Ma olen üks õnnelik rase
Otsisin blogist jälgi sellest, millal end viimati mõõtsin ning pärast augustit suurt miskit ei leidnudki. 16. august olid mõõdud 102-102-102 ning 27. august kõhuümbermõõt 103 cm.
Mõõtsin siis täna jälle huvi pärast üle ja nüüdseks on tulemus 102-107-103 või umbes sinnakanti. Ja see kõhu ümbermõõt on tegelikult suht sama juba iidamast-aadamast – ma mäletan, et mõõtsin UK-s 106 cm välja juba üle kuu tagasi.
Kaalu ei oska öelda, sest Mees unustas meie oma kaasa võtta. Iir, kui sa seda loed ja seni avastanud pole, siis teil on (ilmselt magamistoas voodi all) kaal 😉 Kasutage armastusega, irw.
Igatahes viimastel arvutel kaalumistel oli number järjepidevalt 78 kg – ma ei usu, et see eriti muutunud oleks.
Ühesõnaga ma näen ikka täpselt samasugune välja kui enne rasedust, lihtsalt tunduvalt suuremate rindadega ja ilusa väikese ümmarguse kõhuga, mis näeb paremal juhul välja 6-7, aga kindlasti mitte 8,5 kuud.
Kuivõrd tähtajani on kõigest kaks nädalat, olen ma kaotanud igasuguse lootuse oluliselt suuremaks kasvada ja kuigi ühest küljest on see hästi natuke nukker (no kõhupilte oleks ju palju ägedam teha, kui kõht oleks SUUR), siis kõigist teistest külgedest vaadatuna on mul ikka ropult vedanud.
Ma käin tihemini WC-s kui tavaliselt, aga ma ei ütleks, et vajadus viimaste kuude jooksul oluliselt suurenenud oleks ja kohe kindlasti pole mul seda probleemi, et iga poole tunni tagant püksi tuleb (nojah, liiga kõvasti naerdes ja aevastades on muidugi kasulik teatud lihastel silm peal hoida ja neid korralikumalt pingutada, irw).
Kõht ei ole seganud magamist rohkem kui augustis-septembris. See, et ma olen Eestis oldud aja jooksul oma unetsükli käest ära lasknud, pole suuremat seotud raseduse vaid lihtsalt vaba graafikuga. Nojah, ma ei saa juba ammu magada kõhuli, aga selili mõnda aega täiesti annab olla. Ühelt küljelt teisele keeramisega läheb veidi rohkem vaeva ja aega, aga see on siiski suhteliselt kergesti teostatav.
Eks ma väsin muidugi kiiremini ja ei jõua nii kiiresti kihutada nagu tavaliselt (mul sõbrad teavad, kui kiire kõnniga ma tavaliselt olen), aga enamik ajast saan siiski täitsa normaalselt ja suhteliselt kiiresti ringi liikuda.
Selg hakkab kiiremini valutama, see on küll juba kuid vana sümptom. Samas, ega see valu eriti hullemaks pole läinud. No ja kubemepiirkonna valu, mis tegelikult vaagnaluuga seotud – see annab ennast ikka aeg-ajalt tunda, aga kergemal kujul ja lühemat aega, nii et ma olen juba suhteliselt harjunud ja ei lase ennast häirida – halvemal juhul tekitab ainult pardi kõnnakut 😉
Kõige tüütum on ilmselt ketse jalga ja jalast ära saada, sest seal tuleb ju tükk aega paeltega mässata (aga mul pole sügiskingi ja ainsad sobivad saapad on ka nööritavad) – meil pole esikus kuskil mujal istuda, kui põrandal ja sealt üles saamine on vaevarikas. Nii ma siis vaatangi nukra näoga Mehele otsa ja ta peab käima mu ketsipaelu lõdvendamas.
Kummardamiste ja maast üles saamistega on küll nii nagu on. Mida madalamal ma istun, seda raskem on. Abikäsi tuleb alati kasuks 😉 Sokke ka enam püsti seistes jalga ei pane, ikka tuleb seinalt toetust otsida või kuskile toolile istuda ja siis kõhu kõrvalt küünitada.
Ja siis need neetud dressipüksid! Ma ei taha neid enam nähagi, aga paraku miski muu enam ammu jalga ei lähe. Kaks seelikut läheb ka, aga nendega pole nii mugav, seega jäävad siiski eriolukordadeks. No ja mantlist on ka juba suht kõrini, sest see pole just 100% minu stiil, lihtsalt vähegi jahedama ilmaga peab midagi sellist seljas olema, mis eest kinni läheks ja see on ainus võimalus. Viimased paar päeva olen küll päikesepaistelisemat ilma kasutanud ja punase jakiga käinud, aga täna on jälle hall ja mantel seega päevakorras.
Üleüldiselt aga on mu elukvaliteet asjaolusid arvestades super. Kõik tüüpilised raseduse hädad, mida enda puhul üldse täheldada võin, on mitu korda kergemal kujul kui tavaliselt, paljudest on mind üldse ilma jäetud.
Ja noh, palju on veel rasedaid, kes saaks kaks nädalat enne tähtaega nii vabalt seksida? 😉 Eks sutsu ettevaatlikum peab muidugi olema, aga üldiselt pole miskeid piiranguid – kõike saab, milleks tahtmist on.
Ühesõnaga ma olen meeldivalt üllatunud, et kõik nii hästi on. Ma saan tõesti oma rasedust lõpuni nautida. Pole mingit tunnet, et ta võiks nüüd juba ükskord välja tulla, sest ma olen nii väsinud ja ei jõua enam. Ma jõuan kõike, lihtsalt laisk olen 🙂
Ütlemata vedanud on mul, tõepoolest.
