tervis

Reisimuljeid ja muud

Käisime ju nädalavahetusel üle pika aja väikesel reisil, aga tagasi jõudes tulid haigused ja muud jamad järjest lahmaki-lahmaki peale, nii et heast ei saanudki kirjutada.

Olin reedest pühapäevani Jõgeval, Abikasa käis laupäeva õhtul-öösel Tartus sõprade juures. Ma isegi ei mõelnud kaasa minna, lastega oleks mõttetu olnud. Chillisin parem vaikselt Jõgeval ja lasin Abikaasal rahus puhata.

CIMG2204

Jättes kõrvale minu energiapuuduse, mille tõttu ma kõigest kiirelt väsisin, ning Plika koduigatsusest tuleneva tujukuse (poleks vist ikka tohtinud mitut ööd järjest kodust ära olla, ta oleks tahtnud kiiremini tagasi tulla… Aga varem on talle Jõgeval väga meeldinud, seekord meeldis ju enamik ajast ka), oli mõnus nagu alati. Sain lõpuks ometi üle vaadata nüüdseks juba kahekuuse põnni, kellest ma polnud isegi mitte pilti näinud. Oo, ja ta oli muidugi armas, kuidas teisiti oleks saanudki. Poisist pealtnäha poole pisem, ehkki see mulje jäi peamiselt tänu Poisi suurele peale 😛 Novot, igatahes olen ma nüüd suisa neljakordne tädi!

Ja kujutage te ette, ma unustasin tittedest koos pilti teha! Peaaegu üldse unustasin pildistamise ära, ainult paar üksikut klõpsu oma lastest tegin.

CIMG2206

Aga muidu oli tore. Sai kõigest räägitud – tittedest ja elust, muredest ja rõõmudest… Sain ajakirju lugeda 😀 Ma seda alati sinna sattudes teen, kõik värskemad pered-kodud-värgid ahmin sisse. Leidsin ühe ülihea artikli kaheste kohta, mis mind ülihea raamatuni juhtis, sain valgustatud oma vitamiinipuuduse kohta, sain tittesid nunnutada, sain niisama vedeleda.

Abikaasa sai saunas käia ja Tartus käia ja sõpradega olla.

Aga tagasiteel tegin endale liiga, lippasin mantlita auto ja majade vahet (meil oli enne kodu kolm vahepeatust). Esmaspäeval tuli hirmus palavik, teisipäeval toibusin, eile oli juba suht hea, öösel jäi Plika haigeks, minul on seljavalu ja muud väiksemad hädad, mis teotahte ära võtavad ja adekvaatset lastega tegutsemist pärsivad. Õnneks sai Abikaasa peale ühte töölt tulema (elagu ületunnid), seega on ta mul siin abis olnud.

Aga Plikaga on üpris kehvasti, palavik ja nohu ja väike köha ja silmadest tuleb ka mingit jama. Homme hommikul on Poisil massaaž, ema läheb temaga, mina samal ajal Plikaga perearsti juurde, kellel ka õnneks hommikupoolne vastuvõtt. Vast ei ole midagi liiga hullu, vast ei tule ka täna väga kehv öö… Praegu õnneks magab.

Oo, ja me saime lõpuks oma voodi kätte! Aga sellest pikemalt mõni teine kord, praegu rohkem ei jõua.

CIMG2216

PS. Kas ma olen naiivne, kui loodan, et saan Plikal tuka välja kasvatada – et kui see teda tõeliselt segama hakkab, on ta nõus klambreid/kumme üle paari minuti peas hoidma? Või peaks lihtsalt alla andma ja jälle tuka lõikama? Nii tahaks välja kasvatada…

PPS. Kas infrapunatermomeetril peavad tingimata olema vahetatavad otsikud, kas seda ühte siis ei saa puhastada? Leidsin ühest Pärnu apteegist sellise, raha on jube vähe ja nii edasi. Plika keeldub tavalist kraadiklaasi endale ligi laskmast, meelita, kuidas tahad…

Kergelt pääsesin

Palavik oli eile lõpuks stabiilne 39, värisesin lihtsalt terve õhtu voodis, korra isegi oksendasin ja kartsin meeletult, et olen jälle kõhuviiruse külge saanud (liikuvat ju praegu jälle ringi) – viimased korrad olen sellega haiglasse tilgutite alla sattunud, tõesti enam ei tahtnud.

Igatahes läks hästi, kõht on korras, süda rohkem pahaks ei läinud, sidrunivesi pani küll sees keerama, aga tavalist vett sain juua. Magasin kuidagi öö maha ja hommikul kell pool kuus oli juba selline nälg, et pidin kohe kööki sööma minema 😀 Mõtlesin küll, et ei tea, mida ja kui palju võib, äkki ikka kõht ei kannata… Sõin maitsestamata jogurtit ja paar kiivit, ei juhtunud midagi. Siis võtsin peavalu vastu ühe Paracetamoli ja magasin veel kolm tundi, pärast seda oli juba täitsa inimese tunne. Palavik oli varahommikul 37.4, rohkem pole kraadinud, peakski jälle…

EDIT: Juhhei, palavikku pole enam! Paracetamol ja magamine aitasidki viimasest jupist üle saada. Kusjuures ainult palaviku pärast ma poleks ilmselt rohtu võtnud, aga see peavalu oli vastik. kaks kärbest ühe hoobiga 😛

Abikaasa sai ennast täna poolest päevaks vabaks võtta – Poisil oli kell kaks massaaži aeg, viis ta ise sinna. Mina olin selleks hetkeks suht väsinud, üritasin voodis puhata. Plika jäi pärast Abikaasa ära minekut kööki välisukse juurde võtmetega mängima, aga iga kord, kui uks lahti teha, tuleb sealt ju pahvakas külma õhku… Mul ei olnud jõudu ega kannatust temaga seal seletada, võtsin lihtsalt võtmed käest, keerasin ukse lukku ja läksin voodisse tagasi. Kisa oli siis muidugi taevani, tükk aega nuttis ja virises. Mul olid närvid püsti, karjusin tema peale, et ta vait jääks. Sain muidugi ise ka aru, et nii ei tohiks, aga no ei jõudnud noh… Natukese aja pärast ütlesin talle rahulikult, et kui ta midagi tahab, siis öelgu või tulgu minu juurde, aga virisemist ma ignoreerin, olen liiga väsinud. Tükk aega hiljem ta tuligi minu kõrvale, rahunes maha, naeratas ja jäi mu kätt hoides magama. Ma ise ka magasin ja üles ärgates avastasin, et ta on voodisse pissinud.

Nüüd on hirmsad süümekad, et lasin tal niiviisi nutta, pole ime siis, et pärast kurnatult magama jäi (potil ju ka enne ei käinud) ja õnnetus juhtus. Lisaks pean hakkama kattemadratsi katet pesema ja vaatama, kuidas kattemadratsit ennast kuivaks saada. Uhh, suur töö, ei taha mõeldagi. Alumine madrats on õnneks kuiv ja pesumasin on ju küll suur, aga ikkagi…

Nojah, omad vitsad peksavad.

Vähemalt kõhuviirusest pääsesin, eks 😀

Digikraadiklaasid ahju

Imestan mina, miks nii s*tt olla on, nagu oleks palavik (ja pigem kõrgemat sorti, mitte 37.1 vms) – kolmandal korral kahe tunni jooksul kraadides tuli pähe vana elavhõbedatermomeeter võtta, mis Tartu asjade hulgast välja tuli… 38. Novot, täpselt sihuke tunne ongi, ainult teki alla keerata ja magada tahaks.

Käisime nädalavahetusel Jõgeval (Abikaasa ka Tartus), tagasiteel polnud mantlit seljas, sest autos oli soe ja saime alati suht ukse ette parkida… Aga kolmes kohas ainult kampsuni ja mütsiga õue vahet lippamine ilmselt tervisele väga hästi ei mõjunud.

Seda nagunii, et pärast Haidega maast ja ilmast rääkimisest tabas mind välguna teadmine, et ma olen täielik idioot ja viimase aja viitsimatus-kannatamatus pole mitte lambist tulnud, vaid täieliku vitamiinipuuduse süü. Jajah, mina olen see, kes unustab võtmata teise pudeli rauasiirupit, mis ämmakas kaks päeva enne Poisi sündi veel võtta käskis, kaltsiumi unustasin kah pärast Eestisse kolimist kogu aeg ära (vahel ikka sõin), muust ma parem ei räägigi.

Kraamisin kõik totsikud täna välja ja tegin kindla plaani kõike korralikult võtma hakata, jõudsin ainult rauasiirupi ja D-vitamiiniga ühele poole, siis andis organism alla ja tuli palavik. Eks ma jätkan samas vaimus, vast aitab see kõik kiiremale paranemisele kaasa.

Hetkel lihtsalt kuden ja loodan, et läheb kärmelt üle. Ei jõua Poissi välja magama panna, ei jõua pliidi kütmiseks eeskojast puid tuua.

Plikale oli see reis kolimismuutuste kõrval veidike liig – üle poole ajast oli rõõmus krõll, aga päris palju ka virises, eile sai magama kesköö paiku ja tegi täna kõigi aegade rekordi – ärkas alles kell üks. Nüüd on küll rõõmus nagu noor nirk, esimese asjana üles tõustes nõudis oma papagoid (teate, see veneaegne multikas, kus on boa ja elevandipoeg ja ahviplika jne), siis putru (mis tema suust kõlab küll nagu prt-prt).

Poiss ei maga toas pikalt, tema ringi tassimine on paras ettevõtmine, sest ma olen seitsme kilo jaoks hetkel veidi nõrk, praegu õnneks tudub juba peaaegu pool tundi, mis tähendab, et kardetavasti pikka pidu enam pole.

Ehk Abikaasa jõuab töölt õigel ajal koju, nagu lubas…

Huvitav

Käisin täna perearstikeskuses, et Plika Pärnu arsti nimistusse saada. Mulle öeldi, et nii väikesed lapsed liiguvad ainult koos emaga. No hea küll, ma võin vabalt endale sama arsti võtta, kahtlemata mõistlik… Aga kui ma Plika pärast sündi arvele võtsin, siis küll ei nõutud, et mina sama arsti juures oleks. Minu arst, vaatasin just järele, on siiani Tallinnas. Aga nüüd siis järsku peab…

Lisaks vaidlesid nad selle üle, kas mind üldse võtta, kui mul hetke aadress Mais on – leebusid aga selle peale, et lubasin õige pea kesklinnale lähemale kolida. Minu teada ei sõltu enam piirkonnast midagi – kui nõuaksin, võiksin Ülejõe arsti ka saada.

Või ongi kaks ise asja, kui lapsele esimest korda perearsti valid ning hiljem vahetad? Et esimesel puhul pole ema arst oluline, teisel puhul on?

Igatahes, nagu mainitud, siis minu perearst on siiani Tallinnas, kus ma elasin viimati kevadel 2007. Pole teda kordagi näinud – kabinetti sattunud kahel korral. Esimene kord oli ta puhkusel ja õde sidus mu opihaava uuesti kinni (seda kästi perearsti juures teha, sellepärast ma toona ennast Tallinna oma juurde kirjutasingi), teine kord oli nii kiiresti tabletiretsepti vaja, et noortekasse ei jõudnud – helistasin siis perearstile ja õde ulatas ukse vahelt retsepti 🙂

Enne 2005 suvel Tallinna kolimist elasin kolm aastat põhikohaga Tartus, seal mul perearsti polnud. Pärnus oli miskine, aga ei tea ma tema nime ega seda, kas ma üldse kunagi tema juures käisin. Nii terve inimene olengi 😛

Vaikne laupäev

Magasin öösel 11 tundi jutti ja hommikuks oli olemine igati suurepärane. Kaua see muidugi ei kestnud, väsimus võttis rajalt maha. Nii olen taas enamik päevast voodis kügelenud – energiat on aga siiski eilsest tunduvalt rohkem, söögiisu ka. Jõin näiteks piima ja sõin maasikaid, kuidagi halvasti pole mõjunud.

Pikalt üleval olla on siiski kurnav – kõht väsitab, isegi voodis on raske head asendit leida. Aga noh, küllap on homme juba parem 😛

Sain just ühe huvitava telefonikõne, sealt võib veel vägagi positiivseid asju tulla. Eks homme ole täpsemalt näha…

Scroll to Top