tervis – Page 14 – Tikri blogi

Tuulerõuged, vol 2

27/01/2011 / poiss, tervis / 2 Comments

Säh sulle tissilapse immuunsust – kui hommikul pepsi peal paari punast punni nähes neid veel mähkmelööbeks pidasin, siis õhtupoolikul avastasin juuksepiirilt paar villikest, lähemal vaatlusel mõned üksikud ka kuklal, kõhul ja seljal. Mis seal ikka – väike vähemalt ei hakka vastu, kui teda põhjalikult inspekteerin ja täpitan. Mulle kohe meeldib neid täppe otsida ja “märgistada”.

Homme helistan perearstile ja kannan ette. Loodetavasti läheb sama kiirelt ja kergelt nagu Plikal 🙂

Ainuke närune asi on see, et meil on 1. veebruaril Rootsi-reis plaanis. Kuna see on kuues päev, siis on suht tõenäoline, et täppe enam sel ajal juurde ei tule, koorikud on peal ja suurem nakkusoht möödas. Kui palavikku ei teki, täppe juurde ei tule, perearst lubab ja õeke vastu pole, siis katsume selle reisi ikka ära teha. Üks autsõit, üks laevasõit (kus saab rahulikult öö läbi kajutis magada), üks bussisõit… Ja nädal aega rahulikku õekese juures chillimist.

Aga kui halvemini läheb, siis jääb reis muidugi ära. Mis oleks äraütlemata kurb, sest esiteks ma ootasin seda puhkust väga – pole juba maist saati Rootsis käinud, teiseks on meil juba ära makstud nii sadamamaksud kui bussipiletid, 70 euri lendaks vastu taevast. Igal juhul kuulan arsti sõna ja vaatan, kuidas Poiss ennast tunneb. Plika igatahes oli viril vaid paar päeva, pärast seda nagu noor nirk muiste. Loodame parimat!

Vähemalt küla peal käimise pärast pole süümekaid – sealt kinnitati juba enne, et tuulerõuged on nende majas teretulnud 😀

Tuulerõuged

15/01/2011 / plika, poiss, tervis, väikelapse uni / 3 Comments

Pole õrna aimugi, kust Plika need külge korjas, aga tagasi tulles ootas meid ees punasetäpiline plika. Ema oli netist lugenud ja uurinud, perearsti nõuandetelefonile helistanud. Kuna briljantrohelist tal kodus polnud, siis tupsutas punne soodaveega. Plika ise oli üsna rõõmus, väga ei kratsinud ka. Öösel oli küll läbi une emme järele nutnud ja ema käis tal pidevalt tekki peale panemas, aga üles polevat ärganud.

Olin eile õhtuni ema juures, Abikaasa viis meid alles pärast tööd koju. Ta oli küll pool päeva kütnud, aga ikka oli jahe, lapsed olid virilad, meie mõlemad reisist väsinud. Öö oli meeletult närviline – Poiss jäi magama nutuga (seda juhtub õhtuti väga harva), Plika ärkas öö jooksul mitu korda hüsteerias, meie tülitsesime, sest olime nii väsinud, et ei suutnud nutvate lastega tegeleda, unekooli reeglitest ei jõudnud ammugi kinni pidada. Plika magas pool ööd meie voodis, Poiss sai iga vigina peale tissi.

Ahjaa, ema juures oli Plika kõik lõunauned ja ööuned ideaalselt magama jäänud, ei tulnud kordagi voodist välja ega nutnud. Poisi graafik läks küll täiega sassi ja öösel võõras kohas ei saanud tal nutta lasta, seega oli kaisus ja sai kogu aeg tissi, aga usun, tema on nii noor, et on kergem vanadesse mustritesse tagasi saada. Täna magas õues 11.30-14.30, õhtuse une enam-vähem õigel ajal (enne seda küll nuttis omajagu), ööunne jäi ka kohe ja ühegi piuksuta.

Tänane päev oli ka raske, olin endiselt väsinud, Plika oli viril, midagi teha ei jõudnud, läksin kergelt närvi – täpselt nagu vanasti, enne kui ennast uue aasta alguses kokku võtta suutsin. Abikaasa oli terve päeva tööl, see ei aidanud kaasa. Õnneks ema käis õhtupoole külas ja aitas mind. Plika läks õhtul meelsasti voodisse, siis küll veidi jantis ja jorises, aga jäi siiski päris kiirelt magama.

Mul on tunne, et see öö tuleb rahulikum. Ema abiga saime Plika roheliseks täpitatud ka, nii et ehk nüüd enam nii väga ei sügele… Ja paraneb ruttu.

Hämming

04/01/2011 / lastekasvatus, tervis / 9 Comments

Paar päeva tagasi ärkasin ühel hommikul valusa kaenlaalusega – mõtlesin, et ju olen öösel kuidagi halvas asendis maganud, kui Poiss öösel tissi otsas on, siis on mul ju alati üks käsi tema pea ümber (kui te nüüd aru saate, mis ma öelda tahan – vähemalt emad teavad kindlasti, milline pikali imetamise asend on).

Mingi hetk katsudes avastasin kaenla alt munakese – eeldasin, et lümfisõlme turse, aga no muidugi ma olen vastutustundlik ja rääkisin sellest täna perearstile, kes katsus ja arvas, et pole häda, aga andis muidugi igaks juhuks saatekirja UH jaoks, et täpselt üle vaadata – järgmiseks teisipäevaks sain aja.

Hämming on aga hoopis sellest, et ema, kellele ma asjast ka rääkisin ja kellel on igaks elujuhtumiks targad raamatud, tõi mulle just Lise Bourbeau “Sinu keha räägib – armasta ennast!” – paksu raamatu, mis täis tähestiku järjekorras igasugu tervisehädasid ja nende metafüüsilisi põhjuseid. Otsisin siis üles lümfisõlmed (turse) ja lugesin, mis seal kirjutatakse:

Emotsionaalne tõkestus

Lümfisõlme turse või põletik räägib sellest, et inimene on liiga kaua midagi kahetsenud või tundnud viha, mille on vallandanud keegi või miski. Ta tahaks, et situatsioon areneks tema plaanide kohaselt, kuid ei suuda astuda kontakti inimesega, kellest see situatsioon sõltub. Ta blokeerib suhte temaga täpselt nii, nagu ta tõkestab lümfiringluse oma organismis. Selline hoiak mõtlemises ei lase realiseerida oma plaane. Ta ei hinda end enam ning tunneb, et on inimestega suheldes saamatu. Üles paistetatud nääre vasakus kaenlaaugus räägib sellest, et inimene alahindab end lapsevanemana, paremas kaenlaaugus – suhtes teiste inimestega (abikaasa, kolleeg)…

No ja täpselt nii on olnudki. Mul on olnud praktiliselt kogu Eestis elatud aja probleeme lapsevanemaks olemisega, mis on järjest süvenenud. Eks Abikaasaga on ka probleeme olnud, aga need kõik on ikkagi läbi lapsevanemaks olemise prisma.

Huvitav on ka see, et umbes-täpselt samal ajal, kui see turse tekkis, jõudsin mina lõpuks mingi läbimurdeni, mille tagajärjel ma suutsin oma mõtlemist kõvasti positiivsemaks muuta ja eile hommikust saati käitun esimest korda kuude jooksul täpselt nii, nagu olen kogu aeg tahtnud – nii, et kõigil on hea.

Keha on tark…

Ei või mu hädad lõppeda

13/12/2010 / tervis / 5 Comments

Suutsin endale Plika silmapõletiku külge korjata, halleluuja. Esialgu tundub küll ainult ühe silmas olevat, seegi hea. Terve öö muudkui hõõrusin… Mida kindlasti poleks üldse teha tohtinud. Aga no vastik oli ju!

Muidu polekski suuremat häda, aga minu jaoks teeb asja ekstra ebameeldivaks see, et kasutan läätsi, mis 24/7 silmas on ja sealt kuu aja pärast otse prügikasti rändavad. Praegused olid nagunii juba ilmselt kauem olnud, seegi hea, pole raiskamist 😛 Viskasin minema ja otsisin prillid välja – kandsin neid viimati suvel ühe hommiku enne silmaarsti ja enne seda 2007 detsembris kaks nädalat enne silmakontrolli… Mäletan, et need tegid mu nina pealt katki, pole enam harjunud prillidega olema. Aga no hea, et prillid üldse olemas, eks.

Perearstile saan alles alates kella kahest helistada, seni siis passin ja ootan. Kui vähegi võimalik, ei tahaks silmaarsti juurde minna – esiteks on enamikul nagunii hirmus pikad järjekorrad ja ma ei tea, kuidas löögile saama peaks, teiseks ei ole mul mingit huvi maksta suurem summa selle eest, et keegi kinnitaks – tõepoolest, põletik, tee midagi/oota, kuni mööda läheb. Plika puhul nimelt kästi oodata, aga kiire googeldamine näitas, et täiskasvanute puhul kasutatakse ka antibiotse. Kui on vaja, ehk perearst kirjutab siis retsepti ja ei pea ise kohale minema. Samas keegi peaks miski hetk kindlaks tegema, et põletik täiesti ära läinud oleks, enne ei julge ju uusi läätsi silma panna.

Asjaolusid arvestades oleks ilmselt targem karbitäis ühepäevaseid läätsi muretseda – KUI põletik peaks tagasi tulema, ei riku vähemalt kuuajaseid ära. Õnneks on eestis ka nüüd need netilehed olemas, kavatsen ausõna sealt tellida, mitte poes poole rohkem maksta.

Tüütu igal juhul. Tean, et see põletik on väikeste laste seas praegu väga levinud, aga olen ma ainus idioodist ema, kes suutis selle ENDALE külge korjata?

Köha on kah juba nädal aega. Selline ühesugune kinnine ja vaikne ja kuidagi hästi… Puhas. Süütu. Sihuke, mis paneb ainult kurgu sügelema, nagu polekski päris köha. Lootsin, et kaob ise, aga ei ole kadunud. Peaks vist kuidagi ravima, aga ilma rohtudeta, neid ma ei taha ega imetava emana ilmselt ka ei tohi tarbida.

Tänasest ja muust

11/12/2010 / igapäevaelu, plika, tervis / Leave a Comment

Plika magas tänase päeva praktiliselt maha – kella üheteistkümnest poole kaheksani. Vahepeal paar korda ärkas, käis potil ja sõi veidike, läks siis aga iseseisvalt tagasi magama. Poiss magas kärus neli tundi jutti, nii et minul oli täna päris kerge päev. Sain isegi Plika kõrvalt tunnikese tukastada, seda luksust pole ammu juhtunud.

Õhtul lõpuks “üles ärganuna” oli Plika aga täitsa elav ja rõõmus. Kraadisime teda, ikka vägisi, muudmoodi polnud nõus – 38.1. Vaatas siis natuke oma papagoimultikat, sõi heeringa ja hapukoorega tikuvõileibu, jõi Abikaasa ema tehtud õunamahla. Mida aeg hilisemaks, seda mänguhimulisemaks muutus – otsis oma kapist mänguasju välja ja muudkui sehkendas.

Abikaasa jäi esimesena magama. Poiss järgmisena (kusjuures ise!!! Mul oli vaja minna Plika juurde ja panin Poisi käest ära, jäi oma voodis magama… See peaks nüüd kellaaega arvestades küll ööuni olema), Plikal on öömähe ja pidžaama ja hambad pestud, läks juba oma voodisse, aga otsustas siis tagasi minu juurde tulla, nüüd istub siin kõrval, joonistab ja vaatab raamatut. No praegu ma küll kuidagi kuri olla ei saa tema öise üleval oleku peale, päeva ju magas maha 😀 Ja tuju on tal hea ja varsti ta nagunii tahab jälle magada ka.

Mm, Poiss hakkas vaikselt vigisema ja vait ei jäänud, pidin ikka käima ja ta korraks sülle võtma, minutiga magas jälle ja sain voodisse tagasi panna.

Aa, ma avastasin eile, et Plikal alumised tagumised purihambad on lõpuks ennast läbi uuristanud, mõlemad täitsa näha. Nii et see võis ka organismi nõrgemaks teha.

Hirmus lahe, kui kiiresti Plika kõne ja sõnavara täienevad. Iga päev kordab midagi meie järgi, räägib ise ka järjest rohkem. Peamiselt kahe-kolmesõnalisi lauseid, käänetest-pööretest ei tea muidugi veel midagi, paljudest sõnadest on tal omad versioonid (piia – pliiats, pii – piim, pipakook – piparkook, kah – kahvel, mah – mahl, kaik – katki jne), juba mõnda aega on hittsõna auk/auku – augud on absoluutselt kõik augud, mis vähegi välja mõelda annab – suust lukuauguni 😀 Papagoi multikast õppis ära väljendi kokku-lahku, mis tema suust kõlab kokku-lahlu.

Täna panin koristades tema kapi uksed kinni, selle peale jooksis kiiruga kohale: kapp! kinni! ototototot!

Igav meil siin ühesõnaga ei hakka 🙂