rõõm

Käisin eile hügienisti juures hambakivi eemaldamas. Mul on seda kunagi varem ka tehtud, polnud mingeid erilisi mälestusi – seega eeldasin, et nagu iga teine hambaarstil käik.

Noo, tegelikult, ma ütleks, oli isegi tüütum 😀 Tavaliselt läheb suht kiirelt – üks suts, natuke puurimist, plomm, lihvimine, valmis. Seekord läks terve tund ära ja päris valmis ei saanudki, lähen märtsis ühe korra veel. Ja tehnika, mida seekord kasutati, oli ka umbepeen. Eelmisest korrast hambapolikliinikus mäletan, et käsitsi midagi kraabiti ja kõik. Seekord kasutati kõigepealt ultraheli, et suurem jama kätte saada, siis käsitsi, lõpuks mingi rohi või pasta… Lisaks kästi apteegist geel osta ja seda kolm nädalat kasutada. Kui jälle lähen, peaks põletik olema tagasi tõmbunud ja veritsust vähem, siis saab veel järele jäänud kivi lõplikult eemaldada.

Hoolimata ebamugavusest on selline rahuldustunne! Et ma käin püsivalt ja tegelen täiega, et oma hammaste ja igemete tervist parandada.

Üks väike asi on veel, mille üle mina suurt uhkust tunnen. Ma kasutan suuvett 😀 Igemepõletiku pärast soovitati seda juba aastal 2006 ja isegi ostsin pudeli koju. Kuna ma aga teadsin, et sel on mõru maitse, siis mitu korda tahtsin kasutada ja lihtsalt ei julgenud suhu võtta… Tobe, ma tean. No see pudel rändas igatahes lõpuks prügikasti.

Kui nüüd seekord hambaarsti juures käima hakkasin, siis küsisin, kas suuvee kasutamine aitaks kaasa ja ostsin neilt sellise pudeli kaasa – arst soovitas loputada pärast iga söögikorda. Alguses tundus jäledalt kange ja magus (ma ju vihkan kõiki piparmündimaitselisi asju – hambapastaga olen harjunud, aga näiteks nätsu ei võta suu sissegi, jäätisest jmt rääkimata), aga pikapeale harjusin täitsa ära ning isegi meeldis see värske maitse, mis suhu jäi.

Kuna selle suuvee koostist lugedes leidsin muuhulgas näiteks parabeenid, siis otsustasin, et kui otsa saab, ostan järgmise hoopis ökopoest. Kahte sorti müüdi, uurisin järele, et Pärnus on ka… Aga kui poodi jõudsin, oli viimane tundlike igemete oma just eest ära ostetud, nii ma siis käisin enne Rootsi minekut Tallinnas Ökosahvrist läbi ja ostsin sealt sellise. Kuna eelmine 500 ml oli kuuga otsa saanud ja Pärnu pood ei teadnud, millal neile juurde tuleb, ostsin kohe kolm pudelit, ca 1,5 kuuks.

No ja see uus on nüüd muidugi mõru 😛 Lisaks unustasin Rootsis pidevalt kasutada ja pole Eestis ka korralikult järje peale saanud. Pudel on väike ja pruun ja tähelepandamatu, ma pean selle ikka keset lauda panema, muidu lihtsalt ununeb. Maitsega olen praeguseks juba natuke harjunud – Abikaasa proovis ka ja ütles, et päris hea, nagu Jägermeister. Tõepoolest, mulle ei maitse see ka 😀 Aga igal juhul kasutan kõik ära. Siis ostan ilmselt ökopoest selle tavalise, aaloega – vast on mõnusam maitse.

Ahjaa, küsisin hügienistilt nõu ka. Esiteks selle kohta, et elektrihambahari pidavat efektiivsem olema. Tema kinnitas ka, et on – et see pole mingi reklaamitrikk. Pöörded on kiiremad, seega eemaldab saasta efektiivsemalt ja hambakivi tekib vähem. Soovitas Oral B ja Brauni koostöös valminud harja, pidavat väga hea olema. No esialgu ma naudin oma maailma parima harja pehmust edasi, kunagi hiljem ehk…

Siis küsisin veel hambaniidi kohta. Kurtsin, et jube ebamugav on seda kasutada, eriti ülemiste tagumiste hammastega – koban käsikaudu ja üldse on tüütu. Ja et kunagi katsetasin ka hambavaheharju, aga need olid liiga suured. Ta andis mulle katsetamiseks ühe teistmoodi hambaniidi, sihukese käepidemega. Ja ühe harja, mis on kõige peenem ja soft sarjast. Ma eile unustasin need kotti, eks täna õhtul siis katsetan. Sellisel kombel tundub niidi kasutamine küll palju mugavam. Ja seda ühte jubinat võib puhastada ja kasutada nii kaua, kui niit katki läheb. Peen.

Pikk jutt eimillestki 🙂 Aga minu jaoks hetkel nii oluline. Hambad on alati hell teema olnud… Nüüd tahan teha kõik, et neil oleks hea.

Mõnus on elada püsivalt ühes linnas ja käia rahulikult ühe hea arsti juures, kuni kõik korda saab!