seltsielu

Need kolm päeva jäävad mulle kauaks meelde just oma palavusega. Suvi selle sõna kõige paremas mõttes – selline suvi, mille järele ma juba nädalaid igatsenud olin. Ja mul juhtus olema isegi kaks vaba päeva – puhas õnnistus.

Reedest Reinu pubi mainisin juba eelmises postituses. Tookord unustasin ära kaks pilti, mis tol õhtul tegin, saavad siis siia. Eks nädalavahetus algagi ju reede õhtust 😉

Esimene pilt läheb loomulikult tervitustega Pipsile. Mina muide ei teadnudki, et pip tähendab inglise keeles seemet, aga kui mulle seda öeldi, siis tuli küll meelde Bethi kanaarilind Louisa May Alcotti raamatust “Väikesed naised” (või mõnes selle järgedest), kelle nimi oli Pip ja seega ma eriti imestunud polnud.

Eriti auväärne 15 aastat vana viski veelgi auväärsema nimega, muhahaa.

Laupäeva õhtu algas minu jaoks taas Reinu pubis, kuhu minemisega seekord päris esimest korda üksi hakkama sain (see ei lähe arvesse, et ma Picadilly Circuses kõigepealt ajalehemüüjatelt suunda küsisin ja tee peal Mehele vähemalt kolm telefonikõnet tegin ja suurel hulgal roppusi karjusin, NÜÜD oskan edaspidi igatahes ilma igasuguse abita ise minna!)

Pubist liikusime edasi Willesden Greeni Reinu juurde grillima. Teekond oli äärmiselt lõbus, ilmestatud Red Bulli ja Smirnoffiga. Metroo põrandat sai näiteks desinfitseeritud.

Reinu aeda kogunes tol õhtul (Londonile suhteliselt tavapärane) rahvusvaheline seltskond: Reinu majanaabrid, nende sõbrad ja muud loomad, sealhulgas Eesti neiu, kellel oli laps musta mehega (rahvus teadmata, aga ta rääkis oma sõbraga prantsuse keeles, mille peale mina taas igatsevalt mõtlesin, et kui oskaks ka nii hästi ja tahaks ikka veel õppida) – kõige nunnum pisike tõmmu lokkis juustega poisipõnn, kes igal pool ringi koperdas ja mingi hetk muru pealt viskipudeli kätte sai ning sellega ringi käis. Mul on sellest päris hea foto ka, aga pärast pikki kõhklusi otsustasin seda siia mitte panna, sest noh, (siiski suhteliselt) võõra inimese lapse pilt suvalises blogis, mulle vist ei meeldiks, kui minu lapse pildiga nii käitutaks ja luba küsida ma ei saa… Seega siis nii.

Äärmiselt värskendav ja mõnus oli üle pika aja olla lihtsalt purjus, olemata väsinud või midagi muud. Lihtsalt kohustustevaba, ergas ja purjus… Ja rõõmus. Ja ülemeelik.

Sellest ajast, kui hämarduma hakkas, on mul ähmasemad mälestused, aga parim neist on meenutus, kui hea oli Mehe süles magada ning kui mõnusalt pehme ja soe oli tema jope all 🙂

Ja pühapäev (kui jätta kõrvale mõned mitte nii toredad momendid, mida oli siiski vähe ja mida ma otse loomulikult ei meenuta) oli tõeline idüll.

Sõime hommikust ühes äärmiselt sümpaatses väikeses kohvikus, mille lihtsalt Streathami poole jalutades leidsime. Palavus, välilauad, rohelus, päikesevarjud, jääkülm smoothie, tasuta wifi (seda viimast küll ei kasutanud, aga tuleviku mõttes väga hea leid) – oleks tahtnud pilti teha, aga kuna olime teel shoppama ja meeletult palav oli, siis ei viitsinud kotti võtta ja mul polnud kaasas muud, kui vaid Oyster, telefon ja päikeseprillid.

Otsisime Streathamist (erilise eduta) kasutatud mööbli poode ning jõudsime lõpuks jälle Croydonisse. Käisime seal esimest korda juba paar nädalat tagasi, sest seal oli mingi riidepood, kuhu Mees minna tahtis – tookord küll juba suletud ja sel õhtul sai hoopis mulle roosa telefon ostetud. Juba siis mõtlesin, kui mõnus seal on – peatänav, mis oli täis poode ja sagimist ning kus ei sõitnud autosid… Just see viimane oli kõige sümpaatsem, meenutas mulle kangesti Horshamit.

Seekord oli seal veel mingi turulaadne üritus, erinevate maade tooted ja söögid ja letid ja… Mõnus väikelinna tunne tuli. Croydon meeldib mulle kogu Londonist siiani vist kõige rohkem.

Praegu on kahju, et kõigest sellest pilti teha ei saanud, aga tagasi mõeldes ei kahetse siiski kõige vähematki, et fotokat kaasas polnud – hea kerge oli ilma igasuguste asjadeta olla.

Ja õhtupoolikul vedelesime lihtsalt maja kõrval… Sellelsamal muruplatsil, mida hiljuti pildistasin.

Otsisime levi (lõpuks leidsime ka muide, ühe maja nurga juurest, aga see oli nii saast, et esialgu käin vist ikka pigem tööl netis, Mees rääkis midagi võimsamast võrgukaardist (?), eks näis):

Olime nunnud:

Ja mitte nii nunnud:

Ja siiski, päris nunnud:

Ja lihtsalt… Chillisime.

Ja nüüd on viimane töönädal. Ja siis tuleb puhkus. Ja Pips. Ja Maris ja ema… On, mida oodata 🙂

Kõigepealt pean ausalt üles tunnistama, et pealkiri on suhteliselt õhust võetud umbluu ja põhjustatud ilmselt sellest, et ma eile suurest igavusest igal pool pilte klõpsides neid muuhulgas ka metroos tegin.

Kui eile õhtul töölt koju jõudsin, olid igasugused õhtused plaanid ikka veel suhteliselt lahtised ja olematud. Teatud põhjustel oli mul vaja võimalikult kiiresti kodust jalga lasta, seega otsustasin lihtsalt lõunasse minna.

Teatud põhjustel oli mul vaja nii kaua väljas oodata, kuni Iiris kodus asju võtab, nii ma siis töllerdasin tänaval ja tegin suvalistest kohtadest pilti:

Siis sõitsime Iirisega Finsbury Parki, tema läks rongi ja mina metroo peale:

Aga mis jaanipäeva tähistamisse puutub, siis brutaalselt ja lühidalt öeldes jõin ma ennast lihtsalt purju. Üks Fizz teel Finsbury Parki, teine metroos ning kolmas lõunas passides ja Swammi kõnet oodates… Hakkas pähe küll ja suisa kaks korda sai Brixtoni KFC (McDonaldsi analoog) WC-d külastatud.

Lõpuks läksime Streatham Hilli, kus oli pidu Jani sõbra juures. Jan oli Swammi tuttav Tšehhi kutt ja peol olid peamiselt poolakad.

See pilt on tehtud natuke enne peopaika jõudmist. Lihtsalt naljakas oli.

Peol oli vaja ometigi hädasti viina juua ja veel rohkem purju jääda. Ja tantsida mingi täiesti kummalise muusika järgi. Ja kõigest suhteliselt kiiresti ära tüdineda. Nii et kuskil öösel kahe paiku võtsime ette pika teekonna tagasi põhja, mis möödus seekord uniselt, sündmustevaeselt ja suhteliselt valutult.

Kui täna varahommikul natuke vahepeal üleval olime, ei olnud just eriti hea olla (loe: pohmakas oli). Pärast poole kaheni magamist oli juba tunduvalt parem.

Ja siis… Ja siis! Siis tehti mulle jälle süüa 😛 Ehk siis hommikusöök inglise moodi (röstsai oli muidugi ka, aga pildistamise hetkel alles rösteris):

Räägi siis veel, et armastus ei käi kõhu kaudu. Mina olen igatahes iga päevaga üha rohkem sillas 😛

Ja siis kiirustasin tööle. Ja täna juhtus olema kõige vaiksem õhtu minu seal töötamise aja jooksul üldse. Mul oli nii igav, et puhastasin masina alust ja kraanikausitagust. Selline õhtu siis. See läks küll hästi.

Ühtlasi sain ühe oma neljast sulgemisest avamise vastu vahetatud ning ühe supervisori jutust võis järeldada, et mul ehk varsti palka tõstetakse. Eks näis 😛

Aga üldiselt ma loodan, et teil seal Eestimaal oli… Jaanilikum jaanilaupäev kui minul. Järgmisel aastal tahaks ikka lõkke ääres istuda ja šašlõkki süüa, mitte Jani sõbra juures viina juua. Aga hea seegi, et tema nimi oli Jan ja mitte näiteks…*insert random Czech male name here, cause I don’t really know any*

Et vähekegi teemakohane 😀