neli.

Liiside maagia.

Aitäh teile, Liisid, et olete minu elus.

Head asjad #18 – tugivõrgustik

/ head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Perekonnast kirjutasin ma selle projekti raames kõige esimesena. Perekond on kahtlemata kõige olulisem tugivõrgustik ja ma olen selle eest ütlemata tänulik. Just perekonna pärast elame me Pärnus, just nende pärast on siin nii hea elada.

Aga tugivõrgustik on tegelikult laiem. On ka sõbrad-(blogi)tuttavad-kolleegid.

Enamik minu sõpradest elab Tallinnas. Seal viibides tean, et kui peaks olema vaja öömaja, ka väga väikese etteteatamise peale, on see alati olemas. Tõenäoliselt leiaksin neid kohti ühe õhtuga vähemalt kolm-neli 🙂 Üsna hiljuti oli juhus, kus ma olude sunnil küsisin öömaja õhtul kell üksteist – ja vastus oli: “Hakka tulema!”

Te ei kujuta ette ka, KUI palju abi, nõu ja toetust olen ma saanud oma toredatelt blogituttavatelt, kellest nii mitmedki on nüüdseks mu sõbrad. See on üks suurimaid rõõme blogimise juures – kõik need võrratud inimesed, kes erinevatel hetkedel on minu ellu tulnud.

Kõik kolleegid, kellega ma tööalaselt rohkem suhtlema pean – tean, et nad on alati valmis mind aitama, kui mul on seda vaja. Kui ma peaksin ootamatult haigeks jääma, puhkusele minema, mis iganes – ma tean, et nad on olemas. Et asjad saavad tehtud, isegi kui mina mingil põhjusel neid teha ei saa.

Ma olen väga-väga tänulik kõigi nende suurepäraste inimeste ees mu elus. Minu tugivõrgustik on lai ja mitmekesine ja absoluutselt imeline.

Scroll to Top