reisimine
Hilinenud reisimuljed – London
Londoni ostudest sai kuu alguses ülevaade kirja, aga seltsielu pool on siiani võlgu. Alice kirjutas just paar päeva tagasi Greta joonistustest ning mainis, et tal pole eriti karikatuure näiteks panna, kuna Greta kingib need enamasti ära. Siis mul meelde tuligi, et Londonist siiani kirjutamata, mul nimelt on neid karikatuure kaks tükki siin kodus 🙂
Aga alustagem algusest.
Sinnalend oli kõige kehvem, mis mul kunagi olnud on. Nohu iseenesest ei tekitanudki väga palju vaevusi – maandumisel läks küll üks kõrv lukku, aga püsti tõustes läks kenasti lahti tagasi. Lihtsalt kehv oli olla, jube kitsas ja jube palav. Abikaasa seevastu ütles, et tema meelest oli ruumi küll ja kõik hea. Igal juhul katsusin lugeda ja magada ning sai see kolm tundi edukalt üle elatud.
Lennujaamast läksime rongiga linna, sest tahtsime kindlalt enne viite panka jõuda. Muidugi ei olnud meil panga täpset aadressi, aga kohale me siiski jõudsime ja saime oma asjad aetud. Seejärel sõime mingis kummalises kebabiputkas ning siis oligi aeg hakata ennast Murakaga kokkusaamisele sättima. Abikaasa minuga kaasa ei tulnud, tema läks oma sõprade manu.
Olime kokku saamise kohaks valinud Clapham Junctioni jaama – sinna sai aga vaid rongiga. Rongile tahtsin minna Victoriast, kuhu oleks pidanud viima metroo. Pahaaimamatult Victoria Line’i rongile astudes kuulsin aga teadaannet, et kogu liini lõunapoolses otsas rongid ei sõida. Lõppkokkuvõttes jõudsin Murakani suure ringiga ja ligi pooletunnise hilinemisega, sest otse loomulikult pidid nad tekitama kuradi betooniuputuse just sellel päeval ja sellel metrooliinil, mida mul on vaja kasutada esimesel päeval üle nelja aasta Londonis, et jõuda kellaajalisele kokkusaamisele. See on lihtsalt nii London, et ma siiamaani irvitan. Tol õhtul muidugi nii lõbus polnud 😛
Murakaga käisime mõnusas koopabaaris, trimpasime kokteile ja lobisesime elust. Ainult paar tunnikest meil aega oli, siis pidi ta hakkama kodu poole sättima. Oleks tahtnud terve päeva jutustada 🙁
Ööbimisega oli meil ju ka probleem – Abikaasa oli ühe oma sõbraga detsembri lõpus rääkinud, aga kuupäevad jäid täpsustamata ja otse loomulikult tuli välja, et just sel ajal on neil juba teised öömajalised. Otsisime alternatiive, aga olime lõpuks ikka kõik ööd algselt plaanitud kohas – õnneks töötas üks sõpradest öösiti, nii et tema voodi oli mõned ööd vaba… Ja mõned ööd oli lihtsalt väga kitsas 😛 Igal juhul oli tore üle pika aja jälle selle seltskonnaga suhelda.
Reedel läksime lähedalasuvasse Westfieldi kaubanduskeskusesse ning shoppasime terve päeva. Väsitav ja kulukas oli 😀 Õhtuks olime omadega nii läbi, et ei jõudnud enam isegi pubisse minna, kuhu meid kutsuti.
Laupäeval käisime kõigepealt oma lemmikkohvikus inglise hommikusööki söömas. Seda teenindajat, keda me teadsime, kahjuks ei olnud, aga kohvik ise ja söök olid täpselt samad nagu enne 🙂 Siis tegime tiiru veel ühes Primarkis, sest reedeses ei olnud laste pidžaamadel vajalikke suurusi. Ning seejärel läksime külla MrsB-le, kus saime ühtlasi kokku ka Alice’iga.
MrsB-ga oleme me mõned korrad varemgi kokku saanud (näiteks siis ja siis ja siis – ja kes teab, äkki millalgi veel), Alice‘iga hakkasime aga nö blogiväliselt suhtlema alles meie Norrase kolimise algusajal – sellest ajast saadik oleme üsna tihedas meilivahetuses. Alice jõudis meile isegi korra eelmisel suvel Pärnusse külla ja kui me nüüd Londonisse tulime, siis ma lootsin hoolimata lühikesest sealviibimisest, et jõuame äkki tema juurde ka – ta elab küll tsipake Londonist väljas, nii et sinna jõudmine oleks aega võtnud. Tuli aga välja, et MrsB oli nende pere just selleks nädalavahetuseks külla kutsunud, nii ma siis hankisin meile ka kutse 😀
Kuskil kahe paiku me vist kohale jõudsime ja õhtul peale kuut asutasime äärmiselt vastumeelselt minekule. Sest otse loomulikult oli jällegi nii lõbus ja lõputult jutustamist, et oleks võinud terve nädalavahetuse samamoodi jätkata.
Greta joonistas õhtu jooksul tervest seltskonnast portreed ja meie omad olid sellised:
Mina olen parempoolne ja pange tähele, mu ninast jookseb tatt 😀 No meil kulus selle neljapäevase reisi jooksul Abikaasaga kahepeale üle kümne paki pabertaskurätte, võite omad järeldused teha.
Mina sattusin õhtu jooksul MrsB poiste pliiatseid teritama – muidugi lõppes asi nii, et KÕIK pliiatsid said ära teritatud ja sorteeritud. See on haigus, ma ei saa sinna mitte midagi parata 😀 Aga vähemalt on mul tänu sellele ka üks pilt endast sellelt reisilt, mille MrsB meist tegi (Alice on seal muidugi paremini näha, aga natuke ikka mind ka):
Laupäeva õhtu lõppes Reinu pubis. Kui tavaliselt on seal laupäeviti pigem vaikne, sest kesklinnas kontorite piirkonnas on peamine melu tööpäeva õhtutel, siis seekord oli mingi ürituse raames täielik hullumaja. Reinuga saime terve õhtu jooksul väga vähe rääkida – noh, Abikaasa vist natuke rohkem. Igal juhul nägime ta vähemalt ära ning sain üle pika aja oma “kodupubis” siidrit mustsõstrasiirupiga mekkida 🙂
Saime kokku Iirise ja Riinaga, ma polnud kummagagi mitu aastat pikemalt rääkinud. Nii et jällegi jagus jutuainet lõputult ning õhtu lõppes liiga kähku otsa.
Pühapäeval oli ilm kehv, väsimus suur ja raha otsas, nii me midagi asjalikku ei teinudki. Läksime õhtupoole veel korra Westfieldi, tagastasime mõned mitte nii vajalikud ostud ja soetasime selle asemele väheke vajalikumat kraami. Otsisin nagu hull vildikaid, millest eelmisel õhtul MrsB juures vaimustusin (nö magic pens, kus üks “maagiline” vildikas kustutab teiste peale joonistades kõik ära), aga neid ei leidunud terves selles hiigelsuures keskuses 🙁 Eks peab siis eBayst tellima, kui ükskord rahaline kriis möödas on. Mitte et need maksaks rohkem kui paar naela, kui ma õigesti mäletan, aga nii põhimõtte pärast 🙂
Esmaspäeva öösel tõusime kell neli, sõitsime ööbussidega kesklinna ning sealt Lutonisse. Ostsime varahommikuseks eineks Marks&Spencerist paar puuviljasalatit ning cheese&onion võileiba – kõik maitses lihtsalt NII hästi. Just see võileib on alati meie suur lemmik olnud ning värsked magusad ananassitükid olid jumalikud.
Lend ise oli sündmustevaene ja täiesti talutav.
Riia lennujaamast bussi peale minnes tuli välja, et pilet, mis netis maksis €8, on bussist ostes €12 – meil oli sularaha täpselt €16 ja kaardiga maksta ei saanud. Õnneks võeti meid siiski peale, kuna bussijaamas oli nagunii väike vahepeatus, Abikaasa jõudis seal raha välja võtta. Lõpuks võeti meilt üldse €20 ja piletit ei antudki. Meie olime rahul, nemad ilmselt ka. Edaspidi siis tean, et bussist piletit osta ei tasu.
Ja tõepoolest, ma tegingi kogu reisi jooksul ainult KAKS pilti. Polnud ju lapsi, keda pildistada, polnud ka ema, kes pildistaks. Nii et jah, hea seegi, et ma tolle MrsB pildi peale jäin. Ja kui järele mõelda, siis Iiris tegi ka oma telefoniga pilte – ma pean nüüd vaatama, kuidas need minuni jõuaks. Siis ehk lisan siia juurde 🙂
Igal juhul oli seltsielu poole pealt täiesti ideaalne reis ning ainus häda oligi selles, et kõigiga oleks tahtnud jutustada mitu korda kauem, kui selleks aega oli. Iiris käis veebruari alguses Eestis, nii et temaga see võimalus juba avanes. Ja alati on lootus, et MrsB ning Alice mingil hetkel suvel Pärnusse jõuavad. Järgmise korrani!
Hilinenud reisimuljed – Rootsi
Mõtlesin, et peaaegu kaks kuud hiljem on viimane aeg muljed kirja panna, muidu ununevad täiesti.
Sinnasõidul oli laeva lasteprogrammis judo – mängutoa töötaja soovitas minna ja väga äge oli. Meie lapsed sobisid mõlemad noorimasse vanuserühma, peale nende oli veel ainult üks poiss, nii et mõnusalt rahulik oli ja igale lapsele jagus tähelepanu. Juhendaja oli väga vahva mees, kes oskas tõeliselt hästi lapsi kaasa tõmmata. Pärast kommenteeris, et oma vanuse kohta olevat me lapsed väga tublilt kaasa teinud.
Need judokad tegid hiljem showbaaris programmi ka – siis loopisid rahva lõbuks üksteist. Kõik nad olid Ookami spordiklubist.
Ei tea, kas judo on laste seas nii popp tänu Lotte filmile? 🙂 Minu meelest igal pool on trennid ja kõik käivad. Tahaks oma lapsed ka kunagi sinna saata, kui neil vähegi huvi on. Vaatasin, et Vabakoolis on mingi rühm, alates kuuendast eluaastast… Aga no see on tulevikumuusika, pöördugem tagasi reisi juurde.
Tolle esimese laevasõidu ajal mängisime veel ema ja Plikaga bingot. Ema ostis Plikale bingo kokteili ja Plika võitis sellega kruiisi. See on geenides, ma ütlen, ema on juba aastaid kogu aeg selle bingoga kruiise ja muud kraami võitnud 😛
Õekese juures möödus nädal õndsalt mitte midagi asjalikku tehes. Mina lugesin raamatuid, tihti poole ööni, hommikul sai siis kaua magatud. Sorteerisin õekese poiste mänguasju (mulle ju meeldib koristada), ainult et kahese tagant koristada on üsna lootusetu ettevõtmine 😀 Ma siiski tahaks loota, et need mänguasjad on nüüd natukenegi rohkem korras kui enne. Ema nautis oma lapselapsi ja üritas selle kõrvalt aeg-ajalt tööd teha, tal oli ühe loengu ettevalmistamine pooleli. Abikaasa oli poolhaige, lebotas niisama, jauras lastega, vaatas telekat ja jõi õlut.
Üldiselt oli paras segasumma suvila, kogu aeg olid kõik kohad lapsi täis:
Kui oli vaja lastest rahu saada, siis oli vaja vaid igaühele oma ekraan anda 😀
Ja kui need lapsed siis õhtul magama sai pandud, mängisime ülejäänud seltskonnaga kaarte. Isegi emale õpetasime selle mängu selgeks 😀
Ühel päeval jõudsime isegi shoppama, kus mu saagiks olid vaid kaks asja, mõlemad soodukaga H&Mist. Mahepuuvillast top maksis 50SEK/€4.50 ja kampsun 200SEK/€18. Kampsunil on mõnusalt pikad käised, istub mulle suurepäraselt, materjal on kah pehme ja hea – 50% puuvill, 25% viskoos, 20% polüamiid, 5% angoora.
Tagasiteel Rootsi sadamas:
Laevas:
Ja taas Eestis:
Nüüd oleks vaja teha veel üks parooliga postitus ülejäänud piltidest, isegi paar videot on… Aga eks näis, millal ma selleni jõuan. Mul on blogisse panemist ootavate fotodega kaustu desktopil alates eelmise aasta maist 😛 Samas – kui mul nüüd blogiga tegelemisega tuju on, võiks ju neid ka vaikselt likvideerima hakata 🙂
Londoni ostud
Mul tuli tänu Mrs G viimasele reisipostitusele (kinnine blogi, linkida ei saa) ka reisimuljete kirja panemise tuju, kuna mul on aga hetkel üsna vähe aega, teen vaid kiire ülevaate ostudest. Pildid on üsna õudse kvaliteediga, sest pildistasin pimedal õhtul ja valgust on meie elamises teatavasti vähevõitu.
Kõik lasteriided on Primarkist. Plika on hetkel 114 cm ja Poiss 102 cm pikk, enamik riideid sai ostetud tuleviku tarbeks. Ostsin kokku viis kahest pakki pidžaamasid – Plikale kaks pakki suuruses 122 ja ühe paki suuruses 128, Poisile ühe paki suuruses 104 ja teise 110 (need viimased siis ainsana praegu parajad). Üks pakk ehk kaks pidžaamat maksis £6. Plikale kolm paari sukkpükse suuruses 122 (£5) ning viis paari sokke praegu kasutamiseks (£2.50). Poisile kaks paari paksemaid sokke, millel on talla all kummist mummud – £2 (kah kohe kasutamiseks ja oleks pidanud veelgi ostma, ehk Iiris on nõus tooma, kui veebruaris tuleb). Plikale üks lihtne punane pikkade varrukatega pluus (£2) olemasolevate pidžaamapükste juurde ja kaks paari musti retuuse (komplekti hind £3). Kõik kraam kokku (10 pidžaamat, 7 paari sokke, 3 paari sukkpükse, 2 paari retuuse, pikkade käistega pluus, 9 juuksekummi) £46 ehk €56.
Tegin asjadest hiljem eraldi ka pilti. Juuksekummidest (9 tk £1.50) pidin kohe täitsa eraldi tegema, need ei paistnud muidu välja 😛
Pildilt pole näha, et sukkpüksid on mustriga (selline sisse pressitud, teate küll) ning Plika sokkidel on lipsud, südamed ja osad triibud sätedavad.
Pižaamade teemal jätkates, Londoni jutu vahele – ostsin neid Eestist viimati Lindexist, kui seal oli enne jõule laste magamisriietele allahindlus 40%. Plikale ostsin pidžaamapüksteks pika aluspesu 🙂 Need olid juba varemgi silma jäänud, sest olid nunnud – täishinnaga ei raatsinud osta, aga too hetk oli kahene pakk alla hinnatud €6.50 peale – ostsin suurused 116 ja 122. Poisile sai tookord ostetud pidžaama suuruses 116, mis maksis soodukaga €10.17. Ma lihtsalt olin nii hädas vahepeal, kui lastel olid kõik pidžaamad väikesed ja harilik hind, mis ma kaubandusest leidsin, oli alates €15 ühe pidžaama eest, et pidasin targemaks soodukat nähes ette osta.
Primarki hindadega ei anna muidugi ühtki Eesti soodukat võrrelda. Primarki pidžaamadega on aga üks jama ka – avastasin kodus selga proovides, et nende pükste ülaosa on väga lai. Poiss magab praegu veel mähkmega, talle on paras, aga Plikale 122 suurust selga proovides oli vöökumm täiega lai ja tagumik kottis. No Plika on muidugi eriline kilu ka… Lindexi pikad aluspüksid on talle aga kenasti parajad 🙂 Vbla on kõik Primarki pidžaamad tehtud ühtse lõike järgi, et väiksematele mähe sisse mahuks, see seletaks.
Endale ostsin Dorothy Perkinsist sirge säärega teksad, mis olid natuke laiad, aga olgu peale. Maksid £15, pildistama ei hakanud. Tahtsin skinny lõikega, aga seal olid KÕIK püksid super skinny, mis olid liiga vastikult ümber.
Primarki sukavalikus pettusin kibedalt – värvivalik oli väga kesine ja mulle mitte sobiv, mustrid ka eriti ei ahvatlenud. Ostsin lõpuks kahed mustriga, kaks paari 200 den musti ja kolmese paki 40 den musti – kõik pakid maksid £3 ehk nood viimased olid £1/paar. Primarkist ostsin veel tumesinise pesukomplekti, mida kavatsen kasutada pidžaamana (£4) ja kaks kolmest pakki tugevast sukamaterjalist sokke (3 paari £2.50). No sellised viisakad sokid (nimetus on neil trouser socks) – näiteks kontoris pükste ja kingadega kandmiseks, kui sokid ka välja paistavad. Peavad tunduvalt kauem vastu kui tavalised õhukesed põlvikud. H&Mist ostsin punased sukkpüksid (£3.99) ja kolmese paki boksereid (£5.99). No ja siis veel mingist suvalisest poest ühed mustad kingad – £15.
Claire’s ehtepoes olid kõik kõrvarõngad kolm paari kahe hinnaga, nii et sain pildil olevad viimased kolm paari £9.50 eest. Esimesed kaks ostsin kunagi varem Eestist, Expressionsist, jäid lihtsalt pildile.
Abikaasa ostis Primarkist kolm paari pükse (£10/paar), vöö (£6) ja viis paari sokke (£4). Äkki midagi veel, ei mäleta täpselt. Mujalt poodidest 3 T-särki (kõik kokku £20) ja kaks paari jalatseid (vist olid £20 ja £25). Lisaks lasi ta endale pähe määrida £30 maksva näohooldusmögina – ma olen siiamaani hämmingus, et ta sel juhtuda lasi 😀
Lisaks kulus meeletult raha söögile-joogile ja transpordile. Meil oli kindel eelarve, mis tundus üsna suur, nii et lootsime osa raha alles jätta, aga kõik sulas nii kiirelt käest, et Camdenis jäigi lõpuks käimata. No mis seal ikka. Jätame meelde ja oleme järgmine kord arukamad 🙂 Aga karta on, et seda järgmist korda saab jälle mitmed aastad oodata.
Kokkuvõtteks – lastele ostetud asjadega olen rahul ja tegelikult saime ju mõlemad ise ka päris palju asju, aga me lihtsalt lootsime tunduvalt rohkemat. No mis seal ikka 🙂 Rõõmustan parem selle üle, mis on.
Üldiselt mulle tundub, et meie puhul välismaale shoppama sõitmine väga ei toimi. Iseasi, kui lähed muis asjus ja satud millegi mõnusa peale – aga kui minna väga selle mõttega, et mingeid eriti soodsaid diile leida, siis raudselt ei leia. Ma käin parem teise ringi poodides ja passin kohalikele allahindlustele peale 🙂
Londoni seltsielust kirjutan mõni teine kord ja jaanuari alguse Rootsi-reis ootab ka siiani kajastamist. Küllap ma ükskord võtan ennast kätte 😀
Kuidas aeg libiseb näppude vahelt
Oleks ju üht-teist kirjutada küll, aga kunagi ei jõua tegudeni.
Olime nädal aega Rootsis. See oli täiesti super, tõeline puhkus. Ei teinud midagi asjalikku, magasin ja lugesin tohutult, igal õhtul mängisime kaarte ja sotsialiseerusime. Kuna mu läpakas miskipärast wifit taha ei võtnud ja kaabliga mässata ei viitsinud, said tahvelarvuti ja Abikaasa läpaka abiga meilid-blogid loetud ning pallid mängitud, aga pikemalt kirjutamine oli võõra arvutiga ebamugav, seega ei vaevunud.
Reis ise oli küll täielik puhkus, aga tagasi tulemise osa (ehk bussisõit-laevasõit-bussisõit) väsitas nii ära, et kodus olime kõik üsnagi zombied ja jäime üksteise järel haigeks. Laupäev oli veidi kõbusam, reede ja pühapäev said suuremas osas voodis veedetud.
Mina olen kõige tervem, peale pidevalt tagasi tuleva iivelduse (ei ole rase, tänan küsimast) suurt häda pole. Olen kenasti kolm päeva tööl käinud ja käin eelmise nädala tasa teenimiseks järgmised kaks ka. Abikaasal on nohu-köha-väike palavik ja kehv enesetunne, lastel lihtsalt nohu-köha (palavik piirdus neil päeva-paariga või siis olid need pigem ööd), seega lasteaias ei käi.
Ja nii see eluke siin vaikselt kulgebki. Eks muidugi võiks rääkida paari sõnaga pikemalt reisist või sellest, kuidas mul oli eile õhtul üle pika aja jaksu koristada või sellest, kuidas ma endale uut telefoni valin, aga ei teki kunagi sobivat hetke ja hiljem pole enam tuju. Loodan siiski, et kahenädalased pausid nüüd reegliks ei saa, see oleks küll üpris mage.