Kuna eelmise postituse kommentaarides küsiti minu arvamust raseduse ajal vitamiinide võtmise kohta ja arutelu arenes mu vastustest veel edasi, mõtlesin parem omaette postituse kirjutada – ehk on mingi lootus, et keegi veel seal kala teemal ka sõna võtab 😀
Üldiselt ma usun, eks, et vitamiinid ja toidulisandid ei asenda mitmekülgset toitumist. Kellegi klassikaline näide tuleb meelde, et miks krt ma peaks võtma mustikapulbrit kapslina, kui võin selle asemel mustikaid süüa. Kahel käel nõus!
Aga esiteks on selle mitmekülgse toitumisega nii, nagu ta on. Liigun järjest jõudsamalt selles suunas, et oma pere menüüd mitmekesisemaks muuta, aga kõik nõuab aega ja ettevalmistust. Suvel on muidugi kerge igasugu värsket kraami süüa, talvel seevastu on eelneva ettevalmistuseta kehvad lood. Ühesõnaga – ma ei arva, et peaks aasta läbi igapäevaselt endale vitamiine sisse ajama, küll aga usun ma (paari)kuusesse turgutuskuuri millalgi aasta esimestel kuudel, kus pikk pime periood on organismi kurnanud ja vitamiinide kättesaadavus toidus väiksem.
Teiseks on igasugu eriolukorrad, kus keha vajab rohkem või spetsiifilisemaid asju. No näiteks rasedus, imetamine, erinevad tervisehädad jne. Kena ju teada, et kui mitmekülgselt toituda ja igasugu vitamiine kehas piisavalt, siis haigeks ei tohiks jäädagi, aga vahel ikka jääme ja siis tuleks ju midagi ette võtta.
Rääkides rasedusest… Jah, ma tegelikult usun sellesse, et foolhape alates raseduse planeerimisest kuni kaheksanda või-mis-ta-nüüd-oligi nädalani on lootele kasulik ja aitab mingeid riske vähendada. Paraku kõik ei planeeri – mina näiteks sain oma rasedustest teada alles kaheksanda nädala paiku (ok, teisest vist veidi varem). Ühesõnaga see oluline foolhappe aeg oli läbi ja lapsed on mul sellegipoolest terved. Tean teisigi, kes raseduse ajal foolhapet ei tarbinud ja pole nende lastel häda midagi. Ühesõnaga… Kui plaanid või saad piisavalt vara teada, siis võib ju võtta, aga kui ei võta, pole ka maailma lõpp.
Rasedavitamiinid? Ma ise olin laisk – Plikat oodates võtsin kolm kuud, Poissi oodates ühe. Minult küsiti, kas ma tarvitaks vitamiine, kui nende vastu on üldiselt allergia. Ei, allergiaohu puhul ilmselt ei hakkaks “katsetama”. Usun, et mitmekülgselt toitudes kasvab beebi kõhus rõõmsalt niigi. Samas ma ei ole kindlasti nende vitamiinide vastu – isegi ju võtsin. Aga ma ausalt pole enda jaoks selgeks mõelnud seda, kui palju neid vitamiine siis raseduse ajal võtma peaks. Olete teretulnud arvamust avaldama.
Arutelus mainiti, et keegi arst olla öelnud, et pole ühtki teaduslikku artiklit, mis tõestaks, et katkised hambad oleks kuidagi seotud raseduse ja imetamise ajaga. Olgu selle tõestusega kuidas on, mulle tundub see loogiline. On ju tõsi, et neil perioodidel on kaltsiumit vaja mitte ainult minu, vaid ka lapse jaoks. On ju tõsi, et esmalt saab kõik vajaliku kätte laps ja “ülejäägid” jäävad emale. Minul on igatahes päris mitmeid tuttavaid, kes on rääkinud, et kui raseduse ajal kontrollis käies olid hambad korras, siis imetamise ajal või pärast selle lõppu oli auke lademes. Kindlasti on oma osa ka geenidel ja nii edasi, eks, mõnel on lihtsalt loomu poolest tugevamad hambad, samas kui teistel on päris kehvad. Minul on pigem kehvemapoolsed, nii et kuni tissitan, krõbistan usinalt kaltsiumi lisaks. Mida teised teevad, see jäägu juba nende otsustada 🙂
Rauapuuduse kohta raseduse ajal on ka vastakaid arvamusi. Mõned ütlevad, et hemoglobiin nagunii langeb, on siis vaja kohe lisaks võtma hakata, parem süüa rauarikkaid toite. Noh, mina oma ämmakat väga usaldan, ta on selline looduslaps, kes kindlasti ei soovita igasugu kraami, kui see tema meelest hädavajalik pole. Seega kui ta soovitas rauasiirupit võtta, siis võtsin. Mu menüü polnud siis kiita kah.
Enda peal on kogetud, et pärast sünnitust võib tekkida vitamiinipuudus. Esimesed kuud polnud häda, aga siis tuli pikem jõuetusperiood. Muidugi olid seal ka teised tegurid, aga usun siiralt, et august aitas muuhulgas välja ka vitamiinidega turgutamine. Ma ei ütle, et kõigil peaks pärast rasedust tingimata vitamiinipuudus tekkima, eks see sõltub jällegi kõigest, palju ka toidulauast (mis mul juhtus olema suhteliselt ühekülgne). Pimesi pole mõtet midagi võtta, alati tasub oma keha kuulata, arvan ma.
Igasuguste kehahädade ja haiguste puhul eelistan pigem ravida põhjust kui tagajärge – ja seda võimalikult looduslike vahenditega. Ideaalne oleks muidugi nii rahulikult elada ja mitmekesiselt toituda, et neid hädasid üldse ei tekikski 😉 Ühesõnaga külmetuse korral ei haara ma Theraflu ega tablettide järele, lihtsalt teen endale sidruniteed ja võtan rahulikult. Nohu läheb kah suurepäraselt ise üle, kui seda ignoreerida (kinnise nina jaoks on vajadusel olemas ka looduslikumad vahendid kui traditsiooniline Xymelin vms, eks). No ma pole õieti haige olnudki viimasel ajal, kui üks palavik välja arvata. See oli kah lihtsalt keha märguanne, et võiks rahulikumalt võtta.
Ma pole kindlasti see, kes perearstist iga hinna eest eemale hoiaks, raskemate haiguste puhul tuleb ikka rohud appi võtta. Millal mul neid aga viimati vaja läks? Ei mäletagi. Iga külmetuse peale AB kuuri välja kirjutada ei lase, õnneks mul perearst pole sihukest tüüpi ka.
Põhjuse ravimisest, võimalusel rohtude vältimisest ja selle asemel looduslike vahendite kasutamisest rääkides – usun igasugu alternatiivsemat sorti asjadesse, mis panevad skeptikuid pigem kulmu kergitama. No mõned suvalised näited, mil pole mingit seost haigustega: usun veekristallide teooriasse, kvantripatsi võimetesse (paljud teist on ilmselt näinud, kuidas seda pealtnägijas mõnitati)… No sellist sorti asju 😛
See on paljuski kasvatuse küsimus, arvan ma. Mu ema on nimelt peamine sedasorti info allikas. Ta on tohutult tark inimene, aastakümneid psühholoogina töötanud, oma alal väga hinnatud. Ta tegeleb peale traditsiooniliste psühholoogivärkide ka muuseas näiteks vabastava hingamise ja holistilise teraapiaga ja… Noh, saate aimu, eks. Kuna tema selliseid asju usub, olen ka mina üles kasvanud neid iseenesestmõistetavateks pidades.
Ühesõnaga… Ma ei usu kõike, mida ma igalt poolt kuulen või loen, küll aga usaldan ma asju, mida ma kuulen emalt või teistelt tarkadelt inimestelt, kellega ta suhtleb.
Nii et minu jaoks on täiesti põnevad ja aktsepteeritavad sellised “põhjuse otsimise” viisid nagu seda on silma uurimine (hiina meditsiiniga seotud, edaspidi pikemalt) või süljeproovi võtmine või elava vere mikroskoobi all vaatlemine.
Ise olen seni puutunud kokku vaid hiina meditsiini poolega. Hiina meditsiin üldiselt on mulle sümpaatne selles suhtes, et seal otsitakse, eksju, põhjust, samas kui lääne meditsiin ravib pigem tagajärge. Mu ema tegeleb juba tükk aega Tianshi nimelise firma vitamiinide/toidulisandite jne vahendamisega (no vanuse kasvades tekib neid tervisehädasid ikka rohkem, nii ta mu meelest selleni jõudiski). Seal on peale traditsiooniliste kaltsiumi ja muu taolise ka igasugu muud jaburad värgid, mida saab erinevate tervisehädade puhul kasutada (nt immuunsuse parandamiseks, peavalu jaoks, mis iganes). On kuurid, kus kõigepealt puhastatakse, siis ravitakse… No teate, sellised asjad.
Kõik eelnev jutt minu uskumustest ja emast oli mõnes mõttes väheke kõrvaline, aga noh, piisavalt teemasse ja vajalik seletus jõudmaks järgmise küsimuseni, mis mulle esitati: mis vitamiine ma ise võtan.
Viimasel ajal üritan väga teadlikult valida võimalikult looduslikke ja hästiomastuvaid variante. Sünteetilised vitamiinid ei omastu nii hästi, samuti vaatan alati, et poleks kahjulikke lisaaineid jne. Raseduse ajal kompleksvitamiine ostes ei olnud küll sellele teemale tähelepanu pööranud – sõin mõlemal korral Pregnacare‘i, seda varianti, kus olid ka omega3 kapslid lisaks. Ferroforte B rauasiirupit – ühe pudeli raseduse lõpus, pärast analüüside tegemist käskis ämmakas teise veel võtta, siis läksin aga sünnitama ja pärast unustasin, nii et võtsin selle alles kolm kuud hiljem ära.
Apteegis töötav sõbrants tõi omal algatusel mulle purgi rasedavitamiine – nime ei mäletagi enam. Ise poleks ostnud, aga kuna kodus olid, siis vitamiinipuuduse jälile jõudes tarvitasin ära, veidi aitasid kindlasti.
Tianshi soovitab rasedatele ja imetavatele emadele igapäevaselt kaltsiumit (neil on muid ka, aga mulle pulbrid ja näritavad variandid ei istu) ja tsinki. Raseduse ajal võtsin pool ajast, ei olnud väga püsiv, pärast sünnitust esimesed kuud üldse mitte… Eelmise aasta lõpus võtsin ennast kätte ja söön nüüd väga korralikult, iga päev – Ca 2×170 mg, Zn 2×1 mg. Jätkan kuni imetamise lõpuni. Mõlemad on Tianshi enda tooted.
D-vitamiini suhtes on väga vastakad arvamused. Siin näiteks on üks beebide lisatoidu loengu kokkuvõte, kus väidetakse, et sellega tuleks ettevaatlik olla ja piisab, kui iga päev 15 min väljas käia (D-vitamiini kohta kirjutab päris postituse lõpus). Siin jälle räägitakse, et 80% põhjamaalastest kannatab D-vitamiini puuduse all ning ajavahemikus novembrist märtsini paistab päike meil sellise nurga alt, et sellest ei omasta mitte midagi, muul ajal ka ainult kindlatel kellaaegadel – 10-14, see kõige suurem kiirguse aeg.
Minule tundub loogilisem teine teooria – oma osa on selles kindlasti ka mu ema arvamusel, kes D-vitamiinist terve raamatu läbi luges ja seda teooriat enese peal katsetas. Ühesõnaga mina annan D-vitamiini mõlemale lapsele ja võtan ise ka – see on Rootsist pärit holistic D3 vitamiin, üks kapsel on 50 µg ehk 1000 IU, talvisel perioodil soovitatakse kaks tükki päevas (võrdluseks: arstide soovitatud üldlevinud päevanorm on 400 IU). Pole veel päris täpselt otsustanud, kuidas sellega soojemal ajal saab – arvan, et aprillis võtan ehk ühe kapsli päevas, maist augustini ei võta üldse, sept-okt üks kapsel päevas, edasi jälle kaks… Või tüdinen ja ei võta üldse? Või muudan oma arvamust selle vajalikkuse kohta? Kõik on võimalik 😛
Magneesiumikuurile olen ammu mõelnud, sest mul on aeg-ajalt probleemid lambist jalga löövate krampidega, seni oli see aga vaid mõtteks jäänud. siis lugesin Epu blogist magneesiumi kohta, nüüd hiljuti kirjutas Kratt ka – otsustasin lõpuks ära osta. Valisin väikese otsingu tulemusena välja Kelasini, mille ka ema teadis hea olevat, nüüd selle postituse jaoks linke otsides avastasin, et Epu postituses oli ka seda soovitatud. Mul on 200 tabletiga purk – ühe tableti sisaldus on üsna väike, võtta tuleb 4 tk päevas, päevanorm siis kokku 340 mg.
Üldiselt, kui ma nüüd enam ei imeta ja muid hädasid pole, siis arvan, et võtan edasi vaid D-vitamiini – vähemalt pimedal ajal kindlasti. Ja iga aasta alguses, arvan, võiks ikka mõne kuuri teha, näiteks Wellnutrition on sümpaatse mulje jätnud – loodusliku koostisega ja välja töötatud Soomes, seega meie kliima inimesele sobiv. Aga eks ma seda mõtlen aasta pärast uuesti. No ja muidugi võimalikult mitmekülgne ja tervislik toit – loodan, et suudan meie menüüd koostades praeguse entusiasmiga jätkata.
Nüüd sai vist küll kõik kirja – jälle üks kena romaan, aga see teema on mul tegelikult juba ammu mõttes mõlkunud, tänu arvamuse küsimusele jõudsin lõpuks kirjutamiseni. Arutelu ja konstruktiivne kriitika on vägagi teretulnud – kui kellelgi on põhjust minu arvamusele vastu rääkida ja seda ka lahti seletada, siis kuulan huviga, minu teadmised pole kindlasti ülimad, lihtsalt hetkel olen enda jaoks sellised järeldused teinud.
Muig, viis aastat tagasi tähendas vitamiinidega seotu minu jaoks vaid multivitamiinide purki, kust joomast tulles õhtul enne magama minekut sai kolm-neli tükki võetud, et pohmakat ennetada 😀 Olen alati olnud pigem selline mugav, laisk ja püsimatu, poleks viitsinud igapäevaselt mingeid vitamiine krõbistada. Viimasel ajal on see teema mind aga huvitama hakanud, seoses oma kogemuste ja üldise maailmavaate muutumisega. Eks see mahetoidu, tervikliku toitumise ja keha vitamiinivajaduse teema on ju kõik omavahel sügavalt seotud.