rõõm

Täna oli selle aasta esimene päev, kus väljas lõhnas tõesti kevade järele… Või tegelikult, noid päevi võis varemgi olla – selle tunnetamiseks peab õues olema enne kella poolt nelja, mis mul nädala sees ei õnnestu.

Igal juhul käisime me Mehega Brixtoni turul, ostsime hunniku puuvilju, Vera Cruzist kaasa muna-peekoni võileivad ja läksime siis Cristal Palace’isse piknikku pidama. Sättisime oma lebomati keset lehehunnikut (suur puhas muruplats oli ka kõrval, aga lehed tundusid pehmemad ja nende peal oli nähtavasti ka soojem, kui niiskel maapinnal) ja peesitasime päikese käes.

Jalutasime hiljem pargis ringi, käisime põõsastest labürindis, mida olime näinud varem pargi aerofotolt ning mille pärast me sinna algselt üldse läksimegi (aga mis oli suhteliselt väike, mõttetu ja läbipaistev – põõsad polnud lehes) ning chillisime niisama.

Oi, kui mõnus oli. Ja see kevade lõhn! See päike! Ahhh… Ma olen seda kõike igatsenud.

Loodetavasti tuleb homme sama soe ilm. Ilmateade nagu lubab. Täna oli vähemalt 15 kraadi.

PS. Tänaseks oli mu pangaarve jälle plussis, peal sama summa, mis enne selle viimase õnnetu tšeki panka viimist. Ja tšekk saadeti postiga tagasi, peal tempel – payment stopped ning kaasas lipik samasisulise jutuga. Tore firma mul, mis ma oskan öelda… Ja ülemus on puhkusel, nii et enne kolmapäeva selle kohta tõenäoliselt mingit selgust ei saa.

Mõni täitsa juhuslikult avastatud ja tegelikult täiesti ebaoluline asi võib kohe hommikul tuju heaks teha (mitte et see poleks juba ennegi hea olnud, tegelikult).

Kella kuuene ärkamisrežiim on mu organismi oma jälje jätnud – ärkan nädalavahetusel hommikuti kell üheksa. Veidi tüütu.

Miks on alati nii, et halvast kurdetakse igal pool, aga kõike head võetakse iseenesest mõistetavana? Mina teen seda küll pidevalt. Ja ma olen täiesti kindel, et teevad ka teised.

Blogis on muidugi eriti kurioosne – halvas tujus olles pole midagi paremat teha, kui kirjutama ja kurtma tulla, samas kui heas tujus olles naudin seda headust arvutist kaugemal, sest kui on hea olla, siis – olgem ausad – pole arvutit vajagi. Ja tihti ei viitsi seda hiljem enam kirja panna.

Ma lihtsalt mõtisklen oma eileõhtuse meeleolu üle. See ongi praeguseks suures osas üle läinud. Aga kas nüüd, kus mu tuju on jälle hea, tahtsin ma sellest blogisse hõiskama joosta? Oh ei, muidugi mitte. Täna ma lihtsalt magasin ennast mõnusalt välja ja vedelen siiani läpakaga voodis – loen Epu blogi ja räägin inimestega MSNis. Jah, olen küll arvutis, aga blogi kirjutamisega ei kiirusta.

Aga siis helistas Mees ja uuris, kuidas mul läheb (sest mul oli eile õhtul mingi imelik kõhuvalu ning ma kahtlustasin naljaga pooleks pimesoolt). Ja ma kurtsin talle, et nälg on, aga süüa teha ei viitsi.

Ja ma mõtlesin, kuidas ma olen temaga koos olemise jooksul nii ära hellitatud, et ma ei viitsi endale enam isegi võileiba teha – sest kõik söögid, mida tema mulle teeb, maitsevad palju paremini ja näevad palju paremad välja.

Ja ma mõtlesin, et kui ta eile hilja õhtul väljas mingeid asju ajamas käis, siis käis ta spetsiaalselt selle pärast poest läbi, et mul täna enne tööd süüa oleks, ehkki see pood talle mu meelest küll tee peale ei jäänud ja ta ise hommikuti enne tööle minemist ei söö.

Ja ma mõtlesin, kui mõnus oli eile õhtul küünlavalges tema kaisus magama jääda.

Ja ma mõtlesin, et inimene on ikka üks tänamatu loom.

Ja et tuleks rohkem kirjutada Headest Asjadest. Või siis vähem kurta. Sest vastasel korral võib blogi lugedes kellegi (näiteks minu) elust kohati liiga must mulje jääda.

Aga nüüd on küll aeg nii kaugel, et ma pean hakkama tööleminekuks sättima.