rõõm

Toit ja alkohol, 2021-2023

/ kodumajandus, kööginurk, rõõm, statistika / 9 Comments

Alustame kõige üldisemast, palju aastas üldse toidule kulus. Väljas söömise jaoks on mul eraldi kategooria, nii et toon siin mõlemad kõrvuti ära.

Alates 2022 hakkasin tegema statistikat ka selle kohta, kui palju ostetud toidust oli aegumas või soodushinnaga.

Rääkides poodidest, kust me põhiliselt süüa ostame, paar ülevaadet allpool – klikkides tulevad suuremalt lahti.

Selleks, et oleks päriselt aru saada, kuidas ma toidukraami kategooriatesse paigutan, peate ära ootama, kuni ma hakkan toidugruppe “lahti kirjutama” – ja see võib võtta määramatu aja, nagu mul läks ligi kuu, et tänase postituse jaoks info kolme aasta failidest kokku panna 😀 Sest näiteks on mul kategooria piimatooted, aga jogurti, kohukesed ja muu taolise kraami panen maiustuste alla 😛 Mingi üldist sorti ülevaate aga saab siit kätte.

Kuna mind huvitas väga just see, kui palju õnnestub osta viimase päeva / parim enne pakkumistega, siis tegin eraldi tabeli, kus järjestasin toidugrupid just selle alusel.

2021 oli kodukontori ja koroona-aasta – siis käisime palju kodulähedastes poodides ja ei olnud veel teadlikku 50% toodete tarbimist. Samuti, jäädes juurdlema, miks pagana päralt ostsime me 2021 kolm korda rohkem mune kui järgmised aastad, leidsin ka vastuse – siis tegime inglise hommikusööki üsna regulaarselt, tomatikastmes ubade koguse järgi arvutades ca 30 nädalavahetusel. Aastaid tegime inglise hommikusööki pea igal nädalavahetusel ja siis mingi hetk sai küllalt. Nüüd teeme harvemini. Korra paari kuu jooksul ehk.

Alkoholi puhul – 2021 ei tohtinud Kaaslane juua ei veini ega õlut, üldse jõime tavapärasest vähem. 2022 oli ilmselt selline keskmine aasta. 2023 ei saanud meist alkohoolikuid, vaid Kaaslane tellis üsna aasta lõpus ühest e-poest 70% allahindluse ajal varusid 😀 Ma ausalt arvan, et sel aastal pole vaja gini ega veini üldse juurde osta, kapp on täis. Ärge palun kommenteerige Kaaslase varumisvajadust, ma olen küll igati seda meelt, et kui tegu on asjadega, mida regulaarselt tarbime, siis võiks neid soodukate ajal rohkem osta, aga küsimus on selles, kui palju 😛 Igal juhul olen väga tänulik selle eest, et mina ei pea alkoholi varumisele mõtlema.

Panin tooniku ka alkoholi alla – liitreid kokku arvutades jätsin välja, hinna koguarvestuses on sees.

Nagu te näete, siis väljas käies me praktiliselt ei joo… Viimased kolm aastat siis igal aastal üks selline koos väljas käimine, kus mõlemad jõime ühe kokteili, eelmisel aastal ma käisin lisaks sõbrannadega erinevatel üritustel ja nädalavahetuste reisidel, kus ma kokku tarbisin, haha, tervelt viis kokteili 😀

Üleüldises plaanis on väljas söömise ja alkoholi tarbimise pealt kõige lihtsam kokku hoida ja sõpradega on kodus ka väga mõnus jutustada. Nii ma siis katsun leida tasakaalu – kui ikka tahan väljas süüa/juua (eriti reisil, teises linnas jne), siis seda ka teen, aga enamasti eelistan igal võimalusel pigem koduseid istumisi.

Ma rohkem vist ei oska midagi kirjutada. Küsige, kui tahate. Ja taas kord – ei ole vaja mainida, et ma olen segane – ma tean seda isegi. Inimesel peavad hobid olema 😀

Laupäev läinud nagu niuhti

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Pärast ärkamist jõusaali, jõusaalist Selverisse, Selverist koju “hommikust” sööma. Õeke ühines ka meiega kõigis neis tegevustes, ni et hommikusöök venis mõnusalt pikale – jutustasime laua taga, mõlemal kassid süles. No ja mina ei tea, natuke asjatasime siin veel, kui juba oligi kell pool neli ja avastasime, et kui me Papiniidu Humanasse tahame jõuda, siis peaks ennast liigutama hakkama.

Humanasse tuli Plika meiega kaasa, tema leidis nii ühte kui teist, mina ostsin ainult ühed trenniretuusid ja uue jõusaalikoti. Eelmine oli ka Humanast, väike must ja neetidega, täiesti imeline ja ideaalne kott, aga õhuke kunstnaha kiht hakkas mingi hetk maha kooruma ning kott läks koledaks. No ja ei meeldi mulle ei spordi- ega seljakotid, tee või tina. Mul asjadele palju ruumi pole vaja – tossud ja sokid, top ja retuusid, pesu, rätik kuivatamiseks, veepudel – suht kõik. Kuna ma käin igal hommikul kodus duši all, siis jõusaalis ma ei tunne vajadust ennast pesuvahenditega pesta (ega neid seega kaasa võtta), käin lihtsalt duši alt läbi nii enne kui peale sauna (ma õnneks metsikult ei higista ka). Ühesõnaga mulle täitsa piisab väikesest kotist.

40 on ukse ees, tegin igati eakohase valiku 😛

Käisime Plikaga veel kesklinnast ka läbi, tema käis endale Apollost raamatuid ostmas, mina samal ajal Poisile H&Mist pesu… Siis kohtusime Humanas ja käisin ka kõrvalasuvas uues teise ringi poes “Omamoodi” – see meeldib Plikale isegi rohkem kui Humana. Ainult et lõpuks olime päris väsinud ja väga enam ei jaksanud… Nii et midagi kummastki ei ostnudki 😀 Ma proovisin Humanas küll mitmeid asju selga, aga ei olnud ükski minu oma. Mis on täiesti okei. Mulle meeldib ka niisama käia, see on osa… Jahirõõmust.

Koju tagasi jõudsime peale kuut, siis käis veel Kaaslase vend oma perega külas, sest nende väike neiu soovis kassidega mängida… No ja oligi sügav õhtu käes. Algsest filmi vaatamise plaanist ei tulnud ka lõpuks miskit välja, isegi õhtust ei söönud ühise laua taga, mis on meie puhul äärmiselt ebatavaline – Poiss läks sõbra poole ööseks, Plika ja Kaaslane sõid elutoas sarja vaadates, mina üksi laua taga lugedes 😀 Aga no vahel võib ka nii.

Natuke lugesin veel õhtul raamatut ja nüüd on kell juba kümme läbi… No homme on täitsa vaba päev, kuskile minna pole plaanis, saab veel pesu pesta, loodetavasti pusle kokku panna ja äkki ka blogida enne, kui õhtune väsimus vallutab, muidu te ei saagi siit kunagi midagi peale igapäevaloba lugeda 🙂 Mitte et mul millestki põrutavast kirjutada oleks, aga pole jõudnud isegi statistikani, mida teile lubasin 😀

Siim on juba pisut suuremaks kasvanud ja mingid mänguasjad teda enam niiväga ei huvita, aga Teet on pöörane. Hiired ja eriti see pruun pall (mis ilmselt pärit mingi kasspuu küljest) – jookseb ringi, pall hambus, ja uriseb 😀

Siis üks vahva pildiseeria jäätisemaiatest kassidest. No üldises plaanis ei pea jäätis olema, kassidele meeldib igasuguseid tühjaks saanud magustoidutopse lakkuda (nad muidugi ründavad meid juba siis, kui topse alles tühjaks söömas oleme, irw). Säde sai esimesena jaole ja teise pildi peal on näha, kuidas ta Teetu konkreetselt käpaga eemal hoiab 😀 Aga mingi hetk ta lõpetas ja siis sai Teet, pea topsis, järelpuhastuse teha 😀

Hammock ja kassid

/ elu koos kassi(de)ga, rõõm, trenn / Leave a Comment

Eile oli kolmas hammocki trenn. Tundus, et tuli vähem välja kui teisel korral. Samas oli ikkagi piisavalt lõbus. Üht-teist natuke tuli välja ka.

Ühe hiljutise postituse kommentaarides tuli jutuks, et tunniajane trenn võib küll eluiga 10 minutit pikendada, aga kui trenn ei meeldi ja teed seda hambad ristis ning vastumeelselt, on see pigem kahjulik. Ma olen nii nõus! Trenn on hea ja vajalik, aga alustada tuleks mõtteviisi muutusest – kui häälestuda ümber “trenn on nõme” lainelt “trenn on kasulik ja ma leian endal meeldiva” lainele, siis nii saabki. Sest maailmatuma palju erinevaid enda liigutamise viise on olemas. Tuleb lihtsalt avatud silmadega ringi vaadata.

Ma ise siin endiselt mõtisklen oma trennide üle. Lubasin, et kuu aega käin ära ja siis otsustan. Praegu mõtlen, et kuu ajaga ei saa ju tegelikult midagi, peaks ikka pikemalt 😀 No et peaks ikka suveni ära käima ja siis otsustama 😀 Aga suvel me jõusaalis nagunii ei käi, vaid pigem jookseme ja sõidame rattaga, nii et sama hästi võib nende trennidega ka veel suvel jätkata, kiigujooga tuleb siis ilmselt korra nädalas lisaks, sest Anneliis arvas, et suvel ta juba teeb.

No ja vot siis sügisel 😀 Siis vaataks, millised kiigujooga uue hooaja kellaajad tulevad ja otsustaks, kas ma tahan postiakrobaatika ja hammockiga jätkata või ei. Selleks ajaks peaks ju küll olema juba teatav edasiminek toimunud. Mis peaks suurendama soovi jätkata.

Praegu ma olen kahevahel. Meeldib, aga jube raske ja valus 😀 Aga no alguses ju peabki olema 😀 Sellepärast mõtlengi, et kuust ei piisa ja peaks kauem proovima, enne kui õige pildi ette saab. Olen küll endiselt pisut mures selle üle, et mul ei ole tegelikult soovi käia postiakrobaatikas üle korra nädalas. Sest mulle väga meeldib käia Kaaslasega 2x nädalas jõusaalis (ja see ei maksa mulle praktiliselt mitte midagi, tänu töökohale on jõusaali kuukaart 3€), ma tahan kindlasti jätkata hammockiga, et oma linatrikkide oskusi täiendada (või vähemalt vormi hoida) ja ma tegelikult ei tunne mingit vajadust ega soovi rohkem kui 4x nädalas trennis käia. Need, kes räägivad, et postitantsus poole aasta pärast jagab juba paremini matsu, käisid ilmselt trennis 2-3x nädalas. Kui kaugele ma selle ühe korraga nädalas jõuan? Pean ilmselt oma postitantsu harrastavate sõprade ja tuttavatega konsulteerima. Eks mul on veel aega otsustada, praegu pole muud, kui elada üks päev (või siis kuu) korraga 😀

Eile avastasin hammockis, et ühe jalalaba peal on sinikas. Seda nad räägivad – kui kehal on veidrad sinikad, siis on see raudselt postitantsust 😀

No ja kassipilte on mul muidugi alati varuks. Kui Paksu ennast ainult tihedamini näole annaks, tema on ainsana piltidelt puudu… Ta käib vahel allkorrusel küll, nii et me Kaaslasega ikka näeme ja paitame teda iga päev, aga ta ei jää kunagi nii pikalt pidama, et pildistamiseni jõuaks. Spetsiaalselt üleval ma ju pildistamas ei käi – ma pildistan siis, kui mõni nunnu kass “ette jääb”. Üleval ma käin enamasti ainult magamas ja telefon on sel ajal allkorrusel. Plikal on kindlasti Paksust kõige rohkem pilte, aga noh, temaga meil pole seda setupi, mis Kaaslasega, kes kõik enda tehtud pildid, mis mind huvitada võiksid, mulle regulaarselt Dropboxi paneb.

Nüüd saab trühvlimajoneesi

/ kööginurk, rõõm / 2 Comments

Eelmises elus, kui ma ökopoodi juhatasin, pidime seal ükskord trühvlimäärdeid degusteerima – maitsesin siis ise ka ja issand kui hea… Sellest ajast saadik olengi täielik trühvlifänn. Kui väljas söömas käies menüüs või poeriiulil mõni trühvlinimeline toode silma hakkab (räägime siis ikka seenest, mitte šokolaadist :D), võib kindel olla, et seda ma proovima pean – no ok, mitte kõike, sest paljud trühvlitooted on ogaralt kallid. Aga näiteks trühvlimaitselised kartulikrõpsud ja pitsa… Mmm. Trühvlimaitseline oliiviõli on meil kodus alati olemas, sellega teeme pastat.

Ükskord sain VoVas friikaid trühvlimajoneesiga ja no issand kui hea oli 😀 Küsisin, kuidas nad seda teevad ja sain teada, et segavad majoneesi sisse trühvlipastat. Pärast isegi googeldasin ja leidsin kõige soodsama variandi vist davinci.ee e-poest… Aga no ma ei hakanud sealt eraldi tellima.

Igatahes, hiljuti tuli mul see trühvlipasta teema üle pika aja meelde ja uuesti googeldades leidsin, et ka Promos, mis mingi aeg tagasi Pärnus avati, peaks 500g purk müügis olema. See ajendas meid esimest korda sinna minema 😀 Oli veel soodukas kah, 500g purgi täishind on 11.90€, praegu 9.49€. Rõõm!

Homme hommikul proovin, kas see maitseb sarnaselt trühvlimääretele, mida varem söönud olen, sel juhul kaob see purk mul röstsaia peale ära… Aga trühvlimajoneesi teen kindlasti ka. Kuna purgil on kirjas, et avatuna tuleks nädala jooksul ära kasutada, siis ma äkki panen osa sügavkülma… Ehkki ma arvan, et see peab tavakülmas kauem vastu kui nädala. Koostises on peamiselt šampinjonid, no ja siis maitseks natuke trühvlit, oliiviõli, riivsaia vist oli pisut ja suht kõik.

Ahjaa, ja Kanpolis oli üksvahe ülihea hinnaga Heinzi majonees, kilo hind oli äkki 3.46€? Ostsime kõigepealt prooviks 2 (ehkki olin ette suht kindel, et see maitseb hästi) ja siis veel 16 purki 😀 Me kasutame majoneesi või asemel ja kastmena ja… Seda läheb meil PALJU.

Kodus avastasin, et silt pole purgi külge liimitud ja selle saab ülikergelt eemaldada. Kaanel pole ka logo ega midagi. Nii et sain majoneesiga tasuta kaasa nunnud ühesugused hoiustamispurgid. Taaskord, rõõm!

Jaanuar jõusaalis

/ elu koos kassi(de)ga, rõõm, tervis, trenn / 4 Comments

Millal need “uus aasta, uus mina” usinad jõusaalikülastajad oma tavapärase trennivaba rutiini juurde tagasi pöörduvad, ah? 😀 Me oleme ju pikalt kolmapäeviti pärast tööd jõusaalis käinud ja täna oli seal võrreldes tavalisega õudne rahvamass. Tüütu suisa! Eelmisel aastal nädalavahetusel käisime pühapäeviti, kuna sel aastal laupäeval kiigujoogat pole, oleme hakanud laupäeviti jõusaalis käima – no laupäeva hommikul on rahvast rohkem kui pühapäeva hommikul, mil me tihti peaaegu privaatjõusaali nautida saime. Või siis on asi praegu ikkagi jaanuaris, mitte laupäevas? Võta siis kinni… Igatahes tahaks rohkem ruumi ja rahu. Riietus- ja pesemisruum olid täna see-eest tavapärasest veelgi vaiksemad. Pesuruumi 40-st rätiku”pesast” olid hõivatud ehk vaid viis. Töötas ainult üks saun, kus ma päris pikalt mõnulesin, kedagi teist sel ajal ei käinud. Basseinis käisin ka – uus kasulik harjumus. Ma vähemalt eeldan, et mingit kasu sest kuuma-külma vahel sebimisest on, karastamine ja nii, ehkki pole just jääaugu temperatuur 😀

Nüüd on hirmus väsimus peal, olen diivanil lebodes õhtu jooksul kolm korda peaaegu magama jäänud – ja homme tuleb veel hammockisse minna… Esimene nädal, kus ma niiviisi kolm päeva järjest trennis käin. Eelmine nädal käisin esimest korda nii postiakrobaatikas kui hammockis, aga siis jäi kolmapäevane jõusaal kooli lastevanemate õhtu tõttu vahele. No vaatame, palju ma homme üldse jaksan.

Mõtlen, et ma ei ole tegelikult miskine eriline spordifänn, on mul siis vaja peaaegu iga päev trenni ronida? Neli korda nädalas tundub juba liiga palju, aga tegelikult tahaks ikkagi veel lisaks praegustele kiigujoogas ka käia – ja ilusamate ilmadega jooksmas, jalutamas, rattaga sõitmas… Ehh. Ja samas tahaks lihtsalt lebotada õhtuti. Mitte iga päev kuskile kiirustada.

Aga no kasulikud harjumused ja nii edasi. Iga tunniajane trenn annab elueale 10 minutit juurde või midagi sellist, kuskilt lugesin – ajaühikud võisid muidugi ka tiba teised olla, äkki jäi valesti meelde. Oleks mul mingidki kaaluprobleemid, siis oleks nagu loogiline motivatsioon, aga neid ei ole ega tule… 😀 No äkki, ÄKKI ma siis vanemas eas olen seda kõbusam. Sest mul on teatavasti Suur Plaan elada kõrge eani suurepärase tervise juures ilma igasuguste ravimiteta.

Tervisega on mul siiani väga vedanud – ei ole ühtki püsivat probleemi, tunnen ennast hästi, kuskilt ei valuta. No selliseid tavalisi asju tuleb ikka ette, et vahel olen väsinud (sest magasin liiga vähe, irw), vahel väänan natuke jalga välja, vahel valutab pea, vahel olen palavikus… Aga seda kõike harva! No see imelik pöidlajama oli, aga õnneks nüüdseks korras. Ja ergonoomiline hiir on väga mugav 🙂 Nii et ma olen ääretult tänulik oma kehale, et ta mind nii hästi teenib, tunnen ennast enamik ajast üsna suurepäraselt.

Selle üle on mul ka hea meel, et ma oma unevajaduse üsna kenasti täis saan. Ok, nädala sees ei tule tihti kaheksat tundi täis, aga seitse koma midagi tavaliselt ikka. Ja nädalavahetusel magan selle eest veidi pikemalt. Tean, et ideaalne oleks kogu aeg sama graafikuga magada, aga no mis sa hing teed, kui ikka tahaks õhtul veel mõne Clutterbugi video vaadata või voodis veidi raamatut lugeda… 😀 Arvestades seda, et äratus on 6.40, on seitse koma midagi unetundi päris hea tulemus, arvan ma ise. Ma olen nooremana ikka palju hullema unegraafikuga olnud. Väikelaste kõrvalt magamata, no sellest üldse ei räägi. Nii et olen väga tänulik oma enam-vähem normaalsete magamisharjumuste eest. Selle saavutamine ei tulnud väga kergelt… Või noh, ega ma ei üritanudki eriti midagi saavutada. Ligi kuus aastat tagasi läksin praegusesse kohta tööle, toona oli tööpäeva alguse nihkumine kella kümnelt kaheksale minu jaoks täielik šokk, millega ma ei suutnud pikalt harjuda – ja nagu olen korduvalt maininud, siis lõplikult lepitas mind sellega alles Kaaslasega koos tööl käimine. Kuidagi palju lohutavam on seda kahekesi teha 😀 Ja eks kõigega harjub… Ja pool viis lõpetada on mõnus küll.

Kassid tervitavad ka 😛

Panete ikka tähele, et siin pildil on must ja valge kass? 🙂

Scroll to Top