töö – Page 15 – Tikri blogi

Eesti keele test – põnev, põnev!

14/03/2009 / testid, töö / 8 Comments

Leidsin Tarbija24-st eesti keele testi, mida ametnikele emakeelepäeva puhul teha anti. Kuna lugesin enne testi tegemist artikli läbi, olin mõne küsimuse puhul juba ette veidike kallutatud, aga vastasin siiski nii ausalt, kui oskasin. Järgnevalt siis minu valed vastused koos kommentaaridega. Kui ise ka testi teha tahate, siis tehke kindlasti ENNE minu kommentaaride ja soovitavalt ka enne artikli lugemist ära (kerige kohe lõpu poole, seal on küsimused).

Kokku vastasin valesti tervelt seitse vastust 30-st! Kusjuures panin küsimärgid juurde kõigile neile, mille juures kahtlesin ja noist seitsmest olid küsimärgid vaid kolmel 🙂 See-eest neli küsimärgiga vastust olid õiged ka 🙂

Aga nüüd siis minu tulemused – ära enne piilu, kui endal test tehtud!

Kõigepealt seitse vale vastust:

4. a) Dokument on allkirjastatud Tartus 20. juunil 2003. aastal.

b) Dokument on allkirjastatud Tartus, 20. juunil 2003. aastal.

Küsimärgiga küsimus, vastasin b, õige oli siiski a. Tagantjärele veel analüüsides tuleb meelde küll mingi reegel, et kui just pole teisipäeval, 20. juunil (ehk siis mõlemad käivad konkreetselt PÄEVA kohta), siis ei pea koma panema. Et kui on millegi toimumise koht, kuupäev, kuu, aasta, siis need kõik on erinevad ühikud ja komasid pole vaja – umbes nii. Kui keegi nüüd aru sai, mis ma sellega öelda tahtsin 🙂

8. a) Ette tänades, Rita Roos

b) Ette tänades Rita Roos

See oli konksuga küsimus – olin artiklist õige vastuse juba välja lugenud, aga ise oleksin kõhklematult vale ehk a-variandi valinud, sestap lugesingi ausalt valeks vastuseks. Kas Inglismaal võivad teised reeglid olla? Sealsete lahkumisavalduste jms näidistes on mu meelest küll komaga, väga paljud kasutavad mailides ka vale varianti. Edaspidi kirjutan õigesti!

11. a) teatrialtite tüdrukute

b) teatrialdiste tüdrukute

Valisin hetkegi kõhklemata a-vastuse – kardetavasti kirjutan edaspidigi valesti, ehkki üritan õige variandi meeles pidada. Õige oli niisiis b, veider. Muide, need kaks ainsat inimest, kes testi minust paremini tegid, olid ka mõlemad vale variandi valinud! 🙂

12. a) habraste kruuside

b) haprate kruuside

Küsimärgiga küsimus, pärast mõningast arupidamist valisin b, mis osutus valeks. Tagantjärele mõeldes tunduvad mõlemad variandid võrdselt õiged – minu valik tulenes ilmselt sellest, et ainsus on ju hapra. Keeletoimetaja valis ka vale variandi 🙂

15. a) töötab lasteaed-algkoolis

b) töötab lasteaias-algkoolis

Valisin kiirelt a, tuli välja, et hoopis b. Siinkohal on mul küll tunne, et meedias on seda sõna tihti valesti kasutatud, kust mul muidu vale variant meelde jääda sai – pole just sõna, mida iseseisvalt kasutaksin (jajah, ja testi teinud AJAKIRJANIK valis ka vale variandi, mis ainult kinnitab mu kahtlust). Eks jätan õige variandi meelde 🙂

20. a) sovietlik

b) sovetlik

c) sovjetlik

Seda teadsin kindlalt, et c on vale. Valisin a, aga jäi küsimärgiga, kuna pole seda sõna ise kunagi kasutanud ja ei olnud seega kindel, kumb kirjaviis päris õige on – a ja b tundusid mõlemad enam-vähem. Õige on siiski b! Samas toimetaja ja ajakirjanik ehk need kaks, kes minust paremini vastasid, valisid mõlemad just c-variandi, mille mina kohe välistasin…

21. a) arahhis

b) arahhiis

c) arahiis

Valisin kohe b ja see oli vale. AGA! Pole absoluutselt minu süü, see on mu lemmikmaius ja Kalev ise kirjutab oma kottidele valesti! Vaadake ise nende kodulehelt! Nii et… Kivi Kalevi kapsaaeda eelkõige. Ma ei hakanud teistele variantidele nende pärast mõtlemagi – ostudesse kirja pannes olen kahelnud, aga siis koti pealt järele vaadanud ja sealt oli vale variant pähe kinnistunud. Nüüd on õige (a) meeles küll 😉

Panen lõpetuseks ka need neli, mille puhul pärast pisukest kaalumist õige variandi kasuks otsustasin:

10. a) kolm eelnõud

b) kolm eelnõu

Mõtisklesin küll korra, aga valisin ikka õige variandi – b

16. a) naasesin Helsingist

b) naasin Helsingist

Mõtlesin täitsa pikalt, valisin lõpuks siiski õige ehk b variandi

17. a) ümises lauluviisi

b) ümises lauluviit

Jäin korra mõttesse, aga valisin siiski õige – a-variandi

25. a) prestiižsed

b) preštiissed

c) prestiižed

B praakisin kohe välja, c-d korra kaalusin, sest ka a tundus esmapilgul imelik. Lõpuks valisin siiski suht kõhklemata a ja õigesti tegin 🙂 Ise kirjutades oleks esimese hooga vist hoopis prestiižssed kirjutanud, ehkki kui see kord juba reaalselt kirjapildis mu silme ees on, tundub kah vale, nii et jõuaks vist ka omast peast lõpuks õige variandini.

Ülejäänud 19 küsimuse puhul valisin kõhklematult õige variandi.

Üldiselt mulle tundub, et läks siiski täitsa hästi ja need vead, mis mul kahe silma vahele jäid, jääksid väga suurel enamikul teksti sees täiesti märkamatuks, sest kõlavad piisavalt õigesti.

Artiklis testitute pingereas jäin niisiis auväärsele kolmandale kohale, olles parem kõigist ametnikest – jäin nelja vastusega maha toimetajast ja kolmega ajakirjanikust. Kuna ma ise pole siiani veel eesti keele korrektse kirjutamisega igapäevast leiba teeninud (kirjutan vaid oma lõbuks seda blogi, kus lähtun puhtalt sisetundest ja kirjutan reeglitele mõtlemata), jäin täitsa rahule, ehkki oleks muidugi veel paremat tulemust tahtnud. Ajakirjanikust sõbranna sai kümme vale vastust 😛

noh, kas kõlban toimetajaks või olen ennasttäis eesel, kes ainult kujutab ette, et oskab eesti keelt? 😛

Millised on parimad tööportaalid?

15/02/2009 / töö / 7 Comments

Kuna tööotsingud on meie peres hetkel väga aktuaalsed, hakkasin mõtisklema selle üle, kuidas tööportaalid mõne viimase aastaga muutunud on.

Kui ma vahemikus 2005 suvi – 2007 jaanuar tööd otsisin (käisin päris tihti vaatamas, kas midagi paremat leida on), siis oli minu jaoks kõige asjalikum Hyppelaud ning seejärel CV online. CV keskus (oli vist siis ka see, aga äkki hoopis mingi kolmas taoline portaal, mida enam ei eksisteerigi? Ei mäleta) miskipärast ei istunud üldse.

Mäletan, et Hyppelauas oli hea lihtne CV-d sisestada ja kõige rohkem pakkumisi – eriti just nendele lihtsamatele, mitte mingit spetsiifilist haridust nõudvatele töödele, millist ka mina otsisin. CV online’is oli mul CV küll olemas, aga juba selle koostamine oli kõikvõimalike lisalahtritega võrdlemisi keerukaks tehtud, pealegi leidsin sealt väga harva midagi endale sobivat, enamasti otsiti ikka hullu kogemust või haridust. CV keskuses polnud toona minu meelest piisavalt kuulutusi, need sai teistest portaalidest ka kätte + ma ei viitsinud veel ühte kohta kõiki oma andmeid sisestada – oma CV-d failist kaasa panna mu meelest tollal ei saanud (aga kordan, selle lehe kohta ei mäleta täpelt, võin eksida).

Praeguseks tundub pingerida olevat vastupidiseks pöördunud – CV keskuses on kõige rohkem kuulutusi (Tartus näiteks hetkel 62) ja kandideerimine on väga lihtsaks tehtud, sest CV nende keskkonnas koostamise alternatiivina on võimalik seda ka failina lisada. CV online’is on peaaegu sama palju pakkumisi (Harjumaa numbrid olid vähemalt võrreldavad, Tartus küll vähem – hetkel 33), mille seast juba üht-teist leiab. Hyppelaud seevastu on peaaegu et välja surnud (vaid üheksa kuulutust, needki kahtlased).

Noh, eks aeg ja konkurents ole oma töö teinud, mis muud.

Aga kui nüüd küsimuseni jõuda, siis kust tasuks netis veel töökuulutusi vaadata? Soovis ja Börsis on puhta mõttetud, mingeid pisemaid wannabe lehti on ka nähtud, aga midagi asjalikku polegi rohkem leidnud.

Kuidas saada toimetajaks?

14/02/2009 / töö / 12 Comments

Sain just aru, millega ma endale hetkel kõige meelsamini elatist teeniksin – toimetamisega nimelt. Inglise keelest/keelde tõlkimisega saaksin ka suurepäraselt hakkama, aga mulle endale on igasugune toimetamine siiski kõige südamelähedasem. Ma olen oma loomult keelepede, nagunii loen kõigil sõpradel-tuttavatel pidevalt igasuguseid tekste üle, et neid loogilisemaks ja arusaadavamaks teha.

Ma hea meelega teeks seda kõike ka võõrastele ja raha eest – olgu tegemist siis CV, kaaskirja, mõne internetilehe sisu, (ajalehe)artikli või raamatuga. Ühesõnaga kõikvõimalikud eestikeelsed tekstid kõikvõimalikes vormides, eeldusel, et ma nende sisu mõistan (sest kui tekst on ikka nii kirvelt erialane, et ma pooltest terminitest aru ei saa, pole ka heast keelevaistust kasu).

See on asi, mida mulle meeldib teha ja mida ma väga hästi teen. Nüüd jääb ainult küsimus, kuidas sellega raha teenida. Hetkel ei tohiks ma nagunii rohkema kui 4350 krooni (miinus maksud) eest kuus ametlikku tööd teha, aga ega ma hetkel rohkemat ei tahakski.

Ideid, anyone?

Suurepärane päev

14/02/2009 / igapäevaelu, plika, rõõm, seltsielu, töö / 1 Comment

Ärkasime vastupidiselt eilsele piisavalt vara, et emaga koos hommikust süüa. Nokitsesime koos Mehe ingliskeelse CV kallal. Käisin Maideniga jalutamas-kärutamas, muuhulgas sai lõpuks läbi käidud Lutsust, et saada kätte 2008. aastal sündinuile mõeldud raamat ja Lotte kandekott ning põikasime sisse Antti juurde galeriisse, kus sai kohvitatud, saiakesi söödud ja juttu aetud, kuniks lapsed akna taga põõnasid.

Postkastist leidsin kirja kahe tasuta 50 digipildi kupongiga, mille üks blogilugeja mulle saatis, lihtsalt heast südamest. Aitäh sulle veekord, Kadri!

(Selle peale meenus veel kaks toredat seika eilsest, mis blogis mainimata jäid – esiteks nägin jalutamas käies oma onutütart, kellele just kaks minutit varem mõelnud olin ja kes mind üllatusena ühele oma elu väga tähtsale sündmusele kutsus. Teiseks sain ma ülimalt armsa kirja seni anonüümselt lugejalt, kes otsustas lihtsalt oma olemasolust teada anda – ja tema kirjast tuli välja, et meil on päris palju ühist, lapsepõlvelinnadest ja pea ühevanustest tütardest sarnase nimega süüa tegevate meeste ja üleüldise mõtteviisini välja. Selliseid kirju on alati ütlemata tore saada 🙂 )

Tagasi koju jõudes ootas ees Mees taaskord ühe valmis kirjutatud motivatsioonikirjaga ja ahjus küpseva ning meelierutavaid aroome eritava kanaga. Pärast õhtusööki läksid ema ja Mees Maximasse söögivarusid täiendama, seekord jäin mina lapsega koju.

Ja siis vaatasin ma oma pangaarvet. Ja avastasin, et vanemahüvitis on lõpuks üle kantud. Umbes-täpselt selles summas, mis kunagi ammu juulis välja arvutatud summast veel puudu oli. Ja oi, kuidas ma siis mööda tuba ringi tantsisin ja kõiki kõrgemaid jõude tänasin, et selle jamaga nüüd lõpuks ühel pool on.

Enamik tollest tagantjärele saadud summast läks seni tekkinud võlgade ja kommunaalide maksmiseks, aga ma tegin seda suure rõõmuga. Arvestades järelejäänust maha enne järgmise raha saabumist maksmist nõudvad arved, jäi järele vaid pisut üle 4000 krooni – see on siis söögi ja muu vajaliku raha täpselt kuuks ajaks. Eelmisel kuul kuluski umbes selline summa, seega priisata pole endiselt miskit – ikka peame samamoodi kokku hoidma, kingadest võin esialgu vaid unistada. Aga VÕLGU enam pole ja me saame omal jõul hakkama – see on põhiline.

Mehel on hetkel kolm (üli)head tööpakkumist (lisaks kamaluga suvalisi, mis ei nõua erilisi oskusi ega maksa ilmselt suurt midagi, aga kuhu võib ju ka igaks juhuks kandideerida) – seda on kolme võrra rohkem, kui tema tööotsingute alguses 😛 Ühte kohta on CV juba saadetud, teistele jõuab ilmselt nädalavahetuse jooksul. Ma siiralt usun, et ühe neist kolmest heast ta ka saab – ja loodetavasti ikka selle kõige parema 😉 Me muidugi ei tea veel täpselt, milline neist parim ollagi võiks, igal juhul on tal kõigi jaoks erialased eeldused olemas ja lisaboonuseks eelnev võrdlemisi pikaajaline töökogemus samal alal ning veel mõned kasuks tulevad oskused ja kogemused, mis võivad teiste ees eeliseid anda, seega… Pöidlad pihku!

Tööotsingu, CV täiendamise ja kaaskirjade kirjutamise lainel olevana tundus mulle eriti jabur see artikkel (Maris saatis lingi) – minu jaoks on kõik need nõuanded seal nii… Pimesi ja une pealt iseenesestmõistetavad.

Ja kui ka ei oska, siis internet on nõuandeid ja näidiseid täis ning kindlasti leidub mõni sõber, kes on hea keeletajuga ning võib su üllitise üle lugeda. Isegi mina küsin tihti (tavaliselt Mariselt või Pipsilt) nõu, et mingite väljendite kohta parima leidmiseks värsket arvamust kuulda ja sel moel saavad eriti head asjad kokku kirjutatud.

Aga et keegi saadaks CV kiisuke@… vms aadressilt ja lisaks sellele oma lapsepõlvefoto või kirjutaks CV-sse poliitikast… Püha müristus.

Võib-olla olen ma lihtsalt intelligentne ülbik.

Tänastel fotosüüdistustel lõbutseb Plika porgandiga…

…ja vanaema süles ratsutades.

Lõpetuseks tahtsin jagada oma rõõmu kaalika taasavastamise üle – ma võiks seda lõputult krõbistada, nii mõnus magusroog.

Vastuseks

08/01/2009 / kutsumuse otsingud, töö / Leave a Comment

Sain eilsele “murekirjale” nii palju vastukaja, et mõtlesin kommentaari asemel veel ühe postituse kirjutada.

Ma olen täiesti nõus, et hobide puhul pole vaja mingeid meeletuid teadmisi – nendega võib tegeleda just täpselt nii algelisel ja amatöörlikul tasandil, kui parasjagu huvi on.

Minu probleem on selles, et nood kaks suurimat hobi seostuvad üks-üheselt minu ainsate töökogemustega. Ja hobidega tegelemine tuletab mulle ikka ja jälle meelde seda ebakindlust, mida ma tundsin tööl – hoolimata sellest, et mul oli teadmisi piisavalt, et ma sain alati hakkama, et ma olin hinnatud töötaja – ma ise tundsin tihti, et peaksin rohkem teadma.

Ja see polnud päris sama situatsioon, mida kirjeldab Mutt: et talle meeldib tema praegune töö, kuna ta õpib kogu aeg miskit uut juurde.

Fotopoes oli asi selles, et ma ei TAHTNUDKI midagi juurde õppida. Jah, muidugi viisin ma ennast meelsasti kurssi igasuguste uute toodetega, aga ebakindlust tekitav teema – peegelkaamerad, objektiivid, välgud – noist teadsin ma vaid väga üldisi asju. Algajale oskasin soovitada ja komplekte kokku panna, aga asjatundjamate puhul jäin hätta – kõik need numbrid, detailid ja seosed pole mind kunagi huvitanud. Minu jaoks oli see kõik nii igav ja keeruline, et ma lihtsalt ei viitsinudki seda teemat endale rohkem selgeks teha – nonde väheste asjatundjate puhul kutsusin lihtsalt kolleegi, kes asja rohkem jagas. Aga ebakindlus ikkagi jäi 🙂

Kohvikus oli asi selles, et polnudki miskit juurde õppida. Latte arti valdasin nende nõuete kohaselt perfektselt, ehkki latte arti enda mõistes on see suhteliselt algtase. Ja mis puutub sellesse, et ma ei tee vahet kohvi sortidel, kangusel ja kvaliteedil – ega keegi ju ei käskinudki seda teha. Muidugi pidi kohv kvaliteetne olema, aga espresso kvaliteeti on lihtne kontrollida – kui kreemjas “vaht” oli peal, siis oli hea shot, kui seda kihti seal peal polnud – kohv oli must – siis ei kõlvanud, tuli uus teha. Maitsma või maitsetel vahet tegema ei sunnitud kedagi. Seal tundsin ma ebakindlust pigem sellepärast, et järgmine aste oleks olnud supervisoriks saamine ja ma VIHKAN inimeste õpetamist… Mis oleks siis olnud üks minu töökohustustest. Piima tegemist ma ei oskagi korralikult õpetada, mis siis, et ma oleks suutnud vähimagi kahtluseta ennast välja bluffida – teha näo, et oskan ja õpetada selgeks ka 🙂

Ühesõnaga – tegelen oma hobidega rõõmsalt edasi ja katsun neist mitte töö kontekstis mõelda. Ning üritan mitte põdeda kutsumuse üle, küll see ka ükskord tuleb. Leian ma siis oma niši foto-, kohvi- või hoopis mõnes kolmandas valdkonnas.