rõõm

Raha kulutada ma oskan

Võiks öelda, et tänane Tallinnas käik oli igati edukas – olen €400 võrra vaesem, oman uut punast fotokat ja uusi võrdlemisi pungiseid talvesaapaid. Positiivne emotsioon, seda nagunii.

Ma olin juba eile õhtul elevil, nagu väike laps enne jõule. Teate, millal ma viimati ilma lasteta Tallinnas käisin? Eelmise aasta suvel! Oh, kuidas ma unistasin sellest ajast, mil Poiss on päeval tissivaba, nii et saaksin üksinda kuskile kaugemale minna… Nüüd siis lõpuks!

Juba üksinda bussiga sõita tundus enneolematu luksus. Ei peagi ligemale kaks tundi pingeliselt lapsi lõbustama, et keegi ei viriseks? Tõesti võin peaaegu kaks tundi raamatut lugeda või magada? Võrratu!

Öö jäi küll lühikeseks, aga und bussis polnud, lugesin läbi kaks kolmandikku Minu Bollywoodist, sis jõudsin kohale. Läksin Järvel maha ja jalutasin oma kunagisse töökohta.

Oh, kui mõnus oli. Jutustasin Lepaga üle tunni aja, sai vanu aegu meenutatud ja uusi uudiseid kuulatud, sekka nagu muuseas ka kaamera ja mälukaart ostetud. Canon Ixus 220 HS, otse loomulikult punane. No ma eriti ei viitsinud valida, natuke näppisin erinevaid variante, aga olen alati öelnud, et järgmine kaamera tuleb Canon, garanteeritud kvaliteet ju, hind oli enam-vähem, kiire kah, no ostsin ära. Mälukaardi seekord 8GB, et saaks vajadusel vabalt ka andmekandjana kasutada. No ma olen alati seda meelt olnud, et kuni poole suurema mahuga mälupulga/kaardi/kõvaketta hind pole poole kallim, siis tasub ikka suurem osta, saab odavamalt.

Nüüd on mul siis 12MP ja 5x zoom ja 1920×1080 video, ulme. Vanasti oli 6MP, 3x ja 640×480 😛

Siis helistasin Pipsile, kellel oli läbi õnneliku juhuse õppepuhkus, millest ta oli nõus pool päeva mulle ohverdama. Tuli mulle autoga järele, läksime Kristiinesse. Alustuseks pugisime kõhu hiinakat täis, siis peale üks Boost Juice Barsi kakao maasika ja banaaniga (jube mõnus oli!) ning seejärel palju poode – peamiselt kingapoode, aga natuke muid ka.

Kõik saapad, mis olid sooja voodriga, olid kohutavalt IGAVAD. No tõesti, kui ma maksan saabaste eest €150, siis ma tahaks, et need peale kvaliteetsuse ja sooja ja mugavuse ka ILUSAD oleks, eks. No ei leidnud miskit, mis oleks silma särama pannud – kõik ägedad olid sooja voodrita. Aga Ecco pood jäi seekord juhtumisi viimaseks ja sealt ma lõpuks saapad leidsingi. €175 pani küll kulmu kergitama ja raskelt ohkama, aga no nad nägid nii pungised välja, pika säärega saapad on mulle alati laiad, aga neid andis nööridest parajaks teha, lisaks goretex ehk garanteeritud veekindlus (eelmisel aastal olid sellega ainult matkasaabaste tüüpi, ei tahtnud mitte). Kahtlesin küll, kas äkki külmaks ei jää, sest vooder polnud karvane, aga oli siiski täitsa olemas ja poolenisti villast. Ja tallad olid paksud ja roomikud ja Pips ütles, et temal sarnaste saabastega küll talvel külm polnud. Jalga tõmmata oli veidi raske ja alumine osa oli hästi tihedalt ümber, aga saapad jalas ebamugavad polnud ja ma tean, et need venivad ajaga ilusasti parasjagu välja, läheb kergemaks. No ja noh, pungised ikkagi 😀 Nii ma siis ostsin. Goretexile sobiva hooldusvahendi kah lisaks. Ja olgu nüüd järgmised viis aastat mureta!!!

Lõpetuseks otsisime mu fotokale kotti. Selle käigus avastasin teistest fotopoodidest järjest pisikesi imenunnusid Punaseid nikoneid, mida minu poes üldse polnud, no ja tagatipuks sain teada, et Olympus ja Sony on kah SD kaartidele üle läinud, ma välistasin need enne vaikimisi just nõmedate kaartide pärast. Ühesõnaga nüüd ma ei teagi, kas oleks pidanud äkki põhjalikumalt uurima, äkki oleks Nikon Coolpix S5100 või mõni nunnu Sony või Olympus sama head olnud, ainult et soodsamad… See Nikon meeldis mulle eriti, Canon on muidu igati nunnu, aga mulle ei meeldi see, et obje on ka punane, võiks hõbedane olla… Samas ma natuke lugesin netist arvustusi, Canonit nagu kiideti ikka tollest Nikonist rohkem (see võis ka vabalt selektiivne lugemine olla), Canonil olevat roostevabast terasest korpus (vastupidavam siis, onju, eksju) no ja Canoni pildikvaliteet oli vähemalt vanasti parim. No ja loodetavasti see Nikon ei teinud nii kiiresti pilti 😛 Et äkki ma ei ostnud ilmaasjata €200 eest kaamerat, kui oleks tunduvalt odavamalt sama hea saanud. Nüüd on igatahes ostetud ja ma olen rahul küll.

Aa, aga kott, jah. See kaamera on mu eelmisest veidi väiksem, nii et tolle kott on tibake suur, mis mind häiris. Ja tänapäeval originaalkotte eriti üldse ei tehta, sest need on kallid ja ei osteta hästi. Aga mulle originaalkotid meeldivad, sellised stiilsed ja nahast ja täpselt parajad. Ma vihkan pussakaid riidest kotte, mis on ikka kuskilt küljest suured! Kristiine Fotoluksis oli muhe müüja, kes mulle ühte Casio kotti otsis, mis neil lõpumüügis olevat ja sellele Ixusele mõõtudelt täpselt sobivat, aga tõdes lõpus, et see on vist siiski juba maha müüdud. Lõpuks sain Prismast punase ja riidest, aga vähemalt on paras. Odav junn oli kah, €6.50. Nahast oleks küll rohkem meeldinud, aga ei viitsinud mujalt otsima hakata, see nägi okei välja ja kaamerat on vaja kaitsta.

Kui kõik vajalikud ostud tehtud, oli odava bussini veel kaks tundi aega, nii sõidutas Pips mind bussijaama lähedal asuvasse Gruusia restorani Hinkaali maja, seal sõime veel lihaga pannkooke ja lobisesime mõnusasti. Kodutee magasin suuremalt jaolt maha, terve päev shoppamist oli päris ära väsitanud.

Sihuke lugu siis. Nüüd saan jälle pilti teha ja talv võib tulla. Tegelikult selle talve suhtes ma veel päris kindel pole – peaks ikka suusapüksid või sooja aluspesu muretsema. Või mingid muud soojad püksid… Või kõik kolm. Ma nii kohutavalt kangesti tahan Loodusperest pikka sooja aluspesu, siit – retuuse kindlasti ja ma ei teagi, pigem vist maikat, kui pikkade varrukatega särki. Ma olen ju nii kohutav külmavares. Äkki kui ma paneks teksade alla (mis on küll kõige idiootsemad külma ilma riided, ma tean, aga mul ju pole muud) need retuusid, äkki siis oleks soe? Või peaks ikka suusapüksid ka ostma? Aga neid ei saa saabaste sees kanda, tahaks ju oma pungiseid saapaid näidata 😛 Või peaks laskma teha mingid voodriga soojad püksid õmblejal? Sellised alt kitseneva säärega, et saaks saapa sees kanda? Keerulised küsimused. Ma lihtsalt ei taha sel talvel enam külmetada!

Need hinnad on Loodusperes muidugi üsna röögatud, samas soojus oleks seda väärt ja saaks ju ka ikka mitu head aastat kanda. No suusapüksid oleks nagunii kallid, pükste õmmelda laskmine kah. Ei tea, kas ma saaks ainult villaste retuusidega hakkama või oleks ikka sooje pükse ka vaja või äkki piisaks ainult soojadest pükstest ja poleks aluspesu vaja? Mul on veel natuke aega mõelda ja otsida ja osta/õmmelda lasta, suurema külma ja lumeni vast läheb veel kuu-poolteist ikka.

Oh, ja ma leidsin ju Rademarist täiesti juhuslikult hirmnunnu mütsi, mis oli väga sarnane mu eelmisel talvel ostetud roosale mütsile – sihuke tutiga, mis jääb kukla taha peitu, sobis sama hästi, kõrvade ümber oli samamoodi topeltsoe, fliisvooder. Ja hästi ilus musta-türkiissinise segune muster. Just see värv mind võluski, sobis väga hästi. Aga kurat, €35… Ei raatsinud osta. Mul on ju müts olemas. Mitte et inimesel ei võiks valikut olla, eks, aga samas mu jopel on roosa lukk. Samas see müts oli ikka NII ilus, et ma äkki lähen piilun Pärnu Rademari kah. Kui seal on, siis on äkki nii mõeldud, et ma pean selle saama. Kui pole, siis ei peagi 🙂

Ja korralikke kindaid oleks ka vaja…

Hapukoor? Tehtud!

Esimesed kaks korda tegin hapukoort nagu jogurtit – jahutasin koore 45 kraadini ja lasin siis 20 tundi seista (nojah, jogurt saab mul küll nelja tunniga valmis). Ei tulnud nagu päris õige. Aga netis ju kirjutas ka tööstusliku tootmise kohta, et nemad jahutavad 20 kraadini ja kui ma Nelelt nippe küsisin, siis tema soovitas sama.

No ma päris 20-ni ei jõudnud oodata, oli vast pigem 25, lihtsalt ei viitsinud eile kauem üleval olla. Kui täna õhtul 20 tundi täis sai, siis vaatasin korra sisse ja lasin kaks tundi veel seista. Siis arvasin, et enam pole mõtet, segasin läbi ja proovisin… Täitsa hapukoore maitsega! Abikaasa arvas, et see on pigem lahjemat sorti, aga ega mul polegi rasvasemat vaja, ma olen täitsa rahul.

Huvitav, kaua kodune hapukoor säilib… See koor oli ka reedese piima pealt – no avastasin eile, et nii palju on alles, tuleb ära teha. Nutikam oleks olnud muidugi kohe reedel 😛

Äge igatahes. Nüüd saab siis koorest hapukoort ja jäätist teha.

Praegu mul veel võid on, aga kui otsa hakkab saama, proovin ise teha – lugesin netist õpetusi, polegi muud, kui vahukoor “üle” vahustada, kuni vedelik eraldub ja siis tuleb võid külma veega pesta, kuni vesi selgeks jääb. Põnev 😀

Ise tegemise rõõm

See on fenomenaalne, kuidas ma olen ühest küljest nii laisk ja teisest küljest nii hakkamist täis. Kuidas ühel hetkel ma teen seda, teist ja kolmandat, teisel hetkel ei taha ise tegemisest kuuldagi.

Ma tegin huvi pärast statistikat oma selle aasta piimatoodete tarbimise kohta. Kõike ära tooma ei hakka, aga tabelist selgus, et olukord on olnud parem, kui ise seda mäletan. Veebruar-märts-aprill oli veerand piimast maapiim, mais-juunis suurem osa, nüüd septembrist alates praktiliselt kõik. Ja kõigil mainitud kuudel olen ka jogurtit suures osas või täielikult ise teinud ning kohvikoort tavalisest tunduvalt vähem ostnud.

Nii suurt rahulolu mul varem oma piimamajandusega igal juhul polnud. Ikka olid mingid jamad, peamiselt piima säilimise ja maitsega. Ja jogurtil lasin vist ka toona liiga pikalt hapneda, igal juhul see mulle siis ei maitsenud.

Nüüd… Nüüd on puhas rõõm. Piim säilib ja maitseb hästi, ise tehtud jogurt on perfektne, toorjuustu tegemine imelihtne, koorest on suisa uputus.

Mul hirmsasti sügeleb, tahaks jälle ise jäätist teha (ja sellega seoses ka kondenspiima). Ma kunagi kevadel katsetasin, aga siis oli kehv jääkapp, ei külmutanud piisavalt kiiresti, nüüd peaks hoopis teine tera olema. Ja kodune jäätis on nüüd ju veel odavam, sest koor on omast käest! Piima ja koore liiter on 50 senti, suhkru kilo €3.76 või €3.10 (olenevalt sellest, kas mul on õnnestunud Tallinnast soodsat mahesuhkrut skoorida või kui neil see jälle otsas on, siis Kanpolist Billingtonsi ostnud). Arvutasin, et koduse (pool)maheda jäätise liitrihind peaks ca €2 tulema. Rõõm!

Aga meil on kapis viieliitrine Balbiino koorejäätis, millest üle poole on veel alles. Enne pole nagu mõtet teha, kui see otsa hakkab saama… Ja nagu kiuste ei tule viimasel ajal jäätisekokteili isu eriti tihti ka. No eks ma siis ootan 😛

Hapukoore tegemist katsetan täna kolmandat korda. Seekord lasen koorel 20 kraadini maha jahtuda ja siis 20 tunniks seisma – näis, kas siis tuleb õigema maitsega. Kui ei, siis annan vist alla, sest ei oska muudmoodi katsetada. Leidsin nagunii, et enamikes toitudes annab hapukoore eduliselt maitsestamata jogurtiga asendada – supi sisse, salatisse, pelmeenide peale jne.

Või tegemist tahaks ka proovida. Ma täpselt ei tea, kuidas kõige kergem oleks (köögikombainiga äkki, meil on ju praegu laenuks) või mis nipid vajalikud on. Uurin veel.

Kohupiima peaks ka uuesti tegema, tahaks katsetada, kas saan ükskord mõnusalt pehme ka, siiani on nii teraline tulnud. No ma söön seda nii harva, et võiks ka isu korral osta, aga nii põhimõtte pärast 😛

Nagu näete, siis erinevate piimatoodete valmistamine tekitab minus hasarti.

Järgmiseks suveks on suured plaanid. Et saaks ikka kõik aiasaadused jooksvalt ja kenasti ära hoidistada. Ühe suure sügavkülma juurde muretseda… Õunamahla ehk ka kuumutamise asemel hoopis külmutada (vitamiine peaks nii rohkem säilima, keetmise vaev jääb ära, toormahl on maitsvam ka… Sel aastal lihtsalt ei mahtunud). Maasikamoosi ja rabarberid seekord kindlasti kilekottidesse, et vähem ruumi võtaks. Sõstardest tahaks mahla teha, tahaks proovida ka tikritest mahla teha 😛 Ja ehk ikka veidike õunamoosi ka – aga siis pigem nii, et hästi kergelt läbi keeta ja ilma igasuguse suhkruta sügavkülmutada, nagu teeb Abikaasa vanaema. Ma lihtsalt ei näe mitte mingit põhjust hoidistele suhkrut lisada – seda võib vajadusel alati hiljem jooksvalt teha, nii ei tekita hoidiste tegemine rahakotti auku, mahesuhkur pole just eriti soodne. Ja enamik asju mu meelest ei vajagi suhkrut sisse, õunad ja maasikad näiteks.

Ja siis tahaks teha supipõhjasid ja juurikasegusid külmutamiseks, et oleks talvevarud endal võtta. Loodetavasti saab Nele plaanist asja, nii et järgmisel aastal saab Sepa talust peale piima ja tomatite-kartulite ka juba muud värsket kraami.

Aga mis sest suvest, see on ju veel kaugel… Praegu peab hakkama jälle leiba küpsetama – jõudsin seda kevadel vaid paar korda teha ja ei saanudki õigeid nippe kätte, ehkki aia taha ei läinud otseselt ükski katsetus, ära söödi kõik. Siis tulid aga kuumad ilmad, remont ja viitsimatus. Nüüd pean ema mehelt jälle juuretist küsima ja katsetama, kilo rukkijahu ootab juba kapis.

Pelmeenitegu tahaks kangesti proovida. Esialgu väiksemas koguses – kui välja tulevad ja hästi maitsevad, siis juba PALJU, et sügavkülmutada. Poe omad hakkavad vastu, samas kui pelmeenid iseenesest on ju väga maitsvad ja ideaalne kodune kiirtoit.

Pasteedi tegemise peaks ka võimalikult kiiresti ära proovima. Ja katsetama igasugu huvitavate taimsete võileivakatteks sobivate määrete kokku keeramisega, et singi söömist (ja üleüldist liha tarbimist) vähendada.

Koogiküpsetusperiood on ka täie rauaga kätte jõudmas. Mida külmemad ilmad, seda rohkem kooki 😛

Aga vot igapäevaseid soolaseid sooje toite teha, see ei paku mulle endiselt mitte mingisugust pinget. Selle koha pealt on veel kõvasti areneda vaja. Õnn, et Abikaasa üsna leplikult kokkab. Ma siis katsun niisama aidata – menüüd koostada, nõusid pesta ja muidu kena olla.

Küll ma hakkan ühel heal päeval sooja sööki tegema ka 😀 See on ainult aja küsimus!

Hullumeelne mahlamaraton

Nagu plaanitud sai, tegime eile jälle õunamahla, seekord tunduvalt paremate tulemustega.

Abikaasa ema oli pool päeva abiks ja Abikaasa õde suisa terve päeva siin. Üks Abikaasa sugulane käis ka vahepeal läbi, tema sai peale mahlateo juures abistamise veel Abikaasaga mööblit tassida 😛

Kuna meile oli kohale jõudnud, et piisab sellest, kui õunad neljaks lõigata (väiksemad isegi vaid pooleks), nii sööb kombain neid küll, edenes puhastamine kiiremini. Alguses puhastasid Abikaasa ema ja õde, mina korjasin väljas ülejäänud õunu kokku ja koristasin teist poolt, et sinna kuurist toodud mööbli jaoks ruumi teha. Hiljem, kui ema ära läks, puhastasime meie edasi, Abikaasa muudkui purustas ja pressis mahla. Kui tema õde õhtul oma poistega koju läks, siis puhastasin üksi edasi ja Abikaasa pressis…

CIMG5704

CIMG5721

CIMG5722

CIMG5725

CIMG5728

Lõpuks enne keskööd sai kopp lõplikult ette, kolm ämbritäit õunu jäi tegemata – nendest üks oli nagunii välja korjatud plekkideta isendid, mida tuleviku kookide jaoks säilitada, ülejäänud tuleb siis lihtsalt esmajärjekorras ära kasutada. Mahla sai 70 liitri kandis, sellest 10 andsime abilistele kohe toormahlana kaasa, 60 ringis sai kuumutatud ja pudelitesse-purkidesse villitud.

30-liitrise potitäie 80 kraadini kuumutamine võttis nii kaua aega, et lõpetasime alles hommikul kell seitse 😛 Abikaasa magas vahepeal kolm-neli tunnikest, mina valvasin mahla. mis tähendas, et istusin arvutis ja käisin mõningase aja tagant temperatuuri kontrollimas, et ohata – üldse ei taha tõusta. Mis siis, et kogu aeg pliidi alla puid juurde loopisin.

Pudelid said poole pealt otsa, siis sai kiiruga kõik purgid majapidamisest kokku kraabitud, üle loputatud, praeahjus kuumutatud… Pudelikorkidele mõtlesin seekord küll toidukile alla panna, aga unustasin, olin väsimusest sooda. no loodame parimat, EHK said purgid piisavalt puhtaks, EHK said korgid piisavalt kindlalt peale, EHK ei lähe mahl halvaks.

Mõtlen, et järgmisel suvel tahaks teha mahla ise, jooksvalt ja väiksemates kogustes. Ma pole absoluutselt kursis sellega, millised pressid müügis on, aga tahaks sihukest, mis ongi mõeldud nö “kohe joomise” toormahla tegemiseks, aga millega saaks teha ehk veidi rohkem, kui vaid üks klaas korraga. Siis saan vaikselt paari liitri kaupa teha, pole probleemi, et osa õunu veel toored, aga osa juba maha kukkunud ja plekkidega, pole sellist rabamist. Õunamoosi ma nagunii eriti keeta ei viitsiks, sügavkülmutatud maasikamoos on sellest palju etem.

Nii et mahlapress tuleb osta. Järgmisel aastal ei taha enam ühtki õuna raisku lasta!

Seekord oli kogu mahlategu nii ülejala, viimasel minutil, halvasti läbi mõeldud… Aga ometigi saime tehtud! 80 liitrit mahla pole esimese korra kohta sugugi paha saavutus – no vaatame, palju neist ära juua suudame, ega miski enne käärima ei lähe.

Ja mahl ise on lihtsalt imeliselt hea. Toormahl oli muidugi kõige parem… Aga keedetud mahl on ka väga mõnus. Magus ja kange, võib rahulikult kolmandiku veega lahjendada.

Hoolimata sellest, et eile terve päeva rügatud sai, oli tuju äärmiselt hea, ise tegemise rõõm oli lihtsalt niivõrd rahuldust pakkuv. OMA aia õunad, ENDA tehtud mahl. Imemaitsvad ja kasulikud talvevarud, täiesti tasuta 🙂

Ootan juba järgmist õunaaega, siis juba läbimõeldult ja kogemustega edukamale teisele ringile!

Vahel loksuvad asjad ise paika

Mul oli siin probleem, et Plika läks suveperioodil lõunaunne ühe asemel pigem kolme paiku ja õhtul sellevõrra hiljem voodisse ka. Üritasin küll vaikselt lõunaune aega ettepoole nihutada, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, Plika niheles voodis ikka kolme-poole neljani, enne kui magama jäi. Sageli magas kolm tundi või kauemgi, õhtul enne kümmet teda voodisse ei saanud.

Poisiga olid teised mured. Tema ei saanud täpselt aru, kas tahab magada üks või kaks korda päevas. Tükk aega oli nii, et hommikune uni oli üheksa paiku (2-3h) ja pärastlõunane kolme paiku (1-1,5h). Siis aga nihkus hommikuuni veidi hilisemaks ja jäi lühemaks (1,5-2h), teise une ajal enam magama ei jäänud, õhtuks oli üleväsinud.

Kõigepealt loksus Poisi graafik kuidagi paika. Käisime pidevalt Plikaga võimlemas, nii et Poiss oli kärus, kunagi ta hommikupoolikul magama ei jäänud, alles tagasi tulles, kui kell oli peaaegu kaksteist. Ja tõepoolest, kui hakkasin teda ka kodustel päevadel kaheteist paiku õue panema, siis magas ta ilusti 3-3,5h. Samas kui magama panemisega kella üheni välja venitasin, ärkas pigem juba 1,5 tunni pärast ja oli õhtuks jubedalt väsinud.

No ühesõnaga, Poisi uni on nüüd 12-15 – vahel läheb veidi peale kahtteist, vahel magab poole neljani. Kõige mõnusam on see, et ta jääb õues jälle kiirelt magama – kunagi jäi ta ilma kõigutamata, aga siis läks asi järjest halvemaks, vahepeal pidin teda suisa 20 minutit jalutama. Nüüd on jälle nii, et teen paar tiiru õues ja juba ta magabki. Täna oli suisa nii, et kui ma ta kärusse tõstsin, teki peale panin ja kile peale sättisin, suutiski ta selle aja jooksul juba magama jääda, minu vaev oli ainult käru akna taha lükata.

Mis puutub Plikasse, siis tema küsis lihtsalt ükspäev 12.30 süüa. Mina vastasin selle peale, et hea küll, aga pärast kohe tuttu. Plika oli nõus. ja oh imede imet, ta tõepoolest sõi ära, käis poti peal, jäi ilusasti voodisse ja üsna varsti magama. Ja sellest ajast saati ongi nii, et läheb ilusasti ühest lõunaunne. Müstika!

Õhtuti paneme Poisi üldiselt kaheksast voodisse, sel ajal, kui mina talle tissi annan, peseb Abikaasa Plikaga hambaid ja paneb talle pidžaama selga, siis väike raamat või massaaž või kõdi (nad igal õhtul kauplevad, mitu asja seekord on), siis voodisse, mõned laulud ja tuttu. Üheksaks on enamasti vaikus majas. Halvematel päevadel läheb Poiss enne üheksat ja Plika pool kümme, aga see on pigem erand.

Vahel juhtub õhtuti ka seda, et Plika joriseb ja nutab voodis, aga üldiselt see on meie endi rahuliku meele ja läbirääkimisoskuste küsimus, kui kiirelt ta maha rahuneb. Mida väsinumad ja ärritumad me ise oleme, seda kauem läheb.

Mulle igatahes meeldib 😛 Eks näis, mis kella keeramise ajal saab – vana plaani järgi oleks ma neid tasapisi harjutanud ja kella keeramine oleks õiged ajad lõplikult paika pannud.

Hommikuti ärkab Poiss tavaliselt 5-6 paiku, siis tõstan ta tissi otsa, kus ta enamasti vähemalt seitsmeni tukub, parematel päevadel kaheksani (aga seda viimast juhtub väga harva). Ma ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui ma ta lõplikult tissist võõrutan, praegu ei viitsi veel isegi õhtusest loobuda. Ega pärast seda hambaid pesta, nagu arst soovitas 😛 Paar korda sai nii tehtud, aga siis hakkas Poiss pärast hambapesu virisema ja ei tahtnud ise magama jääda, nii et ma olen nüüd jälle pärast tissi ikka kohe voodisse pannud, nii jääb ta ise kenasti magama. Eks peab ikka varsti jälle usinamaks hakkama…

Plika ärkab tavaliselt 7-8 vahel. Ilmselt magaks pigem 8-9-ni, aga ümbritsev lärm segab.

No igatahes… Mulle hullult meeldib, et nad nüüd jälle ühel ja ÕIGEL ajal lõunaund magavad – rutiin on hea, ma saan alati kindlate kellaaegadega arvestada ja oma garanteeritud kaks vaba tundi. Ja mulle hullult meeldib, et õhtuti jälle normaalsel ajal vaikus majas on, jääb rohkem aega enda asjade jaoks.

Ma natuke aega naudin seda kõike, siis peab hakkama Poisi päeval toas magamist harjutama ja õhtuti tal hambaid pesema ja õhtuse tissi võiks ära harjutada ja… Ideaalis nad sööks koos kell pool üks lõunat, läheks koos kell üks oma vooditesse magama, õhtul hakkaks koos kella kaheksa paiku neid uneks ette valmistama, nii et nad poole üheksaks voodis oleks. Koos.

Aga praegu tundub veel, et tunni võrra nihkes graafik on kõigile mugavam. Eks näis, millal see muutub 🙂

Scroll to Top