Laupäeval oli Abikaasa sünnipäev. Juba siis polnud must suuremat kasu – asjalik olemise asemel tahtsin ainult molutada ja vedeleda. Sain siiski koogi küpsetatud, sada korda kööki koristatud ja nõusid pestud. Õhtuks surmväsinud, aga nii huvitav lugemine oli pooleli, et enne keskkööd magama ikka ei saanud.
Pühapäeval ärkasin lastega poole kaheksa paiku, süda oli paha ja olemine väsinud. Andsin neile mingi söögi ette ja läksin diivanile vedelema. Põhimõtteliselt magasin seal terve päeva maha. Abikaasal oli kaelavalu ja õhtul tuvastas ka palaviku, tema magas voodis pool päeva maha.
Eile oli seest õõnes olemine, seljavalu ja väsimus. Söömisega tundus vahepeal juba paremaks minevat, aga siis vist pingutasin söögiga üle ja olemine läks jälle halvemaks. Abikaasa käis tööl ja hommikul tundus, et kõik on enam-vähem okei (välja arvatud see, et kaela liigutada suurt ei saanud) – mida edasi, seda hullemaks enesetunne muutus. Tuli varem koju ja taas magasime mõlemad pool päeva maga – mina diivanil, tema voodis.
Tänaseks oli seljavalust (üldse mitte terav, aga selline hästi tuim ja üle terve kere) selline kopp ees, et võtsin valuvaigisti. Enne seda sõin ühe kiivi ja jõin klaasi värskelt pressitud apelsinimahla (kõik toodi voodisse) – need iiveldama ei ajanud, kõht ei tohi tableti võtmise ajal ju tühi olla. Siis läks Abikaasa tööle ja mina magasin kella 12-ni. Nüüd enam selg ei valuta, lihtsalt uimane ja ülemagamise tunne on (üllatus-üllatus) – süüa tahaks ka, aga ei julge, äkki pingutan jälle üle ja hakkab paha.
No igatahes võtsin ennast nende päevade jooksul esimest korda nii palju kokku, et midagi blogisse kirjutada, enne tundus see liiga suur ettevõtmine. Arvutis passitud sai nende päevade jooksul küll omajagu, sest tervet päeva magada ei jõudnud, aga diivanil vedelemine oli ainus, millega hakkama sain – lugesin lihtsalt blogisid, kirjutamisest jõud üle ei käinud. Pihlaka ringi tellimus sai saadetud viimase päeva pärastlõunal ja Nelele ei jõudnudki öelda, et mune oleks vaja. No mis teha, toit pole hetkel prioriteet – külmkapp on igasugu jääke täis, aga süüa ei jõua, seda, mida tahaks, seda nagunii pole. Pihlaka ringi puhul võtsin ennast kokku, sest see käib ainult kaks korda kuus. Nele selle eest kaks korda nädalas 😛
Miski kõhuviirus ilmselt ikka, lihtsalt kergemal kujul. Ma olen äärmiselt tänulik, et seekord oksendamisest pääsesin, see on minu jaoks maailma jubedaim asi. Vetsu vahet sain vaid eile joosta, Poisil eile ja täna selle tõttu tavalisest tihedamini mähet vahetada.
Ahjaa, lapsed… Jumal tänatud, et nad nii iseseisvad on. Muidugi oli kõigi nende päevade jooksul ka üksjagu kisa nende poolt ja karjumist meie poolt (oh, kuidas halb enesetunne kannatamatuks muudab), aga vähemalt olid nemad terved, mängisid ja said endaga ise hakkama. Meie andsime vahel süüa, muidu tegelesime minimaalselt. Eks Poiss käis mul ikka süles nunnu olemas ja Plikaga sai niisama juteldud, ega nii väikestega ju päriselt suhtlemata ei saa. Aga sellest käis jõud kuidagi üle ja õnneks olid nad tõesti keskmisest iseseisvamad. Igal juhul on äärmiselt ärritav, et me Abikaasaga alati ühekorraga peame haiged olema – palju lihtsam oleks, kui üks jääks terveks ja saaks siis ülejäänud vahmiili eest hoolitseda. Abikaasa oli meist kahest seekord igatahes edumeelsem ja taastus oma palavikust kiiremini.
Kraanikausis on kuhi nõusid, mina pesta ei jõua. Tunnen ennast küll paremini, kui eelmiste päevade jooksul, aga ilmselgelt päris terve ei ole, sest koristamise kihk on esimene, mis sel puhul tagasi tuleb. Lähen nüüd ikka otsin midagi süüa (ehkki must leib ja marineeritud räimed, mida ma ka eelmised päevad söönud olen, ei pruugi olla kõige targem valik 😀 Mis teha, ei taha neid tavalisi kõhuviirusest taastumise toite üldse nähagi) ja tuksun siis edasi. Pesu peaks ka pesema… No jumal, ma ei viitsi ju. Ja Abikaasal on täna trenni- ja saunapäev, tähistab saunas väikestviisi oma sünnipäeva. Nii et õhtuni pean vist üksi hakkama saama… No ehk mingeid toidujääke nii palju jagub, et lapsed söönuks saaks. Kasvõi kohukesi ja kooki 😀 Ja noil päevil ei suuda ma isegi selle pärast piinlikkust tunda, kui Plika terve hommikupooliku arvutist videosid vaatab. Peaasi, et vaikus oleks majas ja mul lastaks magada. Ja see seljavalu, see oli täiesti õudne. Tahaks loota, et enam tagasi ei tule.
Tahan juba täitsa terveks saada!
