pusled

Ritsik kutsus mind oma ringilastele rääkima, kuidas on elu viie kassiga. Kaasa tulid Teet (sest kuidas muidu!) ja Plika – assistendiks, et vajadusel Teeduga majandada, kui mina ei saa. Rääkisin (ilmselt liiga palju ja liiga kiiresti :D) ja näitasin nunnusid kassipilte (oleks võinud veel rohkem näidata). Teet oli muidugi hitt. Ja kui ära läksime, oli üks ringilastest Teedust pildi joonistanud, mille ta meile kinkis. Nii armas!

Pärast õhtusööki istusin “korraks” pusle taha… Nüüd on peaaegu öö ja mitte midagi muud ei jõudnudki teha 😛 Sain kokku alt vasakust nurgast paadid (või jahid või mis iganes need seal on) ja kogu taeva. Kuna 1500tk pusle kaks ülemist rida ei mahu korktahvli peale ära, siis eraldasin need lihtsalt. Lõpuks libistan pusle pildi tegemiseks lauale, siis saab korralikult kokku. Seni läheb igatahes päris lobedalt, ainult aeg kaob kuidagi kiirelt käest 😀

Siimu käis muidugi kah “abiks”. Hiljem magasid Teeduga diivanil mu selja taga, nii et ma lõpuks ise ära ei mahtunudki…

Järgmisena siis vesi ja lõpuks majad… Aga raamatul ootab ka veel 50lk lugemist, neljapäeval on tähtaeg, pikendada ei saa – seega peab prioritiseerima… Pusle võib oodata.

Pidin eile õhtul enne magama minekut kolmest nunnust veel ühe pildi klõpsima:

Läks nii, et me ei käinudki sel nädalavahetusel jõusaalis. Kaaslane tegi kuidagi seljale liiga ja pidas paremaks vahele jätta. Mul polnud “popipäeva” vastu miskit, sest ma nagunii käin pidevalt trennis ja kodus olla on mõnus.

Tänane päev möödus eranditult puslede lainel. Lõpetasin ühe…

…ja alustasin praktiliselt kohe teisega. Õeke käis ka abis. Seekord vähe keerulisem – 1500tk ja üsna kirju. Ma üldiselt väldin igasugu suurlinna vaateid, need kribud pilvelõhkujad pole üldse minu teema. Aga selle valisin ja ostsin täitsa ise, täna võtsin pakilt alles kile ümbert ära… Need värvid olid lihtsalt nii ilusad. Loodan, et kokku panna pole väga keeruline, aga eks seda näitab aeg. Täna jõudsin ainult tükid sorteeritud, ääred kokku ja alt nurgast lapikese ka… Õde pani kokku kõrgeima hoone. Eks näis, kas ma nädala sees jaksan ka miskit kokku panna või jääb järgmist nädalavahetust ootama.

Aga nii mõnus oli… Selline rahulik perekondlik olemine. Õekese nooremad poisid olid ka siin, enamik ajast küll mängisid telefonis või switchis, aga noorim vahepeal joonistas, samas kõrval õppis Plika Kaaslase abiga möödunud poole nädala matemaatikat… Sihuke idüll. Mille vahele kostus ülakorruselt arvutis mängiva poisi karjumist ja kohati üsna krõbedaid väljendeid 😀

Õhtul lugesin vanu kassiteemalisi blogipostitusi ja otsisin kassipilte, selle käigus jäid silma mitmed vahvad laste titepildid, mida neile blogist näitasin – järgmisena pidin näitama, milline nende lastetuba kunagi oli jne. Asi päädis sellega, et Plika vaatas läbi kõik mu fotoalbumid titeeast kuni 20-ndate alguseni – täpselt kuni Londonisse kolimiseni. Vanu pilte oli nii äge vaadata, albumid olid toredad ja blogi lugeda täielik nostalgia – tekkis jälle õhin ja soov fotoraamatuid teha… Äkki peaks selle projekti ette võtma, selle käigus saab ehk siis ka tagantjärele blogisse nii mõnedki asjad, millest toona jooksvalt blogida ei jõudnud? Mõtlen…

Aga pean tunnistama, et tõesti suure heldimusega vaatasin kõiki pilte. Võis mu vana kodu ju olla väsinud ja kulunud, aga siiski nii nunnu ja hubane… Hea on praegu tagantjärele nostalgitseda, istudes oma praeguses ilusas soojas korras kodus… 😛

Mul on ikka äraütlemata hea meel, et olen elu nii pikalt blogis talletanud. Ilma selleta ei mäletaks enamikke asju. Teen kindlasti endale kunagi ka blogiraamatu.

Ma olen ausalt nii rahul sellega, et mind on ülilihtne rõõmustada. Andke mulle lihtsalt üks päev, kus ma ei pea mitte midagi tegema, vaid saan rahulikult kulgeda ja kodus olemist nautida… Ja juba ma olengi ogaralt rõõmus.

Otsustasime minna jõusaali homme, nii et täna oli kodune päev. Pesin päeva jooksul neli masinatäit pesu, aga see on nädalavahetusel kuidagi nii loogiline taustategevus, et ei ole minu jaoks kuidagi kohustus ega võta eriti aega ka. Ma olen ikka NII tänulik kuivati olemasolu eest. Ilma selleta oleks ma pidanud pesu riputama kuivama lõpuks ilmselt uste peale, sest restile poleks kõik ilmselgelt mahtunud. Ja pesurest majapidamises, no ikka üldse ei meeldi. Kuivati jääb lahutamatuks osaks elust 🙂 Kassi(karva)dega majapidamises ainus inimlik variant, seda nagunii.

No ja muidugi sai päeva jooksul ka korduvalt köögis toimetatud ja koristatud, see on samamoodi loogiline taustategevus. Aga ülejäänud osa päevast ma lihtsalt kulgesin. Ja nautisin. Söömist, lugemist, suhtlemist, kasse ja pusle panemist. Arvuti tegin lahti alles veidi enne keskkööd, et üks raamatuarvustus ära postitada ja blogida.

Stiilinäide kasside ja raamatute nautlemisest:

FB puslegrupis oli arutelu: kes sordib pusletükke, kes mitte. No mina armastan sorteerida igasugu asju, seega ilmselgelt sorteerin ka pusletükke. Alguses lihtsalt ääred eraldi ja sarnased värvid eri kandikutele, edasi saab juba detailsemalt silma jäävaid sarnaseid tükke välja korjata. Samuti meeldib mulle sorteerimise juures see, et kui olen karbi tükkidest tühjaks saanud, saan sealt pusletolmu ja muu sodi (kui tegu on teise ringi puslega nagu ka praegune – õekese pusle, karbis lisaks ka koerakarvad ja… maisiterad :D) lihtsalt välja kallata. Selle pusle tükke oli väga lihtne sorteerida – olidki kollane, sinine, tume ja Eiffeli torni tükid, kus nii kollast kui pruuni. Enamasti on keerulisem. Vahel, kui ma enam lõpus ei viitsi kõiki tükke sorteerida, jätan igavama / mitte nii selgelt eristatava osa karpi ja nokin sealt hiljem.

See on üks fantastiliselt äge pilt 😀

Siim tuli pusle peale magama. Tema all oli kokku panemata laik. No ok, panin siis kõigepealt paremalt kõik heledad ära…

Siis tõstsin kassi kokku pandud osa peale ja sain teiselt poolt ka kokku panna 😀

Sinine osa jäi veel homseks, ei jaksanud täna. Avastasin, et puslegrupi nipp pealampi kasutada toimib suurepäraselt, ainult laup jääb valusaks, kui pikalt panna…