seltsielu

Siin, seal ja igal pool

Täitsa lõpp, kahe päevaga on nii palju juhtunud ja nii palju pilte tehtud, et ma uppun ära sellesse fotohunnikusse! Kangesti tahaks magada, aga ma ju tean, kuidas asjad kuhjuma hakkavad, nii et ma parem võtan ennast kokku ja kirjutan kõik kohe üles. After all, uni olevat nõrkadele 😉

Viimane lause sobib hästi iseloomustama ka järgmist fotot, mille ma tegin eile hommikul. Plika ärkas ebanormaalselt vara ja nii ta siis nihverdas…

Enne MrsB juurde minekut käisime läbi puuviljaturult ja sattusime natuke liiga hoogu… Nagu vanadel headel aegadel, kui ma veel rase olin ja Mees mulle iga päev sealt kilode kaupa puuvilju koju tassis.

Siis jalutasime liina poole. Ta elab meile hirmus lähedal – bussiga 10 minutit, jalutada ca 15. Ma kohe kujutasin ette, kui mõnus oleks olnud tal külas käia ja kõiksugu emade-tittede värke teha, kui me oleks Londonisse jäänud. Mitte et ma Eestisse tagasi kolimist kahetseksin, oh ei, aga sellest on küll kahju, et MrsB-ga nüüd ainult blogi teel suhelda saab.

Või mis, no me ju nägime nüüd üksteise ikkagi päriselt ära. Blogituttavatega on see jabur asi, et kui esmakordsel kohtumisel oleks nagu kohane ennast tutvustada jne, siis blogidest on ju ammu kõik teada, nii et jutt läheb kohe sujuvalt edasi kõigele muule ja tunne on selline, nagu teaks teist igiammu.

Mees mängis peamiselt MrsB vanema poisiga ja meie tegelesime pisematega. Mõningaid pilte te juba MrsB blogis nägite, aga ma pean ikka endale ka panema… Ja siis veel mõned 😛

Plikal oli küla peal hirmus põnev – nii palju uusi asju, mida avastada ja näppida, kogu tuba vaibaga kaetud ja hea soe, võis piiramatult ringi roomata ja nihverdada. Ja näiteks MrsB vanema poisi kokku pandud raudteed lõhkuda:

Tegus (sünni)päev

Kell kümme käisime (nagu kolme kuu eest lubatud) taas stuudios. Vahepealsete kuudega on sealne tegevus kõvasti hoogu juurde saanud, nii et samaks õhtuks enam pilte valmis ei jõua. Homme-ülehomme, ootan kannatamatult 😛

Pärast pildistamist haarasime vanast Kaubamajast hunniku sooje saiakesi ja läksime Jaani juurde nädalavahetusel laenatud riideid tagastama. Märkamatult sai seal paar tunnikest ära kulutatud, nii et otsustasime koju minemise asemel hoopis linnas mõned asjad korda ajada ning kella kolmeks otse arsti juurde minna.

See sai eelmises postituses juba mainitud, et Plika kaalub hetkel 7,5 kg ja on 69 cm pikk. Mis siis veel? Mõlemad süstid sai pärast mõningat arupidamist siiski ära tehtud ja me ei kahetse oma otsust – Plikale ei mõjunud need kaks sutsu mitte kuidagi. Oli terve päeva ja õhtu sama rõõmus ja roosa nagu tavaliselt.

Kella poole neljaks jõudsime lõpuks koju tagasi. Kessu vaatas korra üle ukse sisse ja tõi sünnipäevalapsele tulpe, need said ka juba eelmises postituses pildile. Kutsusime ta õhtuks ametlikult külla ja lubasime selleks ajaks koogi küpsetada.

Päeva üllatus oli kõne kullerilt, kes teatas, et mulle on lilled. Kuna ma tol hetkel kodus polnud ja kullerile kell neli ei sobinud, lubas ta hoopis kell seitse tulla. Mis seal ikka. Põnevus oli igatahes suur – kes saadab meile lilli? Kuna ema kinnitas telefonis, et tema see polnud, ning õekesega hiljem MSNis rääkides tuli välja, et tema ka mitte, jäi ainult üks variant: see pidi olema teine tädi 😛

Jaa, kell seitse oli võrratu kimp ukse taga (oi, ja kui hästi see veel lõhnab!) ja otse loomulikult oli see tõepoolest Haidelt. Kaasas olnud kaart soovis vanematele pikka meelt, sest raskemad ajad on alles ees 😀

Kessu võttis õhtul sõbranna oma poisiga ka kaasa, nii et meil oli siin kolm tegelast, kes olid juhtumisi kõik üksteisest kaks korda vanemad – Kessu plika on minu omast poole vanem ja poiss oli Kessu plikast poole vanem. Üritasime pilti ka saada, aga no katsu sa kolme last korraga ilusat nägu tegema panna, mitte ei õnnestu. Parim kaader on siin:

Ja koogindusest lähemalt rääkides – otsustasime hakata erinevaid rabarberikooke katsetama. Esimeseks valisime vanaema rabarberikoogi, mille retsepti leidsin Sille toidublogist. Meie panime rabarberit poole kuni kolmveerandi klaasi asemel suisa kaks ja tuli täitsa mõnus (kartsin, et saab järsku liiga hapu, aga absoluutselt mitte):

Selline tore päev siis. Esimene kord, kui sai Plika sünnipäeva tõepoolest natuke tähistatud – eks see ole ju ka esimene olulisem verstapost. Pool aastat… Minu suur laps 🙂

No ei ole tahtmist

Blogi kirjutamine ei edene, tee mis tahad. Ega pole mõtet sundida ka, küll see tahtmine tuleb jälle tagasi.

Ajaloo mõttes saagu ära mainitud, et eilne päevaplaan jäi täiesti täitmata ning käisime selle asemel hoopis õhtupoolikul linnas jauramas (nägin Swammi uue laheda värvilise elamise ära ja sain natuke kevadpäevadest osa), täna oli leeri õnnistamine ning pärast seda grill ja chill meie aias.

Tegelikult on üks küsimus ka: kas on üldse võimalik, et kingad oleks ühtaegu ilusad JA mugavad? Ilusad nagu kõrge kontsaga ja naiselikud. Mul on varbad katki. Päh.

Rahulolematus

Eile oli õnnis päev, kuni õhtuni vähemalt.

Laadal eriti ringi tuustida ei viitsinud – käruga rahvamassis pole päris see. Sai hoopis Maideniga pargis istutud, erinevad inimesed käisid läbi, lõpuks kogunes kokku tavaline ja sellest isegi suurem seltskond, kellega sai õhtuni piknikku peetud.

Sai lambajuustupalmikut ja palju suhkruvatti ja värsket ahjusepikut ja… Hea oli.

Lõpuks läks enamik seltskonnast edasi ühe sõbra juurde grillima (vist, ma pole üle küsinud, kas sellest plaanist päriselt asja sai, viimane mõte enne lahkuminemist oli igatahes selline) ja meie tulime koju. Tulime koju, sest polnud plaani nii pikalt välja jääda, polnud piisavalt sooje riideid, polnud lapsele varumähkmeid (tavaliselt võtan alati rohkem kaasa, kui vaja läheb, seekord miskipärast mitte) ja nii edasi.

Tähtveres elamise võlud ja valud… Mulle meeldib siin väga, tõesti väga. Ja Kessu elab hunnitult lähedal. Ülejäänud tutvusringkond see-eest pigem Karlova kandis. Kui enne kesklinnast oli sinna veel kõnnitav maa, siis nüüd… Ei ole me nii usinad, et minna kesklinnast koju asju võtma ja siis tagasi Karlovasse, kui on juba õhtu ja väss. Aga no olgu, seal oleks nagunii hullunult suitsetatud ja värki, Plikal oli kodus kindlasti parem (mis siis, et ta oleks võinud väljas värskes õhus magada ja nii edasi).

Ega rahulolematusel polegi suurt midagi pistmist eileõhtuste valikutega – kui, siis hästi natukene. See väikene kahetsus, et lapsega pole nii kerge toredaid päevi sõprade seltsis spontaanselt jätkata. Aga lapsest on rõõmu tunduvalt rohkem, ei ole häda.

Rahulolematus on seotud hoopis sellega, et eileõhtuse väsimusega jäi kodu jälle natuke sassi. Ja sellega, et Mees ikka veel magab. See on tavaline värk, et tihti ärkab üks meist koos lapsega (enamasti ongi see pigem tema) ja teine põõnab kauem. Aga tavaliselt ajab see teine ennast selleks ajaks üles, kui laps hommikuunne jääb – siis on võimalus rahus hommikust süüa. Nojaa, laps magab juba pool tundi ja Mees ka… Endiselt. Ei ole mul südant teda üles ajama minna, ju on väsinud. Aga ei taha üksi hommikust süüa, nuuks.

See sassis kodu teema ikkagi. Mind häirib, kui ma olen väsinud ja igaõhtuse kerge koristusringi asemel viimse hetkeni arvutis passin. Järgmisel hommikul pole siis üldse nii tore ärgata. Ja kui tuju on juba hommikul natukene viltu, siis ei viitsi ka kohe koristama hakata, istun jälle arvutisse. Nõiaring selline.

Üleüldse tahaks, et kõik saaks kasvõi päevaks ideaalsesse korda. Enam pole ju seda kolimise tunnet, oh ei. Õekese tuleku ajaks sai kõik lahti pakitud, nii et pealtnäha oli korras. Aga kõigis kappides on kaos, paljusid asju ei leia üles. Külaliste vastu võtmisega küll probleeme pole, enne nende tulekut annab 10-15 minutiga näiline kord luua. Aga mis on peidus pinna all, see pole enam nii tore. Ja ikkagi mind häirib, et ma ei suuda seda pinnapealsetki korda hoida. Võib-olla just sellepärast, et pinna all peituv on nagunii sassis ja see vähendab motivatsiooni. Ometigi ei taha ma mõeldagi sellele, et kappe koristama hakata.

See, kuidas midagi tehtud ei saa, on täiesti häiriv. Ühest küljest on ju vaba aega piisavalt (taevake, oleme mõlemad kodused – ok, Mehel on osalise ajaga töö, aga seda ainult õhtuti ja mitte iga päev), teisest küljest on kogu aeg mingid kohustused, millele kõik aeg ära kulub. Ja neid asju, mida oleks üldisemas plaanis vaja teha, ei saa ikka kuidagi tehtud – kaosekappe koristada, aias mütata (lillepeenraid rohida ja porgandeid istutada ja mida kõike veel), ennast lapse lisatoidu alal harida, lisatoiduga üldse alustada… Aargh, jah, me pole siiani viitsinud. Peamiselt sellepärast, olgem ausad, et tegelikult EI PEA ju enne poolt aastat. Ja ta ei näe näljane välja ka, tissist piisab. Kessult saadud kõrvits on mitu nädalat jääkapis, ootab ainult sööjat. Kessult laenatud raamat laste toitumise kohta seisab mitu nädalat riiuli peal (koos mõningate muude lasteteemaliste raamatutega – ka laenatud, küll ühelt teiselt inimeselt), aga kui ma üldse midagi loen, siis Mary Higgins Clarki. Ma käin endale närvidele, et ma nii laisk olen ja midagi tehtud ei saa. Ma ju TEAN, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Ma ju tean, et aja kadumine kohustuste alla on näiline ja jõuaks kordi rohkem. Aga IKKA ma luuserdan.

Ega ma kogu aeg rahulolematu pole, oh ei. Üle poole ajast olen ma täitsa rahul. Sest need kohustused ja kõik muu, mida ma teen, see ju on ikkagi hea. Ikka on hea tunne, kui midagi tehtud saab. Aga siis tuleb jälle luuserdamislaine ja kõik ülalmainitud põhjused rahulolematuseks jälle ühe hooga tagasi.

Praegu on tegelikult veel üks asi, mis meele mõruks teeb – oleme suutnud ühe laenatud asja oma elamisse ära kaotada. Täpsemalt Kessult ja Taunolt laenatud karbi puuridega (jaa, ma olen Kessule juba üles tunnistanud, võin rääkida küll). Ma TEAN, et see karp on kuskil siin olemas, on täiesti võimatu, et see oleks siit majast välja läinud. Aga me oleme enamiku elamisest (sealhulgas garaaži) millimeeterhaaval läbi otsinud ja ei miskit. Tuleb uuesti otsida, mis muud, aga senine tekitab lootusetuse tunde. Oleks oma asi, oleks suva, aga Tauno trell on niigi juba üle kuu aja meie käes, sest me oleme laiskurid, kes ei saa ära otsustatud, kuhu mida kinnitada ja nii see venib. Juba niigi halb tunne on ja nüüd siis veel see kadumine sinna otsa. Just siis, kui me olime jõudnud sinnamaani, et viimaste aukude asukoht oli ära otsustatud ja tahtsime pärast nende puurimist trelli lõpuks tagasi viia. Aargh. No NII halb tunne on.

Tänane päevaplaan on vist olemas – Ülle tuletas eelmise postituse lõpus meelde, et oleks viimane aeg külvama hakata, siis tuleb elamine pahupidi pöörata ja need õnnetud puurid üles otsida, no ja siis ootab meid kapis üle kilo liha, et šašlõkiks saada. Kui me kõik selle täna tehtud saame, on ülihästi. Ma miskipärast arvan, et ei saa.

Ja ometigi on lähemate päevade jooksul ees ootamas palju ilusaid ja olulisi asju. Kolm tükki, kõik suured ja tähtsad ja head. Ja ometigi ei suuda need praegu mu olemist paremaks teha. Tahan enne ülalmainitu kaelast ära saada. Oeh.

Kell on üksteist. Mees ärkas ka lõpuks üles. Laps veel magab. Vaatame…

…ja kõik ülejäänu

Kõik need teemad, millest rohkem pilte oli, said eraldi postitustena kajastatud. Ülejäänud pildipuru möödunud nädalatest tuleb siia kokku koos viimase nädala kronoloogiaga – nii hästi-halvasti, kui ma suudan kõike juhtunut meenutada.

Alustuseks üks hirmammune (no vähemalt kaks nädalat vana) pilt väiksest pungiplikast:

Ökokoolituse viimasel päeval käisime La dolce vitas. Pasta kanaliha ja seentega oli jumalik, samuti sain puhtjuhuslikult teada, et jäätist on võimalik saada ka ilma igasuguste lisanditeta – kolm palli 25, viis palli 35 krooni (menüüs ainult jäätist polegi, on igasugu jäätisega magustoidud hinnavahemikus 45-60 kr). Otse loomulikult tuli nii soodsa hinna peale viis palli võtta – ma jumaldan itaalia jäätist. Vanilje, maasika, kiivi, banaani… Mmm.

Plika läks õlle peale pöördesse, tavaline värk:

Õeke käis mehega turistitamas ning muuhulgas pildistasid nad üles selle maja, mida ma totaalselt fännan, aga ometigi pole ise viitsinud pildile püüda (ma pole turist, ma elan siin, eksju):

Kohe näha, et oma isa laps:

Teisipäeval oli Mehe sünnipäev. Algselt plaanitud Riia-tripp jäi teatavasti Plika dokumendituse ja liigse uimerdamise tõttu ära – õeke läks üksi Riiga meest lennuki peale panema, Mees küpsetas hoopis kooki ja kutsus külalised.

Magamistoa uks sai garaažist tuppa tõstetud, et see elutoa ja magamistoa vahelises ukseaugus vähemalt mingilgi määral müra ja valgust summutaks. Nii hästi ta siis summutaski:

Sünnipäevatordi pilti nägite juba varem. Küünlaid oli paraku ainult 15 – aluseid lihtsalt polnud rohkem. Mees suutis kõik korraga ära puhuda 😉

Plikale meeldib viimasel ajal kangesti oma sokke jalast ära tirida – nii hea on ju neid lutsutada ja nendega mängida:

Endal ainult pool hammast väljas, aga tahaks juba pesta:

Neljapäeva õhtul alustasime oma road tripiga ning võtsime suuna Pärnu poole. Olime kaks ööd Marise juures, natuke kirjutasin juba siin, Maris ise kirjutab siin.

Reedel jõudsime veel ema juures söömas käia (seapraad ja maasikad vahukoorega – jällegi jumalik, mis muud) ja õhtul uut lauamängu katsetada – Mees sai oma perekonnalt kingituseks “maailma imed”. Hirmus mäng on, ma ei tea 95% noist kohtadest, ei oska mitte aimatagi. Lõpuks lõbustasime ennast peamiselt sellega, et lasime Marisel erinevaid kohti ära arvata – tema teadis neist umbes 70%, täiesti pöörane.

Laupäeva hommikul uimerdasime lubamatult kaua ja hakkasime Tallinna poole sõitma alles ühe paiku. Kohale jõudes oli esimene peatus minu vanas töökohas. Kui sealt kaks aastat tagasi Londonisse mineku pärast lahkudes oleks mulle öeldud, et mõni aasta hiljem ukerdab siin leti peal minu laps, oleks ma selle absurdse mõtte peale kõvasti naerda saanud. Saatuse teed on ikka veidrad 🙂

Muuseas tõestasime, et fotokakotti saab edukalt kasutada ka lapsekandmiskotina:

Üleüldiselt oli äärmiselt tore ja nostalgiline pooltund. Kõik halb on unustusehõlma vajunud, palju toredaid asju tuli meelde. Eveliniga sai vanu aegu meenutatud ja uute töötajatega sai tutvust tehtud… Tõepoolest, poole kohaga töötaks ma seal hea meelega praegugi. Paraku eelistavad nad arusaadavatel põhjustel täiskohaga töötajaid, seega on mul ehk võimalus suvel asendada, aga hetkel ei midagi enamat. No ega mul ei ole õnneks ka karjuvat vajadust töötada 😛

Siis käisime Lennol külas. Sealt pärineb see foto, ilmselt õekese tehtud, mida nähes ma kõva häälega naerma hakkasin. Tuli elavalt meelde hetk 2005. aasta kevadpäevadest, kui nägin kuskil laua peal Villemi (no teate küll, Rartu tudengipäevade maskott, see koer) kesta:

Õhtul haakisime sappa ka Kaidi ning maandusime Kristi ja Rauli uues udupeenes elamises. Sai juttu aetud, Aliast mängitud ja lõpuks üks film vaadatud. Bride Wars, täitsa mõnus – tüüpiline naistekas, romantiline komöödia, noh 😉 Ma lihtsalt armastan Anne Hathawayd – ta on niiii ilus! Üks mu viimase aja suurimaid lemmiknäitlejaid.

Pühapäevane piknik Pipsi ja Markoga sai ennist juba kajastatud. Pärast seda saime kokku ema ja tema mehega, kes olid spetsiaalselt sellepärast Tallinna sõitnud, et meiega viimast korda koos süüa, ning siis läks iga roju oma koju – ema mehega tagasi Pärnu poole, õeke Rootsi laeva peale ning meie rongile. Kuna jõudsime just selleks ajaks jaama, kui rong ette sõitis, saime ka head kohad – neli vastastikku asuvat istet, kuhu lapse ja oma kolaga lahedasti ära mahtusime. Kirsiks tordi peal oli piletimüügitädikese lahke pakkumine perepileti näol – säästsime 46 krooni. Elagu Edelaraudtee! Rongid on ikka nii mõnusad.

Täna oli väljas täielik suvi – Plika magas vankris ilma kombeta, mina istusin aiatrepil ja lugesin raamatut, Mees kaevas kompostihunniku jaoks auku ja koristas muidu aeda.

Õhtul, kui Mees tööl oli, läksin mina poole kaheksa paiku Plikaga poodi – kuna ma ei viitsinud kärutada, panin ta Bondolinosse (kõhukott, laenasime Kessult prooviks, juhuks kui road tripi ajal on vaja lapsega ilma autota pikemalt käia – vankrit ju kaasas polnud. Ütlemata väärt asi, ostame endale ka, Londonis kulub väga ära), kus ta rõõmsalt magama jäi ja kodus edasi põõnas:

Tõstsin ta hiljem oma voodisse, ei ärganud ka selle peale. Alles üheteist paiku õhtul oli hääli kuulda. No siis oli laps muidugi rõõmus nagu noor nirk ja und polnud ollagi:

Õnneks saime ta siiski suhteliselt ruttu uuesti magama, Mees läks koos temaga. Mina jäin kangekaelselt arvuti taha, sest und eriti polnud ja tahtsin hirmsasti kogu selle pildihunniku kaelast ära saada. Nüüd ma siis sain ka, ainult et kell on peaaegu neli. Täiesti hirmus, arvestades fakti, et peame homme teatud põhjusel vara ärkama ja koristama kukkuma.

Aga rahulolu on ikkagi suur – kõik oluline sai lõpuks kirja ja kõik fotod üles. Nüüd ruttu tuttu.

Scroll to Top