rõõm
Täiesti harilik asenduspäev
Kui üks müüja puhkab, siis meie teisega kahe peale asendame. Graafiku eripära tõttu on nii, et minu asenduspäevad on enamasti neljapäevad, mis on ühtlasi ka kaubapäevad. Ehkki kauba vastu võtmine läheb kahekesi tunduvalt kiiremini, ei ole ma kunagi viitsinud sättida nii, et kaup jõuaks juba kolmapäeval või et me oleks neljapäeval kahekesi… Sest üksi nahistada on ka mõnus. Vähemalt on terve päeva tegemist 🙂
Täna oli ka tegemist, õhtuni välja. Kuna nälga ei tundnud, siis söögipausi ei teinudki, söök jäi homseks. Vetsus ei käinud ka kordagi. Te saate aru, eks, et keegi ei SUNNI mind 10h järjest töötama ja ikka õige mitu pausi on päevas ette nähtud, aga noh… Mul oli tegemist 😀
Igatahes oli tore päev. Mulle nii meeldib vahel üksi letis olla. Sai jälle klientidega lobiseda ja… Arvestades, kui vähe neid tundus käivat, olin õhtul suisa üllatunud, kui kassa peaaegu et arvestatavat müüginumbrit näitas.
No ja muidugi kaup. Elu ei saa olla kurb, kui sul on kolleegid, kes sind meeles peavad 😀
Teine kast kusjuures jäigi töö juurde ja lahti tegemata, vaat nii kiire oli… No ma ähmaselt ka tean, mis seal sees on ja täna poleks need nagunii käiku läinud.
Niisiis väntasin pärast kümnetunnist tööpäeva koju ja keerasin endale kokku kiire salati:
Järgmisel neljapäeval kordub sama. Siis on selle aasta puhkustega kõik. See tähendab, ainult mina puhkan veel detsembri viimasel nädalal, aga mind ei pea eriti asendama – olenevalt asjaoludest mu tööülesanded kas lükkuvad edasi või teen hädavajadusel ikkagi ise kaugelt ära. Arvestades seda, kui asjalikud mu müüjad on, ei pea ma ilmselt puhkuse ajal lillegi liigutama 🙂
Mõnusad õhtud
Tööpäeva õhtud on üldiselt pigem sellised, kus midagi asjalikku tehtud ei saa. Sestap ma neisse midagi asjalikku ei plaanigi 🙂 Täitsa tavaline on see, et aeg kulub jube kiirelt käest – ei saa täpselt arugi, kuhu. Vaevalt on söök valmis ja söödud, kui juba ongi aeg lapsed magama panna. No ja pärast seda ei viitsi ju enam nagunii miskit asjalikku teha.
Aga mõned õhtud on sellised, kus jõuab nii ühte, teist kui ka kolmandat. Kaks viimast õhtut on meil vägagi produktiivsed olnud.
Eile viis Abikaasa mind autoga tööle, seega tuli mulle õhtul ka järele. Ütles, et tal on vaja veel korra õhtul linnas ära käia. Kuna Plikal oli sünnipäevast Rahva Raamatu kinkekaart, siis pakkusin, et läheme kõik koos ja meie oleme siis niikaua raamatupoes, kuni Abikaasa oma asjad korda ajab.
Raamatupoes läks Plikal valimiseks tükk aega. Lõpuks leidis ta ühe Frozeni raamatu, mida tal veel polnud – Kaks lustakat lugu. Ma olin seda kingilisti tehes näinud, aga kuna hinda polnud, siis eeldasin, et ju on läbi müüdud. Sain aga teada, et hoopis nii uus, et just tuli. Ja jäi veel parasjagu nii palju raha üle, et Poiss sai ka ühe Ämblikmehe nuputamiseraamatu. Kuna kassas soovitati viimase euro eest ikka ka miskit valida, leidis Plika kaks Elsa pildiga vihikut – ühe ruudulise, teise joonelise. Maksin juurde 41 senti. Lapsed olid üliõnnelikud. Just siis, kui me raamatupoest välja astusime, helistas Abikaasa ja teatas, et on omadega valmis.
Nii harva, kui ma linnas käin, katsun alati Taluturult ja Biomarketist ka läbi käia. Lihtsalt noh, et vahelduseks mõnda teist mahepoodi peale enda oma ka külastada 😀 Taluturult avastasime Rõngu Pagari kamabatoonid. No lihtsalt jumalikult head olid, paraku muidugi lugesin hiljem koostist, kus oli glasuuris hüdrogeenitud rasv. Tohutu pettumus… No miks ei võiks head kraami natuke paremate koostisainetega teha? Valgest suhkrust ma võin põhimõtteliselt mööda vaadata ja vahel lastele ikka Karumsi kohukesi ostan… Aga nüüd siis see batoon (mis näeb välja täpselt nagu kohuke, aga on tegelikult šokolaadiglasuuris kamajahu ja küpsise segu või midagi taolist) oma hüdrogeenitud rasvaga. Nörritav on leida miskit mõnusat – Taluturult, millest võiks ometi eeldada, et seal on tsipa parem kraam – ja siis avastada, et koostis on ikkagi kräpp. Oh jah. Vähemalt sain sealt seekord ainult soolaga maitsestatud singi, kus tõesti ühtki muud lisaainet polnud. Väike võit.
Biomarket oli just reklaaminud, et neil on kampaaniahinnaga mandariinid, miskipärast ei pidanud nad FB-s vajalikuks mainida, mis see hind siis on. Oli €2.49, täitsa ostetav. Ja maitsesid lihtsalt jumalikult. Võiks neid iga päev paar kilo ära süüa, aga see hakkaks juba küll tuntavalt rahakotile.
Lisaks avastas Abikaasa taas pehmeks tõmbunud soodushinnaga apelsinid, mida ka varusime, saab homme mahla teha. Ja emotsiooniostuna veidi kreeka pähkleid, mida seal lahtiselt müüdi… Sest mul oli meelde jäänud, et mitmes taimetoidu retseptis olid need sees. Muidugi ostsin ma neid nii vähe, et lapsed sõid need lihtsalt ära 😀 Mis seal ikka.
Õhtuti poes käies on tihti väsimus, tüdimus ja nälg, aga eile oli kõigil mõnus tuju, nii et tõesti tore oli koos ringi käia. Kui me siis lõpuks koju jõudsime, ei viitsinud keegi enam sooja sööki teha. Lapsed ja Abikaasa sõid hunniku mandariine ja läksid üsna ühel ajal magama, mina tegin endale hiljem paar võileiba.
Täna oli mul õhtupoolikul linnas kosmeetik, mis lõppes täpselt sel ajal, et oli paras lastele lasteaeda järele minna. Õhtuti käib muidu alati Abikaasa, aga mulle jäi lasteaed põhimõtteliselt koduteele, nii et läksin ise. Poiss küll virises, et tema ei jõua rattaga koju sõita (on ju harjunud autoga), aga mul õnnestus ta virin kavala jutuga vaigistada – mõtlesin käigu pealt välja mängu, kuidas nad on supersalaspioonid, kes sõidavad pimedas ringi ja teevad salajasi tegusid… Mõjus, väsimus oli järsku kadunud 😀
Kodus teatas Plika: “Emme, mul on sulle üllatus – sa võid täna mu Lego kokku panna!” Nojaa, ma sünnipäeval ütlesin talle, et ma tahaks ka väga seda lossi kokku panna, loodetavasti ta millalgi lubab. Täna see päev siis saabus, sain lossi juppideks lammutada ja uuesti kokku panna. Väga rahuldustpakkuv oli, elagu Legod. Plika istus mul samal ajal kõrval ja kirjutas oma uude joonelisse vihikusse Frozeni teemalisi sõnu. Rea kaupa vaheldumisi “Elsa” ja “lumi” – siis tüdines ära.
Abikaasa kokkas maitsva lasanje, sõime üheskoos õhtust. Lapsed olid muidugi laua ääres üsna ülemeelikud ja kippusid lollitama, mis meid kergesti närvi ajab. Saime siiski suuremate jamadeta söödud. Magamaminek seevastu oli dramaatiline – kõigepealt ajas Poiss mind oma lollitamisega nii närvi, et ma lihtsalt läksin minema ja keeldusin õhtujuttu lugemast. Selle peale pistis Plika töinama. Lõpuks rahunesid kõik maha ja jutt sai loetud, lapsed kallistatud-musitatud, magama pandud… Selleks, et nad hakkaks varsti üksteise järel toast välja käima ja kaebama, et teine kiusab ja ei lase magada. Asi päädis Plika järjekordse nutuhooga ning vihase karjumisega, et tema Poisiga ühes toas ei maga. Pidin siis jälle tükk aega klaarima, lõpuks ikka jäid kenasti.
No aru ma ei saa, MIKS ei jõua neile kohale, et kui teine räägib ja nad tahavad, et ta vait oleks, siis võiks ühe korra öelda ja siis lihtsalt ISE VAIT OLLA JA MITTE VÄLJA TEHA. Ma olen täiesti kindel, et siis jääks segaja ka üpris kiiresti vait ja olekski rahu majas. Aga ei, on vaja ikka teisele vastu karjuda ja meile kaebamas käia 😀 Lasteaed, ma ütlen. Aga noh, ongi ju lasteaed 😀 Mis seal ikka 😀
Ülejäänud õhtu olin eriti usin ja muudkui tuuseldasin mööda elamist ringi. Panin mõned heledad kiuslike plekkidega riided lõpuks plekisoolaga likku ja heleda masinatäie hiljem taimeriga valmis, et hommikul oleks ainult kuivama panemise vaev. Võtsin ette kõik ootavad õmblustööd. Mõned asjad olid lihtsad, paar augukest kindas ja sokis. Teised jälle veidi suuremad – ühel mantlil peaaegu kõik nööbid uuesti ette õmmelda (ja neid nööpe oli PALJU) ning kõige aeganõudvam projekt oli ühele Plika pluusile sisse riidetüki õmblemine. Ilus tikitud pluus, aga tikandi siseküljel olnud riie (teate küll, need kleepuvad riidetükid) oli ära tulnud ja tikand oli kare, hõõrus. Võtsin siis ruudukujulise riidetüki ja õmblesin seestpoolt tikandi kontuuride külge, seejärel lõikasin üleliigse osa ära. Nüüd saab Plika seda pluusi jälle ilma alussärgita kanda, mis sinna alla üldse ei sobinud, sest paistis laiast kaelusest välja.
Siis vaatasin veel kõik õueriided üle ja viisin õhemad jakid teisele poole eest ära. Harjasin villased mantlid puhtaks. Viskasin kuivanud sünnipäevalilled ära. Koristasin elutuppa nädalaga kogunenud asjahunnikuid. Koristasin kööki.
Ja kesköö paiku oli kõik lõpuks nii korras, et sain mahti arvuti taha istuda ja kamabatooniga maiustada 😛 Panin veel oste kirja, maksin arveid, vaatasin eelarve üle. Ja nüüd blogi kah. Ja kell on juba peaaegu üks.
Ühesõnaga jah… Sellised õhtud on puhas rõõm. Välja arvatud muidugi tänased erimeelsused lastega õhtusöögilauas ja magama minemisel, aga neid lihtsalt vahel tuleb ette ja pole midagi teha. Enamik ajast oli ikkagi ka lastega kõik superluks.
Nädalavahetuse auahne plaan on pesu pesemisega järjele saada. Homme heledad, ülehomme 60 kraadiga värviline voodipesu ja käterätid, siis on vist enam-vähem kõik. Tähendab jah, madala temperatuuriga värviline masinatäis on vist juba ka üsna olemas, aga ma lihtsalt ei saa rohkem pesta, sest restile ei mahu kuivama 😛 Või tegelikult äkki isegi mahuks, heledaid pole nii palju ja värvilistes on ootamas mitmed laste joped, mis võtavad pesumasinas ruumi omajagu, aga kuivades mitte eriti. Äkki saan homme isegi kaks masinatäit pesta.
Veel tahaks magamistoa lõpuks ometi korda saada, selle segadusega pole olnud aega miskit peale hakata, pigem on see süvenenud. Esimene oluline samm selle klaarimiseks on edukalt läbitud – kõik need õmblustööd, mis ma täna ära tegin. Nädalavahetusega jõuab paljugi, kui ainult hoog peale tuleks, näiteks kõik magamistoa kapid ära koristada… Mmm. Loodame, et siis tuleb hoog ka.
Ja Magaziinis tahaks ühe tiiru teha – emal pole aega minuga tulla, ehk räägin Abikaasa pehmeks. Tal on nagunii uut aluspesu vaja ja seal on mahepuuvilla valikut, loodetavasti leiab sobiva. Kusjuures ma ei teagi, kas kuskil Pärnu kaubanduses oleks üldse mujal MEESTE musti mahepuuvillaseid boksereid, naiste omi on küll nii Lindexis kui Seppäläs, Abikaasale ostsin viimati Norra H&Mist, aga Pärnu omas pole naiste omigi musti, seega väga ei usu, et meestele oleks. Tegelikult ma pole 100% kindel, kas Magaziiniski meeste omi oli, ma vaatan ju tavaliselt endale 😀 Nojah, aluspesu on igal juhul vaja, olgu siis mahepuuvillast või mitte. Ja lastele susse. Ja kindlasti veel midagi põnevat. Praegu on just õige aeg üks tiir ära teha, kuni rahaline seis veel selline on, et võib vajalikele asjadele veidi kulutada, kuni need liiga palju ei maksa.
Aga nüüd olen jälle eimillestki romaani kokku kirjutanud – oma tõeliselt glamuursest elust, mis sisaldab peamiselt lastega jagelemist, poodides käimist ja kodu koristamist 😀 Lähen parem kähku ära magama.
Sügisleiud Humanast
Kirjutasin oma teise ringi leidudest viimati septembris. Olen viimased kuud korra või paar ikka Humanast läbi hüpanud ja üht-teist ka soetanud, pildistada neid riideid aga enamasti ei viitsinud. Kuna tahtsin tänaseid leide jagada, siis tundus kohane ka nood eelmiste kuude riided üles pildistada, mis veel blogisse pole jõudnud. Pildid on enamikus hoolimata mu pingutustest ohkama panevalt kehvad ja kardan, et teile küll erilist muljet ei jäta… Aga vähemalt mulle endale mälestuseks – mina ju tean, kui ilusad need tegelikult on 🙂
Oktoobri alguses käisin -30% päeval, ostsin kolm asja, kõik maksid €3.85.
Punane kampsun (pildil on värv veider, tegelikult ilusam) on täpselt seda stiili, mida ma pidevalt kannan – eest nööpidega ja üsna kinnise kaelusega.
Hallide seelikute vastu on mul viimasel ajal nõrkus – selle seeliku juures meeldisid kangesti krooked.
Lillat pluusi oli täiesti võimatu normaalselt üles pildistada, näeb fotol täiesti suvaline välja. Aga on jällegi täpselt selline, nagu ma kanda armastan – kaelus pole liialt lahti, stiil on lihtne, aga mitte liialt igav – ja väiksed krooked on just minu teema.
Oktoobri lõpus käisin €1 päeval ja soetasin €3 eest musta mantli, musta pluusi ning tumehalli seeliku. Ise veel naersin, et läksin värve otsima, aga tulin tagasi ikka ainult mustaga.
Must mantel on lühemat sorti, mul neid lühikesi mantleid on kogunenud mitmeid, osad müün ilmselt maha. Lihtsalt läheb nii, et kui Humanas odavatel päevadel midagi enam-vähem sobivat on, siis ostan ära, kui hiljem leian midagi veel sobivamat, siis eelmist pole enam vaja.
Mustad pluusid kuluvad alati ära, aga mul on nendega mingi teema – ükski ei meeldi ja kui ka tundub, et meeldib, siis hiljem pooli ikkagi ei kanna. Ehk sellega läheb paremini 😛 Selle konkreetse pluusi juures võlus muidugi kaelus.
Seelik on hästi lihtne. Mul on enamik seelikuid laiema lõikega ja pluusid liibuvad, aga mõnikord tahaks laiema lõikega pluusi juurde just kitsamat seelikut. Nüüd leidsin ühe, mis on soe ja kena – ja allääres olevad väikesed lõhikud teevad jalgrattaga sõitmise mugavaks – täitsa liibuvate seelikutega on ratta seljas kehv.
Täna läksin jällegi -30% päeval – nüüd mul ongi harjumus selline, et korra vaatan millalgi alguse poole kõik üle, aga siis olen hästi valiv, seejärel käin alles viimasel nädalal. Täna kulus tervelt €18.55 ja seda vaid kolme asja peale… Pole üldse harjunud Humanas nii palju maksma. Aga asjad on seda igati väärt.
Olin just tõdenud, et mul on töö juures ikkagi pigem jahe ja kui ma ka värvilisi pluuse kannan, on kampsun seal peal terve päeva kurguni kinni nööbitud. Mõtlesin, et peaks soetama mõne mõnusa kampsuni, mida tööl kanda. Proovisin selga terve portsu, nagu tavaliselt, ükski ei sobinud. Kui ma selle vahva halli kampsuni aga selga sain, siis teadsin kohe – selle ostan. Need nööbid ja mummud ja kaelus! Maksis €4.55.
Siis leidsin mantli, sihukese trench coat laadse isendi. Kuna täishind oli sel €14.50, siis mõtlesin, kas üldse hakkan proovima. Aga tundus potentsiaalselt äge. Nii ma siis proovisin. Vaatasin igast küljest, mõtlesin pikalt – otsustasin, et on seda €10.15 väärt. Tegu on Mosaici mantliga, mil edev hele vooder. Pikk, mõnus, naiselik, kapuutsiga ja sellisest riidest, mis tundub poolenisti vihma- ja tuulekindel. Isegi mingil määral voodrit on, pole hirmõhuke. Ühesõnaga ideaalne rattasõiduks, välimuselt kompromisse tegemata. Praeguse ilmaga jääb küll jahedaks, aga siiski täitsa arvestatavalt soe võrreldes mu suvise ruudulise softshell jakiga.
Ma pole kindel, kas ma olen üldse blogis maininud, et ostsin endale suvel lõpuks elu esimesed jooksujalatsid. Mõtlesin Sportsdirectist tellida, aga ei julgenud, millalgi oli Sportlandis -70% ja leidsin ühed parajad, mis olid üsna talutava välimusega. Maksid €17.99.
Jooksma ma siiani jõudnud pole, aga no vähemalt kui tahan minna, siis saan, eks. Ja juba pikalt olen mõelnud, et retuuse oleks ka vaja, spordipoest neid aga osta ei raatsinud. Humanas olen ikka spordiriideid kiiganud, aga korralikke retuuse pole kunagi silma hakanud. Täna leidsin €3.85 eest imeilusad lillad retuusid, mis olid kohe sellisest materjalist ja sellise moega, et on spordipoest pärit. Ma muidugi ei tea, mille jaoks need täpselt mõeldud on, aga noh, eeldan, et võin nendega joosta küll 😀 Firma on Newline, polnud sellisest kuulnudki. Proovisin jalga, olid täitsa parajad, isegi pikkuselt. Hiljem vaatasin – sees suurus 42/44 ja pikkusele 179. No ega vahet pole – peaasi, et mugav.
Nüüd võib küll jooksma minna 😛 Spets jooksupluusi järele ma õnneks vajadust ei tunne, võin mõne suvalise maika võtta.
Täna käis Birgit mul korra töölt läbi ja kiitis mu riietust. Nagu alati noil puhkudel, tänasin rõõmsalt ja lugesin siis ette, kust mis pärit on. Täna olid pluus ja kampsun Humanast, seelik kirbuturult. Seelik maksis €1, seda mäletan täpselt, teiste asjade hindu mitte, aga usun, et üle €5 see kompekt ei maksnud. Noh, sukkpüksid ja kõrvarõngad ilmselt teine €5 juurde. Küll mulle meeldib ennast olematute summadega ilusaks teha 🙂
Kodune multivitamiin
Leidsin mõni aeg tagasi kapist kingiks saadud purgikese mett õietolmu ja taruvaiguga, millel oli peal kirjas “…ja oled tugev kui karu!” Sellest ajast saadik on meie peres kõigi meesegude koondnimetus karumesi ja lapsed nõuavad seda igal hommikul.
Meie müüme ka igasugu lisanditega mett, lisaks õietolmu, suira ja taruvaiku. Seda teavad vast kõik, milleks taruvaiku kasutatakse, õietolmu ja suira kohta teadsin üldiselt, et immuunsusele kasuks. Aga seoses tolle meepurgi leidmisega tekkis sügavam huvi ja soov saada täpsemalt teada, mis kõigil meesaadustel täpselt vahet on ja milleks kõigeks need head on. Nii ma siis googeldasin ja lugesin hoolega. Ümber siia kirjutama ei hakka, kel on huvi, võib ise uurida.
Igal juhul ma vaimustusin ja tõdesin, et meesaaduste puhul ongi ju tegu täitsa kohaliku ja loodusliku multivitamiiniga. Mett oleme me kogu aeg söönud, nüüd aga on järgmine tasand ehk katsetan eriliste meesegudega.
Mett tellisime, nagu suviti ikka, terve aasta varuks 10+ kilo (täpselt ei mäletagi). Seega oli ainult küsimus, mida ja kui palju sisse segada. Pärast uurimist otsustasin, et segan kokku mee, jahvatatud suira ja taruvaigu vahekorras 10:2:0,5, sest nii pidavat kõige efektiivsem olema.
Poes anti meile millalgi proovimiseks kaks purki mett – üks jõhvika-, teine mustikajahuga. Mõlemad olid imehead, aga erilisse vaimustusse sattusin just esimesest, kuna see oli nii mõnusalt hapukas. Seega otsustasin, et lisan ka oma meesegule mõnd marjajahu – nii magususe vähendamiseks kui ekstra vitamiinilaksuks.
Esimesena osutus valituks astelpajujahu, sest seda me müüme ja ma ei viitsinud mujalt jõhvikajahu otsima minna 😛 See jahu on jahvatatud marjakestadest, mis mahla pressimisest üle jäävad. Oli väga maitsev, aga üldsegi mitte nii hapu, kui eeldasin. Seega otsin järgmise laari jaoks ikkagi ilmselt kuskilt jõhvikajahu, see meeldis mulle väga. Aga praegu on mõnus astelpaju mekiga mesi, mis meeldib ka väga meile kõigile.
Suira ja taruvaigu jahvatasin kohviveskis, segasin need koos astelpajujahuga mee sisse ja valmis ta ongi – meie pere karumesi. Vitamiinipomm, täiesti kohalik ja looduslik. Isegi temaatilise purgi leidsin 😀 Pildil on vasakul valmissegu, paremal algsed komponendid.
Tarbides regulaarselt sellist mee-marjasegu ja D-vitamiini ning toitudes võimalikult mitmekülgselt, peaks külma perioodi kenasti haigusteta üle elama. Selline on siis teooria, nüüd on vaja katsetada – kas tõestada või ümber lükata.
“Karumett” on lapsed juba mõnda aega igal hommikul söönud (siiani õietolmuga, edaspidi täna valmistatud segu), D-vitamiini hakkasime novembri alguses lisaks võtma. Plika oli üksvahe nädalakese köha-nohuga kodus, aga see oli üsna kergekujuline. Poiss pole päevagi lasteaiast puudunud. Senimaani igal juhul päris hea tulemus.
Mina olin viimati haige kevadel, pärast seda pole vist isegi nohu olnud. Abikaasa on küll aeg-ajalt veidi tõbine, tal on üldse tervisega kehvemad lood kui mul. Aga mett sõid siiani ainult lapsed, nüüd sööme meie ka. Jätkan eksperimenti põnevusega!