seltsielu

Tormiline nädalavahetus

/ seltsielu / 1 Comment

(või kui nüüd järele mõelda, siis ma ei teagi, kas seda just päriselt tormiliseks nimetada saab, aga tehtud sai nii mõndagi ja pärast reedet jõudsin mina isiklikult koju alles pühapäeva õhtul)

Reedel käisime (nagu oma viimases postis ka mainisin) kinos. Vaatasime ära sellised filmid nagu Ocean’s Thirteen ja Ne le Dis à Personne. Mina oleksin südamerahuga ainult esimesega piirdunud, aga Mehe  tungival nõudmisel (“kui me juba kinno tulime”) sai siis teine veel ära vaadatud (tegelikult ta tahtis kolme filmi vaadata, aga selle nimi on vist kompromiss, muhahaa). Päris huvitavad olid mõlemad, aga paraku oli mul miskipärast uni, nii et pea pool sai mõlemast filmist maha magatud. Häbiväärne! Aga mis ikka, tuleb need siis lihtsalt tõmmata ja üle vaadata 🙂

Õhtul tuli mul vahepeal totaalne ikaldus (ilma igasuguse korraliku põhjuseta kusjuures), tuju oli nii allapoole nulli, et täitsa kole. Õnneks suutsin selle lõpuks pärast mitmeid jõupingutusi tagasi üles turgutada. Hmm, ilmselt oli selles oma osa maasika Fizzil, mida purkide kaupa tarbisin 😉

Et päris ülemeelik õhtu oli. Aga… Ma ei oska seda eriti värvikalt kirjeldada, äkki sellepärast, et mu mälestused on ka kohati võrdlemisi udused. Pidime väljas jooma, aga külm oli, nii et läksime haarasime Reinu kaasa, kes just töö lõpetas (ja tema haaras omakorda ühe töökaaslasest neiu kaasa, aga see on juba omaette huvitav lugu, mida mina siin üldse mitte rääkima ei pea) ja siirdusime kahe pudeli veiniga varustatult Ronni poole. Veinid said bussis otsa ja bussis viibivatel teistel reisijatel oli kas a) lõbu laialt või b) meist kõigist s*taks kopp ees, sest me olime ikka võrdlemisi häälekas seltskond.

Ronni juures sai tarbitud veel Red Bulli viinaga, aga miskipärast ei mõjunud see mulle nii ergutavalt kui oleks võinud… Kui järele mõelda, siis vähemalt kolmeni olin ikkagi üleval ja sai sealgi möllu tehtud kõvasti, et ma niisiis väga ei kurda.

Ülejäänu, mis tol õhtul toimus, ei kannata vist trükimusta. Aga tõesti, väga lõbus oli.

Laupäeval olin sunnitud kella kolmeks tööle minema, nii et kui ükskord õhtul Reinu juurde jõudsin (ülejäänud seltskond suundus sinna mitu tundi varem), olid grillimised juba grillitud (JÄLLE, tuletades meelde eelmist korda, urr). Ja siis me jõudsime lõpuks kuidagi jälle Ronni juurde välja, aga seekord läks õhtu vaiksemalt, sest Katre pidi ka hommikul tööle minema (ka = mina pidin taas kolmeks minema).

Ja nüüd ma siis jõudsin lõpuks koju. Ja homme pean 7.15 tööl olema, st ma peaks AMMU magama. Aga kas ma siis saan, kui kahepäevane netivajadus on julmalt rahuldamata?

Tegelikult ma nüüd lähen ka.

We are ESTONIANS!

/ london/UK, seltsielu / 4 Comments

(at least most of us)

…ehk lugu sellest, kuidas spordiignorandist Tikker esimest korda elus päriselt jalgpalli vaadata tahtis. Tõe huvides peab siiski ära mainima, et jõudsin pubisse alles siis, kui mäng juba läbi oli.

Šoti onu eesti lipu ja särgiga. Rääkis eesti keelt ka kõigele lisaks. Ja tal polnud oma keeleoskusele ühtki usutavat põhjendust (à la Eesti naine, Eestis elanud vms):

Nii tehakse reeturitega:

Kompositsiooniliselt on see pilt väga halvasti üles võetud ja pole vist eriti aru saada, et ronn on posti otsa roninud…

Aga täna hommikul tegin oma Londoni esimese (ja teise… ja kolmanda…) sigareti, sest hommikul kell kaheksa unetuna Ronni köögis istudes tundus see ainuõige tegu olevat. Avastusi oli kaks:

1) olen õppinud korralikult alla tõmbama
2) tubakas on endiselt jäle

Muuseas jõuti minu blogini otsinguga “oop kullake” – Oop, kuule, mis värk on? 😛

Kas sina oled kunagi karavanis seksinud?*

/ igapäevaelu, jabur elu, london/UK, rõõm, seltsielu / 6 Comments

Ma lahkusin kodust veidi enne poolt kuut mõttega paariks tunniks lõunasse keelt kõrva ajama minna ja seejärel tagasi koju tulla, sest hommikul oli (on!) vaja vara tööle minna.

Ma läksin tipptunni ajal. Ma tulin tagasi alles siis, kui metroo enam ei töötanud. Ma jõudsin koju öösel kell pool kolm.

Ma pean 5.15 üles tõusma. Ja selle asemel, et kohe surnult voodisse vajuda, kirjutan ma blogi.

Aga ma olen ju alati arukas neiu olnud 😉

Tegelikult olen tahtnud juba mitu head päeva siia kirjutada, aga alati on midagi vahele tulnud – kas oli midagi olulisemat teha või ei saanud ma netti või kui ükskord sain, siis oli ka kiire ja vaja midagi olulisemat teha või polnud enam lihtsalt kirjutamise tuju… Ja nii need päevad läksid.

Igatahes – pikalt heietada pole siin midagi, aeg on raha. Või siis uni.

Jagaksin teiega hoopis viimase nädala jooksul kogunenud tsitaate, mille peale ma end ribadeks naernud olen. Jah, ma olen neid jooksvalt sobivatesse ja mittesobivatesse kohtadesse üles kirjutanud, sest vastasel korral oleksid need järgmiseks päevaks ununenud.

Teed ukse korraks lahti ja kohe on rinnad paljad.

Kuu võtab.

Meil on kolm varianti – kas suitsetada, seksida või filmi vaadata. Me võime teha kõike kolme korraga või siis kordamööda.

Sina oledki paha – suure peega.

Mul on liiga suur, et alla võtta.

Mis see on? Täiesti närimata kont!

—

Järgmiseks mõned fotod laupäeva õhtust, millest ma siinkohal pikemalt kirjutada ei viitsi, aga lähemalt võite lugeda siit.

Ja tegelikult peaksin ilmselt veel kirja panema ka kõik need uitmõtted, mis mul erinevatel aegadel erinevates situatsioonides olnud on, mõned ikka juba väga ammusest ajast. Mõtted, mille puhul ma hakkan naerma ja mõtlen, et selline asi saab olla ainult Londonis.

(ja tegelikult saab selliseid asju juhtuda kindlasti ka paljudes teistes kohtades, kuid minu mõtted liiguvad vaid seda rada pidi, et kui ma poleks siia tulnud, oleksin ikka veel Eestis ning seal ma ennast sellistest situatsioonidest ilmselgelt leidnud poleks)

Mäletan üht suhteliselt ammust hilisõhtut, kus ma olin (nagu alati) suure näljaga ostnud suvalisest rämpsuputkast mingi kebabi või ribi (kes seda enam mäletab) ning kuna koduni ei kannatanud ometi oodata, hakkasin bussis sööma (mis on iseenesest ka täiesti tavaline, Londoni vahemaad, mäletate?). Aga buss oli nii täis, et istuda polnud ruumi, nii ma siis kõõlusin keset kahekorruselise bussi treppi (seal on muidugi olemas sildid, et trepi peal pole bussi liikumise ajal soovitav ohutuse pärast seista jms) ja närisin oma ribi. Ja mõtlesin sellele, et Eestis ei juhtuks sellist asja ealeski. Ja naersin.

Mäletan eelmise nädala varahommikut Brixtonis, kus ma jalutasin hommikul pool seitse, kohvitass käes (jah, päris tavaline tass, mitte termos ega plastik), metroo poole, et tööle sõita. Ja päike paistis ja linnud laulsid. Ja ma naersin.

(Mees: mis sa võtsid selle tõepoolest kaasa või?
Mina: ma ju enne küsisin, kas ma võin kohvi kaasa võtta)

Mäletan seda, kuidas täna bussiga Finsbury parki poole loksusin ning tabasin end mõttelt, et siinne elu on suures osas juba täiesti loomulik. Et ma ei mõtle enam, kui ma oma levinud marsruutidel liigun, kuhu või kuidas minna, et ma olen harjunud siinse ühistranspordi, vasakpoolse liikluse, busside hääletamise, Oysteri süsteemiga, tohutute vahemaadega, pideva junk foodiga… Ma istusin seal kahekordse bussi ülemise korruse kõige esimesel istmel päikese käes, vaatasin aknast välja ja naersin kõva häälega. Ja mõtlesin, et kui ma oleksin Eestis, siis ma ei teaks, et elu võib ka selline olla.

Mis siis, et veerand tundi hiljem suutsin ma sellessamas bussis koledasti vihastada, sest ma olin üle pika aja tipptunni ajal liikvel ja uimerdamine oli lihtsalt kohutav. Ja ma suutsin vihastada metroos, kui rong mul nina eest ära sõitis (MIS MÕTTES ta paneb uksed kinni just siis, kui ma platvormile jõuan???), ehkki järgmine tuli kahe minuti pärast (nagu tavaliselt), mis jättis mulle just piisavalt aega selleks, et katki läinud koti rihm ära parandada.

Mis siis, et ma vihastasin öösel, kui ma väsinuna lõunasse tukkuma jäin, teades väga hästi, et metroo ei sõida eriti kaua, kuid tigetsedes siiski mõtte peale, et ma pean keset ööd nii kaugelt kahe bussiga koju loksuma ning väljas külmetama (kuna ma ei kavatsenud kaugeltki nii hilja peale jääda ja tulin kodust välja vaid kampsuniga).

Mis siis, et vähemalt kuu aega on igasugune elamissituatsioon veel piisavalt keerukas ja ma saan samalaadsete asjade peale veel n+x korda vihastada ning kes teab, mis kuu ajagi pärast saab.

Ja kui palju on veel neid asju, mida olen tahtnud teile siia selle aja jooksul kirjutada, aga pole kohe jõudnud ja on hiljem ununenud…

See kõik on loomulik. See on ju London.

Ma olen tõeliselt rahul. Hoolimata sellest, mis edasi saab, ma ei kahetse, et ma siia tulin.

Ma olen õnnelik.

EDIT: Käisin korra Sitemeteris ja viimasest 100-st külastusest 75 on tulnud Blogtree kaudu. Tavalise ca 100 külastuse asemel päevas on täna neid praeguseks juba üle 300. Intrigeerivast pealkirjast ilmselgelt piisab, et huvi tekitada… Ja see polnud isegi mitte mu kavatsus. Aga tünga saite te kõik, mis 😛

*ma tean vähemalt kaht oma blogi lugejat, kes seda teinud on. TEIL pole vaja vastata 😉

Geek Event ja muud loomad

/ igapäevaelu, rõõm, seltsielu / 2 Comments

Kolmapäeval ma enne hilisõhtut voodist välja ei saanudki. Muuhulgas sai ära vaadatud ka kurikuulus Klass. Muljed on masendavad, nagu arvata oligi. Põhimõtteliselt ma ei tahagi sellest rohkem rääkida. Pidin lihtsalt ära mainima, et mul nüüd ka nähtud.

Jõudsin koju kell pool kaks öösel ja viiest oli vaja tõusta, et tööle minna. Kuna pool päevast sai nagunii maha magatud, ei olnud sellest eriti midagi. Tööl oli eile miskipärast eriti lahe päev, tükk aega oli harilikust vaiksem, nalja sai ja… Noh, lõppkokkuvõttes oli asi eelkõige vist siiski selles, et mul oli kolmetunnisele unele vaatamata äärmiselt hea tuju.

Iiris tuli tagasi! Ma üldse ei teadnud, et see aeg juba käes on – mõtlesin, et millalgi nädala lõpupoole. Aga kui eile Kaylt küsisin, millal täpsemalt, sain vastuseks, et ta peaks juba kohal olema. Kümne minuti pärast oli ka. Mul on äärmiselt hea meel.

Ja siis me käisime eile õhtul E-ga mingil Skype’i korraldatud üritusel, kus oli peale meie isegi veel üks eestlane (võib-olla oli rohkemgi, aga ei õnnestunud lihtsalt kohata…?). Ma pole siiani päris täpselt kindel, mis puhul see korraldati, enamik inimesi olid seal oma töötajad või mingid arendajad või kurat teab kes. Igatahes suutsid kaks poolikut klaasi veini minus sellise joobeastme tekitada, et mul oli päris lõbus, nii ma siis sotsialiseerusin ja üritasin inimestele seletada, mida Swammi firma täpselt teeb. Muhahaa.

Peen värk ühesõnaga.

Enne peole minemist olin lubanud Iirisel lahkesti Muraka viimasest külaskäigust üle jäänud veini ära lahjendada, sest neiul oli väike reisiväsimus ja -masendus ja ta jäi minust täitsa üksi koju, sest Kay läks ka tööle ja kuskile edasi pärast.

Kui me koju jõudsime, oli vein Iirisele juba päris hästi mõjunud. Andsime siis omalt poolt parima, et veel rohkem mõjuks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris lõbus õhtu oli. Kohe nii lõbus, et ma ei mäleta, kuidas me ära vajusime.

Täna pean kolmeks tööle minema, aga oi, kuidas ei viitsi! Tahan puhata ja mängida ja süüdimatult lõbutseda. Kogu aeg 😛

Ahhaa, ja ma lubasin, et ma kirjutan oma tööl olemise ajad jälle blogisse, siis on alati võimalus vaadata, millal ma saadaval olen. Homme siis 10-19, pühapäeval 7.45-15.45, esmaspäeval 15.15-sulgemiseni, teisipäev on vaba, kolmapäeval 7.15-15.15, neljapäeval 15.15-sulgemiseni, reedel 15.15-sulgemiseni, laupäeval 7.45-15.45.

Laupäeval tuleb õeke ka külla, küsisin selleks ajaks nii palju vabaks, kui võimalik, pühapäev ja esmaspäev lubati anda ka. Rohkem kahjuks ei saanud, nii et võtsin halvast olukorrast parima ehk võimalikult varase vahetuse laupäeval ning õhtuse vahetuse teisipäeval.

Niimoodi siis. Ma nüüd lõpetan lobisemise ja lähen parki mängima, kuniks tööni veel aega on.

Oi oi

/ london/UK, seltsielu / 1 Comment

Hakkasin millalgi eile õhtul jooma ja lõpetasin sujuvalt alles täna õhtul, kui ennast üheksa paiku Ronni juurest koju tulema asutasin. Okei, öösel sai vahepeal ikka natuke magatud ka.

(Tegelikult pidime täna parki minema, aga ilm oli selline, et ei olnud kohe üldse tahtmist seda päriselt teha)

Aga nüüd mul on küll natukeseks ajaks igasugusest alkoholist kõrini.

särkRonn muidugi ütles, et näeme homme. see kõlab peaaegu et kurjakuulutavalt. Ja kuna ma saan juba neljast vabaks ning pean esmaspäeval alles kolmeks tööl olema, siis on tal ilmselt õigus. Ja siis läheb asi raudselt jälle käest ära. Kole lugu.

Siinkohal jagaksin teiega imelist vaadet, mis avaneb Ronni köögi aknast (Rein tegi eile akna peal suitsu, avastas kuskilt selle särgi ja riputas üles – Ronnil on nüüd oma isiklik hernehirmutis köögiaknal, muhahaa).

Ning lõpuks ka lubatud pilt naabrivalve sildist, äärmiselt nunnu mu meelest.

Ahjaa. Õeke, millal sa täpselt Londonis oledki? Ma muud ei tea, kui et mai teine pool… Graafikuga on nii, et tuleb hiljemalt käimasoleva nädala teisipäevaks oma eelistused ära öelda ja siis on neid järgmisel nädalal võimalik rakendada. Aga jah, mul oleks täpseid kuupäevi vaja (MSNi chat logis ÄKKI on kuskil, aga äkki pole ka, sest ma võisin vabalt tööl olla, kui sellest rääkisime ja enivei ma ei viitsi otsida :P)

Scroll to Top