Oh issand, kui põnev, ma ostsin just praegu täiesti ootamatult lennukipiletid (ja mitte Londonisse ega üldse UK-sse :P). Ma ei saa praegu veel täpsemalt rääkida, millal ja kuhu, aga varsti-varsti… Seniks lihtsalt häman – rõõm on nii suur, et ei saa mitte enda teada hoida 😀
Mäletatavasti ostsime mulle juuli keskel täiesti plaanimatult uue läpaka, sellega seoses panin veidi hiljem kirja ka oma arvutiajaloo.
Miskipärast hakkasin sellele kõigele täna jälle mõtlema ja võin suure rahuloluga nentida, et too suvine otsus oli tõepoolest nii õige, kui üldse olla sai. Mu Delli kasutamine on täielik nauding, igapäevane rõõm. Ma ei mõtle sellele küll sugugi iga päev, sest teadagi – kui arvuti probleeme ei valmista, ei pane seda tähelegi, lihtsalt kasutad. Aga piisavalt tihti vaatan ma oma nunnut ja ohkan heldinult. Nii tohutult palju annab juurde see, kui eluks vajalik käepikendus funktsioneerib igati laitmatult!
Kui mõnus on see, et arvuti on kiire. Et ma saan vajadusel kaane lihtsalt kinni panna ja jälle lahti tehes kõik vajalikud asjad kiirelt ette tagasi (säästuläpaka sleepist välja tulemine oli nii aeglane ja piinarikas, et ma ei kasutanud seda kunagi). Kui hea on läpagaga diivanile külitama või kööki süüa tegema minna (retseptid on meil enamjaolt netis, eks) – tean, et akut jagub mitmeks tunniks. Kui mugav on, lihtsalt kui kuradi mugav see kõik on. Ka kahe sõrme scroll, mida ma alguses pikalt põlastasin. Nüüdseks ei kujuta enam muud ettegi ja tõepoolest – “tavaline” scroll on äärmiselt ebamugav 😀
Ma ei oska mitte ühtki viga välja tuua. Hea küll, jah, ID kaardi lugeja on ideaalsusest puudu. Nii palju mõnusam oleks, kui ei peaks seda USB kaudu külge ühendama. Sestap kasutan 90% ajast ikka koodikaarti, sest ma ei tee peaaegu kunagi selle limiidist suuremaid ülekandeid, seda on mugavam sahtlist tuua, kui ID kaardi lugejat (laua peal ma üleliigset träna ei kannata) ja selle kasutamiseks ei pea brauserit kinni panema (ID kaardi lugeja funkab ju ainult siis, kui kõigepealt selle arvutiga ühendad ja kaardi sisse paned ning alles siis brauseri lahti teed, et netipanka minna). Nojah, see selleks. Koodikaart ajab asja ära, nii et ID kaardi lugeja puudumine igapäevast elu ei häiri.
Ja viis aastat garantiid tähendab veel neli aastat ja neli kuud täiesti muretut elu. Oh õndsust!
Poiss on praegu selles tohutult vahvas eas, kus ikka veel eriti palju ei räägi, aga saab NII paljust aru. Teab rohkem, kui oskaks arvata ning vahel jahmatab oma tegudega. Täna näiteks segasin parasjagu köögis hapukoore tegemiseks sooja koort ja petti kokku, Poiss läks samal ajal täiesti omaalgatuslikult magamistuppa, võttis mu öökapi sahtlist selle fliisi, mille sisse ma jogurti/hapukoore potsiku alati valmimise ajaks keeran ja tõi selle minu kätte. Täiesti omaalgatuslikult! Poleks osanud arvata, et ta on üldse märganud, kus ma toda fliisi hoian või kokku viinud selle potis kuumutamise, jahutamise, kokku segamise… Nii äge.
Ma olen ikka paras päikesenarkomaan, eriti pärast pikka talve.
Tänane päev algas küll veidi kehvasti, sest Poiss ärkas hommikupoole ööd mitu korda ja nuttis, mina olin aga eriti kannatamatu, nii et läksin teisel korral lihtsalt elutoa diivanile magama… Õnneks suutis Abikaasa ta mõlemal korral maha rahustada.
Ja kui ma siis diivanil kell veerand üheksa selle peale ärkasin, et Plika magamistoast mind otsima tuli, oli elu juba ilus. Päike paistis ja olemine oli helge. Köök oli korras, sain kohe lastele putru keeta, sõid hea isuga. Siis mängisid kenasti kahekesi, kuni mina arvuti taga oma hommikusööki sõin.
Ja siis läksime õue. Kui me eile kogu perega mänguväljakul käisime, siis Plika lõbutses täiega, aga Poiss ei olnud millestki huvitatud – tahtis magama minna, panimegi ta siis kärusse. Aga täna läksime tunnikese varem ja Poiss oli ka täitsa asjapulk – muudkui sõitis mäest alla (mis muidugi tähendas, et tema istus kelgul, mina tirisin ta üles, lükkasin alla, jooksin järele, tirisin üles tagasi jne jne jne), hiljem tuterdas omal jalal kah. Plika kelgutas samuti ning tuuseldas muidu ringi. Lõpuks läksime aeda, sest Poiss nõudis kiiga. Ja oh kui suure rõõmuga kiikusid mõlemad, tükk aega. Siis kiire supp ja mõned kiivid ning nüüd magavad mõlemad, rahu majas pikaks ajaks, arvan ma.
Hea meel, et nendega üksinda nii hästi hakkama sain – see on minu jaoks üpris kurnav ettevõtmine, üks eelmine kord näiteks istus Plika lihtsalt maha ja sõi lund, Poiss käis ringi, kukkus, karjus, nii korduvalt, tuppa viies karjus kah. Ei tekitanud just isu uuesti minna 😀 Aga täna läks kõik väga hästi, nii et nüüd on jälle motivatsiooni rohkem. No KEVAD ju tuleb, eks see loeb ka.
Kella viiest on õppesõit, enne peaks veel natuke teooriat meelde tuletama… Aga kõigepealt koristan natuke ja logelen natuke.
Elu on ilus.
Nädalavahetused on aeg, mida ma ühtviisi ootan ja kardan. Hea on, kui terve pere saab koos olla, aga vahelduva eduga on siis ka tülid väga kerged tekkima. Nädalavahetuse edukust määrangi selle järgi, kui hea on olnud meie omavaheline läbisaamine ning läbisaamine lastega.
Eelmisel nädalavahetusel näiteks olid reede ja laupäev ülimalt mõnusad, aga terve pühapäev läks täiesti tuksi. Seekord saime terve nädalavahetuse täitsa rahuliselt koos veedetud – mõnus on tõdeda, et asjad lähevad ülesmäge.
Eile hommikul käis Abikaasa hambaarsti juures ja turul, mina samal ajal koristasin usinasti, siis käis korstnapühkija (meie pliit tõmbab nüüd jälle normaalselt, juhhei), ülejäänud päeva logelesime suuremas osas maha.
Täna käisime lastega õues mängimas, Plika lõbutses mänguväljakul täiega, sai magama pool kaks, kustus hetkega ja ärkas viiest ainult sellepärast, et ma läksin magamistuppa pesu kuivama panema. Mina sain hommikupoolikul koristada ja laste lõunaune ajal kaks raamatut läbi lugeda (Jesper Juuli “Ei ütlemise kunst” ja “Minu piirid – sinu piirid“), päeva jooksul õnnestus veel poolteist osa Austraalia modellide kolmandat hooaega vaadata ja lastega lõbutseda. Abikaasa tegi hommikupoolikul pannkooke ja hiljem frikadellisuppi ning lõhkus puid kah veel.
Pallides istun hetkel 140. tasemel, Abikaasa sai pärast mitut nädalat 55. tasemest edasi ja mängib nüüd jälle mõnuga, tal on vist 70. käsil, nii et minuni jõudmiseni läheb veel aega. Ise tegin vahelduseks alguse tasemeid, sest need lõpu omad on nii rasked, et viskavad vahel täiega üle.
Ühe üllatava meili sain ka, kutsuti töövestlusele – nagu näha, siis polnud siiski NII pikk aeg möödas. Abikaasa avastas, et CV online’is saab näha teiste kandideerijate arvu ja üldandmeid, sealt nägin, et kandidaate oli 70 (pluss ilmselt sama palju võis tulla CV keskuse kaudu, kujutan ette) – siis pole miskit imestada. No põnev igatahes, väga põnev. Millalgi järgmise nädala teises pooles saan siis minna ja ennast müüa.
Nii me vaikselt elame.