Mõni täitsa juhuslikult avastatud ja tegelikult täiesti ebaoluline asi võib kohe hommikul tuju heaks teha (mitte et see poleks juba ennegi hea olnud, tegelikult).
Kella kuuene ärkamisrežiim on mu organismi oma jälje jätnud – ärkan nädalavahetusel hommikuti kell üheksa. Veidi tüütu.
Kunagi detsembri alguses küsis Lontu, kas võib anda mu kontaktid ühele tuttavale neiule, kes on just Londonisse kolinud, et talle kohaliku elu kohta veidi nõu anda. Muidugi olin hea meelega nõus ja nii saimegi paar päeva hiljem kokku Riinaga (lühidalt mainitud selle postituse lõpus).
Nüüdseks oleme me temaga päris mitu korda kokku saanud, Camdenis peol käinud ja tema juures soolaleival… Ja tundub, et ma olen lõpuks leidnud selle inimese, keda kõik eelmised kuud olen taga igatsenud – inimese, kes otsib üles kõik need mõnusad alternatiivsed urkad ja veab mind sinna peole 😛 Sest ma ise, teadagi, olen selle otsimise koha pealt kehva – tahaks minna küll, aga ei tea, kuhu täpselt. Mul on vaja vajalike teadmistega aktivisti, kes oskab väärt kohad välja peilida ja siis mulle vastu pead virutada, kui ma tulla ei viitsi. Eile ma küll ei viitsinudki minna, sest olin esimesest töönädalast liiga väsinud, aga no see oli erand, ausõna, ma luban!
…vähemalt minu mäletamist mööda.
Kunagi sügisel käisime Mehega kohalikus kaubanduskeskuses majapidamisse mingeid jubinaid otsimas ja möödaminnes sõrmitsesin üht seelikut, mis mulle kangesti meeldima hakkas. Hind oli üüratu – £47 – seega ma üldse ei mõelnudki “mis oleks, kui…”
Ja eile sattusin sinnasamasse kauplusse allahindluste ajal. Ja imekombel oli see seelik veel alles. Ja maksis nüüd ainult £15. NÜÜD ostsin südamerahuga ära.
Minu garderoobi lisandus üle pika aja jälle üks kaitseroheline riideese. Villane ja ruuduline, erinevates rohelistes toonides ja veidike valget sekka, pikkust üle põlve (umbes sama lõikega kui see seelik), vooder ja puha… Külma ilma seelik. Oi, kui rahul ma olen.
EDIT: Kui ma nüüd seda materjali silti lähemalt uurisin, siis tuli välja, et on nii viskoosi, polüestrit, puuvilla, akrüüli kui ka villa – kõike suht võrdsetes kogustes. Aga nojah, mõte jääb samaks – selline soojemat sorti seelik 😛
PS. Olen ühel neist kõrvarõngastest suutnud sulgedega osast pool ära kaotada. Nutt tuleb peale. Ma kavatsen küll mõned Claire’sid läbi kammida, aga augustist saati on palju vett merre voolanud ja lootust vist eriti pole. NIU!
Miks on alati nii, et halvast kurdetakse igal pool, aga kõike head võetakse iseenesest mõistetavana? Mina teen seda küll pidevalt. Ja ma olen täiesti kindel, et teevad ka teised.
Blogis on muidugi eriti kurioosne – halvas tujus olles pole midagi paremat teha, kui kirjutama ja kurtma tulla, samas kui heas tujus olles naudin seda headust arvutist kaugemal, sest kui on hea olla, siis – olgem ausad – pole arvutit vajagi. Ja tihti ei viitsi seda hiljem enam kirja panna.
Ma lihtsalt mõtisklen oma eileõhtuse meeleolu üle. See ongi praeguseks suures osas üle läinud. Aga kas nüüd, kus mu tuju on jälle hea, tahtsin ma sellest blogisse hõiskama joosta? Oh ei, muidugi mitte. Täna ma lihtsalt magasin ennast mõnusalt välja ja vedelen siiani läpakaga voodis – loen Epu blogi ja räägin inimestega MSNis. Jah, olen küll arvutis, aga blogi kirjutamisega ei kiirusta.
Aga siis helistas Mees ja uuris, kuidas mul läheb (sest mul oli eile õhtul mingi imelik kõhuvalu ning ma kahtlustasin naljaga pooleks pimesoolt). Ja ma kurtsin talle, et nälg on, aga süüa teha ei viitsi.
Ja ma mõtlesin, kuidas ma olen temaga koos olemise jooksul nii ära hellitatud, et ma ei viitsi endale enam isegi võileiba teha – sest kõik söögid, mida tema mulle teeb, maitsevad palju paremini ja näevad palju paremad välja.
Ja ma mõtlesin, et kui ta eile hilja õhtul väljas mingeid asju ajamas käis, siis käis ta spetsiaalselt selle pärast poest läbi, et mul täna enne tööd süüa oleks, ehkki see pood talle mu meelest küll tee peale ei jäänud ja ta ise hommikuti enne tööle minemist ei söö.
Ja ma mõtlesin, kui mõnus oli eile õhtul küünlavalges tema kaisus magama jääda.
Ja ma mõtlesin, et inimene on ikka üks tänamatu loom.
Ja et tuleks rohkem kirjutada Headest Asjadest. Või siis vähem kurta. Sest vastasel korral võib blogi lugedes kellegi (näiteks minu) elust kohati liiga must mulje jääda.
Aga nüüd on küll aeg nii kaugel, et ma pean hakkama tööleminekuks sättima.
Käisin eile õhtul Tinderboxis ja ütlesin, et lähen minema. Vaidlesin Tarasega teemal, kas ma jään sinna veel nädalaks või kaheks, aga jäin endale kindlaks. Tema on nüüd küll suht suure s*ta sees, sest ma olin konkurentsitult tema kõige tugevam töötaja ja üks teine vana olija lõpetab sel kolmapäeval. Järele jääb kolm vanemat töötajat, kes endaga juba ise hakkama saavad (aga kellest kaks on poole kohaga, sest käivad ülikoolis), üks kolm nädalat tagasi tulnud uus, kes on endiselt loll kui saabas ja kolm täitsa uut tüdrukut, kes paistavad ägedad, eriti üks neist – aga ei tea veel siiski mitte midagi. Ja nädala sees peaks iga päev tööl olema viis-kuus inimest, nädalavahetustel 7-8. Arvutage siis ise…
Aga mina olen niiiii rõõmus. Eile õhtul teised töökaaslased mainisid seda ka – ma lihtsalt ei suutnud naeratamist järele jätta.
Helistasin täna sellele tüübile tagasi, kellega mul intevjuu oli (ütlesin talle eile, et ei julge enne täpset tööleasumise päeva lubada, kui olen praeguses kohas manageriga läbi rääkinud) ning nagu ma arvasingi – alustan kohe teisipäeva hommikul. Lubasin eile õhtul Tarasele, et oma nädalase etteteatamise ta saab, seega on mu viimane tööpäev Tinderboxis järgmisel esmaspäeval. Põhimõtteliselt on nädalas tööpäevi ju viis, aga olgu peale – mu enda süda on niiviisi rahul. Teisipäeva hommikul pean siis kell seitse uues kohas olema – passi, pangaandmete, mustade pükste ja kingadega. Õnneks on mul kõik need asjad olemas ka.
Juhhei! Ei mingeid nädalavahetusi tööl enam… Ei mingeid hilisõhtuseid vahetusi… Ei mingit riigipühadel töötamist… Ja kahest-kolmest ühisest vabast päevast kuus saab nüüd 8-10.
Ühesõnaga… Ma leian detsembri lõpus ühe kuulutuse. Ma saadan sinna ööl vastu 2. jaanuarit CV. Mulle helistatakse kohe hommikul ning kutsutakse järgmiseks päevaks vestlusele. Ning mulle helistatakse neli päeva hiljem ja öeldakse, et ma sain selle töö. Mis siis, et selle lihtsama ja veidi väiksema palgaga, ma ikkagi sain!
Udupeen, tõepoolest.
Uue aasta lubadused ongi täidetud.
Elu on ilus.