rõõm

Minu kinoaasta 2019

Põhi- ja keskooli ajal sai kogu aeg kinos käidud ja vaadatud ära kõik filmid, mis vähegi huvitavad tundusid. Ju oli õpilase kinopilet piisavalt soodne, et ema mulle seda kunagi ei keelanud ja noh, toona oli Mai kinos igal nädalal täpselt kolm filmi, mida näidati täpselt nädal aega ja kõik – eriti populaarseid ehk kaks nädalat järjest.

Ülikooliajal ei sattunud kinno enam sugugi nii tihti, aga samas sai ikka toonase elukaaslasega käidud ka – kindlasti hea mitu korda aastas.

Ja siis tuli London, rasedused, väikesed lapsed… Viimase 14 aasta jooksul olen VÄGA harva kino külastanud. No korra aastas ehk, kui sedagi. Lihtsalt polnud enam harjumust ja ei tulnud pähegi, et peaks. Mõni tantsufilm ehk ja muidugi Bond. Aga kokkuvõtlikult siiski – harva.

2018 lõpus lubasin endale, et hakkan rohkem elama ja väljas käima, sealhulgas kinos. Kaasa aitasid kaks suurepärast filmielamust – Bohemian Rhapsody ja Eia jõulud Tondikakul. Täpselt samal ajal tutvusin ka kaaslasega – küsisin, ta ütles, et enne mind käis ta kinos ehk umbes korra kuus, võib-olla harveminigi.

Igatahes juhtus nii, et 2019 käisime me kinos 34 korda – see on peaaegu 3x kuus. Neist kaks korda eraldi ja ülejäänud korrad koos. Põhimõtteliselt sai ära vaadatud kõik filmid, mis vähegi huvi pakkusid. Ja ma ausõna VÄGA nautisin seda. Kinos on tore 🙂 Mind ei häiri popcorni lõhn (ise küll ei osta, sest mõttetult kallis), ma pole õnneks sattunud lobisevate või muidu häälekate ning häirivate inimeste peale… Ja mina olen see, kes kõva häälega naerab. NII MÕNUS on vaadata filme suurelt ekraanilt (koht peab muidugi ka hea olema, ma istun alati taga ja keskel :)). Ja kui vahepeal tundus mulle, et heli on kinos liiga kõva, siis ma ei teagi, olen vist ära harjunud, enam ei häiri 😀

Käisime hästi palju meestekatel ja naistekatel, sest noh, loosimised 😀 Võitnud küll siiani midagi pole, aga tore ootusärevus on ikka. Ja kui filmil eriüritust polnud, siis reeglina esmaspäeval – sest kinodelnik ja soodne pilet. Nüüd oli muidugi suvi vahepeal, siis sai igal ajal käidud, sest hinnavahet polnud.

Mõtlesin, et teen eelmisel aastal kinos nähtud filmidest blogisse kokkuvõtte ka. Üritasin neid miskit pidi kategoriseerida, üsna meeldevaldselt ja oma parema äranägemise järgi… Mis ei tahtnud kohati väga hästi välja tulla… 😛 Kuna kirjutasin seda postitust niigi mitu tundi, siis treilerid jaksasin juurde panna vaid kõige suurematele lemmikutele, ehkki oli veel täitsa palju toredaid filme…

Ja noh, filmide sisukokkuvõtet, isegi mitte väga üldist, ma lihtsalt ei jaksanud kirjutada ega kuskilt kopeerimiseks otsida… Vaadake treilereid või lugege IMDB-d 🙂

Parimad filmielamused eelmisest aastast olid – ja seda mulle mõninga üllatusena – tõsielul põhinevad filmid.

Green Book (IMDB 8,2) – see on tegelikult 2018. aasta film, aga õnneks näidati eelmisel aastal kõige populaarsemaid filme uuesti ja nägin suurel ekraanil ära. Läksin kinno täielikult igasuguste ootusteta, polnud isegi treilerit näinud – teadsin, et väga kiidetakse, aga arvasin pigem, et mulle ehk ei meeldi… Ohh, see film oli võrratu. Seal oli sisu, seal oli nalja, seal oli suhteid, põnevust… Kõike. Soovitan ülisoojalt kõigile.

Le Mans ‘66 / Ford v Ferrari (IMDB 8,3) – selle treilerit olin vist isegi näinud, aga polnud jällegi kindel, palju see mulle meeldib. Ületas igasugused ootused, tõesti taas super hea film, mida kõigile julgelt soovitan. Samamoodi oli nii sisu, nalja, suhteid kui põnevust.

Hustlers (IMDB 6,4) – seda treilerit olin näinud ja filmile olid ootused, ei pidanud pettuma. Meeldis väga ja minu meelest võiks skoor kõrgem olla.

Extremely Wicked, Shockingly Evil, and Vile (IMDB 6,6) – üks aasta üllatajatest, ei oleks osanud arvata, et film sarimõrvari elust võiks mulle nii meeldida 🙂 See oli köitev ja põnev ning õnneks ei olnud väga graafilist vägivalda, mis mulle eriti ei istu. Taaskord – minu meelest võiks skoor kõrgem olla ja soovitan kõigile.

Järgmiseks komöödiad… Need on mulle alati meeldinud 🙂

Klassikokkutulek 3 – ristiisad (IMDB 4,9) – nii mõnedki ütlevad, et ainult esimene osa oli hea, aga ma ei tea, mulle meeldisid küll kõik. Midagi sügavat siin muidugi pole, aga naerda sai korralikult ja Eesti filme on lihtsalt tore vaadata 🙂

Mehed (IMDB 4,1) – taaskord üks tore Eesti komöödia, minu mäletamist mööda väga meeldis, imestan praegu, et nii kehv hinne

Long Shot (IMDB 6,9) – eelmise aasta parim komöödia. Komöödiatega kipub nii olema, et neid on mõnus vaadata ja ununevad kiirelt… No see jäi meelde. Väga soojalt soovitan 🙂

The Hustle (IMDB 5,4) – ühekordseks vaatamiseks täitsa tore, aga eriliselt meelde ei jäänud. Kinos käimist ei kahetsenud, uuesti vaadata ei taha, skooriga olen nõus.

Naistekad… Enamasti romantilised kömöödiad. Sarnaselt “niisama komöödiatega” need mulle üldiselt meeldivad, aga enamik ununeb sama kiirelt.

Poms (IMDB 5,7) – seda ei soovinud kaaslane vaatama tulla, nii et käisin üksi. Kartsin, et on ehk mittemidagiütlev, aga ei, väga nautisin. Sai mõnuga naerda.

Charlie’s Angels (IMDB 4,1) – ohh… Miks nii kehv skoor? Minu meelest oli küll tore film. Mulle on inglid alati meeldinud!

After (IMDB 5,4) – see oli nüüd küll draama, mitte komöödia… Mitte midagi erilist, aga täitsa ok.

Gloria Bell (IMDB 6,3) – appi, see oli NII HALB! Peategelane terve filmi lihtsalt… Kulges. Mingit pointi ega loogikat ma seal ei näinud. Lõpplahendus oli ka imelik… Kuna kaaslane oli see, kes omal algatusel naistekale piletid ostis, siis ma sain teda pärast jõhkralt norida 😀 Talle meeldis sama vähe. Ei tea, miks skoor nii kõrge on. Kas on keegi, kellele see film meeldis? 😀 Meil tööl need, kes nägid, olid nõus, et kehv. Oleks võinud vaatamata jätta.

Last Christmas (IMDB 6,6) – seda ei soovinud kaaslane samuti vaadata, käisin koos sõbrannaga. Aasta üllataja naistekate hulgas! Olin pigem skeptiliselt meelestatud 🙂 See ei ole su tavaline romantiline komöödia ega jõulufilm, ma kinnitan. Seal on romantikat küll ja nalja saab ka, aga see on omamoodi kiiksuga, jabur, südamlik ja TÄIESTI ÜLLATAVA lõpuga. Kui sa pole näinud, ära loe netist ette ära, mis juhtub, lihtsalt vaata! Mulle väga meeldis! Väga soovitan! Võib-olla oleks pidanud hoopis järgmise kategooria alla panema?

Muusikafilmid mulle üldiselt väga meeldivad (ja samas muusikalid vahel üldse mitte, võta siis kinni…).

Rocketman (IMDB 7,4) – Bohemian Rhapsodyga võrdset elamust ei saanud, aga väga hea film oli sellegipoolest – lihtsalt mitte superhea 🙂 Soovitan.

Yesterday (IMDB 6,9) – raha ja aega just ei kahetse, aga veider film oli mu meelest. Jääb sinna keskpäraste sekka mu jaoks, teist korda näha ei tahaks.

Ja üks tantsufilm isegi! VENE tantsufilm! Mida ma IMDB-st ei leidnud.

Tantsulahing – mulle tantsufilmid väga meeldivad, see meeldis ka 🙂

Lapsed on asjalikud ja käivad enamasti ise kinos, aga koos kinos käimine on nende jaoks sündmus… Nii et ma ikka püüan leida selliseid lastefilme, mis ka meile vastuvõetavad oleks.

Pokémon Detective Pikachu (IMDB 6,6) – seda poleks mina küll vaatama läinud, aga kaaslane ütles, et läheme… Läksime siis. Täitsa armas film oli. Ehkki uuesti vaadata ei viitsiks.

The Lion King (IMDB 7,0) – sellele ostsin mina piletid kõigile, sest minu kunagine suur lemmik. Kõik meloodiad on peas, pooled laulusõnad on peas, dialoogki on kohati peas. Väga nautisin.

Frozen 2 (IMDB 7,2) – vaatasime kodus esimest osa uuesti ja kaaslane arvas, et kuna miski närvidele ei käinud ja kriitikute sõnul olla teine osa paremgi, siis võib kinno minna küll. Oli täitsa tore ja nauditav, ei kahetse.

Unustatud jõulud (IMDB 6,1)- lootsin Eia jõulude sarnase elamust… Selle asemel oli…. Täitsa okei film, aga ei midagi enamat. Plikale meeldis küll. Naljakas oli ja lastele sobiv, aga ei pugenud kuidagi hnge, nagu Eia seda tegi. Mis seal ikka. Vähemalt sai koos lastega kinos käia 🙂 Teist korda ei vaataks.

Põnevus ja märul. Actioniga on mul selline suhe, et võib väga meeldida – põnevus on tore, tapmine, laskmine ja kaklemine üldiselt ei häiri… AGA kui läheb liiga graafiliseks see vägivald – lähikaadrid verisest peksmisest, piinamisest, sõrmede otsast raiumisest ja muust taolisest, siis eelistaks mitte vaadata.

Cold Pursuit (IMDB 6,2) – nalja sai ja jabur oli, selles mõttes meeldis. Aga kohati veits liiga verine ja ma vaatasin seda ka liiga hilisel kellaajal – oleks võinud pigem kodus raamatut lugeda 🙂

John Wick Chapter 3: Parabellum (IMDB 7,6) – kuna ma pole kunagi Keanu fänn olnud, siis see ei olnud minu jaoks argument (mitte et mul midagi tema vastu oleks, ta on okei :D). Et jah, kui kohati oli see vägivald üsna cool, aga üldmulje filmist minu jaoks siiski liiga verine. Oleks võinud vaatamata jätta 🙂

The Informer (IMDB 6,5) – see oli kah veits liiga sünge mu jaoks… Ja taas kord, üheksane seanss, uni tuli vahepeal. Oleks võinud vaatamata jätta 🙂

Fast & Furious Presents: Hobbs & Shaw (IMDB 6,5) – ma täpselt ei mäleta, aga see oli mu meelest ainus eelmise aasta märul, mis oli minu jaoks piisavalt vähe verine 😀 Üksi ilmselt poleks vaatama läinud, aga seltskonna mõttes kaaslasega oli tore olla ja sellist sorti filme vaataks temaga edaspidigi.

Nii, nüüd kõik need legendaarsed saagad ja superkangelaste filmid, mida vist ei tohiks ühte patta panna, aga lähevad minu jaoks paraku suht ühte auku. Ma poleks ühtki neist ise vaatama läinud, AGA andsin hea meelega kõigele uuele võimaluse, sest kaaslasele sellised filmid meeldivad ja miks mitte. Mu eelmise aasta moto oli “ütle kõigele jah” (no mõistuse piires muidugi, haha). Paraku peab siiski tunnistama, et üleloomulike võimetega superkangelased, fantaasia, paralleeluniversumid, teised planeedid, tähesõjad ja muu ei ole väga minu teetass… Nii et ma mõtlen hoolega, kas ma midagi sellist veel vaatama lähen 🙂

Captain Marvel (IMDB 6,9) – vist oli täitsa ok nendest kõigist…

Avengers: Endgame (IMDB 8,2) – see oli vist ka täitsa ok…

Spider-Man: Far From Home (IMDB 7,6) – see oli vist ka enam-vähem ok…

Terminator: Dark Fate (IMDB 6,5) – oli vaadatav… mitte kõige hullem… vahepeal tuli uni ja ei suutnud jälgida 😀

Star Wars: The Rise of Skywalker (IMDB 6,9) – no see kohe üldse ei meeldinud 😀

Ja lõpetuseks sellised filmid, mida ma ei osanud eelmistega kokku panna, sest olid minu jaoks žanrilt teistest erinevad. Rangelt võttes oleks võinud ainsa tantsufilmi ka siia alla panna, eks… Aga kuna ma olen nii suur tantsufilmide fänn, siis see sai eespool eraldi ära mainitud 😀

Tõde ja õigus (IMDB 9,0) – eelmise aasta kultusfilm 🙂 Olen nõus, et oli väga hästi tehtud. Mul on väga hea meel, et selle suurel ekraanil ära nägin – ei olnud kinos käidud ajast ega rahast kahju. AGA teist korda ma seda kohe kindlasti näha ei taha, sest tervikuna oli see minu jaoks liiga masendav 😛

Once Upon a Time in Hollywood (IMDB 7,8) – draama, komöödia – ja üldse üks väga f*cked up film. Polnud minu maitse, ütlen ausalt 🙂 Skoor on kõrge ja ilmselt paljudele meeldib, aga mina oleks võinud rahulikult vaatamata jätta.

Lying and Stealing (IMDB 5,2) – krimi ja draama… Täitsa tore film oli mu meelest, ehkki midagi erilist sealt praegu meelde ei tule.

Ad Astra (IMDB 6,7) – draama, müsteerium. Ootusi mul polnud ja oli isegi parem, kui arvasin. Täitsa hea… Veniv, aga und ei tulnud 😀 Uuesti näha vist ei tahaks.

It: Chapter Two (IMDB 6,7) – ma ei vaata õudukaid!!! Aga kaaslane ostis eriseansile piletid enne minuga konsulteerimata, sest arvas, et kui mina ei tule, siis vend tal ikka tuleb… No ei tulnud… Mina pidin minema. Andsin siis võimaluse. Esimest korda elus. ÜLDSE ei meeldinud. Kaaslase meelest oli ka kehv 😀

Tere, blogi! Tere, 2020!

Imelist uut aastat, kallid sõbrad!

Lubasin endale, et hakkan sel aastal jälle regulaarselt kirjutama. Sest hea on mäletada.

2020, mu sõbrad, tuleb tõeliselt maagiline aasta. Peaeesmärk on olla õnnelik ja nautida elu – nii pisikesi kui suuri asju. Kolida kohe aasta alguses oma unistuste koju ja nautida igat hetke seda sisse seades. Veeta kvaliteetaega kaaslase ja laste, kasside ja sõpradega. Käia jõusaalis, joosta, sõita jalgrattaga. Panna koos perega paika ühised reeglid, et kõigil oleks võrdselt kohustusi ja kodus hea olla. Viia kohustused miinimumini. Puhata, reisida, puslesid panna, lugeda.

Lugemisrindel algas eelmine aasta paljutõotavalt, aga aasta teises pooles oli stressi nii palju, et liiga tihti sai õhtul raamatute nautimise asemel internetis surfatud. Päästsin jõulupuhkuse ajal, mis päästa andis – aasta lõppskooriks jäi 44 raamatut ja 13 789 lehekülge. Nii saigi läbi esimene täisaasta Goodreadsi tänuliku kasutajana.

Nii mitmedki sõbrad inspireerisid mind aasta lõpus oma raamatukokkuvõtetega – tšau, Gea, Liis, Kessu ja Minna! Seega kuulutasin 2020 stressivabaks lugemisaastaks 🙂 Püstitasin endale eesmärgiks lugeda 100+ raamatut ja 30 000+ lehekülge. Ennast tundes on see täiesti reaalne eesmärk.

Selle hunniku vedasin üleeile raamatukogust koju, algus on tehtud 🙂

Tahaksin sel aastal palju rohkem kirjutada, aga tahab veel läbi mõtlemist, kuhu ja mida 🙂 Et blogimisega jälle sina peale saada, katsun alustuseks igal õhtul lihtsalt väikese päevakokkuvõtte kirjutada. Ei miskit põnevat seega, aga kuidagi tuleb ju uuesti harjuda.

Tänane päev möödus mõnusalt stressivabalt ja puhates, just nagu eesmärk oligi. Magasime mõnuga ja kaua, ärkasin peale kümmet. Lugesin läbi Le Rhino teise osa (ohh… imeliselt soe, nunnu ja naljakas, soovitan soojalt kõigile – tahaks sellest mingi hetk pikemalt kirjutada, aga täna ei jaksa). Asjalik olin minimaalselt – käisin pesus, koristasin veidi, aitasin kaaslasel puid tuppa tuua ja süüa teha… Saatsime panka kodulaenu taotluse (pikem jutt, aga ka kunagi hiljem). Tellisin netist ära paar vajalikku asja, saatsin päringu kolmanda asja tarneaja kohta – nii lihtne ja kiire, aga ometi olin seda miskipärast kuu aega edasi lükanud. Lasime masinaga üksteisel juukseid lühemaks. Lapsed olid päeval isaga, saime rahulikult omas tempos toimetada – õhtu koos lastega oli ka suuremalt jaolt mõnusalt rahulik. Õhtusöögiks sõime imemaitsvat ahjukana riisi ja salatiga… Magustoiduks eilsest ülejäänud kringel… Mmm.

Nüüd järgmine raamat, tee ja kassid.

Ma olen nii ütlemata tänulik, kõige ja kõigi eest. Elu on imeline!

Kuidas ma kaaslasele vääriliselt tagasi tegin

Tahtsin teiega jagada ühelt poolt lihtsalt üht lõbusat seika, teiselt poolt suurepärast klienditeeninduse kogemust, millest siiamaani vaimustuses olen.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me oleme kaaslasega korduvalt irvitanud selle üle, kui täiskasvanud inimesed kutsuvad üksteist äärmiselt imalate hüüdnimedega ning teinud ohtralt nalju teemal, et äkki peaks kah tööl üksteist nunnuks ja mõmmiks kutsuma vms. No mis teha, me sellised sarkastilised.

No ja siis oli märts ja minu 35. juubel…

Minu tolle päeva FB postitus:

“Ma ei mäleta, mis sa mulle kolmapäeval tegid, et ma sind norida tahtsin” ehk kuidas mu kolleegist boyfriend mulle kulleriga tööle lilli saatis. Ta oli ettenägelikult piisavalt tark, et sellise pühendusega kaarti mulle mitte otse üle anda, nii et füüsiline vägivald jäi olemata ja piirdus vaid ähvardustega 😀 Aga ma teen tagasi, ma luban 😀

Muidu on juubel tore. Kõik toovad lilli. Ja Nele julges oma kaardi ise ära tuua 😀 Võite nüüd arvata, kumb on kumma oma.

Siiralt Teie
Armas Nunnu

Ühesõnaga lubasin, et ma teen tagasi ja teen hullemini. Ja siis oli mul kolm kuud aega mõelda, mis see täpselt on, mida võiks kulleriga tööle saata ja sellele veel rõlgem pühendus kaasa panna. Kaaslase kommentaar oli “ainult mitte lilli”.

Mingil hetkel netist inspiratsiooni otsides, üldsegi mitte niivõrd kullerile mõeldes, vaid pigem niisama üldiselt, jäi silma üks väga sobiva kujundusega kruus. Mõtlesin, et kuskilt ookeani tagant seda küll tellida ei viitsi – küllap leian koha pealtki teenuse, kus minu soovitud kujundus tassile pannakse. Ja nii jõudsingi otsapidi netikink.eu lehele.

No ja kui ma siis nägin, et neil on seal ka kinkepakendid, kus lisaks kruusile veel šokolaadi ja teed (mis olid pealegi ägedate nimedega stiilis “Dragon’s Surprise”)… Mu kaaslane on nimelt suur šokolaadi- ja teesõber… 😀 Siis lõigi tuluke peas põlema – näe, selle saabki ju ideaalselt kulleriga saata.

Kirjutasin, küsisin rea täpsustavaid küsimusi – kujunduse, mõõtude, tee, šokolaadi, kinkepakendi, kaardi kaasa panemise võimaluse kohta… Sain vastuse imekiirelt, reede õhtul 20 minutiga 🙂 Vastus kõigele oli lühidalt “jaa” – kõike saab 🙂

Siis möödus kuu, kuni ma sain lõpuks endale uue arvuti ja normaalselt kujundada. Ja oli ka suht viimane minut, et tellimus töösse anda. Saatsin esialgse faili, nägin selle kujundust tassil, tegin veidi kitsamaks, jäin rahule…

No ja siis sain kõne, et täpsustada pakkimist ja detaile, osa vestlusest:

“Kuna mõte oli natuke kiusata…”

“PALJU KIUSATA!”

“…siis mis te arvate, kui läheks üle võlli, mul on siin võimalus lõigata pitsiliste äärtega kaart…”

“JAA, PALUN!”

Ja õige pea saadeti mulle ka foto pakist, mis teele panemiseks valmis oli:

Vaimustav, kas pole 😀 Muide, kuradi keeruline oli piisavalt rõlget pühendust välja mõelda, olin sunnitud inspiratsiooni otsimiseks läbi lugema Buduaari foorumi hellitusnimede teema, mida oli ikka õige mitu lehekülge… Mul on sealt veel nii mõnigi idee varuks, kui peaks veel kunagi vaja minema 😀 Aga lõplik pühendus valmis hoopis koostöös Pipsiga 😀

Sellega saaga ei lõppenud. Tellisin rõõmsalt kulleri õigeks päevaks ära, kaks päeva enne sünnipäeva viisin lõpuks otsad kokku, et kurat, kaaslasel on sel nädalal puhkus. Ma kogu aeg teadsin seda ja ometi… Juhm on juhm. Kuna tagasi tegemine eeldas ikkagi TÖÖLE kulleri tellimist, siis polnud teha muud, kui lükata kogu üritus uude nädalasse. Õnneks koosnes mu kingitus mitmest osast, nii et õigel päeval sain ka midagi kätte anda ja ei tekkinud mingit kahtlust 😀

Olin tellimusse pannud oma telefoninumbri, sest mind hoiatati ette, et sõnumid paki saabumise kohta tulevad juba päev varem, ei tahtnud üllatust ära rikkuda. Mõtlesin, et kui kuller helistab, annan talle õige numbri… No ja õigel päeval siis ootasin… Kuni taipasin lõuna ajal trackingut vaadata ja nägin, et pakk oli kohale toimetatud hommikul veidi enne kaheksat… Kõrvalmaja lattu. Juhm vol 2 – ma oleks võinud ise selle peale tulla, et meie ettevõtte eripära arvestades võib väga vabalt juhtuda, et kuller väikest aadressierinevust tähele ei pane ja paki tuimalt lattu viib, kuhu neid iga päev kümnete kaupa tuleb… Ma juba kujutasin ette, kuidas ladu on selle paki lahti teinud ja pühendust näinud 😀 Õnneks nad vist siiski jagasid ära, et tegu pole päris tavalise saadetisega, mida avada, kontrollida ja vastu võtta. Nii et kui helistasin kolleegile, kes paki hommikul vastu võttis, sain teada, et ta oli selle juba õigesse majja ära saatnud… Teise kolleegi abiga tuvastasin, et pakk oli avamata jõudnud õige laua peale… Saaja ise oli sel ajal teises kohas sünnipäeva tähistamas…

No ja siis lõpuks… Jõudis ta alla tagasi oma laua juurde 😀 Chatis tuli kõigepealt küsimus “Mis tegid?” ja kui ma olin pisut tagamaid seletanud, siis nending: “Ainult sa ei näinud, kuidas ma seal seisin wtf näoga, kui selle laua pealt leidsin.”

Nii et jah… Ei tulnud õigel päeval ja ei tulnud kulleri kõnega, vaid läbi lao, aga üllatus sellegipoolest 😀

Ahjaa, kruus ise. Mul pole siiani olnud meeles korralikku pilti teha, aga võtsin ühe, mis ta mulle chatis saatis… Ja inspiratsioonipilt siis kah. Ma ise olen väga rahul tulemusega 🙂

Ma olen ääretult tänulik netikink.eu lehele ja tõesti ei mäleta, millal viimati nii super klienditeeninduse osaliseks sain. Hea klienditeenindus on tänapäeval üsna tavaline, aga antud juhul oli tegemist oivalise klienditeenindusega. See kiirus, paindlikkus ja kaasa mõtlemine – no tõsiselt, kõik ootused said mitmekordselt ületatud.

Sest no vaadake seda kaarti veel kord, eks 😀 No TÄIEGA tegin tagasi! 😀

Aa, ja seda ka veel, et kogu kupatus läks maksma ca 21€, mille sees ka kullerteenus. Liisi kommentaar: “EI OLE! Ma arvasin, et sada!” No see oli vast kunstiline liialdus, aga siiski.

Vot sihuke lugu. Kui teil on vaja personaalset kingitust, siis soovitan soojalt. Eriti tore on see, et tegu on perefirmaga, mulle nii meeldivad sellised ettevõtmised.

Disclaimer: kui sulle meeldib kutsuda oma kaaslast muskaks, mõmmiks või kiisuks, siis ma väga loodan, et sa mu postituse peale ei solvunud. Inimesed on erinevad – kui see teile meeldib ja sobib, siis ongi kõik suurepärane 😀 Meie omavaheline norimine ei ole kindlasti mõeldud kellegi konkreetse pihta, lihtsalt meie harilik must huumor – üks neist paljudest asjadest, mida ma meie suhtes naudin. Need lilled ilma selle kaardita poleks olnud pooltki nii tähenduslikud 😀

Kuidas ma kogemata poolmaratoni jooksin

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas ma tegin pärast luitejooksu isegi poolnaljaga kaaslasele ettepaneku, et noh, järgmiseks siis Võidupüha poolmaraton. Kuna tal oli aga samal päeval teises linnas rattavõistlus, siis sinnapaika see idee jäi.

Paar päeva tagasi kurtis õeke, kes oli poolmaratonile registreeritud, et laevapiletid on välja müüdud ja ta ei jõuagi jooksma. Palus, et ma tooks siis vähemalt Paikuselt tema stardimaterjalid ära, tahtis särki saada. Pakkus ka, et ma jookseks tema eest, aga ma ütlesin konkreetse EI. Ma polnud nimelt luitejooksust saadik kordagi jooksnud – möödunud kahe kuu jooksul olen küll iga nädal trenni teinud, aga enamasti olid selleks pikad rattasõidud (max 40km) ja mais mõned korrad ka jõusaali (sest MyFitnessi tasuta kupongid).

Igatahes, kuna mul oli vaja nädala aktiivsusminutid täis saada, tundus väike rattasõit täitsa hea idee, nii et kihutasin täna kell neli Paikusele.

Stardimaterjalide väljastamise telgis sain õekese numbri oma blogilugejalt 😀 Tema soovitas ka, et jookse siis ise, ma ütlesin, et oh ei, pole üldse trenni teinud. Jalutasin natuke eemale, vaatasin ümberringi… Imeline ilm, võistluseelne melu… No teate seda maagilist melu… Ja tundsin, et oleks patt seda kõike raisku lasta. Kuna pikematel rattasõitudel käin nagunii spordiriietega, siis olid mul täiesti sobilikult lühikesed retuusid, spordirinnahoidja ja jooksutossud ka jalas.

Nii ma siis läksingi tagasi ja uurisin, kas ma saaks numbri enda nimele ümber registreerida. Ja saingi. Särk selga, number külge, ratas pakihoiubussi pagasnikusse (ma poleks ise küll selle peale tulnud, aga taas kord tänud blogilugejale, kes mulle seda soovitas), kott pakihoidu, kümme minutit stardini 😀 Ei jõudnud sooja teha rohkem, kui veidi venitada ja minutikese sörkida.

Ühesõnaga mina, kes ma pole elus kordagi üle 10km jooksnud, läksin täiesti plaanimatult ja eelnevalt trenni tegemata jooksma poolmaratoni. Päris normaalne ma ikka pole 😀

Eks ma olin ikka mures ka, kuidas ma selle värgi nüüd ära teen, aga võtsin hästi rahulikult ja sisendasin endale lihtsalt terve tee, et saan hakkama.

Ilmaga hullult vedas. Ei olnud megapalav ning tuul oli mõnusalt tugev ja jahutav. Raja esimene osa oli metsa vahel, kus oli mõnusalt varjuline. No ma tõesti väga nautisin seda metsa vahel jooksmist.

Kuskil enne seitsmendat kilomeetrit hakkas pistma, siis tegin esimest korda jalutamise pausi. Õnneks pistmine varsti kadus. Vasaku jala pahkluul oli mingi marrastus, mis vastu tossu äärt hõõrus ja noh, ütleme nii, et see koht valutas terve teise poole jooksust. Aga mis teha 😀

Kuna tee peal jagati lisaks joogile ka svamme, millega ennast märjaks kasta, panin selle paari eesjooksja eeskujul endale taha rinnahoidja paelte vahele ja see oli ääretult mõnus jahutus. Jaansoni rajal oli keegi oma murukastmise värgi teele suunanud, sai mõnusalt külmast veest läbi joosta. Veepause oli ka mõnusalt palju.

Üleüldises plaanis oli jõudlus hämmastavalt hea. Kaks kolmandikku teed jooksin rahulikult ära, paar lühikest jalutamise pausi ehk tegin, alles viimases kolmandikus hakkasin rohkem jalutamispause tegema – mida edasi, seda enam.

Viimase kilomeetri lõpp oli mööda Rüütli tänavat ja siis ei saanud ju enam jalutada, nii et pingutasin lõpuni, ehkki selleks ajaks olid jalad juba niiii rasked.

Ja sain medali kaela ja ega ei usu ise siiamaani, et MA JOOKSIN POOLMARATONI.

Ma ei osanud mingit ajaeesmärki paika panna – kui viimaseid kilomeetreid jooksin, siis otsustasin, et alla 2:15 pean jõudma. Ametlik aeg sai 2:13:07 – üldarvestuses 256, naiste hulgas 75, NV35 vanusegrupis 27. Nagu ma FB kommentaaridest aru sain, siis suht ok aeg oli 😀 Hiljem vaatasin osalejate nimekirja läbi, et kas mõni tuttav ka on – leidsin täpselt ühe. Selle töökaaslase, kelle luitejooksu aega ma olin vaadanud ja kommenteerinud, et temast EHK jõuaks ka kiiremini (ei olnud see, kellele ma luitejooksul loetud sekunditega kaotasin, oli meesterahvas, kelle aeg oli minust äkki 5 või 10 minutit parem). Ja ta oli minust tagapool 😀 Rahulolu 😀

Igatahes see oli absoluutselt super kogemus ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma blogilugejaga kokku sattusin, sest ilma temata poleks ma jooksma läinud. Aga vahel loksuvad asjad imeliselt paika.

Kui galeriidest veel pilte saan, siis ilmselt teen veel ühe postituse, sest no edevus.

Kurat, ma olen enda üle ikka väga uhke 🙂

Kuidas ma esimest korda elus kanuuga sõitsin

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai 😀 Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv 😀

Scroll to Top