rõõm

Kuidas ma küll unustada sain!

Kui viimasest nädalavahetusest kirjutasin, oli sellest juba nii mitu päeva möödas, et üks äärmiselt oluline seik jäi mainimata: Mees küpsetas meile pühapäeva hommikul PANNKOOKE!

Nagu päris… Okei, mitte hapupiimast, nagu ema teeb, aga väikesed (neid on palju parem süüa kui suuri lahmakaid). Moosi ja vaniljejäätisega. MMM!

Mul polekski meeles olnud sellest kirjutada, aga kurtsin just emale MSNis, kuidas tahaks praetud pelmeene hapukoorega ja siis tuli meelde, et ema pole juba kaks viimast Eesti-reisi jõudnud mulle pannkooke küpsetada, ehkki ma kogu aeg nõuan. Ma olen lihtsalt nii vähe kodus olnud…

Aga pelmeenidega on kehvad lood. Poistele nimelt maitsevad need keedetult ja mina ju ometi ei viitsi endale praadima hakata. Antti keetis just ja isegi hapukoort pole. Niuks. Tahaks istuda Vildes ja maksta kolm naela selle eest, et keegi need mulle valmis küpsetaks ja ette kannaks. Njämm!

Uus tähtaeg: 5. november

Kui pillide lõpetamise ja rasestumise vahele jääb vähem kui kolm tsüklit, pole viimase menstruatsiooni esimese päeva järgi tähtaja arvutamine usaldusväärne. Nii tuli täna välja, et Maasikas polegi 12+1, vaid kõigest 11+1 nädalat vana. Seega oli ta liiga tilluke (44,5 mm), et vajalikke mõõtmisi teha ning uus UH on esmaspäeval, 28. aprillil, kell 16.10.

Aga muidu oli kõik korras, süda paukus nagu pakane (hm, ma arvan, et need helid on seal… võimendatud :D).

Minu süda on nüüd ka rahul 🙂

Ja ma kaalun 70 kg (koos riiete ja saabastega, aga need ei tohiks küll kuigivõrd rasked olla). Kui ma vaid teaks, mis ma enne kaalusin… Pakun, et 65 kanti, sest 62-65 vahel mu kaal ülikooliajal kõikus ja üldiselt on see üsna stabiilne. Ma lihtsalt ei kaalu ennast kunagi. Njah.

Aga foto on palju… Inimlikum, kui ma eeldasin 😀 Täitsa inimese moodi on, mitte mingi krevett. Väike nukitsamees või naksitrall 😛

Uued piletid olemas!

Selles sissekandes mainitet piletid muutusid rasedusest teada saamisega poolenisti tarbetuks, sest silmaoppi ma teha ei saa ning polnud seega kohustust oma suvist puhkust just juunisse jätta.

Täna õhtul jõudsime lõpuks reaalsete tegudeni ning muutsime lennupiletite kuupäevad ära. Ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju need kaks reisi meile kokku maksma lähevad, aga kuivõrd ma enam eelarvet ei pea ja väljaminekuid kirja ei pane, siis ma ei peagi sellele mõtlema 😉

Igatahes!

Üks reis jääb samaks – 10-14. juuli. Sinna mahuvad Mehe õe pulm + minu suguvõsa kokkutulek, muud vast suurt ei miskit.

Aga teine reis tuleb juuni asemel juuli lõpus: mina maandun Tallinnas pühapäeval, 20. juulil, kell 11.40 (jajah, kõik võivad lippudega lehvitama ja hõiskama tulla, seekord pole vabandust, et tööpäev. Mingit kõhtu peaks selleks ajaks juba näha saama ja puha). Mees tuleb kolmapäeval järele (tal on vähem puhkusepäevi alles, aga mina tahan kõik enda omad maksimaalselt ära kasutada). Tagasi läheme teisipäeva, 29. juuli õhtul 22.20 Riiast.

24-27. kavatseb Mees folgil veeta, mina sinna kaasa minema ei hakka – mida mul nende padujoojate seltskonnas ikka oma suure kõhuga teha on (või noh, teab mis suur ta vist veel pole, aga juba nähtav ikka. Ja noh, JUUA ma ju ei saa, see on põhiline).

Vaska lubas aga selleks ajaks lahkesti puhkuse võtta ja Pärnusse minu poole suvitama sõita, seega mine kirjuta nüüd oma puhkuseavaldus heaga ära – osa 21-27. juulist oled sa Pärnus, kui ma su selleks ka ära röövima peaksin! 😛

Ja sel ajal loodan ära näha ka kõik teised karvased ja sulelised kallid, kes mööda Eestit laiali pillutud on. Selle kohta, millal ja kus ma viibin, ei kavatse üldse mingeid plaane tehagi, küll need Eestis tekivad. Tahaks öelda, et number on sama, aga ma lõpetasin oma Teleyhe lepingu ära, nii et mobiilinumber saab ka täitsa uus olema. Ilmselt ostan teleyhe kõnekaardi vms, eks näis.

Ei, tore. Mul süda jube rahul, et piletid lõpuks olemas. Nüüd on ainus küsimus selles, ega keegi pole viimase nädala-kahe jooksul jõudnud salakavalalt minu planeeritud puhkuseajale oma puhkust broneerida (kui viimati küsisin, siis veel polnud) – siis oleks ma pehmelt öeldes sügava s*ta sees. Aga ma olen optimist ja arvan, et ikka saab.

Ja ilmataadilt paluks juuli viimasesse nädalasse Eestisse imeilusat suveilma!

Sain paki!

Kui ma pärast kümnetunnist paastu ja kaks nädalat puhtast laiskusest edasi lükatud vereanalüüsi koju jõudsin, leidsin voodi pealt paki. Ema oli mulle eestikeelseid rasedusraamatuid ja šokolaadi saatnud. Täiesti palumata 😀

Kusjuures see šoks on reeglina Mehe lemmik, mitte minu… Aga täna maitses millegipärast eriti hästi – ainult kaheksa ruutu on veel alles ja sealt otsast ma ka juba natuke näkitsesin, sest Mees ei taha ega taha koju jõuda.

Eks ma üritan ennast talitseda 😛

Iiris tuleb külla.

 

Võileib minevikust

võileibTuli täna üle pika aja tuju Orkutisse mõni uus pilt riputada ning oma äärmiselt segamini sorteerimata fotode kausta läbi vaadates tuli välja selline foto, tehtud 7. septembril… Huvitav, miks tookord üles panemata jäi?

Igatahes on see pilt taaskord hea näide sellest, miks ma endale isegi võileibu ise teha ei taha – Mees teeb lihtsalt kõiki sööke palju paremini ja huvitavamalt ja ilusamalt.

Mõtleks, ma olen viimase nädala jooksul söönud seljankat, seenekastet, seenekotlette, kartuliputru… Mingi aeg tagasi sain frikadellisuppi… Muudest lihtsamatest toitudest (hakklihakaste jms) rääkimata. No ikka pea iga õhtu saab sooja sööki.

Elan nagu kuninga kass. Ja Maasikas saab omale head toitumisharjumused.

Mul on ikka mehega vedanud 🙂

Scroll to Top