Ma sain eile öösel kaugelt liiga hilja magama. Kohe ei jäänud ka, miski kolmest veel vahtisin kella.
See on tavaline, et lapsed rändavad miski hetk öö jooksul minu voodisse. Vahel kisaga, vahel vaikselt. Vahel ärkan, vahel mitte.
Tänasest ööst mäletan, kuidas Plika esimesena voodisse ronis ning ma talle teki peale panin, ise õieti ärkamata. Teadlikum mälestus veidi peale kella kuut, kui Poiss teiselt poolt kaissu ronis. Tema tuleb tavaliselt häälekalt ja nõuab süüa, potile või õue, seekord lihtsalt ronis voodisse, sättis ennast mõnusasti teki alla ja uinus uuesti.
Ja akna taga ladistas vihma. Ja kaks maailma kõige armsamat last nohistasid mu kõrval magada.
Ja rohkemat polegi õnneks vaja 🙂
Terve hommiku sadanud vihm jäi lõpuks järele, nii et sain lapsed soojalt riidesse toppida ja õue saata. Tükk aega pole neist kuulda olnud miskit peale ajutiste naerukatkete. Köögi aknast näen aeg-ajalt rahulolevat Poissi järgmiste ämbritega vihmaveevanni poole suundumas.
Jaa, kui nad lõpuks tuppa tulevad, on nad teatud määral vihmakindlatest riietest ja kummikutest hoolimata läbimärjad… Aga mis sest. Peaasi, et neil endil lõbus on 🙂
Ema kutsus mind eelmise postituse peale oma riidekappi puistama 😀 Pükste pikkus ja kinganumber on meil erinev, aga kõik muud suurused üsna samad. Mul on nüüd terve kotitäis “uusi” riideid – 12 pluusi, kaks paari põlvpükse, kaks jakki, kleit, seelik ja veel mõned asjad. Enamikku neist poleks ma poest ilmselt ise ostnud, aga emal on väga hea maitse ja igatahes on mul nüüd vaheldust enam kui piisavalt.
Kui ma nii väsinud poleks, teeks pilti kah. Aga ma tõesti ei jõua 😀
See oli 1997. aasta jõulude ajal, ma käisin siis kaheksandas klassis. Oli aeg, mil kinopilet oli odav ja kinos oli igal nädalal vaid kaks-kolm filmi. Sai ikka käidud ja ära vaadatud kõik, mis vähegi huvi pakkus. Toona polnud arvutit, et treilereid vaadata, isegi enne filmi tol ajal vist ei näidatud, puhtalt kinoplakati kõrvalt loetu põhjal sai otsustatud.
Nii sattusin ma vaatama oma elu esimest Bondi – Tomorrow Never Dies. Seda küll isegi mitte plakati kõrvalt loetu põhjal, vaid ainult sellepärast, et plakatil oli jube pandav mees 😀
Ja nii juhuslikult saigi alguse minu igikestev armastus Pierce Brosnani ja James Bondi filmide vastu. Eriti muidugi Brosnani, kes on nüüdseks küll minu jaoks pigem vanaisa, kui pandav (Mamma Miat vaadates pidin õudusesse surema, I Don’t Know How She Does It oli seevastu enam-vähem). Minu ideaalne Brosnan on just Bond ja muud sarnased rollid – näiteks ülim lemmik The Thomas Crown Affair ja teine väga hea film After the Sunset.
Aga mitte Brosnanist ei tahtnud ma rääkida.
Ma olen kõik Bondid ära vaadanud (issand, mul olid need kunagi videokassettidel, telekast vist lindistasin :D) ja kuna ma ei ole suurem asi vanade filmide fänn, siis mul oli hirmus raske noid vanemaid Bonde nii coolilt ja tõsiselt võtta, kui nad oleks seda väärt olnud – välimus oli lihtsalt liiga naeruväärne. Minu ideaalne Bond on ikkagi Brosnan… Ehkki tema filmid läksid ausalt öeldes järjest halvemaks, viimane ei meeldinud üldse.
Daniel Craigi suhtes on tunded olnud vastakad. Brosnani kaotusvalus ei suutnud teda algul kuidagi omaks võtta. Kõik muidugi kiitsid, kiidavad siiani. Casino Royale on IMDB kõrgeima reitinguga Bond üldse. No see oli veel suht hea, jah. Näe, isegi blogis kirjutasin. Ehkki oli asju, mis ei meeldinud – sellest kirjutasin ka. Aga vaat Quantum of Solace mulle ei meeldinud. Nui neljaks, ei meeldinud. Kui see kinodesse tulemas oli, olin viimaseid päevi rase ning plaanitud kinokülastusest ei tulnud seega midagi välja. Vaatasime kodus arvutist ja mul oli hea meel, et kinopiletile raha ei raisanud.
Ühesõnaga viimane film oli suur pettumus ja nüüd jäi jälle nii suur vahe ka, et unustasin Bondi täiesti ära.
Aga nüüd… Aga nüüd! Nüüd on tulemas Skyfall. Ja õnnistet FB hoiab ju kõigi lemmikfilmide ja sarjade arengutega kursis. Ja ma vaatasin just Skyfalli uut treilerit. Ja ma olen äärmiselt erutunud. Just nimelt erutunud 😛 Ma ei saa sinna midagi parata, Bond ajab mind elevile. Juba see muusika… See action… Vähemalt M on endiselt alles (Judi Dench on mu SUUR lemmik). Craigiga hakkan ära harjuma. Ja treiler paistis üsna paljutõotav. Veidi sünge ehk, jah, aga siiski… Äkki nad võtsid kriitikat eelmisele filmile kuulda, äkki Bond on nüüd jälle rohkem Bond? Aa, veel üks asi, mis treileris tohutult muljet avaldas – mulle VÄGA meeldis uus Q!!! Ta oli tõsiselt äge 😀
Nii et ma nüüd ootan. Erutusega. Novembrit. Sel ajal pole ma enam kindlasti Eestis, aga lapsehoidmise probleemi õnneks pole. Bondi PEAB vaatama KÕIGE esimesel õhtul kalli raha eest kinos. Ma kavatsen seda traditsiooni jätkata. Ja ma nii kangesti loodan, et ma ei pea jälle pettuma.
Aga vaadake teie kah:
Mina olen igatahes nii kõhevil, et otsustasin kõik Bondid uuesti otsast peale ära vaadata. Sellest ajast saati, kui Abikaasa väljamaale läks, on saanud harjumuseks igal õhtul üks film vaadata – nüüd on kohe mitu head nädalat sisustatud. Ehk olen nüüd küpsem ja oskan neid vanu filme ka rohkem nautida.
Esimene äratus 7.00 – Poiss tuleb magamistuppa, röögib nõudlikult. Mida täpselt tahab, aru ei saa. Lõpuks nõuab potile – käime ära, eemaldan mähkme ja pidžaama, lähen tagasi voodisse. Poiss ründab eile õhtul alles jäetud makarone, mille taldriku ma ettenägelikult lauale jätnud olin. Mingi hetk nõuab piima. Sobib keefir, mille tass eelmisest õhtust külmkappi jäi. Tõstan lauale ja lähen tagasi voodisse. Sööb ära, läheb mängima. Mingi hetk tuleb Plika minu kaissu. Poiss käib ka mõned korrad kaisus, aga pikemalt pidama ei jää.
Teine äratus 8.30 – ihualasti Poiss tuleb kõvahäälselt õue nõudma. Lähen talle riideid otsima, selle peale ärkab Plika ja nõuab ka õue. Panen Poisi riidesse, saadan õue, ronin tagasi voodisse ja ütlen Plikale, et ta ise endale riided tooks (juhendan, millised). Paneb ennast ise riidesse ka. Läheb õue. Tukun edasi.
Kolmas äratus 10.15 – vahepeal on nõutud kiigutamist ja käidud midagi rääkimas, olen sujuvalt õue tagasi suunanud, sest unenägu on põnev ja tahaks edasi näha. Lõpuks annan alla ja tõusen üles. Lähen õue olukorda kontrollima. Rahulolevad lapsed. Poiss veab mu kohe kiigu juurde. Kiigutan natuke, lähen siis tuppa ja teen lastele putru. Serveerin selle neile õue.
Ja juba kell 11 saangi ise ka hommikukohvi ja võileibadega arvuti taha istuda 😛
Kuu aega tagasi sai aed hullult korda tehtud, aga nojah, vahepeal keegi ju eriti ei tegelenud… Hea küll, ma tegelikult ikka tegin pidevalt midagi – natuke siit, natuke sealt. Aga vahepealne vihmane periood oli kõik mõnusalt vohama pannud.
Täna siis võtsin laste lõunaune ajal ette ja läksin seda kauget nurka rohima, millega kunagi varem alustasin. Ei, mitte seda, kust ma hommikul rohisin 😛 Nojaa, igatahes muudkui kitkusin ja kitkusin ja harvendasin vaarikaid (hea küll, ei harvendanud, tõmbasin vale aia ääres kasvavad lihtsalt välja, ülejäänud on täies mahus alles, neid ma ei julge eriti näppida) ja tegin veel sada imet. Lastel olid sõbrad külas, nemad aitasid muru niita. Naabrinaine niitis kah muru… Nüüd on juba täitsa kena.
Või nojah, eks mul ole veel palju teha. Osa muru ikka niitmata, aia keskelt peab veel rohima ja siis ka niidukiga üle laskma… Ja kes teab, mis veel.
Aga no vähemalt sai pool päeva aias toimetatud, see on minu kohta äärmiselt hea tulemus. Kaks masinatäit pesu sai ka puhtaks ja kuivaks, õhtul keerasin veel kiirelt kokku suurepärase makaronisalati. Nüüd naudin siidrit ja ootan Kaidit külla. Pidi teine alguses kaheksa paiku jõudma, nüüd oli viimane jutt, et peale ühteteist. Naljatilk 😀 Aga ta lubas mulle kirsse ja herneid tuua, nii et uksed on valla iga kell 😛
Oh, kuidas mulle meeldib usin olla. Molutamine on hea, aga ainult siis, kui enne seda on olnud piisavalt usinust – tasakaal on oluline. Viimasel ajal ma molutasin nii palju, et oli juba piinlik. Et seda indu nüüd ikka kauaks jaguks. Praegu olen eluga küll üliväga rahul 🙂
