tervis

Plika  magas tänase päeva praktiliselt maha – kella üheteistkümnest poole kaheksani. Vahepeal paar korda ärkas, käis potil ja sõi veidike, läks siis aga iseseisvalt tagasi magama. Poiss magas kärus neli tundi jutti, nii et minul oli täna päris kerge päev. Sain isegi Plika kõrvalt tunnikese tukastada, seda luksust pole ammu juhtunud.

Õhtul lõpuks “üles ärganuna” oli Plika aga täitsa elav ja rõõmus. Kraadisime teda, ikka vägisi, muudmoodi polnud nõus – 38.1. Vaatas siis natuke oma papagoimultikat, sõi heeringa ja hapukoorega tikuvõileibu, jõi Abikaasa ema tehtud õunamahla. Mida aeg hilisemaks, seda mänguhimulisemaks muutus – otsis oma kapist mänguasju välja ja muudkui sehkendas.

Abikaasa jäi esimesena magama. Poiss järgmisena (kusjuures ise!!! Mul oli vaja minna Plika juurde ja panin Poisi käest ära, jäi oma voodis magama… See peaks nüüd kellaaega arvestades küll ööuni olema), Plikal on öömähe ja pidžaama ja hambad pestud, läks juba oma voodisse, aga otsustas siis tagasi minu juurde tulla, nüüd istub siin kõrval, joonistab ja vaatab raamatut. No praegu ma küll kuidagi kuri olla ei saa tema öise üleval oleku peale, päeva ju magas maha 😀 Ja tuju on tal hea ja varsti ta nagunii tahab jälle magada ka.

Mm, Poiss hakkas vaikselt vigisema ja vait ei jäänud, pidin ikka käima ja ta korraks sülle võtma, minutiga magas jälle ja sain voodisse tagasi panna.

Aa, ma avastasin eile, et Plikal alumised tagumised purihambad on lõpuks ennast läbi uuristanud, mõlemad täitsa näha. Nii et see võis ka organismi nõrgemaks teha.

Hirmus lahe, kui kiiresti Plika kõne ja sõnavara täienevad. Iga päev kordab midagi meie järgi, räägib ise ka järjest rohkem. Peamiselt kahe-kolmesõnalisi lauseid, käänetest-pööretest ei tea muidugi veel midagi, paljudest sõnadest on tal omad versioonid (piia – pliiats, pii – piim, pipakook – piparkook, kah – kahvel, mah – mahl, kaik – katki jne), juba mõnda aega on hittsõna auk/auku – augud on absoluutselt kõik augud, mis vähegi välja mõelda annab – suust lukuauguni 😀 Papagoi multikast õppis ära väljendi kokku-lahku, mis tema suust kõlab kokku-lahlu.

Täna panin koristades tema kapi uksed kinni, selle peale jooksis kiiruga kohale: kapp! kinni! ototototot!

Igav meil siin ühesõnaga ei hakka 🙂

Hehee, kuna Plika magab, sain Poisi lamamistoolile üle kuu-kahe kaare peale panna (selle üks kinnitus on katki ja Plika jõuline lähenemine lõhuks täitsa ära) – nüüd on need rippuvad loomakesed juba täiesti arvestatav meelelahutus, tükk aega ennastunustavalt rapsis nendega.

Aga asjast nüüd. Plika jäi eile haigeks, õigemini juba sellele eelnenud öö oli väga rahutu. Eile olin mina ka väsinud ja pooletoobine (seljavalu jm), nii et kui Abikaasa poolest päevast töölt koju sai, oli see mulle suureks abiks.

Palavikku Plika mõõta ei lasknud, aga oli tunda, et midagi on. Oli väsinud ja viril, magas pooltundide kaupa, nina jooksis nagu mahlakask ja oli suht kinni, sekka aeg-ajalt kinnist köha, siis hakkas veel silmadest jama tulema ja iga kord potil käies rääkis: piss ai-ai. Täismäng ühesõnaga.

Helistasime eile perearstikeskusesse ja saime teada, et meie arst on täna sobivalt hommikupoole tööl – Poisil oli nagunii massaaž, seega oli samasse majja minek juba plaanis. Kästi uriiniproov kodust kaasa võtta ja pandi Plikale lisaaeg kirja.

Nii et täna ajasin ennast kangelaslikult pool kaheksa üles, lapsed ärkasid üllatuslikult ka üsna pea. Panime ennast kõik valmis ja jõudsime ilusti üheksaks kohale. Ema läks Poisiga massaaži, mina Plikaga arsti juurde.

Meie perearst Ene Kuusik hakkab mulle järjest rohkem meeldima. Nad on õega mõlemad hästi toredad ja sümpaatsed. Kui vaja, saab alati helistada ja küsida, nüüd saime ka probleemideta kohe vahele. Ühest pilgust piisas, Plikal diagnoositi äge konjuktiviit ehk maakeeli silmapõletik. Kästi kummeliga puhastada ja oodata kuni üle läheb. Uriiniproovi vastuse sai ka üsna kiirelt kätte – õde helistas ja ütles, et oli väike põletikunäitaja sees, seega kirjutab arst antibiotsid välja. Ma hakkasin hiljem mõtlema, kas ehk ikka kuidagi ilma poleks saanud, aga Abikaasa helistas üle ja küsis – õde ütles, et arst kirjutab antibiootikume välja ainult siis, kui ikka tõesti vaja, ta kergekäeliselt retsepte ei loobi. Nii me siis toome Plikale siirupi ja hakkame teda ravima. Peaasi, et kõik korralikult välja saaks, põiepõletik on ikka üks vastik asi küll, tean ju isegi. No ja siis veel muidugi hapu jook ja vaarikatee ja…

Poiss on õnneks kõige selle juures rõõmus nagu noor nirk muiste. No minu hiljutine haigus pumpas ta vast igat sorti antikehi täis, nohust-köhast ehk pääseb. Üks silm oli muidugi temal kah täna plögane, aga sellega pole häda – puhastame kummeliteega, kuni parem on.

Õnneks on mul endal täna täitsa hea olemine ja tuju. Hommikul ärgates oli küll kurk suht valus, aga jõin kaks tassi teed, läks paremaks. Koju jõudes Poiss magas, sain Plikale natuke süüa antud ja tema ka magama. Kui siis ise avanes lõpuks võimalus hommikusööki süüa ja pärast seda köök korda teha ning kõik eilsed nõud ära pesta, läks olemine kohe päris heaks. Kui Abikaasaga telefonis rääkisin, ütles ta, et kohe häälest on kuulda, et mul parem on 🙂

Kergendasin apteegis rahakotti – ostsin silmade puhastamiseks kummelit, igaks juhuks palavikusiirupi (loodan, et ei lähe vaja, aga selline asi peab ikka kodus olema… 2012 lõpuni kõlbab, seega pikaajaline investeering), Humeri ampulle ninna tilgutamiseks (arst soovitas tegelikult mingit leebet spreid, aga ma ei raatsinud 79 krooni kulutada, Humeri tilgutamise peale hakkas Plika muidugi nutma, ehk ikka saab edaspidi ka) ning uue digitermomeetri.

Kusjuures! Kui ma olin selle ära ostnud, siis ema ütles hiljem, et tema mehe sõnul oleks võinud kõigepealt lihtsalt uued patareid osta. No tere talv, oleks võinud isegi selle peale tulla. Igatahes jah, ostsin uue digika, sest perearst arvas, et innfrapunal pole mõtet, pirtsu või keegi siin kommenteeris ka, et seegi ei pruugi usaldusväärne olla, kümme minutit Plikal elavhõbeda oma all hoida oleks VÄGA keeruline, digi maksis ainult 112 kr, mis seal siis ikka. Plika tegi karbi ise lahti ja mängis tükk aega kraadiklaasiga – võttis topsist välja ja pani tagasi, piiksutas nuppu. Lasi väikese viginaga isegi alla panna, aga tiris üsna kiirelt ära, igatahes on nüüd rohkem lootust, et kraadimine edaspidi leebemalt sujub. Arsti õde kraadis ta kusjuures hommikul ukse taga järjekorda oodates väga osavalt kaenla alt ära, väike nutt ja vastupanu olid küll, aga tehtud sai – 37.6.

Plika jäi koju tulles magama, ärkas siis korraks ja jäi uuesti magama. Poissi õnnestus mul ka Plika unede ajal üleval hoida ja tissitada ning kärusse magama panna, seal ta peaks nüüd ikka mitu tundi põõnama. Abikaasa ütles, et peaks viie-kuue paiku jõudma, homme õhtul peab ka õnneks ainult paar tundi tööl olema.

Igatahes on nüüd hulka parem olla – ise tunnen ennast hästi ja ma TEAN, mis Plikal viga on, seega saame hakata teda terveks ravima.

Plika hüüdis teisest toast: nina tatt! Läksin vaatama – ta oli millalgi ise meie voodist, kuhu ta magama jäi, enda voodisse ümber kolinud. Kogu selle haiguse aja on ta enamik ajast oma voodisse nõudnud, mul on selle üle kohe hea meel. Aga jah, ta jäigi juba jälle magama – väga hea, pole paremat ravi kui uni.