seltsielu

Õhtust

Et noh. Üldiselt oli mul täiesti aus kavatsus minna pärast tööd otse koju ja keerata endale kokku mingi õhtusöök nendest suitsuviineritest, mida mul ülehomse… Oijah, nüüd juba homse kuupäevaga terve pakk külmkapis seisab.

Ma kahtlustan, et asi kiskus viltu sellest hetkest, kui me Lepaga jõudsime pärast sulgemist järeldusele, et kõht on jube tühi.

Läksime Kahtmandusse. Mis iseenesest ei olnud ju ka teab mis halb asi. Kui, siis ainult viineritele ja rahakotile.

Kathmandust ära minnes tekkis mul mõte, et tunduks jube kohane ennast purju juua. Mõtlesin, et see pole ilmselt kuigivõrd arukas mõte ja tuleb siiski koju minna. Aga nojah. Lepp läks Woodstocki pildjardit mängima ja nii juhtuski, et…

  • ma jõin ennast Woodstockis võrdlemisi purju
  • suitsetasin ära peaaegu pool pakki Lepa suitsu
  • oleksin äärepealt piljardit mänginud (jube tahtmine oli, aga õnneks suutsin ennast tagasi hoida. Tikker ja piljard, khm, jah. Selleks olin ma siiski liiga kaine)
  • jäin maha viimasest trollist
  • jõudsin koju alles hommikul 7.45
Iseenesest on ju varemgi plaanimatult enne tööpäeva juhtunud, et öö tuleb kuskil mujal veeta ja sealt mujalt saab hommikul ka otse tööle mindud. Häda oli aga selles, et täna õhtul lähen Rootsi kruiisile, mis tähendas, et:
  • mul oli vaja kindlalt hommikul duši all käia
  • asju pakkida, mida kaasa võtta
  • üldse olla viks, viisakas, tragi ja konditsoonis, mitte magamata, suitsu järele haisev, punaste silmadega ja muidu võrdlemisi tige
Sellest kõigest järeldus, et hommikul peab siiski kodust läbi jõudma. Ja kõik sujus libedamalt, kui ma arvasin, sest ärkasin täitsa iseseisvalt 7.15 (äratuskell oli 7.30), jõudsin isegi Westmanist hommikusöögiks saia osta, olin kodus punkt kell 7.45 ja läksin duši alla kell kaheksa, mis on täiesti tavaline aeg ühe tavalise tööhommiku kohta. Läätsed said tunniks silmast välja ja riided tunniks rõdule ning pärast seda kõike ja tassi kohvi oligi täitsa tavaline värske hommikune tunne. Üldse mitte selline, nagu oleks eelmisel õhtul joonud ja alles tunni eest koju jõudnud.

Ehk siis. Tegelikult ei saa üldse kurta. Jube valutult läks.

Muuhulgas tekkis eile õhtul kontseptsioon sellest, et enne Londonisse minemist tuleb veel kindlasti üks kord terve öö väljas juua ja siis hommikul otse tööle minna. Ühesõnaga mingi öö vastu laupäeva, sest siis saab hommikuni Levikas istuda ja tööpäev on ühtlasi kaks tundi lühem.

Vot nii.

Enne reedet ei kuule te must ilmselt midagi, sest Rootsis ma suure tõenäosusega internetti ei pääse.

Midagi… Perfektset tahaks.

Paar pilti ka

Tuli meelde, et tegin päev pärast valimisläbu pilti. Nii palju joodi siis ära. Kusjuures pudel õlut ja pudel veini on alles veel. Õigemini pool pudelit õlut, teise poole jõi ema just ära. Irw.

Ja siis täna tõi klient mulle kommi. Jube head olid, muideks. Seda karpi võite julgesti osta!

Aga kõige olulisem pildi osa on muidugi mu uus mp3-mängija. Selle juurde käib legend ka.

Ostsin eelmise mängija kevadel 2006. Sellepärast, et mängijat oli vaja ja see oli nunnu. Punane. Jube palju maksis, aga ma puhtalt välimuse pärast… Olin sellega suht rahul kuni selle hetkeni, kui meile tuli uus mp3-mängija. siis nimelt see, mis pildil. Kah punane, eks. Firma ka sama. aga mis siis vahet? Esiteks oli värv natuke heledam, just minu lemmikpunane. Teiseks oli uus mati pinnaga (mulle üldse ei meeldi läikivad asjad, näpujäljed jäävad vastikult peale, aga noh, peab ju järeleandmisi tegema, kui muidu nunnu on, niisiis sai esimene mängija ikka ära ostetud). Kolmandaks oli see lihtsalt natuke väiksem ja stiilsem. Neljandaks oli see poole suurema mahuga (2GB endise 1GB asemel) ja tunduvalt odavama hinnaga.

Olin pehmelt öeldes kuri. Uus mängija oli kole palju parem, kui vana ja ma teadsin, et kui ma seda ei saa, siis jääb see hinge kriipima.

Aga kõik lahenes hästi. Lepp, tuntud HV pede, müüs mu vana mängija seal maha. Ühtlasi sain teada, miks see nii kallis oli – selle diktofon lindistas faile mp3 formaadis, mis võtab mingi 3-4x vähem ruumi, kui wav, mis siis enamikel teistel mp3-mängijatel. Minu jaoks muidugi täiesti mõttetu funktsioon, kuivõrd ma tõesti ainult kuulan muusikat.

Lõppkokkuvõttes maksin 100 kr peale ja saingi omale uue mängija. Seda raha olin nõus maksma. Ikkagi poole suurem ja ilusam ju 😛

Enivei, uuel mängijal on üks suur vastik viga ka kõigi vooruste kõrval. See ei käitu nagu tavaline normaalne mälupulk või -kaart või muu väline andmekandja, mille USB-porti ühendades tekib My Computeri alla ketas, kuhu saad otse faile kopeerida. Sinna saab faile panna ainult Windows Media Playeri kaudu. Umbes nagu iPodi iTunes programm. Ilge k*pp on ja s*taks kaua võtab aega, kuni ta neid konverdib. Seda pole siiani välja mõelnud, kuidas ma sinna muusikat kaustade kaupa panna saan… Vist pean kausta sisust enne Media Playeri playlisti genereerima ja siis kuidagi… Aga seda playlisti ma teha ei oska, ma kasutan Winampi muusika kuulamiseks, mulle ei meeldi Windows Media Player üldse. No ma pole viitsinud asjaga eriti tegeleda ka, olgem ausad. Ühtlasti on mu meelest vägagi küsitav, kas ma saan seda mängijat niisama mälupulgana kasutada, st ka muud sorti kui muusikafailide kandmiseks. Vist mitte. Ikaldus.

Aga noh. Mängija on siiski edev. Mis siis, et väheke düsfunktsionaalne. Täpselt nagu mu uus telefongi (mille äratust ma ei kasuta ja mille meelespead ma siiani ei oska panna ja mille sõnumite kirjutamine ja lugemine on keerukam kui vanal heal 3310-l). Vähemalt s*taks hea näeb välja, eks. Ma olen ikka tüüpiline naine 😀

Kui Londonisse ei koliks, ostaks need edevad punased ufokõlarid ka ära, mida ma juba aasta aega nillinud olen. Ehk müüakse neid kunagi siis ka, kui ma püsivalt Eestis tagasi olen…

Aga oma fotokaga olen siiani julmalt rahul. See on lihtsalt nii väike ja nii nunnu. Ja teeb seebika kohta piisavalt kiiresti pilti ja on julmalt lihtne ja loogiline ja mugav mu jaoks. Ja mahub ka kõige väiksemasse käekotti, nii et ma kannangi seda absoluutselt igal pool kaasas. Et noh, tõesti. Ma kohe üldse ei kahetse, et selle ostsin. Asendamatu mu jaoks. Ei kujuta ette, kas kunagi tuleb see aeg, mil ma hakkan suure kaameraga ringi käima nagu Lepp. Ei usu.

Palav…

Olukord tööl ei ole kahe päevaga paranenud. Siin on endiselt rõvedalt palav ning see ei aita just kaasa hommikuselt värskele olekule, mis on niigi suhteliselt… Khm… Väsinud. Hakkan vist vanaks jääma – kella kolmest magama minna pole ju midagi erilist. Oeh.

Eilne õhtu oli huvitav. Veidi absurdne. Lõppkokkuvõttes üpriski lõbus. Mina igatahes jäin rahule.

Lõplik külaliste nimekiri kujunes järgmiseks: Offf, Rasmus, Derek, Ruudu, Lontu, Vaska ja Ohpuu. Oop pidi tulema, aga andis lõpuks siiski haigusele alla. Kurb.

Tunnistan ausalt, et valimisaktsioonina oli üritus täiesti läbi kukkunud, kuivõrd enamik külalisi kas:

a) oli juba valinud
b) ei omanud ID kaarti
c) omasid ID kaarti, kuid mitte selle PIN koode

Algsete plaanide kohaselt pidi e-valijaid olema vähemalt kolm: mina, Offf ja Oop. Oop jäi üldse tulemata, Offf avastas, et teab küll PIM1, aga mitte PIN2 koodi ning minu ID kaardi kiip otsustas ka üles öelda. No mida on, tõesti, tahaks selle peale karjuda. Kaart töötas enne täiesti okeilt – uuendasin sertifikaate ja mingi aeg hiljem valisin proovivalimiste käigus loomade kuningat. Ja nüüd siis – lihtsalt kutu.

Sain lõpuks siiski ära valitud – Offf nusserdas mu kaarti nii kaua lugejas, kuni see mingiks hetkeks kontakti sai ja nii on Villul minu hääl olemas. Aga ma ei loodaks eriti järgmiste valimiste peale… Uut ID kaarti ka sellepärast tegema ei hakka. Julmalt tigedaks teeb.

Ühesõnaga võib eilse õhtu klassifitseerida kuskile selliste ürituste valda, kus otsitakse mingi viisakas ettekääne (sedapuhku siis valimised), et ennast lihtsalt purju juua.

Aga noh, nii võib ka ju.

Muuseas oli meie seltskonnas üks USAst pärit tüüp, kellel oli raudselt jube huvitav kuulata, kuidas kõik eesti keeles poliitikast rääkisid. Me küll üritasime kehtestada reegli, et iga eestikeelne sõna maksab viis krooni, aga… No ma usun, et nii kaks kolmandikku õhtust ta siiski sai inglise keeles suhelda. Ja ta vähemalt väitis ära minnes, et tal polnud igav – aga võib-olla ta oli lihtsalt viisakas 😛

Ühtlasi on mu õla peal täiesti nähtavad hambajäljed ning õlg valutab nii, et ma ei saanud sellel küljel magada ja nüüdki tuletab see ennast iga natukese aja tagant meelde, kui käsi veidi valesse asendisse juhtub minema. Samuti valutab mu parema käe ranne, sest olin pool õhtut käraudadega Rasmuse külge aheldatud. Siinkohal luban kirgliselt, et nende hambajälgede eest ta veel maksab. Ai.

(see oli vist see absurdne osa)

*kehitab õlgu*

Ei, ega ma ju muidu ei kurda, üldse mitte. Aga VALUS on. Grr.

Käerauad tehti kusjuures katki. Minu karvased roosad käerauad on kaheks tükiks. Neljaks tegelikult. Ma olen murtud. Kes parandab? Ma ei jõudnudki neid sisse õnnistada! Need tuleb korda saada, tõsiselt. Muidu on väga halb.

Aga üldiselt loen õhtu kordaläinuks. Teine kordki!

Keegi armas inimene võiks mulle tööle külla tulla ja jääkülma energiajooki tuua. Kuluks ära, tõesti. Ainus, mida selle palavuse vastu veel teha saan, on pikkade käistega vormipluus lühikeste vastu vahetada (topi juba võtsin alt ära) – ma ei usu, et sellest eriti kasu oleks. Mõte kohvist tekitab antud situatsioonis pigem ebameeldivaid emotsioone.

Et siis jääkülm energiajook. anybody? Te ju teate, kus ma töötan. Kella kaheksani olete oodatud!

Homme kõik Tikri juurde e-valima!

Kolm nädalat tagasi kutsusin kõiki enda juurde e-valima. Kinnitan, et kutse on jõus ja püha üritus leiab aset homme õhtul. Kellaaega ei viitsi paika panna, nagunii keegi sellest kinni ei pea. Enne seitset-kaheksat vaevalt. Kuidas ise jõuate ja viitsite.

Tegelikult olen ma mures üldise valimisaktiivsuse pärast, sest kõik alguses vägagi huvitet kodanikud avastavad järjest, et nende ID-kaardi PIN-koodid on teadmata kohta kadunud. Pips, Marko ja Lontu nt. oHpuu, va reetur, käis eelvalimiste ajal ära… Või vähemalt nii ta oma MSNi nimes kuulutas.

Siiani on reaalset valmisolekut avaldanud vaid Offf ja Oop. Räägin homme veel Vaskaga, huvitet ta igatahes oli, iseasi, kas homme õhtul aega ja paroolid kuskil kättesaadavas kohas. Loodame parimat.

Ja olekski nagu kõik. Või ma unustasin kedagi?

Mainiks siinkohal ära, et niisama võib ka tulla. Head nõu andma ja alkohoolseid jooke tarbima.

Mina igatahes kavatsen ennast purju juua ja seejärel pidulikult Villu Tamme valida.

Muideks, oHpuu, sa oled mulle pudeli veini võlgu! 😉

Ehk siis. Kõik on endiselt kutsutud. Kaasa alkohol ja/või ID kaart+koodid (viimase olemasolu puudumisel piisab esimesestki. Hea meelega ostaks teile juua ka, aga rahaline seis näitab halastamatult palgapäevani 176 kr. Sutsu nukker)

Juhiseid kohale jõudmiseks jagan mailis ja MSNis.

Ole vastutustundlik kodanik – tule valima!

Emotsioonid ahju

Lihtsalt tähelepanek: üle kahe päeva koju jõudes ja netti minnes avastasin Delfist artikli presidendi vastuvõtu kohta. Ahhaa-emotsioon oli. Jajah, see oli ju tõesti eile õhtul. Olen terve nädalavahetuse nii omas maailmas elanud, et väljaspool toimuvale tähelepanu ei jätkunud.

Pea valutab.
Kurk valutab.
Jalad valutavad.

Aga kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis…

Läksin laupäeva hommikul tööle suhteliselt sõjakas meeleolus. Üritasin valmistuda halvimaks – mõtlesin, et paras annus viha aitab päeva kõige kergemini üle elada.

Nojah.

Ma ei jõua pikalt kirjutada. sellest, kuidas hommikul kell 10:05 polnud leti taga mitte ühtki klienditeenindajat ning tagakassa juures oli ainult ühel kolmest vormipluus seljas. Sellest, kuidas kõik loogilised funktsioneerimiseks vajalikud pisiasjad olid otsas. Sellest, kuidas igal pool vedelesid mingid teadmata päritoluga asjad. Sellest, kuidas ma iga oma küsimuse peale, miks see otsas on ning pole juurde tellitud või miks see asi siin on või miks see asi tegemata on, sain vastuseks, et mulle pole seda õpetatud või et mina ei tea või et keegi teine on süüdi. Sellest, et kaubakastide hunnik oli pea kõrgem kui mina. Sellest, et ma pidin tükk aega selgeks tegema, et laupäevasel päeval ei võeta kaupa vastu nii, et sa lähed pooleks tunniks kappi koristama ja ei saa sealt kuidagi vahepeal lahkuda, “sest ma ei saa neid asju kuskile panna ja keegi võib nad ära varastada”, ehkki pood on rahvast täis ja ainus klienditeenindaja tegeleb kliendiga, kellega läheb vähemalt veerand tundi aega.

Kurk kuivas kella kaheks päeval nagu põrguline. Jõin päeva jooksul ära liitri mahla ja oleks rohkemgi tahtnud. Nälga seevastu ei tulnudki. Liiga kiire oli. Rabelesin nagu orav rattas.

Ja mida teeb Tikker pärast sellist päeva? Helistab õhtul kell seitse ülemusele. Karjub viis minutit, kui p*rses kõik ikka on. Pakub ennast vabatahtlikult (!!!) ka järgmiseks päevaks asendama, sest kümme kasti kaupa on ikka vastu võtmata ja ta teab, et kui Annika terveks päevaks üksi tööle jätta, siis see jääbki vastu võtmata. Lõpetab kõne ära ja hakkab siis nutma.

Täiega noh. Geniaalne. Sellistel puhkudel ma soovin niiväga kohutavalt, et mul oleks kõigest pohhui. Emotsionaalne seotus ükskõik millega ei tee kunagi head. See pood oli mu esimene “päris” töökoht, mul on sellest nii palju ilusaid mälestusi, see oli mulle nagu teine kodu. Ja mul oli selline tunne, nagu keegi oleks mu kodu… Täis s*ttunud. Või noh. Midagi taolist. Vabandage väljendust. Mul oli tunne, et mitte keegi seal ei hooli. Aga miks kurat peaksin mina hoolima, ma isegi ei tööta enam seal??? Oeh.

Õhtul läksin Kaidi ja Madise juurde, et ennast purju juua ja siis koos kinno Uuspõldu vaatama minna.

(Sellega seostuvalt ka kõige nunnum asi, mis mulle kogu selle päeva jooksul üldse öeldi ehk Kaidi õhtupoole MSNis: helistasin, aga sa ei vastanud. tahtsin teada mis alkoholi sa tahad. ostsin sulle 1,5 maasika fizzi. aga kui sa seda ei taha, pole ka hullu. on veel viina, õlut (irw), bacardi lime,cooleri watermeloni (vist). et kui tahad midagi muud, siis osta ise 😀
Mõte sellest, et keegi ostis mulle alkoholi, oli nii ilus. Tegi kohe tuju heaks)

Ostsin Chopsticksist kana ja küüslauguga riisi kaasa – ainult selleks, et avastada, et nad on mulle sinna sisse chillit toppinud. Olin täiega vihane. Üritasin süüa, aga no vürts ei ole minu rida. Lõpuks sõi Madis enamiku ära.

Õhtu oli väga ilus. Madis jõi sõpradega vabariigi auks viina ja nad tegid haigeid nalju nagu alati. Eriti armas oli kontseptsioon malest, kus paar nuppu võib omal valikul sokiga katta… Ma ei oska seda siin edasi rääkida, tõesti. Aga naerda sai kõvasti. Pärast sellist päeva kulus ära.

Muuseas kohtusin üle aastate Madise hea sõbra Sveniga (noh, siis, kui me esimest ja ainsat korda kohtusime, siis ma muidugi Madist veel ei tundnudki) ja avastasin, et ta on endiselt pikk ja täitsa pandav. 202 cm, noh, te ju saate must aru. Tegin talle otse loomulikult ka abieluettepaneku, aga miskipärast polnud ta nõus. Jälle läks valesti 😛

Film oli täitsa hea. Ainult uni tuli vahepeal. Ja noh… Ma nüüd arvan, et 120 kr see päriselt väärt ei ole. Aga kuna mul oli tasuta pilet, miks mitte.

Palavik oli õhtuks kadunud, aga pärast seda, kui me lõikava tuule käes kinost koju olime jõudnud, oli mul jälle kurguvalu ja üldse s*tt olemine. Seda jätkus hommikuni.

Kuna mäletasin bussiaegu viis minutit valesti (enda kahjuks loomulikult), jäin sellest maha, pidin trammiga tööle minema ja jäin jälle hiljaks. Vaid paar minutit küll.

Ja pidin ennast seaks vihastama, kui kassa oli ikka lugemata ja Annika tegi taga endale meiki. sealjuures oli ta juba pool tundi enne avamist kohal olnud. Jesus fucking christ, tõesti. Ma ei tea siiani, mida ta need pool tundi siis tegi.

(Lihtsalt et. Ma kaklen üle päeva Lepaga sel teemal, et minu arust peaks klienditeenindajad olema kella kümneks töövalmis ja pood ka, aga ikka on alati nii, et ta saabub kaks minutit enne kümmet, vahetab tükk aega riideid ja teeb kohvi ja joob seda ja.. Ja.. Ja.. Noh, nii pool üksteist äkki on valmis juba tööd ka tegema. Et ma tõesti ei jõua. Mul on tõesti siiber sellest. Ja siis siin sama lugu)

Üldiselt oli suht vaikne päev. Ütlen ausalt, et ma oleks südamerahuga suutnud kõik kliendid üksi ära teenindada, kõik kauba vastu võtta ja internetis ka istuda.

Nojah.

Kauba ma võtsingi üksi vastu, Annika istus lihtsalt terve hommiku MSNis. Kusjuures üsna alguses sai otsa hinnapüstoli lint (üks neist paljudest loogilistest asjadest, mida peaks enne otsa saamist juurde tellima, eks). Nillisin terve keskuse poed läbi, aga enamik neist kasutas teistsuguseid hinnasilte ning see üks pood, millel sarnased olid, sellel oli ka viimane rull püstolis – laenata polnud ühesõnaga kuskilt ja kantseleitarvete poes ka sellist polnud. Ega’s midagi, viimased kolm kasti kaupa sai markeri ja pastakaga ära hinnastatud. Düsfunktsionaalne, aga siiski toimiv.

Räägiks veel mitmetest situatsioonidest, mis mind ahhetama panid, aga ma lihtsalt ei jõua enam. Las siis olla.

Õhtuks olin omadega nii läbi, kui üldse olla sain. Siiani olen. Zombie, noh. Absoluutselt kõik kohad valutavad.

Oeh. Ma vabandan nüüd kõigi lugejate ees. Ma usun, et nii detailset tööjuttu pole just kuigivõrd huvitav lugeda. Aga ma käin siin ennast välja elamas, eks.

Kusjuures… Ei hakanud märkimisväärselt kergem.

Teen nüüd tassi sidruniteed meega ja mõtisklen selle üle, kas peaks ühe peavalutableti ka võtma või lihtsalt lootma, et läheb üle.

Pai tahan.

EDIT: P*rse, ma olen väsimusest nii sooda, et panin tee sisse mee asemel suhkrut. Krt küll.

Scroll to Top