rõõm

Leidsime kodu!

/ rõõm, üürikodud / 10 Comments

Ma olen viimase kahe kuu jooksul kümnete kaupa korterite kuulutusi läbi vaadanud ja tean seega üsna hästi, mis seis Tartu kinnisvaraturul valitseb. Viimasest pundist olid mu lemmikuteks kaks korterit, mõlemad kesklinnas ja mõnusas ümbruses ning 50 ruudu kandis, kuid mõlemal olid omad vead. Üks neist, muidu väga armas ja hubane, oli dušinurgaga köögis (no dušš peaks ikka vannitoas olema ja üleüldse me tahtsime vanni ka) ning vanas majas, mis võib küllaltki suure tõenäosusega talvel külm olla. Teine oli väga korralik ja ilus, isegi rõduga, aga tänu sellele oli ka hind krõbe – nii krõbe, et isegi alla kaubeldes oleks tõenäoliselt liiga kalliks jäänud.

Otsustasin eile hilisõhtul igaks juhuks ka KV lehele vaadata. siiani olin vaid city24-s surfanud, sest seal on parem otsingusüsteem (saab korraga valida ükskõik mitu linnaosa, KV otsing võimaldab kas tervet linna või ainult üht linnaosa) ja ma eeldasin, et need kuulutused on nagunii kõik enam-vähem samad.

Aga võta näpust. Kohe kõige värskemate kuulutuste hulgas torkas silma üks samal päeval lisatud täiesti omanäoline pakkumine.

Odavama otsa üürikorterid on enamasti lihtsalt koledad. Vastavalt väikesele hinnatõusule on terve hulk ilmetuid. Siis tulevad juba enam-vähem korralikud ja ilusad, aga need on sel juhul ka (liiga) kallid. Ja sisekujundus, isegi ilusatel korteritel, on alati nii igav, mittemidagiütlev. Isegi kui sellega on vaeva nähtud, siis pole mingit särtsu ega omapära, üritatakse meeldida võimalikult paljudele maitsetele.

Aga see korter, mille me leidsime, see oli hingega. Lisaks sellele, et tegu oli hea asukoha, normaalse hinna, värske remondi ja pakkumisega otse omanikult, oli sel täiesti oma stiil. Minimalistlik ja lihtsate vahenditega tehtud, aga lõpphea tulemusega. Palju ilusaid ja hästi kokku sobitatud värve, mõned osavalt siia-sinna lisatud detailid, mis andsid lõppmuljele vunki juurde. Vannituba, mis tavaliselt on jõletute plaatidega kaetud või täiesti valge ja steriilne, oli väga stiilne – heledates toonides, aga peeglitega huvitavaks tehtud. Köök, vanematele paneelikatele omaselt pisike, mahutas kõik vajaliku (sealhulgas väikese laua) ega jätnud seejuures muljet, et seal pole ruumi ringigi keerata.

Ühesõnaga me vaatasime ja imestasime ja vaimustusime. Ja arutasime, keda oma sõpradest seda täna vaatama saata.

Ja siis me avastasime, et tegu on Maideni ema korteriga 😀 Sellesamaga, millest Maiden meile nädal-paar tagasi rääkis (et ta ema hetkel remondib ning tahab siis uuesti välja üürida) ning mida ma mõtlesin Eestisse jõudes vaatama minna.

No ma ei oska muud öelda, kui et see ongi saatus. Sellepärast me ei saanudki seda väikest maja, mis meile hiljuti nii sümpaatne tundus. Sellepärast ma polnudki seni leidnud ühtki korterit, mille puhul poleks olnud ühtki olulise kaaluga AGA ning kohest tunnet, et see ongi meie.

Saime Maideniga veel eile õhtul üle räägitud ja ta lubas emale hommikul helistada. Saatsime omalt poolt meili ja jäime ootama.

Noh, nüüdseks on tagatis makstud ja asi kindel. Saan sisse kolida kohe, kui Eestisse jõuan 🙂 Ja meil on olemas oma väike armas pesa ülikooli raamatukogu taga. Väiksem ehk, kui oleks tahtnud (veidi alla 40 ruudu), aga selle eest lõpmata ilus, vaikses rohelises kandis, piisavalt valge (päike paistab kaua sisse) ja üldse. Sünnitama saan ka jala minna, Toomele on vähem kui kilomeeter kõndida 😉

Mööblit on seal korteris vähe, aga see-eest on olemasolev ilus. Peame mõned asjad ise juurde muretsema, voodi ja pesumasina vist ja väikese pliidi, millel on praeahi, sest seal on ainult kaks auku ilma ahjuta. Aga see kõik on täiesti teostatav. Ei tekkinud korrakski kahtlust, et see koht nonde puuduvate asjade pärast kuidagi vähem meie kodu oleks.

Oh, ma olen nii lõpmata õnnelik ja rahul. Süda on kohe palju kergem, et elamise mure on lahendatud. Nüüd jõuan kindlasti kõik enne Maasika sündi sisse seada.

Taas kord sain tõestust sellele, et on vaja vaid piisavalt optimismi, süüdimatust ja usku, et kui asjad rahule jätta, siis loksuvad nad ise parimal kombel paika. See on juba ei tea mitmes uskumatu vedamine sel aastal.

Elu on ilus 🙂

EDIT: Sain nüüd kogu olemasoleva mööbli loetelu ka ja kindlasti on meil vaja pesumasinat, voodit, riidekappi, väikest praeahjuga pliiti, ilmselt ka mingit kummutilaadset asja, elutoa lauda… Ja veel nipet-näpet, eks siis koha peal vaatab. Kui keegi teab kedagi, kel on Tartu kandis sääraseid asju ära anda/müüa, siis antagu aga teada!

Viimane ultraheli

/ rasedus, rõõm / 3 Comments

Käisin täna viimases UH-s ja sain taas kord kinnitust, et Maasikaga on kõik nii korras kui üldse olla saab – platsenta on kõrgel, asend on õige (pea on sügaval vaagnaluu sees, kui otse tõlkida, ma ei tea, kas see on eesti keeles ka korrekne väljend?) ja mõõdud normis. Kõik muudkui kinnitavad, kui väga mul vedanud on, et ma veel nii väike olen. Ahjaa, tüdruk on ka endiselt, ei ole endale kolme kuuga kotte kasvatanud 😉

Ja seda öeldi ka, et lendamine meid küll kuidagi ei ohusta, need lennufirma reeglid on ainult sellepärast tehtud, et vältida võimalikku sünni vastuvõtmist lennu ajal.

Hea teada 🙂

Sain täna kirja, mis teatas, et mu breastfeeding workshop on 1. oktoobril… Ja otse loomulikult oli mu viimane arsti aeg täpselt selle sees. Õnneks sain viimase ümber muudetud, lähen hoopis 6. oktoobril, päev enne lendu, saan ERITI värske tõendi. Ja rinnaga toitmise koha pealt jõuan ka veel siin haritud saada. Kasuks ikka, natukenegi!

Märkamisaeg

/ eesti, rõõm, suhted / 2 Comments

Ei, ma ei taha rääkida öölaulupeost – kui, siis hiljem ja kaudselt. Tahan rääkida hoopis sellest, et Londonisse kolimine on minu jaoks olnud nii mitmeski mõttes märkamisaeg.

Ma tulin siia, sest Eestis polnud tol hetkel enam midagi asjalikku teha – nii tööalane kui isiklik elu olid standby peal ning tahtsin näha maailma, kuniks mind Eestiga miski püsivalt ei seo, kuniks olen veel noor ja vaba.

Ja ma tulin. Ja ma nägin. Ja ma olen siin teinud nii üht, teist kui ka kolmandat. Ja mul olid plaanid veel kuskile mujale edasi minna, et seal elada…

Aga saatus tahtis teisiti.

Ega ma ei saanud ju vallalinegi olla nii kaua, kui algselt plaanisin. sest, olgem ausad, ma ikka mõtlesin mõnuga ringi tõmmata – siin on ju valikut, nii mis tapab.

Aga saatus tahtis hoopis nii, et ma leiaksin juba kuu aja pärast eestlasest elukaaslase, kellega me oleme Eestis üksteist kohtamata enamik elust samades linnades elanud – kasvanud üles Pärnus, kus meie vanemad elavad üksteisest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel ning õppinud samadel aastatel Tartus.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, tahtis saatus ka seda, et mina, kõige lastevõõram ja igasugu sünnitamise plaane 5-10 aasta kaugusesse tulevikku lükkav tüüp, jääksin just praegu, 24-aastaselt, täiesti plaanimatult rasedaks.

Lisaks hoolitses saatus selle eest, et minust saaks eestlane – rohkem, kui ma seda kunagi varem olnud olen. Eks ma oleks vast Eestiski elades läinud “Teeme ära” kampaania käigus metsa koristama ja hiljem öölaulupeole… Aga need poleks mulle nii tähtsad tundunud. Eestist eemal olemine võib teha kahte asja – kas inimese oma kodumaast lõplikult võõrutada või seda varasemast paremini hindama panna. Minuga juhtus ilmselgelt viimane.

Eestis elades on kõik rahvuslusega seotu enamasti nii iseenesest mõistetav, et ei mõtle selle peale, ei väärtusta seda. Ma ei väida, et minust on nüüd mingi marurahvuslane saanud, aga… Ma ei tahtnud kunagi minna laulupeole. Ma ei vaadanud kunagi presidendi vastuvõttu. Ma ei pööranud üleüldiselt tähelepanu ühelegi vabariigi aastapäevi puudutavale sündmusele. Ma ei lugenud isegi uudiseid. Mind lihtsalt ei huvitanud.

Üks erand siiski on – olen käinud valimas sellest ajast saadik, kui täisealiseks sain. ALATI. Sest ehkki ma kipun ka arvama, et mis see minu üks hääl ikka loeb, ei jäta ma seda sellepärast andmata – ma tahan anda oma panuse, olgu see kuitahes tähtsusetu. Sest kui minusuguseid on palju, siis meie panus loeb.

Aga nüüd, Eestist kaugel olles, tundub kõik hoopis olulisem. Tahaks rohkem mõtestada lahti eestlaseks olemist, Eestis elamist. Tahaks minna laulupeole. Tahaks rohkem ajaloo ja poliitikaga kursis olla.

Ma tean, et Eesti ühiskonnas on palju nihkes… Aga Londonis elades ja siinseid tingimusi kogedes olen hakanud nägema palju rohkem ka neid asju, mis Eestis hästi on. Asju, mis Eestis elades olid iseenesest mõistetavad.

Ja nii olengi pärast 1,5-aastast Londoni elu hiiglama rõõmus, et saan kolida tagasi Eestisse. Ma olen õnnelik ja oma eluga rahul, rohkem kui kunagi varem. Muidugi on palju kahtlusi, mõningaid kahetsusi, väike mure tuleviku pärast… Aga ma ei mõtle eriti negatiivsetele asjadele, ma ei hooli nendest suuremat. Ma olen eelkõige optimist ja eeldan, et kõik kukub kindlasti kõige paremini välja. Et elu pakub parima lahenduse ka kõigile neile asjadele, mis praegu nii lahtised on.

Ma olen viimasel ajal mõelnud palju kõigile oma mineviku suhetele. See, mis mul siiani meeles, on suures osas positiivne. Mul on hea meel, et mul on olnud nii kirju ja ilus minevik. Aga mul on ka hea meel, et  see kõik on nüüdseks minevik ning et ma olen selle inimesega, kellega ma olen praegu. Selles olukorras, kus ma olen praegu.

Mul pole õrna aimugi, milline mu elu paari kuu pärast olema saab, aga ma olen kindel, et see saab olema ägedam kui enne. Ma lihtsalt ei oska seda veel ette kujutada. Nii kaua võin ainult põnevusega oodata.

Mul on mida oodata, indeed.

EDIT: Muide, mul on täna “sünnipäev” – 24 ja pool aastat 🙂

Täitsa veider

/ rõõm / Leave a Comment

Ei oska kuidagi suhestuda sellega, et ei peagi esmaspäeval tööle minema. Eks praegu on nädalavahetus nagu iga teinegi, tõsist vahet hakkan vast tunnetama alles siis, kui Mees jälle tööl ja mina üksi kodus…

Teisipäev on mul juba planeeritud – Murakas tuleb Londonisse. Äge 😛

Ma olen viimased kolm aastat pidevalt üle töötanud – pea iga kuu ületunnid või lisapäevad, lisaks veel puhkuse rahas välja võtmine. Raha oli lihtsalt alati rohkem vaja, kui seda oli 🙂 Nüüd siis kaks nädalat mitte midagi tegemist – ainus kohustus mõningad rutiinsed majapidamistööd (ehkki kui Mees nüüd loodab, et ma süüa tegema hakkan, siis khm, jah…) ja research beebiasjade ostu tarbeks.

Aga ma arvan, need kaks nädalat jäävad ka mu viimaseks hingetõmbeajaks lähemate aastate jooksul. Eestisse jõudes pean hakkama kodu otsima ja seda sisustama, siis olen ilmselt juba nii suur, et olemine iseenesest väsitab ja siis… Siis on Maasikas. SIIS enam välja magada ega laiselda ei saa.

Nii et ma kavatsen praegu täiega nautida.

Aga nädalavahetuseks lubab 20-21 kraadi ja puhast päikest. Ma kohe ärevusega mõtlen, mida kõike korda saata võiks.

Täiesti tavaline nädalavahetus

/ igapäevaelu, kolimised, rõõm, tehnika / Leave a Comment

Eile vedasin Mehe Croydonisse, kuna ta oli teinud nädala sees selle vea, et teatas oma vajadusest suuremal hulgal riideid osta. Kohale jõudes oli tema igasugune shoppingutuju muidugi täielik null, mistõttu esialgu käisime vaid paaris arvutipoes väikseid nunnusid läpakaid nillimas.

Aga pärast kahte õlut (mina valisin endale sel ajal ehteid) ilmutas ennast lõpuks ka ostutuju ning lahkusime TK Maxxist £150 võrra vaesemana. Minu panus sellesse oli 6-naelane müts, Mehe garderoob ja jalatsivarud said aga viisakat täiendust.

Läpakashopping päädis sellega, et tellisin endale netist säästuläpaka – midagi perfektset, mille eest poole rohkem raha maksta, ei leidnud ja olin otsimisest juba suhteliselt tüdinud. Raha kokkuhoid on tegelikult väga hea, Eestis elu alustamiseks läheb omajagu. Lõplikult pani säästuläpaka kasuks otsustama poeinspektsioonil leitud SD-kaardi pesa, mis hüvitas minu silmis isegi fn nupu asumise all paremas nurgas. Järgmisel nädalal peaks kohale jõudma, eks ma siis hoian teid kursis 😉

Täna oleme hullu moodi koristanud, tavaliste nädalavahetuse puhastustööde kõrval ka mõningaid veidramaid kohti – täpsemalt neid, milleni sissekolimisaegse suurpuhastuse ajal ei jõudnud. Puhastatud, läbi sorteeritud ja organiseeritud sai kaks köögikappi, millest üks sisaldas hunnikus erinevaid puhastusvahendeid ja -lappe ning teine kõikvõimalikku träni remonditarvetest elektripirnideni ja triikrauani. Lisaks tegime korda oma väikse klaasitud veranda, mida siiani panipaiga ja pesukuivatamise kohana kasutasime. Eks ta jääb selleks ka edaspidi, lihtsalt ilus ja puhas on nüüd.

Seda kõike siis kuu aega enne välja kolimist. Et Iirel oleks hea sisse kolida.

Jaa, ma ei olegi siin varem maininud – Iir otsustas ju oma mehega Londonisse kolida ja nad võtavad meie korteri üle. Omanikuga on kõik läbi räägitud ja korras. See kuues kuu, mis meil siin elamata jääb, oleme meie veel vastutavad ja neile on see nö katseaeg. Kui siis kõik korras ja mõlemad pooled rahul, tuleb uus leping juba nende nimele. Ühesõnaga kõik on kõige paremas korras ja me ei pea enam muretsema pikaajaliste lepingute lõpetamise pärast – pärandame need lihtsalt edasi. Kasu on vastastikune – ikka on mugavam kolida korterisse, kus kõik eluks vajalik juba töökorras, mitte pool kuud neti sisse panemist oodata.

Ja siis me leidsime veel ühe äärmiselt huvitava üüripinna Tartus… Kui see nüüd päriselt läbi läheks, oleks küll super. Aga sellistest asjadest teatavasti enne ei räägita, kui kõik kindel. Ei taha ometi ära sõnuda 😉 Pöialt võite sellegipoolest hoida!

Ühesõnaga äärmine rahulolu. Isegi vastikust ilmast on täiesti suva – eelmise nädalavahetuse kuum suvi kompenseeris selle täiesti, tubaseid tegemisi oli seekord küllaga.

Aga nüüd peab minema poodi süüa ostma.

Scroll to Top