Tinderbox
Siin ma töötangi.
töö
Blah
Tegelikult lubasin ma Pipsile juba eile Marko külaskäigust kirjutada (sest olin selle täiesti ära unustanud), aga lihtsalt ei viitsinud.
Täna olen kaks pausi netis istunud ja kaks tundi pärast tööd sinna otsa, aga ikka ei ole tuju.
Tuju ei ole sellepärast, et sain järgmise nädala graafiku. Ütleme nii, et pärast selle nägemist ma lihtsalt luksusin kümme minutit kontoris nutta. Raisk, kuidas ma vihkan oma emotsionaalsust sellistel hetkedel! Mulle ei meeldi avalikud stseenid, aga lihtsalt selline masendus tuli, et kole kohe.
Graafik ise siis selline:
P – vaba (ja oi, kuidas ma selle eest võitlesin! – ainus normaalne asi siis üldse selle graafiku juures)
E – 15.15-sulgemiseni
T – 7.15-15.15
K – 15.15-sulgemiseni
N – 15.15-sulgemiseni
R – vaba
L – 9-18
Esiteks tahan ma töötada kuus päeva nädalas, mitte viis päeva. Tähendab, mitte et ma nii kangesti tahaks, aga raha on vaja ja nad ei maksa mulle siin piisavalt palju, et ma saaks endale kaht vaba päeva nädalas lubada, vähemalt hetkel mitte. Või noh, kui keegi mulle mõlemat vaba päeva nädalavahetusel pakuks, siis ma ei suudaks muidugi vastu panna, aga nädala sees pole sel minu jaoks mitte mingit pointi.
Teiseks on mul kolm sulgemist. Seda s*temat, kolmest alates. Kahest alates on parem, siis saab 7 tunni eest raha. Kolmest alates ainult 6,5h (14 algaval vahetusel on kaks pausi, 15 algaval üks). Rääkimata sellest, et ma vihkan sulgemist. Ma tahaks sulgeda ainult nädalalõppudel, ehkki siis on kõige kiirem ja selles mõttes k*pp, aga Mehe kaisus välja magamine on seda väärt.
Lisaks on praegu Victoria Line’il ulatuslikud remonditööd, mistõttu see lõpetab E-N töö kell kümme õhtul, mis omakorda tähendab seda, et ma ei saa pärast sulgemist otse metrooga koju, vaid pean Stockwellist bussiga minema.
Ja mis kõige olulisem (loe: s*tem) – nädala sees sulgemine tähendab seda, et ma näen Meest ainult öösiti. Enamasti magavana. Sest selleks ajaks, kui mina peale 23 koju jõuan, ta reeglina juba magab. Või on unine ja magama jäämas.
Ja nädalavahetusel, kus ma tahaks just sulgeda, antakse mulle ikka see kõige nõmedam vahetus, mis terve päeva ära võtab. Noh, okei, nagu ma ka varem maininud olen – oleks võinud veel s*temini minna, 10-19, 11-20 või 12-21 vahetus näiteks.
Igatahes on tõeliselt k*pp.
Ma otsustasin juba tegelikult mingi nädal-paar tagasi ära, et otsin endale peale puhkust uue töö (enne mõtlesin, et kui palka juurde saan, siis võiks hea seltskonna pärast ikka jääda). Nagunii lähevad kõik järjest ära ja palga juurde küsimise peale lubas Taras lõpuks selle kõrgema ülemusega rääkida, mis tähendab seda, et mingi 15-20p tunnis ehk lõpuks saaks, mis on MÕTTETU.
Et mind ei hoia siin enam miski kinni. Graafik on nõme, kõik ägedad inimesed lähevad järjest ära ja palk on s*tt.
Katsun endale ka miskise 9-17 töö leida, kus ühtlasi rohkem makstaks. Luca soovitas panka proovida näiteks, mu inglise keel olevat piisavalt hea ja neil on seal full training jne. Ainus häda on selles, et töö otsimine eeldaks interneti olemasolu ja siin tööl neid väheseid minuteid varastades ma küll sellele aega raisata ei viitsi. Koju on netti vaja!
Noh, enne augusti lõppu ei lähe ma nagunii siit kuskile, puhkuseni tuleb ära olla.
Hoidke pöialt…
—
Muidu olen täna netis ainult oma blogi lugenud. Eelmise aasta sügist. Igasuguste asjade peale naeru pugistanud. Ilusa poisi situatsioon on tagantjärele mõeldes eriti naljakas.
Ma ikka meeldin endale, teate. Egomaniakk nagu ma olen. Muig.
Aga nüüd peab hakkama kodu poole hoidma, sest võtmed on Iirise käes ja Mees ei saa muidu töölt tulles sisse 😛
Up and down and up and…
Igasuguseid asju on juhtunud mu viimasest depressioonipostitusest saati…
Aga kõigepealt paar pilti veidi varasemast, viimasest pühapäevast. Käisime jälle Camdenis, seekord siis mina, Mees ja Iiris. Mina pidin kahjuks küll kolmeks tööle minema, nii et nemad said seal tunduvalt kauem chillida, aga tore oli sellegipoolest.
Pildid on seekord maasikatest 😀 Seal on selline tore putka, mis müüb vahvleid erinevate lisanditega – jäätis, maasikad, hele ja tume šokolaad – selline keev (pildil näha all vasakus nurgas), kust kulbiga võetakse ja vahvli peale pannakse. Sõin mingi varasem kord vahvlit maasika ja šokolaadiga, oli hea küll 😛 Aga seekord oli kõht hiinakast nii täis, et mõte magusast vahvlist ei tekitanud erilisi emotsioone, küll aga mõte suurtest maasikatest šokolaadis… Njämm!
Ja siis veel üks äge uks, millest ma Iirise palvel pilti tegin:
Nii palju siis Camdenist.
Öö vastu esmaspäeva oli siis see kurikuulus depressiooniöö ja tööl oli ka tükk aega masendus. Aga siis tuli Luca ja ütles, et lähme pärast tööd jooma. No me siis läksimegi – mina, Luca, Andreea ja Johnatan.
Kõigepealt jõime mingis pubis paar pinti – mina siidrit, teised õlut. Nalja sai palju ja huvitavaid asju tuli ka välja. Näiteks see, et üks väheke kogukam supervisor, kes minu teada 34-aastane oli, on hoopis 24-aastane. OMG! Ta näeb tõsiselt tädi välja, just mingi 30 või nii. Ja siis ma sain teada, et üks 27-aastane Brasiilia tšikk on meil süütu 😀 Jne jne.
Mõned pildid tegime ka. Esimesel olen Andreea ja Johniga, teisel Lucaga.
Andreea on 26, pärit Rumeeniast, elanud siin vist umbes kuus aastat, armastab Londonit ja ei kavatse kunagi tagasi minna. Ta on abielus, mees on vist ka rumeenlane.
John on 24 või 25 ja pärit… Vist Itaaliast? Aga räägib hispaania keelt ka näiteks. Ta on ka abielus ja tema mees on vist pärit Saksamaalt, igatahes sain ma tol õhtul teada, et nad kohtusid Peruus 😀
Ja Luca on Itaaliast ning elab koos Rootsi tšiki Annaga, kellega nad kohtusidki siinsamas Tinderboxis. Nad lähevad augusti keskel koos Itaaliasse elama, nii et asi on vist suht tõsine. Anna läks nädalaks koju Rootsi ja Luca on ilma temata nii üksildane, et käib kõik oma vabad päevad kohvikus meiega suhtlemas.
Siis on meil veel manager Taras, kes (nagu eile teada sain) on 30 ja päris Ukrainast. Gay ja äärmiselt pandav, perekonnaseisu kohta ei tea midagi.
19-aastane Joana, pärit Portugalist, selline gooti tšikk, hullult lahe näeb välja.
23-aastane Gracijana ehk Grace Poolast. Single.
24-aastane Egle Venemaalt, kelle vanemad on ukrainlased. Tal on mees, aga ei tea, mis rahvusest.
30 ringis (29?) Petra, kes on rase ja läheb septembris sellepärast ära. Pärit Tšehhist, mees on umbes 23-24 ja Vietnamist. Abiellus omal ajal vist elamisloa saamise pärast (st mõistuse-, mitte armastusabielu), kohtas siis Petrat, seksisid ilma kaitseta ja nii see läks… Aga nad näevad õnnelikud välja, see on peamine 😉
Ja 27-aastane Debora Brasiiliast. Väidetavalt süütu. Ilmselt seega ka single.
Ülejäänud on kõik ära läinud.
Ma ei ole nüüd päris kindel, miks ma teile seda kõike rääkisin. Lihtsalt sellest, et te aimu saaks, mis rahvusvaheline seltskond meil on 😉
Aga liikugem tagasi esmaspäeva õhtu juurde. Pubi pandi keskkööl kinni ja ehkki me üritasime mõnda teist kohta leida, mis kauem lahti oleks, siis see ei õnnestunud. Nii me siis ostsime suvalisest off license‘ist veel alkoholi ja jõime seda kuskil väljas trepi peal. Sidruni Bacardi Breezer on väga hea 😛
Lõpuks hakkas väljas külm, aga meie tahtsime veel juua. Andreea läks ära koju ja meie Lucaga läksime Johni juurde ööseks.
John elas aga nii kaugel, et me jõudsime vahepeal ennast kaineks külmetada ja unustasime alkoholi osta. Nii et Johni juures me ainult sõime, vaatasime Võlur Ozi 😀 Ja läksime magama.
Aga Johnil oli külaliste üle päris hea meel, näitas meile korterit ja kokkas pastat ravioolidega ja… Tal on hullult äge korter.
Järgmisel päeval oli millegipärast pohmakas. Aga pärast maasika-banaani smuutit (minu kohalik pohmakajook) ja hommikusööki koos Lucaga mingis väikses pagarikohvikus läks enesetunne päris heaks. Mõtlesin, et lähen varem tööle, istun tunnikese internetis ja elu on lill.
Aga…
Tuli välja, et olin eelmisel õhtul oma kapivõtme ära kaotanud. Seekord päriselt. Hoian seda mantlitaskus, kus on ka Oyster ja telefon, ilmselt neid kasutades tõmbasin kogemata väikese võtme ka välja.
Teist võtit minu kapil polnud. Kapis olid tööriided, kingad ja LÄPAKAS. Ma olin suht pissed.
Pärast seda, kui ma olin 8h oma tanksaabastega palavas kohvikus tööd teinud, olin ma kohe VÄGA pissed. Nii tige, et vandusin klientide kuuldes ja karjusin Johni peale.
Aga siis ma läksin koju.
Iiris oli just sisse kolinud. Ja Mees oli kütte tööle saanud ja tal oli üle pika aja hea olla, sest enamik rõskusest oli kadunud. Ja me jõime head siidrit ja sõime ahjus küpsetatud küüslaugusaia juustuga ja…
Ja kõik oli jälle lill 🙂
Ja kui ma täna tööle jõudsin, siis oli Luca mu kapiukse lahti puurinud, nii et sain jälle oma asjadele ligi.
Ja nüüd on mu tööpäev juba tund ja kümme minutit läbi, aga mina istun ikka siin, et oma sissekanne lõpuks valmis saada. Sest kodus netti pole ja vist ei saa ka. Vähemalt Mees väidab nii. Ma pole veel päris täpselt aru saanud, kas see on siis nüüd 100% kindel, et ei saa või mingi võimalus äkki ikkagi on, aga väljavaated on ilmselgelt nadid. Ja kui tõesti ei saa, siis kurat küll, mina tahan ära kolida. Ma ei saa ilma netita elada!
Aga olgu peale. Loodame parimat, ah 😉 Ma lähen nüüd koju Mehe juurde.
Päev, kus kõik läheb valesti
Ma rahustan kohe alguses maha, et tegemist pole ving-ving sissekandega, situatsioon läheb minu jaoks pigem absurdihuumori kilda.
Kõigepealt avastasin tööle jõudes, et mul pole kapivõtit kaasas. Kusjuures ma eile õhtul korra isegi mõtlesin, et oi, ma pakkisin need teksad ära, millega tavaliselt tööl käin, kapivõti jäi ju siis sinna taskusse, aga siis tuli meelde, et töölt ära tulles panen kapivõtme alati mantli taskusse… Ja kuna olin väsinud, siis ei viitsinud üle kontrollida. Otse loomulikult oli see esimene kord elus, kus ma olin võtme tõepoolest töölt lahkudes hajameelsusest jaki tasku asemel tagasi pükste taskusse pannud.
Siis lõin ma 12 kg jääkoti suure hooga vastu letiäärt, et jääkuubikuid üksteisest eraldada ja otse loomulikult läks selle pikem külg terves ulatuses lahti, nii et pool jääd kukkus põrandale.
Siis tegin ma hajameelsusest cappuccino asemel latte ja macciatone asemel macciato.
Siis pillasin millalgi selle kannu põrandale, mille sees piima soojendatakse. Tühjalt küll õnneks.
Mul on teist päeva nohu. Ma isegi ostsin Eestist spray kaasa, mõeldes, et siin on ravimid kindlasti kallimad. Aga just siis, kui ma Londonisse jõudsin, oli Murakal nohu ja ma lahkelt laenasin talle seda. Ja otse loomulikult unustasin tema juurde. Ja see on siiani seal 😀
Jne. Jne. Jne.
Aga midagi positiivset juhtus ka. Nimelt pidas mu tänaval kinni mingi agentuuri esindaja ja küsis, kas ma oleks huvitatud… No ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida. Inglisekeelne väljend on extras (vist). Ühesõnaga need tüübid, kes nt muusikavideotes taustal tantsivad jne. Võttis nime ja numbri, tegi foto, andis visiitkaardi, käskis kodukat vaadata ja lubas, et mulle helistatakse hiljem. See agentuur siis.
Põnev, pole midagi öelda! Vaska käis mulle just hiljuti peale, et ma peaks ikka modelliks minema, millele ta sai küll tüüpvastuse:
1) Ma ei oska poseerida ja jään iga pildi peale totra naeratusega
2) Mul on modelli jaoks liiga koledad hambad (sellest moraal, lapsed, ärge keelduge suures kartuses mitu aastat hambaarsti juurde minemast, eriti kui tegu on teie esihammastega. Sest kui te lõpuks lähete, siis suretatakse paar neist ära, mille tagajärjel need muutuvad tumedamaks ja selleks, et kogu naeratus korda saada, peate maksma 15k kroonide eest, mida teil ilmselt ei ole)
3) Mul on üks silm piltidel kogu aeg poolkinni (sellest moraal lapsed, ärge hõõruge pidevalt silmi, kui teil ka läätsede kandmise tõttu peaks pidevalt selline tahtmine olema – muidu on silmalaud hiljem välja veninud ja ma ei viitsi isegi mõelda, palju see op maksis, olen kunagi uurinud küll)
Aga kui neid asju poleks, oleks ma ennast ammu juba kuskile pakkuma läinud, mitte et modellindus mulle elu unistuste ametina tunduks (Top Modelit vaadates, brr, ma ei tahaks küll seal osaleda), aga põnev, võimalus raha teenida ja endast paar ilusat pilti saada – ma ju olen edev!
Et kui mind tänavalt üles nopiti, siis peab küll proovima. Noh, ega see ei tähenda ju veel midagi, aga optimistina eeldan, et küll kõik läheb kõige paremini. Ja muusikavideo taustatantsijal ei pane ilmselt mingit kohati poolkinnist silma ega kohati veidi tumedamaid hambaid vast niiväga tähele, kui fotol. Et ootame, vaatame.
Tikker modelliks. Irw.
Pildipost
Olen siin viimaste päevade jooksul rohkem “elanud”, nii et kirjutada pole suurt midagi, aga see-eest olen hoolsalt üles pildistanud igasuguseid jaburaid, naljakaid, päevakajalisi või lihtsalt ilusaid asju.
Enjoy!
—
See on mingi… Kirik kuskil Big Beni lähistel. Vist on kirik. Tagantpoolt. Maris võib nüüd minu ignorantsuse peale pead vangutada ja pidada teile loengu sellest, mis hirmkuulsa ehitisega tegemist on. Mina pildistasin lihtsalt sellepärast, et ilus on.
Eile oli kesklinn kinni, sest Tour de France oli omadega siiakanti jõudnud:
Trafalgaril on mingi kirik, kus toimuvad praegu ulatuslikud remonditööd. Krunt on ümbritsetud aiaga ja aia peal on täiesti jaburad elusuurused fotod erinevatest kirikutegelastest, kiivrid peas. No kes sellise asja välja mõtles ja milleks see vajalik on? 😀 Aga positiivselt naljakas, nii et miks mitte!
Selline silt oli Victoria kandis mingi kõrge klaasvestibüüliga büroohoone küljes:
Angelis, kus ma töötan, on peatänavaga paralleelne üks väike tänav, kus müüakse peamiselt antiiki, aga on ka söögikohti ja muud. Kunagi Mehega seal jalutades avastasime ühe kohviku keldriakna luugi pealt sildi, mis ikka mõneks ajaks naerust kõõksuma pani:
Üks silt jäi tegelikult veel üles pildistamata, sest nägin seda bussiaknast ja pole viitsinud tagasi minna. Pildil kaks kriipsujukust kooliõpilast ja üks täiskasvanu ning kirja mõte umbes selles, et koolilapsed ilma täiskasvanuta siseneda ei tohi. Kuradi kirjatarvete kauplusse! Nii jabur mu meelest. Aga siinmaal pidavat see hästi levinud reegel olema poodides, et üle kahe koolilapse ei tohi seal korraga olla. Ma ei tea, miks siis… Varastavad äkki kampades või… No igatahes, kui seda silti kuskil näen, siis katsun teile ikka pildi ka orgunnida.
Ja siis lihtsalt kaks ilusat pilti meie kõrvaltänavast. Pean tunnistama, et küll ülevalgustatud ja veidi nadide värvidega, päriselt oli ilusam. Aga no midagigi.
Tegelikult räägin natuke juttu ka. Sellest, kuidas ma täna hommikul jälle vihastasin. Vihastasin oma töö peale.
Vihastasin, kui pidin nädalavahetuse hommikul poole seitsmest tõusma. Mees jäi koju magama ja mina pidin tööle minema. Väljas oli meeletult ilus ilm üle pika aja.
Ja ma mõtlesin sellele, et ma olen absoluutselt kõik nädalavahetused töötanud. Kõige esimesel nädalal anti laupäev vabaks, ilmselt sellepärast, et ma olin nii uus ja see on nädala kiireim päev. Kui õde külas käis, küsisin pühapäeva vabaks ja sain ka. See on kõik. Kõik ülejäänud nädalavahetused olen töötanud. Peaaegu kõik varastes vahetustes – algusega 7.45, 8, 9 või 10 (erilist vahet pole, ausalt).
Kui ma paar nädalat tagasi Tarasele vihjasin, et ma olen kaks kuud nädalavahetustel ainult hommikuses vahetuses olnud, siis ta pani mulle üks nädalavahetus isegi kaks sulgemist. Kui ma nägin, et järgmine laupäev jälle vara oli, palusin pühapäevaks sulgemist ja sain ka… Sellest järgmine nädal oli taas laupäev varajane ja palusin taas pühapäeva vabaks või sulgemist. Sain 12-21 vahetuse (mis on ka tegelt jumala bullsh*t, äratuskella peale pean ikka tõusma ja terve päev töö pärast p*rses – erilist vahet pole, kas lõpetan 21 või 22.30). Ja nüüd siis jälle, täna 8-17, homme 9-18, järgmine laupäev 7.45-15.45…
P*rsse, noh. Oleks, et nad siis maksaks nädalavahetustel ja riigipühadel rohkem! Niigi maksavad vähe :S Ja siis rüga KÕIK nädalavahetused ka veel.
Taras ütles, et kui sa tahad laupäeva vabaks, siis ütle mulle, mitte ära tigetse siin. No pagan, ta on kuradi manager, ta võiks nagu VAADATA, et igaüks saaks aeg-ajalt nädalavahetustel vabu päevi või hiliseid vahetusi, see on tema töö hoolitseda selle eest, et graafik oleks kõigile võrdne. Ma küsin endale vabu päevi siis, kui mul neid tõesti konkreetselt vaja on, iga nädal rääkima minna tundub totter. Aga näib, et muud moodi ei saa.
Igatahes kavatsen ma talle homme peale lennata jutuga, et kuna Mees hakkab nüüd valge inimese moodi (st E-R 9-17.30) tööl käima, siis on mulle veel olulisem nädalavahetus vabaks saada ja kuivõrd ma nagunii järgmised viis nädalat vabatahtlikult kuus päeva nädalas töötan, siis ei tohiks ometi olla nii võimatu mulle seda ühte vaba päeva nädala lõpus anda. Tegelikult ma saan isegi aru, et iga nädal ei saa. Aga siis andku vähemalt sulgemine, et ma saaks hommikul kaisus välja magada ja rahus hommikust süüa ja… P*rsse.
Ah, nagunii otsin endale augusti lõpus uue töö. Aga praegu frustreerib.
Tegelikult ei ole enam hullu. Ja kui Mees mulle täna võtmeid toomas käis, siis Egle nägi teda ja küsis, kas ma olen teise pausi juba saanud ja kui ma ütlesin, et ei, siis ta ütles, et mine. Nii armas temast. Ja siis ma sain pool tundi pargis päikese käes lesida ja üldse oli kõik väga lill.
Et saab ainult paremaks minna, eks 😉