rõõm

Võite mulle õnne soovida!

Supervisoriks ei saanud, tavabaristaks esialgu – ehk siis palka ei hakka saama mitte £7, vaid £6.50 tunnis. Aga see on ikkagi parem, kui Tinderboxi £6 + ma saan endale lõpuks ometi VABAD NÄDALAVAHETUSED! Ja karjäärivõimaluse. Sest mina, olgem ausad, ei oskagi ennast töövestlustel kõige säravamast küljest näidata (mitte et ma ennast neil halvast küljest näitaks, seda mitte, lihtsalt alati saaks paremini), tõestan ennast kõige paremini just tegutsedes. Nad veel näevad, KUI hea ma olen 😛 Ja tegelikult ongi hea, et ma saan rahus sisse elada, keegi ei oota mult esialgu liiga palju.

Lähen veel täna õhtul tagasi Tinderboxi ja annan lahkumisavalduse. Londonis peab õnneks vaid nädala ette teatama. Järgmisel nädalal alustan uues kohas.

Juhhei!

Hoidke pöialt!

See töökuulutus, millest ma paar postitust tagasi rääkisin (kodule lähemal, palk £7 tunnis, tööaeg esmaspäevast reedeni ja karjäärivõimalused) – ma siis kirjutasin eile öösel kaaskirja valmis ja saatsin CV ära.

Eks ma olin selle kirjaga suht rahul ja lootsingi, et intervjuule pääsemiseks sellest piisab. Aga teate mis? Mulle helistati juba täna hommikul, viis minutit enne tööpäeva algust (!) ja kutsuti homme hommikul intervjuule!!! Kui ma imestasin, et nii kiiresti, siis tüüp vastas, et jah – istusin siin laua taha ja nägin su CV-d.

Ma ütleks, et see on VÄGA hea enne 😛

Aga te nüüd hoidke kõvasti pöialt, eriti homme kella 12 paiku – et ma päriselt SAAKSIN selle töö.

See oleks udupeen, tõepoolest. Ma luban endale, et hakkan uue aasta alguses kohe uut tööd otsima, ma leian detsembri lõpus perfektse pakkumise, ma saadan ööl vastu teist jaanuarit CV, mulle helistatakse kohe hommikul ja lepitakse järgmiseks hommikuks intervjuu kokku… Ja ma saangi selle töö.

Jah, just nii see peaks minema. Kui kõik juba seni nii hästi läks, mis sel viimaselgi punktil siis enam minna on. Kindlasti läheb nii!

Back in London

Tean jah, et juba pikemat aega on vaikus. Tean jah, et ma lubasin teile Eesti reisist tagantjärele kirjutada. Ja see kõik juhtub ka, ma luban. Ilmselt küll mitte enne uut aastat. Seniks lohutuseks paar pilti meie Pärnu jõulupuust ja minu kõige nunnumast jõululambast:

Tagasi jõudmisest saati oleme praktiliselt kogu aja voodis veetnud – eelkõige lihtsalt puhanud, maganud… Ja no siis muidugi muid asju ka 😉 Te ei kujuta ette, kui hea on lihtsalt OLLA, ilma et oleks kogu aeg kohustus kellegagi suhelda, kuskile minna. Ma küll armastan oma perekonda ja sõpru ning mul oli Eestis ilgelt lahe, aga lõpuks olin kogu sellest ringi rahmeldamisest ikka täiesti surnud.

Kaks päeva tööl on pannud mind aru saama, et kole kähku tuleb uus leida – praegune olukord on ikka liigselt üle visanud ja kui ma ennist veel lootsin, et Cristina tuleb jaanuari alguses tagasi ning asjad hakkavad jõudsalt kuskile poole liikuma, siis nüüdseks on teada, et see lükkub siiski veebruari algusesse ja nii kaua ma lihtsalt oodata ei jõua – pole ju kindel, kaua siis veel läheb, et ta mõned supervisorid välja peksaks ning mul võimalus avaneks.

Niisiis surfasin täna üle pika aja Gumtrees ja leidsin kohe alustuseks kaks väga head pakkumist, millest üks on eriti paljutõotav, sest võimaldaks mul jätkata baristaametit koos kõigi nende võimalustega, mis Tinderboxis puudu jäävad – kodule lähemal, parem palk (£7 tunnis), tööaeg esmaspäevast reedeni ja karjäärivõimalused.

CV ilusamaks kirjutamisega tegin juba algust (muuhulgas sai sinna nüüd lõpuks ometi praeguse välimusega foto – fotograafi juures käimisest oli ikka kasu), homme-ülehomme saab vast kandideerima hakata. Hoidke pöialt, et ma endale tõsiselt kähku uue töö leiaks – õigemini hoidke pöialt, et ma selle baristakoha saaksin. Ma tunnen, et ma nii väga tahan seda 🙂 Ja ma kavatsen sinna särava kaaskirja kirjutada, nii et vast on lootust ka.

Aga ikkagi – hoidke pöialt!

Avastasin, et ei oska 2007. aastast eriti mingit kokkuvõtet teha, eelmisel aastal oli palju kergem. Aga ma mõtlen sellele kõigele kunagi hiljem. Nüüd magama.

EDIT: Huvitav, kas mul jääb meelde, et ööl vastu teisipäeva tuleks blogi logo ära muuta ja millal ma selle tegemiseni reaalselt jõuan…

Oleme elus

Kirjutada oleks nii palju, aga teha on veel palju rohkem. Arvuti taha jõuan vaid loetud minutiteks, mida pole piisavalt isegi teiste blogide lugemiseks, rääkimata enda oma kirjutamisest. Järgmisel nädala teises pooles peaks olukord paranema, sest ideeliselt on mu läpakas selleks ajaks hooldusest tagasi ja tõenäoliselt jääb mulle vaba aega erinevate inimestega kokku saamise vahele, mil ma võin Viru keskuses (või kus iganes mujal tasuta wifis) istuda ja KIRJUTADA. Loodetavasti. Aga kui enne ei jõua, siis kirjutan teile kasvõi tagantjärele Londonis olles – põhjalikult ja päevade kaupa. Sest Eestis on nii lahe, et ma tahan kogu reisi põhjalikult ajaloo tarbeks blogisse talletada.

Seniks aga vaadake pilte!

Selle aasta esimene jõulukaart

Ma ei oskagi kohe sõnadesse panna, kui head meelt see mulle tegi 🙂 Ma olen ise siiani kõike muud kui jõululainel olnud ja igasugused kaardid-kingid jäävad mul pigem kuu teise poolde… Aga ikkagi – esimene PÄRIS kaart. Esimene kaart selles korteris. Ja esimene kaart, mis on MEILE.

Tuleb meelde kõige nunnum jõulukaart eelmistest jõuludest – ilusad soovid saidki teoks!

Ma panin selle peale jõululaulud mängima – esimest korda sel aastal.

Aitäh, Maris!

Ja ära pahanda, aga ma sulle annan kõik kaardid ikka Eestis – süüdista oma ema, et su sünnipäev nii mugaval ajal on 😛

Scroll to Top