tervis

Ma juba eile õhtul tundsin, et olemine on imelik – pea paks ja kurgus selline tunne, et hakkab varsti valutama. Läksin vaatasin peeglist, oli punane jah. No kuristasin soolaveega ja lootsin, et ehk läheb üle.

Täna hommikul oli täiesti jube olla. Pea oli kohutavalt paks ja tuikas, kurk samamoodi, olemine üleüldiselt s*tt, palavik 37.9. Õnneks sai Abikaasa veidi kauem kodus olla – lapsed ära sööta ja nii edasi. Ja ta sai lõuna ajal ka kodus käia, et jälle lastele süüa anda ja Poiss õue magama panna. Ja õhtul tegi süüa nagunii… Ja koristas isegi köögi täitsa ära, see on tavaliselt alati minu kohustus.

Ühesõnaga mina olin täna diivanikaunistus. Konkreetselt terve päeva olen voodis vedelenud ja teed joonud. Palavik läks päeva jooksul väiksemaks, pea hakkas rohkem tuikama, lisandus seljavalu… Õndsad olid need hetked, kui ma sain mõneks ajaks päriselt magama jääda, siis oli ärgates palju parem.

Lapsed mängisid üllatavalt hästi omaette – vahepeal oli muidugi kisa ka, aga üldiselt said hakkama. Poiss käis vahepeal minu juures nunnutamas, süles hoida teda ju ikka jõudsin.

Õhtul oli valust ja ebamugavast olemisest sihuke kopp ees, et võtsin korraga kaks paratsetamooli. Siis õnnestus veidikeseks jälle magama jääda ja ärgates, oh imet, oli esimest korda inimese tunne. Sõin hea isuga õhtust ja nüüd olen isegi üleval olnud.

Arvan, et see oli mingi ühepäevane värk – üsna kindel, et homme jälle terve. Jumal tänatud, et Abikaasal oli täna võimalust meie eest hoolitseda, järgmised kolm päeva ma teda praktiliselt vist ei näegi, sest tal on mingi tähtis üritus. Nii et läks hästi…

Noo, olekski olnud liiga lihtne, kui Abikaasa kõhuviirus oleks ainult tema eralõbuks jäänud. See tuli küll nii täpselt pärast saunapidu, et esiti ei osanud halva enesetunde põhjustajaks küll viirust, vaid liigset alkoholi pidada, kui olemine aga järgmiseks hommikuks paranenud polnud, siis tekkis kahtlus, et võib-olla on ikka midagi muud.

Ühesõnaga Abikaasa oli täitsa rivist väljas ööl vastu reedet ja terve reedese päeva, laupäevaks oli juba parem ja laupäeva õhtuks täitsa hea. No ja siis pühapäeva hommikul, kui Abikaasa pizzat tegi, tundsin mina, et kõhus keerab… No muidugi, eks, just siis, kui ma olen tükk aega pizzast unistanud.

Plika sai ühe öö vahepeal kodus olla, siis saatsime ta jälle vanaema juurde tagasi. Ja no üldiselt ütleks, et läks isegi hästi, eelmiste kõhuviirustega olen ju haiglas lõpetanud. Seekord oli inimlikum, ehkki eilse päeva veetsin ma voodis ägades ja aeg-ajalt (no olgem ausad, üsna tihti) vannitoa vahet käies. Õhtuks tuli esimest korda nii inimese tunne, et julgesin ennast diivanile poolistukile lesima sättida, et rohtu juua (varem oleks see raudselt välja tulnud, isegi vesi ei tahtnud pidama jääda) ja korra arvutisse piiluda.

Ja kuna mul õhtuks hirmus värske ja kerge isu tuli, siis tegi Abikaasa ainsat lubatud jooki – haput rabarberikisselli. Oo, imehea. Ja siis me vaatasime veel isegi kaks osa House’i, sest ma olin terve päeva pikali olnud ja õhtul ei tahtnud uni tulla, selg ka valutas.

Täna hommikul on juba üsna kobe olemine, ehkki väsin kohutavalt kiiresti. Poiss otsustas ekstreemsusi proovida ja pool kuus ärgata, vahelduva eduga on ta üsna viril ka olnud. Aga no Abikaasa temaga tegeles, kaheksa paiku enne tööle minekut pani juba välja magama, nii me siis magasime Poisiga poole kümneni. Siis oli ta vaheldumisi jälle väga heas ja väga virilas tujus, mina väsisin vahepeal nii ära, et tukkusin maas teki peal, kuni Poiss vannitoas laamendas, ühe paiku sain ta jälle magama ja kustutasin oma hirmsat nälga suure klaasi kisselli ja suure tüki pizzaga. No ma alustasin hästi tasakesi, aga kõht ei protestinud kuidagi, nii ma siis ei suutnud vastu panna ja sõin selle tüki lõpuni. Nüüdseks on pool tundi möödas ja siiani ei ole midagi juhtunud, loodame parimat 😛

Aga ma nüüd lähen viskan jälle külili, tuleb ju lapse magamisaega ära kasutada ja võimalikult palju puhata.