Tasus vaid viriseda ja juba saigi 85. tase tehtud, lohutuseks sain kolmest selle seni ära teinud sõbrast rohkem punkte ka. Aga võib-olla on see ikka Anti võlujõud – nii, kui tema minust ette läheb, teen kohe ära taseme, mis seni pole päevi õnnestunud.
Alustasin veidi aega tagasi ka jälle poolelioleva statistikaga eelmise aasta toidu kohta, numbrite ritta seadmine on sama rahustav kui pallide sättimine. Tuju on juba täitsa mõnus, et seda nüüd jätkuks!
Vaatasin, et Anti on küll veel kaks taset maas, aga üldises punktiarvestuses (mul pole õrna aimugi, mille põhjal seda täpselt arvutatakse) minust ette läinud – senini olin alati esimene, nüüd äkki teine. Ega’s midagi, võitlusvaim tõstis pead, hakkasin uuesti pallitama. Kuna taseme nipid olid selged, sai nüüd rahus seda õnnelikku korda oodata, mil pallide seis klappis, tegin uhkelt ära, sain kolm tähekest ja esimese koha skooris tagasi. Ja 80 tase! Ilus ümmargune number 😛
Aa, aga neid tasemeid on kokku siiski rohkem kui 134, ma ei tea, kust ma selle võtsin. Hiljuti mu meelest kuskil ütles, et mul on sada taset veel. Aga täpselt ei tea, googeldades esimese hooga ka ei leidnud.
Ma nüüd lähen piilun, milline 80 on.
…muidu poleks homme hommikul ikka midagi süüa olnud 😛
Ma olen endiselt NII rahul, et lõpuks leivaküpsetamisega päriselt otsa peale sain. Täna võin jälle öelda, et küpsetasin seni parima leiva – eelmine kord panin ilmselt hajameelsusest ikkagi vaid ühe leiva jagu vett, täna hommikul hapnema pannes oli pott tunduvalt rohkem täis.
Vanasti panin taigna õhtul hapnema ja küpsetasin järgmisel päeval, nüüd panen hommikul hapnema ja küpsetan õhtul. Viimane variant meeldib mulle palju rohkem, sest nii on järgmisel hommikul värske leib võtta, leib ongi ju mulle kõige olulisem just hommikul. Kusjuures sellise ajagraafiku mõtlesin välja tänu sellele, et hakkasin endamisi arutlema, kuidas leivaküpsetamine siis toimuma hakkab, kui ma tööl käin. Kenasti saab 🙂
Olen oma leivaga lõpuks nii rahul, et julgen oma leivateoharjumused ka kirja panna – nüüdseks on kõik nii mälus ja käpas, et Nele postitusest enam näpuga järge ajama ei pea.
Kui vaatan hommikul, et järgmiseks hommikuks enam leiba ei jätku, siis võtan poti, panen sinna 8 dl sooja vett, kallan sisse juuretise ja nii palju rukkijahu, et tekiks umbes hapukoore paksusega pläust. Potile kaas peale ja praeahju hapnema – nii ei jää päevaste toimetuste ajal ette. 6-8 tundi hiljem tõstan juuretise osa eraldi potsikusse ning segan sisse kaks väikese kuhjaga teelusikatäit soola (hetkel on rose sool), 2 dl suhkrut (rafineerimata demerara), paar näpuotsatäit koriandrit ja peoga igasugu seemneid – hetkel on kodus vaid emalt saadud lina- ja mooniseemned, plaanis on seemnevaru täiendada, ehk pähkleid ka, pole veel lihtsalt jõudnud. Üheks teiseks puhuks ostetud, aga seisma jäänud rukkihelbeid viskasin ka sisse, nüüdseks on need otsas. No ja siis veel jahu, täitsa ilma mõõtmata, lihtsalt nii palju, et vispliga veel segatud saaks (vispel on õnnistus, ütlen ma, suur tänu Nelele selle idee eest. Puulusikaga oli palju keerulisem ja sõtkuda mulle ei meeldi, olen liiga mugav).
Minu kogused on kahele leivale – üks oleks vähe, sest esimene läheb tavaliselt soojalt, kolm jällegi palju, sest mulle maitseb värske leib ja leivategu on nii lihtne, et võin tihemini küpsetada küll. Niisiis määrin vormid võiga, panen taigna vormi, silun märja käega, torkan näpuga augud sisse ja panen pliidile rätiku alla kerkima. Kuna meil on köögis päris soe, siis kerkivad tegelikult juba kahe tunniga üsna hästi, no ma enamasti ikka lasen “igaks juhuks” 3-4.
Siis ahi sooja ja veekauss ahju, küpsetan 225 kraadi juures 15 minutit, 200 juures 20 minutit ja 180 juures 25 minutit. Iga temperatuurikeeramise ajal pintseldan leivad veega üle, viimase 25 minuti küpsemise ajal korra vahepeal veel ka. Siis ahjust välja, pool tundi jahtuvad räti all, seejärel võtan vormist välja ning jahtuvad samamoodi rätiku all edasi. No ja sel ajal juba muidugi degusteerin ka. Täna, nagu pildilt nägite, sai peaaegu terve leib ära degusteeritud 😀
Nii mõnus on kodus leiba teha, selle asemel, et poest lõputul hulgal kilekotikesi koju vedada. Ja poe leib pole pooltki nii hea, isegi mitte mahedad variandid, pole kunagi nii pehme ja nii maitsev… Ja juuretisega leib ei lähe hallitama, see on ka mõnus. Kui poe leib (need ju enamjaolt pärmiga) mõnikord liiga kauaks seisma jäi, siis juhtus vahel ikka, et viimased viilud läksid hallitama, koduse leivaga seda muret pole. No see saab muidugi nii kiirelt otsa, et ei jõuaks nagunii hallitama minna 😛
Nii et üks kasulik harjumus jälle juures. Tundus keeruline, aga kui õiged nipid kätte sain, on tõeliselt lihtne – tuleb küll ette planeerida, sest aega läheb kokku pea terve päev, aga minu osa sellest on minimaalne, ainult paar kokku segamist, vormi tõstmine ja veega pintseldamine.
Jogurt, hapukoor ja leib tulevad nüüd kõik kodust. Järgmiseks tahaks lõpuks pasteediteo ette võtta ja siis tuli veel meelde, et pelmeenitegu tahtsin ju ka kangesti proovida – vormi pole ikka õnnestunud skoorida, peab vaatama, niisama mätserdada ei viitsi.
Ise teha on mõnus!
Nagu eelmisest postitusest aimata võis, oli tänase päeva teemaks vannitoa suurpuhastus. Oleks arvanud, et kui terve päev on koristamiseks aega, jõuab palju rohkem tehtud, aga ometigi lõpetasin alles öösel. No pere nõudis ikka oma osa, mis siis, et Abikaasa tegeles lastega, tegi süüa, viis õhtul lapsed sugulaste poole sauna… Aga mina koristasin pidevalt kööki 😀 Nojah, ja õnneks jõudsin vannitoaga ka siiski ühele poole.
Üldiselt oli päev kohe hommikust saati imeline – sain välja magada, ajasin ennast voodist välja peale kümmet, Abikaasa tegi kohvi. Lapsed olid rahulikud, saime üheskoos mõnusasti hommikust süüa, siis läks Abikaasa nendega välja ja mina sain rahus köögi korda teha. Selleks ajaks, kui ma lõpetasin, olid nad juba õuest tagasi, et lõunat süüa ja magama minna. Ja alles SIIS sain vannitoaga algust teha.
Küürisin sooda ja äädikaga vanni, kraanikaussi ja WC potti. Puhastasin, sorteerisin ja organiseerisin kapid ära, viskasin mõned asjad minema. Pesin ära kõik seinad ja põranda. Pesin ära tühjad pesugeeli ja spreiplekieemaldi pudelid, kiskusin neilt sildid maha ja panin kappi oma aega ootama. Õige pea lähen lahtist pesugeeli ja nõudepesuvahendit ostma, siis hea kasutada.
Kõige suurem üllatus oli vannitoas seoses torudega – no meil on selline vanakooli vannituba, tehtud kunagi igiammu, kõik torud jooksevad sees. Ja ma avastasin, et lapiga on võimalik torudelt hall kiht maha nühkida, nüüd on peaaegu et puhtad, rohelised 😀 Ja tõesõna, ma arvasin, et need ongi sellised, aasta jooksul ei proovinud kordagi puhastada. Häbi mul olgu, ah… Aga hea küll, parem hilja kui mitte kunagi.
Arvutis käisin tänase jooksul ainult nii palju, et too eelmine blogipost kirja panna ja õhtul peale üheksat tegin veidi pikema pausi, et süüa ja blogid läbi lugeda. MSNis pole peaaegu üldse rääkinud, palle pole kah üldse tagunud. Oo, mulle meeldib, kui ma nii vähe arvutis olen, kohe ASJALIK tunne on.
Vaatame, mis homne päev toob. Kas elutuba, magamistuba, lastetuba või puhkepäev? Või ehk koristame vähemalt koridori ära? No seal pole muud, kui põrand pesta, peegel puhastada ja üks kapp läbi sortida. Ja Abikaasa peab kindlalt koridori lambi üles panema, see ootab juba mitu kuud.
Hea küll, kähku magama. Et homme oleks sama hea päev! Õigemini VEEL parem 😛
Oo, täna oli jällegi absoluutselt võrratu päev, läks palju paremini, kui ma oleks julgenud oodata – nimelt molutasin esimese osa päevast täiesti maha, laste lõunaune aja kah. Istusin arvutis, lõbustasin ennast sünnipäevade FB-st Google Calendari eksportimisega, mängisin oma palle jne. Ainus asjalik tegu hommikul oli leivataigna hapnema panemine.
Aga siis sai kell kolm, Poiss ärkas miskipärast juba üles (tavaliselt magab viieni), Plika samamoodi ja mul oli hirmus koogi isu. Kuna kapis oli liiter tuksi läinud jogurtit, mida ära visata ei tahtnud, siis otsustasin, et kooki võib sellest teha küll. valisin retsepti, mis sisaldas esiteks teistest rohkem jogurtit, teiseks on mul viimasel ajal nagunii meeletu šokolaadi isu ja ICA sarja kakaod on ka kapis mitu pakki ootamas.
Oo, see kook tuli jumalik. Tegin täpselt õpetuse järgi, alates ainete toasoojusest, munade ükshaaval vahustamisest, alt üles segamisest, lõpetades ahjus aegamisi jahtumisega. Kerkis mühinal ja alla tagasi ei vajunud. Tõsi, kuivavõitu ta oli, aga tassi piimaga, mmmmmmmmmmmm. See maitse oli absoluutselt suurepärane, too ICA sarja kakao on niiiii hea.
Kui koogi ahju sain, panin leivataigna kerkima, siis koorisin kartulipudru jaoks kartulid ära ja panin aurutama. Selleks ajaks oli kolm tundi sujuvalt möödunud (no lapsed ju mängisid ka köögis, sestap ei sujunud mu köögitoimkond just päriselt nii kiiresti, kui oleks võinud) ning Abikaasa jõudis ka koju. Jätsin ta kergendusega kotlette ja kartuliputru tegema ning sain väikese hingetõmbehetke.
Õhtusöök oli imemaitsev, söögilauas tuli uni peale nagu tavaliselt, olin kindel, et molutan õhtu maha. Siis hakkasin aga nõusid pesema ja kööki koristama (saavutatud korda tuleb ju hoida!) ning energia tuli tagasi.
Leib sai imehea – pehme koorikuga, parajalt õhuline, maitselt parim, mis ma teinud olen. Abikaasa meelest oli liiga magus, mulle hullult meeldis. Liiga magus oli sellepärast, et panin kõiki aineid kahe leiva jagu, aga jahu sai liiga vähe, nii et sai kaks üsna peenikest leiba, oleks võinud vabalt selle taigna ühte vormi panna. No eks ma järgmine kord panen rohkem jahu 🙂
Piimalaar tuli täna, tavaliselt ma koorin seda järgmisel hommikul, aga nägin, et koor oli nii ilusti peale tõusnud, kohe pidin ära koorima. 2x3l said kooritud ja pudelitesse, üks 3l purk jäi veel ootele – mul ei mahu pudelid mujale kui uksesahtlisse ja sinna üle viie ei mahu 😛
Kui nõud pestud, tuli tahtmine koristustööd siiski ära lõpetada.
See on nii veider – köök polnud ju enne tohutult räpane ega midagi, no ei pannud üldse tähelegi, et seinad olid määrdunud või kapiuksed sõrmejälgi täis. Aga pärast seda, kui ma olen kõik puhtaks küürinud, nüüd näen vahet küll. Imetlen oma puhtaid kapiuksi ja nende käepidemeid, köögi läikivaid seinu… Kõik seinad olid tahmast hallid – sellest ei saanud enne aru, kui lapiga hõõruma hakkasin ja kollasem värv välja tuli 😀 Meil on siin ju sellise jõleda kattega seinad, nagu kunagi rongivagunis, sihuke läikiv puiduimitatsioon, ma ei oska paremini seletada. Aga no pesta oli seda hea.
Pliitide küürimine võttis ka oma aja, palju puhtamaks said mõlemad. Elektripliidiga läks eriti kaua, kuna küürisin sooda ja äädikaga praeahju. Päris puhtaks ei saanud, aga tunduvalt puhtamaks küll. Taasavastasin pliidi alumisest osast panipaiga, mille uks käib VIST piisavalt raskelt, et lapsed seda lahti ei saaks, mul oli just mure, et polnud kuskil ahjuplaate ja suurt panni hoida – praeahju ust teevad lapsed kogu aeg lahti ja tirivad sealt asju välja. Abikaasa pani ukse traadiga kinni, aga seda iga kord harutada oli tüütu, nii et ma ei viitsinud ahjus üldse midagi hoida, nüüd võtsin selle koleda traadi koristamise käigus üldse ära.
Põrandat küürisin, põlvili ja lapikesega, nihutasin söögilaua paigast ära ja puha, kõik sai puhtaks. Ja kuigi mul polnud plaanis kõrgelt köögikappide pealt tolmu pühkida, sest sinna hästi ei ulatu ja ma ei hoia seal midagi, siis seinte pesemise käigus oli vaja korra kapi peale ronida ja nii sai ülevalt ka tolm ära pühitud. Siis küürisin veel magamistoa ust ja… Nüüd vist sai küll kõik üles loetud. Ahjaa, saapad tegin ka puhtaks, olid teised nii räpased, ei täinud neid kuidagi sedaviisi äsja pestud põrandale sättida, tõmbasin lapiga üle.
Täitsa hämmastav, kuidas väikesest külmkapikoristusest sai selline põhjalik aktsioon, kus tegin järjest rohkem, kui algul plaanis oli. See köök pole kordagi nii puhas ja korras olnud, pooli asju tegin siin elamise ajal esimest korda. Mäherdune rahulolu!
Ja rahulolu on otse loomulikult ka edukast söögiteost – kook, leib, kartulid, hilisõhtul sai hapukoor ka veel valmis.
Mõelda vaid, milline rõõm võib olla veel siis süüa teha, kui on piisavalt ruumi, köögis polegi rõvepalav, on head ja õiged riistad… Mõelge vaid, ükskord on mul köök, mis on SUUR, kus pole jõledat seinakatet ja linoleumi, mis igast otsast kooruvad, kus pole koledat Pioneer pliiti ja selle ees metallist lätakat, on ilus puupliit ja selle ees kivid… Ja palju kappe ja suur laud ja piisavalt valgust ja tööpinda ja hea elektripliit ja… Oh, unistused. Aga küll need täituvad. Ma loodan, et õige pea.
Nüüd premeerin ennast sellega, et ostan kööki uue vakstu, välisukse juurde suurema porimati, mis jalatsite alla ka ulatuks ning paneme vist ikkagi need kaks riiulit üles, mille kohta vahepeal arvasime, et ei tasu. Ehk suudame need nii paigutada, et ei hakka pead ära lööma, saaks veidi pinda juurde.
Nädalavahetuseks on suured plaanid. Mõelda vaid, kui palju ma siis koristada jõuan, kui Abikaasa ka kodus on ja lastega tegeleda saab. Luksus!
No vaatame, ehk on homseks vedru hoopis täitsa maha käinud ja ei taha koristamisest kuuldagi. Eks puhkepäevi on ju ka vahel vaja. Aga loodan siiski, et koristamise iha on homme endiselt alles.
Hirmus kaua sai jälle üleval oldud, aga nädalavahetusel on üks päev ka minul välja magamiseks, nii et saan unevõla kindlalt tasa teha. Ja mu võrratu köök oli seda pingutust väärt!