rõõm

Viimasest nädalast

/ igapäevaelu, kööginurk, plika, rõõm / Leave a Comment

Meil on elukorralduses muutused – resideerume hetkel peamiselt kolmekesi. Ema suutis nimelt eelmisel nädalal auku astudes jala ära põrutada, nii et viiendal korrusel elamine muutus liiga problemaatiliseks, seega emigreerusid nad mehega tillukesse esimese korruse korterisse, kus ema tavaliselt vaid tööd teeb. No neil oli nagunii plaan seal olla, kui õde oma perega augusti alguses paariks nädalaks külla tuleb – hirmus lugu, eks, lapsed söövad ema korterist välja 🙂

Jalg paraneb õnneks jõudsalt ning meie elame siin neljapäevast saati võrdlemisi omaette.

Mõnus on küll, ausalt. Kolisime oma magamise suurde tuppa – tunduvalt rohkem õhku on. Samas, et ikka virisema peaks, ma olin pehme voodiga ära harjunud ja diivan (mis siis, et suur ja mugav) on tunduvalt kõvem. Tavaliselt pole sellega probleemi olnud, praegu miskipärast on. Oma osa on ilmselt rasedusel – panin varemgi tähele, et kõvemal pinnal magamine pole seljale hea. Suur kõht surub peale, magagu ma siis selili või külili… Ja kui küljealune kõva, siis on halb. Aga no tegelikult pole hullu, eks, õhk on olulisem 😛

Alguses oli veider Plikaga nii palju üksinda olla – lapsehoidmisabi luksusega harjub kiiresti. Aga nüüdseks on juba oma rutiin välja kujunenud – see tähendab põhiliselt seda, et rutiini polegi. Magame kaua, sööme suvaliselt, väljas käime alles õhtuti, kui veidikegi jahedam. Muus osas kulgeme nii, nagu juhtub. Ema mees käib õnneks ikka vahel siin ka, minul jälle kergem, Plika saab vanaisaga mängida 😛

Pühapäev möödus vaarikate tähe all. Abikaasa vanemad teadsid Pärnu lähedal kohta, kust saab neid 25 kr kilo korjata – turul saab selle raha eest vist umbes 200 g karbi, ma olingi talvevarude soetamise pärast mures. Algul pidime kõik koos minema, aga üldsus arvas, et minul ja Plikal pole mõtet tulla, nii et Abikaasa läks siis oma vanematega üksi. Pühapäeva hommikul kell kaheksa, tagasi jõudis alles kahest. Minu kangelane! Sellest rääkimata, et tema ema ja isa olid juba varem korjamas käinud ning pühapäeval aitasid vaid meie varusid suurendada. Umbes 17 kg korjasid ning 16 kg saime endale.

CIMG1028

CIMG1029

CIMG1034

Moositegemiseks läksime minu ema poole, sihukese hunnikuga poleks me kahekesi kuskile jõudnud. Kolme-nelja paiku jõudsime, lahkusime alles peale kümmet. Hirmus kopp oli ees, aga kõik vaarikad said puhastatud ja moosiks tambitud. Siinne sügavkülm on nüüd pilgeni täis, peame aktiivselt mõtlema, kuhu oleks võimalik meie enda sügavkülmik mahutada – tõime selle Tartust ära, aga seisab keldris, sest kohta pole. No tuleb tekitada, hetkel ei mahu ema külmkappi enam jäätisekarpki mitte.

CIMG1041

Oo, aga vaarikad jäätisega on iga raseda märg unistus… Vähemalt sellise raseda, kes on nii hapumaias nagu mina. Kõik need vaarikad, mis moosiks ei kõlvanud, tuli ju ka ära süüa. Niisama ei tahtnud, sest niigi oli terve päeva puhastamise kõrvalt suhu pistetud, tegime siis jäätisekokteili. Kõik kurtsid, et liiga kange ja hapu, minule maitses. Ema juures tegime veerand vaarikatest ära, ülejäänu võtsime koju kaasa ja sai siinsete jäätisevarudega ära blenderdatud – viieliitrine peaaegu tühi karp tuli nagunii eest ära saada, et moos kappi mahutada. Jõin kaks suurt klaasi, ikka oli hirmus palju alles. See sai siis karbiga sügavkülma mahutatud ja järgmisel päeval oli mul imemaitsev vaarikajäätis. Kõik sõin ära 😛

Muuudest teemadest rääkides – üksindus paneb koristama ja laisklema. Koristamise poole pealt kraamin peamiselt köögis – mujal ei anna ju eriti midagi teha, pole ju minu asjad. Aga köök on selline suht lollikindel koht, seal ikka võib väheke puhastada ja korrastada. Olen kapipealseid revideerinud, külmkappi puhastanud, mõningaid kappe ka koristanud… Ja kui jälle tuju tuleb, jätkub tegevust veelgi.

Laisklemise poole pealt olen hirmus palju lugenud ja maganud. Hommikuti kaua, vahel keset päeva koos Plikaga (kelle lõunauni algab küll 15-17 vahel, sest ma tõesti ei viitsi enne üritamagi hakata, kui ta näeb sedamoodi välja, et jääks ka – nagu Abikaasa avastas, on ta ennast märkamatult tagasi Londoni rutiini nihverdanud, seal ju aeg kaks tundi varasem). Eriti mõnus logelemine toimus muidugi nädalavahetusel, kui Abikaasa ka kodus oli.

CIMG1024

Enamasti olen öösel pigem unetu – loen ühe-kaheni ning magan hommikul nii kaua, kuni laps lubab. Eile läksime aga kõik koos enne keskööd magama ning täna läks mul uni ära juba enne kaheksat, kui Abikaasa tööle suundus.

Tegin üle pika aja suure tassi kohvi ja üle veel pikema aja tuli see ideaalne – ma olen ju masinakohvi friik, kes presskannu ei salli, siin on see aga ainus variant (alternatiiviks muidugi pätikohv, mida ma veel rohkem vihkan – ei kannata puru kohvi sees). Seekord tuli hirmus hea, kaasa aitas kindlasti kohvikoor, mida ka muidu kunagi meeles osta pole. Kõrvale küüslaugujuustu, imehea singi ja tomatiga saiad, hea raamat, vaikus, jahedus ning imeline merevaade (ehkki jah, paljukest ma seda vaadet nautisin, silmad olid ikka raamatus kinni). Ühesõnaga hommikusöök rõdul, see on meil ju hommikuti tõeline oaas, varjus ja jahe.

Nii et olen jõudnud süüa, lugeda ja blogi kirjutada, kell on alles veidike üheksa läbi, Plika magab pool tunnikest kuni tunni kindlasti veel… Mõnus! Peaks kõik hommikud nii veetma, hindamatu kvaliteetaeg.

Eile kirjutasin pärast vastava artikli lugemist (ei viitsi linki otsida) pika postituse tasuta kraaniveest söögikohtades, aga jäi üle lugemata ja redigeerimata, täna tundub see teema juba mõttetu. Näis, kui kunagi tuju tuleb, panen ehk ikka üles.

Aga üldiselt on elu ilus 🙂 Lähen loen nüüd nii kaua rõdul raamatut, kuni Plika ärkab ja peab emaks hakkama.

Shoppamise saak

/ edevuse laat, rõõm / Leave a Comment

Nii, sain nüüd lõpuks pildid tehtud – mitte küll kõige paremad, aga aimu saab küll 😛

Ehkki mul on lisaks kahele Plika ajal soetatud kallile ja koledale Mothercare’i telgile juba neli uut imetamisrinnahoidjat, ei suutnud vastu panna kiusatusele oma kogu täiendada, kui Annekas lahkesti Linette’i poe -25% sooduskupongi pakkus. Lõppeks sain uutest kaks tasuta ja ülejäänud kaks maksid vaid £10/180 kr. Ja must, minu lemmikvärv, on neist neljast vaid üks. Nii ma siis läksingi Linette’i ja küsisin 90B musta imetamisrinnakat. Oli suisa kaks tükki – pitsiga (279.-) ja tavaline sile (199.-). Sile istus paremini, soodukaga siis umbes 150 kr. Pilti ei hakanud tegema, no täiesti tavaline on. Aga pole telk, normaalmõõdus – suur rõõm.

Siis jäi ette Terranova. Enamik sealsest kraamist on küll ebakvaliteetne rämps, aga vahel leiab ilusaid asju ka. Otsisin peamiselt heledaid võimalikult lahedaid, aga samas kõhtu katvaid pluuse, mida praeguse kuumalainega ja rasedana mõnus kanda oleks – kuna muidu ma valget ei kanna ning kõht ka tavaliselt nii suur pole, ei tahtnud just palju maksta. Proovisin üht, teist ja kolmandat – miski polnud nagu päris see, nii jäigi ostmata. Küll aga jäid ette ühed ilusad linased (vähemalt sedalaadi, ma pole tegelikult silti vaadanud) püksid – ma tavaliselt pükse tavapoodides üldse ei vaata, aga tuli meelde, et Terranova omad on üsna pikad. S suurus oligi peaaegu õige pikkusega, mul hakkasid juba kõrvad liikuma… Kuni avastasin, et kõik püksid ongi suuruses XS ja S, midagi suuremat ei leidnud. Sobrasin aga edasi ning oh seda õnne, kui ühed beežid L suuruses ka leidsin. Täpselt parajad igas mõttes! Ja ainult 149 kr 😛 Kui see kuumalaine nüüd naatukene tagasi tõmbaks, siis on ideaalsed (raseda) suvepüksid olemas.

EDIT: Vaatasin silti ka: 40% lina, 30% viskoos, 20% polüester, 10% puuvill. Ma ju ütlesin, et nägid linased välja, ei pannudki väga mööda 😀

CIMG1017

Lõpuks seadsime sammud New Yorkeri poole, mis oli esialgne sihtpunkt – kui me mõni aeg tagasi Abikaasale riideid otsisime, sai ema sealt ilusa batikmustriga topi, pidavat palju erinevaid värve olema, tahtsin endale ka. Sain! Kaks ilusat heledat sooniktoppi, mõnusalt venivad ja pikad, nii et kõht mahub ilusti sisse, M suurus sobis suurepäraselt. Hinnasildil oli 77.-, hiljem tšekki uurides avastasin meeldiva üllatusena, et maksid kõigest 46 kr. Suisa poolmuidu!

CIMG1012

Ringi uidates jäid ette päevitusriided, minu salajane nõrkus. Absoluutselt igal kevadel ja suvel, kui need müügile tulevad, vaatan alati igas poes kõik läbi – lootuses leida midagi ideaalset, mis sobiks nii lõikelt kui meeldiks ka värvilt ja mustrilt. Viimased päevitusriided ostsin 2004/05 talvel, arvan – või siis aasta varem. Nägin neid toona Kaubamajas juba suvel ja ihusin hammast, aga hind oli liiga kallis (Triumph pole just kõige odavam), seega ei raatsinud osta. Talvel allahindlusega juba kannatas küll 😛 Ja need on mind seni ilusti teeninud, olin nendega üpris rahul, seega otsest HÄDA nagu polnud… Aga õhukesed kolmnurkbikiinid sobivad mulle ideaalselt vaid siis, kui olen rase ja tavalisest suurema rinnapartiiga, muidu jäävad veidi niruks. Pluss mulle ei meeldinud, et kukla peal peab paelu siduma, need olid peenikesed ja soonisid. Pluss üks pael oli lahti hargnenud ja nii venivat materjali koduste vahenditega parandada on väga niru.

Nojah, igatahes ma alati vaatan ja kunagi midagi ei leia – enamasti ei meeldi ega sobi ükski lõige, ilusaid mustreid vahel ikka näeb. Aga nüüd leidsin midagi peaaegu ideaalset – rinnahoidja oli väikese polstriga ja käis kukla tagant (mulle meeldib, kui selg ilusasti ära päevitab, ilma et paeltest lollakad triibud jääks), aga paelad olid laiemad ja klõpsuga. Pükstel oli eriti äge pannal. Värv meeldis, muster ka… Proovisin selga, rinnahoidja oli naatukene kitsas. Küsisin, üle 80 suuruse seal poes polegi. No ei suutnud ostmata jätta – mul ongi see rinnaalune ümbermõõt rasedana veidi laiem kui tavaliselt – ja eks vast venib veidi välja ka, seega peaks edaspidi täitsa paras olema. Maksid kokku miskine 327 krooni vist, ilma igasuguse allahindluseta. Ei tundunud kallis.

CIMG1019

Oh, ja kassasabas igavledes nägin üht riidest kotti – mustvalge on mu lemmik, pikkupidi kotid meeldivad kõige rohkem, lukk on oluline, et pikanäpumehed ligi ei saaks, A4 mahutavus on miinimum. Vastas kõigile tingimustele, maksis vaid 46 krooni. No otse loomulikult pidin ära ostma 😀

Ühesõnaga raha läks üksjagu, aga sain mitu ilusat ja vajalikku asja. Eestis shopates mõtlen kõigi asjade hinnad alati naelteks ümber ja kui siis ka veel tunne on, et soodsalt sain, on ikka tõesti hästi läinud. Seekord jäin väga rahule.

Nüüd on hammas verel ja veel mitu asja mõttes, mida vaja läheks. Lühikesi pükse ja uut pesu näiteks. Lähen mõnel palaval päeval emaga veel poodidesse, allahindlusi tuleb ometi ära kasutada!

Oh, ma olen ikka tüüpiline naine vahel… Paarist uuest hilbust nii pikalt ja põhjalikult vahutada. Küsitav, kas keegi peale minu sellest ka päriselt huvitub 😀

Plika kaua oodatud sõltumatus

/ igapäevaelu, plika, rõõm / Leave a Comment

Olgu rutiiniga ja kõige muuga kuidas on (olgem ausad, ega eriti polegi), aga ühes asjas on üle kuu aja ema juures elamisest küll suuresti kasu olnud – Plika on nüüd vanaema-vanaisaga täiesti ära harjunud, saab nendega pikemat aega omaette suurepäraselt hakkama.

See on tavaline, et hommikul jookseb Plika kõigepealt teise tuppa vanaisa juurde diivanile istuma ja temaga mängima. Igasugused ära käimised üritasin alguses ikka Plika lõunaune peale ajastada, aga selge tõdemus, kui hästi asjad on, tuli siis, kui Plika ühel ilusal õhtupoolikul rõõmsalt vanaema-vanaisaga randa läks ja meie koju jäime. Päev hiljem samamoodi – siis oli raskendavaks asjaoluks veel see, et Abikaasa oli just töölt jõudnud ning kartsime, et Plika pole nõus kodust lahkuma. Aga ei – kaks minutit kalli-kallit ja juba ta läkski. Vähimagi protestita 🙂

Pärast seda oleme ikka aeg-ajalt tunniks-paariks ära käinud, Plika pole meist kunagi puudust tundnud.

Issikas on ta endiselt, samas on asjad palju paremaks läinud – hommikuti läheb Abikaasa tööle enne, kui Plika ärkab, pole mingit viginat ega nähtavat igatsust. Need hommikud on muidugi kõige rõõmsamad, kui issi ärgates ka kodus on.

Täna õhtul jõudsime koju, kus olid külalised, kellega polnud jaksu suhelda ning nii palav, et õhk üldse ei liikunud. Saime loa Plika maha jätta ning ise välja minna. Käisime jälle Steffanis pizzat söömas, tahtsin hiljem veel Si Si-st itaalia jäätist saada, aga ainult melon ja šokolaad olid valikus, ei ahvatlenud. Koju jõudsime pool üksteist – Plika oli rahulikult vanaemaga magama jäämas, minu tulek tekitas muidugi elevust, oli vaja veel korra potile minna ja… Aga siis jäi mul kaisus ilusasti magama. Kui me oleks kauem ära olnud, oleks emaga ka jäänud, probleemideta.

Ühesõnaga tundub, et kuu lõpus teise linna pulma minna pole vähimgi probleem. Ma plaanisin alguses Plikaga koju jääda, aga olin natuke mures, et kõigest 12 päeva enne tähtaega – mis siis, kui… Aga see on kahtlemata kõige parem lahendus – mina saan ikka ka pulma, mis siis et juua ei tohi… Ja KUI poiss peaks otsustama, et võiks juba tulla, siis oleme vähemalt Abikaasaga koos. See ongi kõige olulisem.

Aga noo, ma muidugi endiselt arvan ja loodan, et ootab tähtaja ära. Siis saab ema nii kaua Plikat hoida, kuni sünnitus läbi ning ta pärast seda meie juurde perepalatisse tuua.

Igatahes on mul hirmus hea meel, et Plika on meist vähem sõltuvaks muutunud. See oli ju üks Pärnusse kolimise suuri eesmärke 🙂

Selle suve parim päev

/ igapäevaelu, rõõm / 2 Comments

…siiani igatahes 😛

Hommik algas eriliselt selle poolest, et meid oli omaette jäetud – ja kui ema kell seitse ära läks, ei mul siis enam und tulnud. Kõigepealt läksin suurde tuppa maha jahtuma. Lesisin seal nii kaua, kuni jahe hakkas, siis ronisin tagasi voodisse magava perekonna kõrvale ja lugesin üle tunni aja raamatut.

Sain rahulikult duši all käia, enne kui keegi ärkas, Abikaasa veidi hiljem samamoodi. Sai rahus kõik uksed lahti jätta ja alasti mööda korterit ringi jalutada. Sain rahus ennast kreemidega möksida ja varbaküüsi lakkida. Saime rahus hommikust süüa, ilma et oleks olnud ruumikitsikust ega kellegi järel ootamist või tunnet, et keegi ootab meie järel. Ühesõnaga sai nautida kõiki neid pooleteise kuu eest veel nii iseenesestmõistetavaid pisiasju.

Lõuna paiku saime kokku Marko, Heidi ja nende põnniga ning käisime korraks Tammistes laadal, mis oli täiesti mõttetu. Mõtlesime siis hoopis ranna poole jalutama minna. Sujuvalt tekkis idee, et peaks kuskile sööma minema ning otsustasime Steffani kasuks. Kohale jõudes pidime saba nähes peaaegu alla andma, mõtlesime pizza kaasa osta – aga selle ajaga, kui olime suutnud menüüst midagi välja valida, oli saba juba edasi liikunud, nii et otsustasime ikkagi jääda.

Õigesti tegime! Steffani on ikka suurepärane koht. Väliterrassil oli mõnusalt varjuline ja tuuline. Pizzad imehead nagu alati… Ja no mis mind muidugi eriliselt võlub, on see, et vesi jää ja sidruniga on endiselt prii (kraanivett joon ma ju nagunii kogu aeg). Selle raha, mis joogi ostmisest kokku hoiab, jätan hea meelega jotsiks 🙂

Pugisime kõhud pizzat täis ja liikusime seejärel ranna poole. Isutas jäätisekokteili järele, mis oleks mõnusale einele punkti pannud. Mäletasin, et Kuursaali väliletist sai 0,33 klaasi 25 krooni eest, rihtisimegi sinnapoole. Aga tee peale jäi Onu Säm ning too teine putka, mis seal kõrval on, kus meeldiva üllatusena sai 25 krooni eest tervelt pool liitrit! Ikka puhas jäätis ja mahl, polnud mingit piima sisse segatud, nagu näiteks ühes promenaadi alguse putkas tehti. Jällegi leidsime sealsamas mõnusa varjulise istekoha ja nautisime elu.

Minu meelest on kuritegu jäätisekokteili 0,25 klaasis serveerida, sellest saab ainult maitse suhu ja isu vaid suureneb. 0,33 on enam-vähem, aga isu täis saamiseks lähebki vaja pool liitrit. Ja kui sellele on eelnenud kolmveerand imemaitsvat pizzat, siis paneb lõpuks suisa mõnust ägisema.

Ühesõnaga üle pika aja õnnestus väljas niiviisi süüa, et kõik oli meeletult maitsev, kõhu sai ääreni täis ning polnud tunnet, et oleme mõttetult kulutanud.

Jalutasime veel natuke ning otsustasime lõpuks jõkke ujuma minna. Mõeldud, tehtud. Minu selle suve esimene ujumine, lõpuks ometi! Plikale oleks kindlasti meres rohkem meeldinud, jões oli tema jaoks sutsu jahe, no ja nii kiiresti läks sügavaks, polnud madalaid sooje lompe, kus istuda. Aga tal oli ka siiski päris lõbus, mere äärde läheme vast homme.

Koju jõudsime poole seitsme paiku õhtul ja nüüd on hirmus väsimus peal. Aga tõepoolest, nii mõnusat päeva pole veel olnud. Natuke privaatsust, normaalne ilm (24 kraadi ringis ja piisavalt tuult), minimaalselt pingeid, hea seltskond, hea toit… Mida enamat veel elult tahta?

Mm, ma tean küll – tahaks, et selliseid päevi tuleks veel PALJU!

Tehnokontroll ja meeldivad pisiasjad

/ igapäevaelu, rasedus, rõõm / 6 Comments

Käisin täna ämmaka juures. Pärast kaht kuud muutumatut kaalu on viimase kolme nädalaga ometi kaks kilo juurde tulnud – oli ka aeg sel lapsel kasvama hakata. Ämmakas mõõtis ja arvutas, et poiss kaalub praegu umbes 3 kg, sünnihetkeks ennustas kaalu 3,3-3,5 kg, mitte rohkem. Sobib! Asend oli sama, mis kolm nädalat tagasi – ilusti peaseisus ja sealt enam ära ei keeravat.

Vererõhk kõikus keskmise ja madalapoolse vahel, aga kuna enesetunne on hea, pole vahet. Mingeid soolasid oli natuke liiga palju olnud (ehkki normi piires), nii et pean nüüd rohkem vett jooma. Ja maasikaid ka kahe suupoolega pugima, kuni veel antakse – järgmise kolme nädala pärast võtab siis vereproovi ka.

Oo, ja siis ma sain teada, et kui ma lauale pikali heitsin, oli kõht korraks toonusesse tõmmanud. Ma pole nimelt kunagi varem aru saanud, kas mul siis on neid toonuseid või mitte – valulikke igatahes mitte, aga vahel olen mõelnud, kas see kõht siis nüüd tõmbas kõvaks või… Et ju siis vahel on. Aga ega ma muidugi enamasti midagi aru ei saa 🙂

All in all – etteaimatav, aga siiski alati hea kuulda, et kõik on suurepärases korras.

Ema oli nii kaua Plikaga mänguväljakul, pärast läksime korraks suurde Maximasse. Seal on see eraldi kassa, kus rasedad ja alla kolmeaastaste lastega on sildi järgi eelisjärjekorras. Parasjagu maksis üks lastega pere, pärast neid oli kaks-kolm niisama tüüpi. Mina muidugi seisin rõõmsalt saba lõppu – häda mul ju miskit pole, ei ole minust vahele trügijat, isegi kui sildi järgi tohiks. Aga kassapidaja ütles ise teistele, et nad meid ette laseks. Keegi veel midagi virises, aga sai vastuseks: mina neid reegleid ei tee. Nii et kõrgemalt poolt on käsk kätte antud, sweet. Eks ole ju ikka mugav, kui kiiremini saab 😛

Mulle see suur Maxima hirmsasti meeldib – valik on hea, ruumi palju ja hinnad ka soodsad. Mitte sugugi kõik, nagu mu ema juurde märkis, aga siiski paljud.

Aga nüüd ma lähen võtan natuke herneid, kirsse ja kommi (mm, Maximas on praegu üks itaalia maiuse nimeline komm soodukaga, hirmus head on!) ning loen raamatut, kuni Plika üles ärkab.

Scroll to Top