rõõm

Ootamatu öine usinushoog

/ kodumajandus, rõõm / 2 Comments

Nädala sees oli mul hirmus koristamise tuju, seega sai nädalavahetuseks suurpuhastus organiseeritud. Täna hommikul oli tuju aga täpselt selline, et MITTE MIDAGI teha ei viitsi – logeleks päeva maha, kui vaid saaks. Üldiselt olekski suurpuhastuse plaanid sinnapaika jätnud, aga Plikale oli juba mitu päeva lubatud, et ta saab vanaemale külla minna ja kui me oleks oma lubadust murdnud, siis oleks olnud suur tragöödia – kui me oleks tahtnud lihtsalt logeleda, siis poleks ema olnud nõus lapsi enda juurde võtma, sest tal oli tegelikult omalgi tegemist küllaga.

Ühesõnaga saatsime lapsed ära ja saime tegelikult üsna palju tehtud. Too hetk olin mina küll äärmiselt rahulolematu, et ainult lastetoaga valmis saime – lootsin, et jõuame rohkemat. Peamiselt lootsin, et mul on aega sorteerida ära mõni kaosekast – olin neid lastetuppa iga kapi ääre peale poetanud, nüüd tõstsin need kõik jälle elutuppa tagasi ja sealt omakorda tagasi magamistoa kapi otsa 😀

Abikaasa pidi õhtul tööl olema, nii et ma olin täitsa omaette. Mängisin veidi palle ja üritasin modelle vaadata, aga üldse ei viitsinud. Mõtlesin, et üritan natuke seda ühte suurt kasti sorteerida, mis elutoa kapi otsa jäi (magamistuppa mahtus ainult kaks, need olid tavalised koledad pappkastid, aga elutuppa jäi ilus ja värviline suur karp, mille hiljuti ostsin). Niisiis hakkasin otsast pihta, vaim oli täiega peal ja enne kui ma arugi sain, oli kaks suurt kasti täitsa ära paigutatud – ühe kasti jagu elamisse laiali oma kohtadele, teine pool organiseeritult sellesse ilusasse karpi, mis taoliseks otstarbeks ju muretsetud saigi, meil on siin kohati asjade paigutamiseks sobivaid kohti vähevõitu.

Nüüd on magamistoa kapi otsas veel üks pappkast ja magamistoa põrandal SUUR kilekott riietega, mis vajavad kas parandamist või otsustamist, mis läheb täikale ja mis niisama ära andmiseks. Selle kilekoti pean hiljemalt järgmiseks laupäevaks läbi vaatama no ja see ÜKS kast… See pole ju mitte midagi!

Need kaosehunnikud on alati olnud suurim häiriv asi meie elamises ja ma küll kogu aeg likvideerin midagi, aga ikka tekib sama hooga asemele. Nooo…. Ehk ikka saan seekord täitsa ära organiseeritud 😛 Ma tean, ma olen seda varemgi rääkinud, aga hetkel tundub küll, et sain suurema tööga hakkama kui kunagi varem.

Teisel pool on muidugi ka segadus, sinna muudkui kuhjub asju, mis on mõeldud ära andmiseks. Aga noh, eks need saa miski hetk ühekorraga üle vaadatud, sorteeritud ja antud. Ilmselt millalgi, kui siin pool on kõik kaosekolded ära kaotatud ja ilm soojem, nii et kütmata ruumi koristades külm ei hakka.

Ühesõnaga kõige olulisem on ikka see, et VAIM oleks peal… Siis läheb kõik nii kiirelt.

Lastetuba taas avatud!

/ kodumajandus, plika, poiss, rõõm / 5 Comments

Umbes poolteist kuud tagasi panime lastetoa ajutiselt kinni, sest ilmad läksid külmaks ja elektriarve oleks veel röögatumaks paisunud, kui viimased kuud olnud oli.

Juba pikemat aega olen mõelnud, kuidas tahaks lapsed juba oma tuppa tagasi kolida, aga aega selleks õieti polnud, ilmad kõikusid ka üles-alla. No nüüd kauplesin emalt välja päevase lastehoiu, et siis kodus suurpuhastust teha. Mis reaalsuses tähendas seda, et me jõudsimegi kogu külmaperioodi jooksul ladustatud kraami toast välja vedada, kõik ära puhastada ja mänguasjad-riided-voodid taas lastetuppa sättida.

Oh, kui hea on! Meil on jälle rohkem ruumi elada, lastel on oma tuba!

Lapsed olid vaimustuses ja ei teadnud, millega kõigepealt mängida. Plika käis mööda tuba ringi ja kilkas: oi, näe, SEE on KA siin! Poiss jooksis lihtsalt ühest kohast teise ja näppis kõike. Kui ma nad mõneks ajaks kahekesi jätsin ja hiljem tagasi tulin, oli kõik muidugi juba pea peale keeratud. No peaasi, et lapsed rahul on, eks õhtul enne magamaminekut koristame koos ära 🙂

Näpud mullas, lapsed poris, aiahooaeg avatud

/ aed, plika, poiss, rõõm / 5 Comments

Õue- ja liivakastihooaeg sai meil teatavasti juba mõnda aega tagasi avatud, aga seoses kevade jõulise pealetungiga sain ka mina täna käe valgeks näpud mullaseks.

Ja et ennast ikka postitusest postitusse korrata, siis ma absoluutselt JUMALDAN kevadet, mu teotahe ja ind kasvavad võrdeliselt päikesepaistega, ma tahan jälle õues olla, ma tahan jälle pildistada… Võrratu tunne!

Alustuseks tuli uuesti pildistada rõõmustavalt kiiresti vähenevat lund:

Siis uusi märke tärkavast elust:

Siis oli vaja natuke kuivanud kraami kokku korjata:

Ja lõpetuseks porised lapsed üle vaadata:

Jälle aasta vanem

/ rõõm, sünnipäev / 5 Comments

TIKKER 28

Sain küll alles 28, aga miskipärast keerlevad peas mõtted, mis oleks kohased pigem 30 liginedes. Elus on lihtsalt parasjagu selline hetk, kus ees seisavad üsna suured muutused – kolm aastat harjumuspärast kodust elu on läbi ja tuleb jälle täie rauaga keskenduda kutsumuse otsinguile. Või nojah, esialgu lihtsalt sellele, et igakuised sissetulekud kataks kuidagimoodi ära igakuised väljaminekud 😛

Mulle kohutavalt meeldib vanemaks saada. Ma ei saa aru, miks peaks seda kartma? Ma õpin iga päeva, kuu ja aastaga nii palju uusi ja põnevaid asju, muutun selle võrra paremaks inimeseks, ma ARENEN. Kahekümneselt võis meri põlvini olla ja kolmekümnesed vanade peerudena tunduda, aga praegu küll ei tahaks enam 20 olla, isegi mitte viis aastat noorem. Ma olen nii rahul sellega, kuhu ma oma elus jõudnud olen – on nii palju olulisi asju, mis on paigas, on ka üsna selge, mis vajab veel tööd – ja selle nimel tulebki tegutseda.

Saime hiljuti ühe lähedase inimesega seotud üsna tõsise uudise, mis pani pikalt elu üle järele mõtlema. Õnneks on olukorral kõik eeldused positiivseks lahenemiseks, nii et parim, mida me teha saame, on palvetada ja sisendada, et kõik saab korda. Lihtsalt peab saama! Aga jaa… Õõnsaks võttis küll. Elu on vahel nii ootamatu.

Aina kindlam on see, et täiskohaga tööle minna ei saa ma hetkel veel kuidagi. Nagu varem mainitud, tundus see eelkõige mõistlik, mitte midagi sellist, mida ma tõepoolest TAHAKSIN. Nagu tellitult sain täna ka äraütleva vastuse kohast, mis mulle üldiselt igas mõttes sümpaatne tundus. Too teine koht, kus vestlusel käisin, lubas teada anda eelmiseks reedeks ja pole seda siiani teinud… Ma ei oska üldse kurvastada! Kõik – nii minu sisetunne kui asjaolud – viitab sellele, et mõnda aega peaksin töötama osalise ajaga ja võimalusel kodust. Ma ei muretse enam rahalise poole pärast, ma usun siiralt, et me saame hakkama. Abikaasal on paar rauda tules ja mind tabas täna lõpuks tegutsemishoog, sai ennast ka paari kohta pakutud, ehk kuskilt näkkab.

Sünnipäevast endast rääkides – ei plaaninud üldse mitte midagi, ainult ema ja tema mehe kutsusin kooki sööma. Hommikul tegi Abikaasa mulle kohvi ja võileibu, ma oleks need koos lauluga voodisse saanud, aga enne jõudis kohale üllatuskülaline Kaidi, kes enne tööpäeva algust mulle hunniku tulpe voodisse tõi. Vat siis 🙂 Hommikust sõin juba köögilaua ääres 😛 No ja Abikaasa vanaema käis ka, nagu ta alati käib, sain veel tulpe ja šokolaadi ja… Õhtul astus täiesti ootamatult läbi ka Abikaasa ema, kes tõi mulle imenunnu hüatsindipoti. Näis, kuidas mul seda soojas ja valges hoida õnnestub, meil pole siin väga häid tingimusi, aga hüatsindid mulle väga meeldivad. Nojaa, ja kingituseks tuli neilt mõlemalt veidi krabisevat, ma kavatsen selle VÄGA sihtotstarbeliselt ära kasutada ja lõpuks ometi ühe korraliku suure poti osta – meie viieliitrine läks mitu kuud tagasi katki ja tunneme suurt puudust. Seekord tuleb korralikum, et kauem vastu peaks!

Ühesõnaga üsna vaikne päev, nagu ma plaanisin, aga inimesed on olnud nunnumad, kui ma eeldasin. Rõõm, puhas rõõm!

Scroll to Top