seltsielu

Jõul-jõul

Jõululaupäeva hommikul Katsi ja Ivoga Pärnusse sõites lõbustas meid nende kass, kes üritas käppa läbi puurivarbade toppida:

Õhtul oli imeilus päikeseloojang, pildile seda küll täies hiilguses ei saanud, aga midagi ikka 🙂

Muidu tegime piparkooke ja sõime seapraadi… Magu ikka. Ning käisime õhtul pimedas rannas jalutamas.

Täna hommikul käis Iiris külas, nii tore oli teda üle mitme kuu näha. Sõime jõuluhommikust ja ajasime juttu. Plika käitus väga viisakalt ning magas kogu söögiaja linas – sain rahus seltskonda nautida.

Ja siis oli Marise sünnipäev – nagu igal aastal alates viiendast klassist. Okei, ma päris iga aasta pole jõudnud, aga 80-90% ajast ikka. Edaspidi, ma arvan, 100%.

Plika näitas ennast jällegi parimast küljest – magas kella kahest poole seitsmeni ning lasi mul rahulikult süüa, juttu rääkida ja Aliast mängida. Teise ringi ajal oli tissi otsas, mis mängu kuidagi ei takistanud, hiljem veetis rõõmsasti Marise süles aega ning jäi siis jälle magama. Hämmastav!

Marise kass leidis, et Plika turvatoolis on mõnus magada:

Murakas!

Jõudsime hommikul omadega täpselt valmis – mina duši all ära käia, Mees tolmu imeda… Siis tuligi Murakas. Mina tegin kohvi ja Mees kohupiimapannkooke.

Laps kiideti heaks:

Murakasiider, mis veebruarist saati ootas ning mis oli selleks hetkeks kaks kuud üle tähtaja läinud, joodi ära:

Plika sai kingitusi:

Ja kõige ägedam oli kahtlemata see kaart:

Õhtul kasutasin juhust ning saatsin Muraka bussijaama – et Plika ikka oma päevase värske õhu normi kätte saaks. Seekord tudus ilusti veel päris pikalt kodus lahtise akna all.

Vanni tegime ka ja nüüd magab nagu inglike. Loodetavasti pikalt.

Ja kohe-kohe ongi jõulud… Homme hommikul sõidame Pärnusse.

Talvemuinasjutt

Käisime reedel Põlvas Vaska sünnipäeval. Peost endast ei õnnestunud meil küll kuigivõrd palju osa võtta, sest Plika oli ootuspäraselt närviline, uus koht ikkagi. Niisiis evakueerusime üsna varsti meile eraldatud tuppa, et laps maha rahustada ja magama uinutada. Mees sai vähemalt saunas käia, kuniks ma last kussutasin ja tõi mulle hiljem kooki ka 🙂

Ärkasime järgmisel päeval alles kell üksteist ning chillisime siis Vaska, Rentsi ja Kalaga veel pool päeva. Afterparty, jah 🙂 Laps oli teiseks päevaks ootuspäraselt kohanenud ja käitus viisakalt. Magas korralikult ja lasi meil seltskondlik olla.

Igal juhul tekkis taas tahtmine maale kolida. Vaska vanemate elamine oli lihtsalt niiiii mõnus. Ok, ma nägin küll ainult arvuti- ja elutuba ning põhilise aja veetsime üldse laudast ümber ehitatud jahisaalis, kus kogu pidu toimuski… Mees arvas, et selline võiks vabalt meie söögituba olla 😛

Tõesõna, ma pole ennast ammu kuskil nii mugavalt tundnud. Selline kaasaegne taluelamine on mulle nii hingelähedane (mille peale tuleb meelde, kuidas paar päeva tagasi mingit Kodukirja lehitsesin ja sealse üleni valge elamise peale õlgu judistasin).

No ja siis muidugi loodus!

Tahaks nii kangesti maale elama. See eeldaks küll tööd, mida saab kodust või kodu lähedal teha ning korraliku kooli ja muu taolise olemasolu, et lapsi kasvatada ka hea oleks – ja see kõik kokku on suhteliselt utoopiline. Aga unistada ju võib…

Lootusetu

Ei, me ei jõudnud eile õhtul välja, sest mul oli terve päeva veider olla ja Mees jõudis alles pool kaksteist koju ning vajus kohe magama.

Ei, me ei jõudnud täna välja, sest Plika jauras mitu tundi ning kui me ta kesköö paiku lõpuks magama saime, siis keeldusin ma Kuldse Trio kontserdile (noh, kluppi) minemast ja kell sai märkamatult üks ja siis pool kaks ja “nüüd pole ju enam kuskile mujale minna”.

Meie lapsehoidja magab meie voodis (noh, lapse kõrval ikkagi), pudelitäis piima ootab külmkapis… Ja meie istume kumbki oma arvuti taga.

Nojah, me ilmselt vaatame nüüd paar osa Dexterit, enne kui magama läheme.

Nii palju siis nädalavahetusest lapsehoidjaga.

MA-SEN-DAV.

Operatsioon edukalt läbi viidud!

Plika sai peale kaheksat tissi ja jäi magama, meie läksime pool kümme piia sünnipäevale. Jõudsime koju täpselt kolmest ja saime teada, et kesköö paiku oli üks pudel (ca 4,5 oz) ilusti tühjaks imetud ja tunniga jälle tuttu jäädud.

Mul on niiiii hea meel, et kõik nii libedalt läks.

Aga tänase õhtu kõrghetk oli ikkagi sõnum: “On. 21.56”. Ehk kaua oodatud jõululaps sündiski ära! Piia sai omale parima sünnipäevakingi. Rõõmukisa oli kõva ja vastse ilmakodaniku auks sai nimeline šampus ära joodud.

PS. Jõin umbes kaks liitrit siidrit ja pool klaasi šampust. Joove oli 1,8 promilli. Ütlemata hea oli normaalse inimese kombel väljas käia! Nüüd on mõneks ajaks jälle rahu majas.

Scroll to Top