seltsielu

Meeldetuletuseks siis nii palju, et aeg oli 22-23. august. Ja pikalt heietada üldse ei viitsi. Vaadake parem pilte!

Kolmapäeva hommikul teadsin vaid nii palju, et pean olema kell pool üksteist Cleopatra’s Needle‘i juures, mis asub kuskil Embankmentis. Vaevuda lähemalt mõtlema, mis see Kleopatra nõel täpselt on või kus see seal asub, polnud ma muidugi viitsinud. Onkel, kes metroo väljapääsu juures juurvilju müüs, juhatas õnneks õige suuna kätte. Nii ma seal siis istusin oma kohvi ja võileivaga, sest buss oli juba rõõmsasse Londoni liiklusse sattunud ja jäi võrdlemisi hiljaks.

Ilm oli… Sügis.

Mina pildistasin Marist:

Ja ema pildistas mind (Mehe väitel olevat ema sellel pildil hullult minu nägu):

Ja ehkki ma ÜRITASIN Marist sel ajal pildile saada, kui ta grupile tarka juttu rääkis, tulid kõik pildid blogikõlbmatud (rääkiv inimene jääb ALATI totra näoga pildile, teate ju küll) ning pidin tal hiljem spetsiaalselt poseerida laskma:

Bioloogia tund kõige rumalamatele – puu, millel on vahtralehed ja kastanimunad, on plaatan:

Teie auväärne giid:

Õnnistet vaatepilt bussi pakiruumi:

Kohvipaus sel ajal, kui ülejäänud grupp oli Westminster Abbeysse aetud:

Kohustuslik turistipilt seeriast mina ja London:

Üks suvaline silt, mille ma võiks kasvõi oma logoks võtta, sest ausalt, mul on SUUR kirg perfektsionismi vastu:

Päevalilled keset Londonit. Päriselt maa seest välja kasvavad, mitte lilleputka omad. Südantsoojendav!

Stiilinäide kohalikust pubist:

Minu teine fish & chips, seekord palju maitsvam. See roheline okset meenutav löga oli hernepüree ja tegelikult täitsa hea:

Õhtul pakkisin hotellis oma nänni lahti (ja osa ununes ikkagi pildilt välja):

Minu ja Marise voodi:

Ja meie “väike” vein:

Vaade hotelli aknast:

Restoran, mida nägime bussi aknast. Jah, see täht, mis poolenisti posti taga varjus, on tõesti L:

Järgmisel hommikul käisime mu töö juures kohvitamas:

Nukker väsinud Tikker peab pärast järjekordset 50 meetrit kahe raske kastiga puhkepausi (sedapuhku Tottenham Court Roadi metroopeatuse sissepääsu ees):

Ja sealsamas oli ka selline ratas:

Pärast üliinimlikke jõupingutusi jõudsin siidri ja õuntega õnnelikult koju. Ja selline vaade avanes meie külmkapis:

Tore oli, väga tore. Siider on praeguseks juba peaaegu otsas 😉

Läbi häda ja viletsuse istun nüüd omaenda maja nurga juures puu all, vihmavari pea kohal, ja nendin sarnaselt Iirisele (loe postituse lõpus olevat editit), et milleks kogu see ving ja otsimine, kui siin on päris hea. Nett, kuniks seda on, on täitsa okei kiirusega ja vihmavari tuleb kasuks nii vihma kui päikese puhul. Loodetavasti saate varsti ka illustratsiooni, kui Iiris ja Pips lähedalasuvast internetikohvikust tagasi jõuavad (seal polnud wifit, seega mina keeldusin jäämast, sest kõik blogi pildid olid läpakas).

Üldiselt ma jutustada eriti ei viitsi (seda enam, et aku hakkab tühjaks saama), seega laskem piltidel eneste eest rääkida ning piirdugem vaid hädavajalike kommentaaridega.

Üleeile Horshamis shopates käisime lõunat söömas ühes väikses Itaalia restoranis:

Muraka vinge auto, mida ta kardab (loe lähemalt siit):

(just tuli meelde, et vaatasime Muraka juures kõige õõvastavamat dokfilmi 5-aastaste missivalimistest ning mul tuli sellega seoses nii palju mõtteid, et need väärivad kohe eraldi posti – mõni teine kord ehk, kui veel meeles ja rohkem aega)

Õhtul istusime Muraka kõrvalmajas asuvas pubis (ja see asub sõna otseses mõttes kõrvalmajas, päris mugav või mis):

Eile oli ilm viisakam kui üleeile, seega mõtlesin Pipsile kohustuslikud vaatamisväärsused ära näidata: Buckingham Palace, Big Ben & Houses of Parliament, Trafalgar Square, Picadilly Circus ja Hyde Park. Ei viitsi seekord enam üles panna turistikaid seeriast mina ja London, näitan teile parem hoopis, milline näeb välja Brixtoni peatänav, mis on nüüd minu igapäevane kodutee (tänud Pipsile, kes pilte viitsis klõpsida):

Ma olen varemgi Buckinghami paleed ignoreerides selle asemel ilusaid lilli pildistanud, seekord tahtsin ise ka peale jääda ja oma uut nunnut punast seelikut demonstreerida 😛

MÕNI turistikas ju ikka võib olla kah:

Tegelikult oli plaan Thamesi äärde jooma minna, aga tuul oli nii tugev, et mina hakkasin külma üle vinguma. Seega läksime hoopis Hyde Parki:

Pärast kuue Smirnoff Ice’i ära hävitamist seadsime sammud tagasi Victoria poole, et saada kokku Iirisega, kes tõi meile soojad riided ja puhast Eesti viina. Kõigepealt kustutasime vahepeal tekkinud nälja Victoria KFC-s, kus meile unustati wrapi vahele majoneesi panna (no kui idioodid nad olla saavad?), siis võtsime Pipsi geniaalsel soovitusel kaasa tühjad joogitopsid ning suundusime lähedal asuvasse Sainsbury’sse pealejooki otsima. Selleks osutus veel neli pudelit Smirnoff Ice’i. Aga kuna väljas oli külm ja sadas vihma, siis polnud pikka pidu – istusime Sainsbury kõrval mingi varjus asuva ääre peale ja segasime joogid valmis:

Kuna väljas oli tõesti kolepahakülm, siis läksime jookidega bussi ja sõitsime Picadilly Circusesse, et Reinu pubisse minna. Bussist maha astudes ja paduvihma käest esimese ettejuhtuva varju alla põgenedes avastasime ennast tänavakunstnike summast, kes kalli raha eest turiste üles joonistasid.

Pips leidis, et tema tahab ka endast pilti, aga resoluutse neiuna keeldus ta selle eest üle £10 maksmast (tavaline taks oli £20-30). Ja saigi!

Üle mõistuse suured rinnad sai ka kauba peale. Aga kes selle üle varem kurtnud on? 😉

Pips tulevastele põlvedele üles jäädvustatud, jõudsime lõpuks õnnelikult Reinu pubisse. Jõime Iirisega kohalikku siidrit, mis maitseb nagu kassiku*i, aga mustsõstrasiirupiga segatult on see-eest väga hää:

Pips proovis baaridaami ameti ära:

Reinu ungarlannast kolleeg Dora andis maitsta nende kohalikku brändit Palinkat (tänud sulle, lugeja!). Kammis päris hästi, nagu näete 😉

Seekord saime siis Pipsi koos sildiga pildile:

Mees, kes oli terve õhtu Gipsy Hilli pubis ülemuse sünnipäeva tähistanud ja seal muuhulgas jaanalinnuliha maitsnud, oli sunnitud lõpuks meile linna järele tulema, sest võtmed olid meie käes. Ta jõudis kohale täpselt selleks ajaks, et hakata tagasi minema. aga bussijuht oli nunnu ja võttis meid sealt peale, kust tegelikult ei oleks tohtinud ja me ei pidanudki väsinult ja külmas õiget kohta otsima.

Täna oli pohmakas.

Stay tuned, uued uudised varsti!