rõõm

Ma veel ei tea, mis sellest trennivärgist saab ja kas ma seal pärast esimest kuud käima jään, aga teate, ma olen enda üle igal juhul väga uhke, et ma sinna üldse jõudsin. Suvel oli küll värske postitantsu vaimustus, aga siis oli puhkuseperiood ja ma päris kohe ei viitsinud hakata trennis käima – ja siis tuli juba see pöidlajama, mis nii pikalt vindus. Ja no olgem ausad, ma ei oleks sel aastal ka ilmselt kuskile mujale läinud, kui Anneliis poleks dekreeti läinud.

Mäletatavasti oli trenni tegemine üleüldiselt minu jaoks väga pikka aega eneseületus 😀 Mäletan, kui ma katsetasin Tervise Paradiisi erinevaid rühmatrenne ja kuna need tol hetkel ükski ei sobinud, siis jõudsingi ringiga Janne Ristimetsa stuudiosse täiskasvanute vabastavasse tantsu – mida juhendas ka Anneliis ja kus isegi mina suutsin kaasa teha, ennast idioodina tundmata 😀 No ja siis aasta hiljem alustasid nad kiigujoogaga… The rest is history. Esimesel kiigujooga aastal tutvusin ka Kaaslasega, kes mind jooksma, rattaga sõitma ja jõusaali meelitas – seegi oli kõik mu jaoks eneseületus, ehkki hormoonid aitasid kenasti kaasa.

Igatahes, trennirutiin on mul ligi viis aastat suht sama olnud – jõusaal ja kiigujooga. Jooksmine on viimastel aastatel ära jäänud, sest Kaaslane pärast haigust pikalt mingit sporti ei teinud, töökoht ka enam jooksudel osalemist ei toeta ja noh… Nii see läks. Aga õeke pani nüüd ennast mingile müstilisele jooksule kirja, milleks tal on vaja treenida – lubasin, et hakkan temaga jooksmas käima, kui ilmad mõnusamaks lähevad. Rattaga sõidan soojema ilmaga regulaarselt, samas pikematel rattatiirudel, just trenni eesmärgil, käisin vaid 2019… Võiks ju jälle?

Mulle on väga oluline, et kõik igapäevaeluga seonduv oleks võimalikult mugavalt ära korraldatud, nii et kõik asjad saaks kiirelt ja efektiivselt tehtud. Trenn käib kahtlemata sinna alla. Kiigujooga ja jõusaal olid turvalised ja tuttavad. Mõlemal olid oma kindlad päevad ja ma lihtsalt käisin, polnud küsimustki. See oli osa rutiinist.

Aga minna uude kohta uusi asju proovima – see on eneseületus 😀 Ma tahtsin ja samas ei tahtnud. Tahtsin oma vanas turvalises rutiinis edasi olla, samas tahtsin veel rohkem mugavustsoonist välja murda. Ma ei ole kaugeltki see inimene, kes kardab kõike uut – tihti hüppan meelsasti vette tundmatus kohas 😀 – aga kuna sport ei ole kunagi olnud mu elu iseenesestmõistetav osa (pigem vastupidi), siis mõte uuest trennist tekitas küll põnevuse kõrval sama palju ka hirmu.

Eks näis, mis ma kuu aja pärast otsustan, aga peamine on ikkagi see, et ma proovisin.

Täna ületasin ennast natuke jõusaalis ka. Tegin mitmeid harjutusi pisut suuremate raskustega. Ja läksin jälle saunast otse jahedasse basseini. Mis on minu jaoks ka omamoodi eneseületus. Ma ei ole eriline saunafänn, aga pärast jõusaali ja dušši on seal mõnus natuke lõõgastuda. Leili ma tavaliselt ei viska, mitte kunagi, mitte kusagil – aga täna tegin isegi seda, sest noh, oli ju vaja ikka korralikku palavust enne basseini minemist 😀 Sinna mul poleks muide pähegi tulnud minna, aga õeke hakkas sel aastal meiega koos jõusaalis käima ja eelmine kord, kui koos käisime, meelitas ta mu basseini ka. 20-kraadine vesi pole ilmselgelt jääauk, nii et jällegi, üsna väike asi. Aga kui ma olen harjunud aastaid midagi ühtemoodi tegema ja nüüd teen teistmoodi, siis ikkagi. Eneseületus 😀

Aga Tervise Paradiisi jõusaal mulle ikkagi meeldib. Ma ei ole mujal käinud ka muidugi – paar kord MyFitnessis kunagi, uut 24/7 Fitnessi pole proovinud. Tervise paradiisis on lihtsalt mõnus. Pole liiga palju inimesi, pole liiga palju lobisevaid teismelisi, kõik ajavad rahulikult oma asja. No ja see, et riietusruum on veekeskusega ühine, seega on pesemisruumis saun, aurusaun ja väike bassein. Ülimõnus! 😀 Muidugi jah, saunad töötavad siis, kui veekeskus, nii et nädala sees alles… Ma ei teagi, kolmest või millal nad avavad? Aga noh, me nagunii saame nädala sees alles õhtuti käia ja nädalavahetusel avatakse veekeskus juba hommikul.

Viimased nädal aega valutab mu keha igasugu imelikest kohtadest. Olen juba harjunud, et mingi valu kuskil kogu aeg on. Õnneks mitte liiga hull ja mitte kogu aeg, pigem vaid siis, kui neid lihaseid pingutada või helladele kohtadele pihta minna 😀 Huviga ootan, kaua läheb, et keha uute trennidega harjuks ja enam nii valus poleks. Seda muidugi ei pruugi kuu ajaga juhtuda…

Ülejäänud laupäev möödus tavapärasel lainel – pärast jõusaali kiire poetiir, siis koju sööma ja pesu pesema, muidu niisama tšill.

Õeke käis abiks puslet panemas ja assistendid aitasid muidugi ka 😀