töö – Page 25 – Tikri blogi

Veel üks kiire mõte

06/07/2007 / töö / 2 Comments

Olen alati suht valuliselt (eriti oma CV-d treides) mõelnud, et ma olen üks hobitu inimene.

Just see CV. No mis sa kirjutad sinna? Lugemine, fotograafia.

Jah, mulle meeldib lugeda, aga kergemat kirjandust nagu kriminaalromaanid ja naistekad. Ja see on üldiselt nii IGAV hobi.

Fotograafia kõlab sedamoodi, nagu mulle peaks hullult meeldima pildistada, aga see mulle üldse ei meeldi. Ja tulevasele tööandjale seletada, mismoodi mu fotopedesus avaldub, no see oleks ka totter. Ja fotograafia on ka ikkagi suht igav hobi, ma ütleks.

Sest no kamoon, igaüks võib kirjutada oma CV-sse, et talle meeldib lugemine või fotograafia. See ei tõsta teda kuidagi esile.

Aga ma praegu hakkasin mõtlema, et blogi kirjutamine on ju ka hobi. Kohe suur hobi mul. Ja vähemalt kaks kasulikku külge on sel ka – esiteks hoiab sõbrad-tuttavad mu eluga kursis, teiseks hoiab mu keeleoskuse korras ja mitmekülgse. Ma tean küll, et kirjutan siin väikeste tähtedega, kohati slängis, kohati sihilikult valesti (jube- eesliitega kõik sõnad kokku jne), aga see on minu stiil ja mulle meeldib nii. Üldiselt olen ikkagi õigekirjapede ja ajan korrektset eesti keelt taga.

Aga oma tulevasele tööandjale ei saa seda ometi öelda, et ma blogi pean. Läheb lugema, et teada saada, mis loom ma selline olen ja kes mind, hullu, siis enam tööle võtaks? 🙂

Apaatia

02/07/2007 / töö, virin/urin / 1 Comment

Offtopic:

Your profile views:
Since Feb ’06: 5,032, Last week: 3

Et nagu mind on Orkutis terve selle nädala jooksul ainult kolm korda vaadatud??? Oi, ma hakkan vist populaarsust kaotama.

(jah, see oli iroonia, kui keegi veel aru ei saanud)

Aga muidu on nii, et täna hommikul jooksis juhe täiesti kokku. Nii, kui kella peale üles ärkasin, siis vihastasin meeletult. Vihastasin ja sattusin täielikku masendusse. Nutsin pool hommikut ja veel töö juures ka.

Aga noh… Tööl on nagu alati. olgu nii s*tt tuju kui tahes, lõpuks läheb ikka korda. HEAD tuju ma küll tänase päeva jooksul ei saavutanud, aga John üritas mind pidevalt naerma panna (jube armas temast) ja see tal vahel õnnestus ka. Isegi Egle tuli kallistama ja lohutama ja… (ma ei tea, Eglega on üldse kummaline teema, ta oli alguses see kõige bitchim supervisor, aga nüüd saame jumala okeilt läbi ja noh, naljakas lihtsalt)

Et tuju… Läks vihast ja masendusest apaatiaks. Ei jõua enam suurt midagi tunda. Ilmselt on apaatial mingi seos ka faktiga, et ööl vastu laupäeva magasin 2h (ja sedagi poolärkvel seisundis, sest uni lihtsalt ei tulnud), päeval magada ei jõudnudki ja täna öösel… Sai vist kõva seitse tundi (*pööritab silmi*)… Millele järgnes üheksatunnine tööpäev ja siis käisin veel Iirisega mingit tuba vaatamas, nii et koju jõudsin 23 paiku.

Ma eeldan ja loodan, et homme on tuju parem, sest noh, hommik on õhtust targem ja ma ei ole ju kunagi eriti pikalt masenduda osanud. Lihtsalt üle viskas. Nüri abitusetunne tuli. Aga ma kordan endale, et kolme nädala pärast kolime ja siis peaks enamik praeguseid probleeme (vähemalt teoreetiliselt) lahenduse leidma. Ma muidugi ei kahtle, et siis tulevad uued ja teistsugused…

Rääkisin eile õhtul emaga ja mõtlesin pikalt oma rahaasjadest ja jõudsin järeldusele, et katsun kõik oma võlad tagasi maksta selleks ajaks, kui Pips augusti keskel siia tuleb. Sinnani on kuus nädalat ja iga nädal £150 kõrvale pannes peaks ilusti hakkama saama – esimesed kolm nädalat uue korteri üüri ja tagatise jaoks, järgmised kolm emale võla maksmise jaoks.

Häda on muidugi selles, et ma teenin nädalas nii umbes £140-£200… Khm, jah. Aga väljaminekuid peale bussipileti (nädalas £14) ja söögi (mille pealt, olgem ausad, annab ikka kõvasti kokku hoida) eriti olla ei tohiks. Ütlesin Tarasele, et tahan kindlalt kuus päeva nädalas töötada ja pealegi tõsteti mul ju palka, IRW. Ühesõnaga väheke ebamugav saab olema, aga teostatav.

Nii et praeguste auahnete plaanide kohaselt peaks mul augusti keskpaigaks kõik võlad makstud olema ja üritan Pipsi siinolemise ajaks nädala puhkust saada (töökaaslane Anna arvas, et kui kolm kuud oled töötanud, siis võiks nädala saada küll). Seda muidugi sel juhul, kui ma siis ikka seal töötan, sest kui ma nüüd juuli lõpus poistega kokku kolin, siis tõenäoliselt lõunasse ja kuna praegune töökoht jääb jube kaugele, siis mõtlesin nagunii kodu lähedale uue ja (loodetavasti tasuvama) töö otsida. Aga eks see otsimine võtab oma aja ja kes teab, äkki uues kohas oleks graafik veel hullem (Pipsi lõbustamise mõttes hullem), ehk on tark nii kaua siiski vanas kohas püsida, seda enam, et puhkuseraha neile küll kinkida ei taha, aga kuna mul lepingut pole, siis ma ei usu, et nad mulle selle töölt lahkudes välja maksaks, nagu Eestis asjad käivad… Või kas Eestis üldse makstaks mingit puhkuseraha, kui sa kolme kuu pärast juba töölt ära lähed? Vaevalt, seaduse järgi pole enne kuut kuud ju võimalik puhkust võttagi…

Aga siinmaal on asjad kõik lihtsamad, nagu öeldud – töölepingut mul pole, iga nädal kantakse palk arvele ja puhkust antakse ka juba tõenäoliselt kolme kuu pärast, kui vaja. Et mulle täitsa sobib. Mugav on.

Vot sellised lood siis.

Aga üldiselt on siiski apaatia ja masendus ja ikaldus, tahaks kalli ja kaissu ja pai.

Miks ma neli päeva midagi kirjutanud pole

29/06/2007 / film, igapäevaelu, töö / Leave a Comment

Sest kõik on kulgenud nii, nagu tavaliselt. Sest ma olen teile kõike seda varem juba korduvalt rääkinud.

Kas ma peaksin kirjutama veel korra, et ma käisin tööl? Või et mul oli eile vaba päev? Et ma veetsin selle voodis? Et ma naudin pea iga päev seda, et mulle süüa tehakse (ja muutun samas ise aina laisemaks)? Et me olime mingil ööl Ronni juures?

See kõik on ju pidevalt nii ja ma olen teile sellest kordi ja kordi kirjutanud. Rutiinne elu, jah. Aga ma omamoodi naudin seda. See pole igav rutiin, see on… Mõnus. Ma olen rahul.

Okei, paar veidigi märkimisväärset asja ju on.

Ronni juures olin seekord isegi viieni üleval (minu puhul äärmiselt ebatavaline, vajun enamasti varem ära). Ja me käisime pubis.

Mul tõsteti palka. £5.35 -> £5.50 tunnis. Ma teadsin, et see ilmselt juhtub. Ma teadsin, et see saab ainult 15p olema. Ma teadsin, et ma pean Tarasele näkku naerma ja küsima, kas ta teeb nalja, kas £5 naela nädalas on tema arust mingi raha. Ma teadsin, et ta vastab, et see on kõik, mis ta praegu sai ja et millalgi saab ilmselt veel juurde. Ma teadsin, et see ei sõltu temast, vaid kõrgematest ülemustest ja et vahel on bürokraatia. Ja just täpselt nii kõik oligi.

Seega te saate ju aru, kui ma just rõõmust ei kilju. Kurat, isegi Iirisel tõsteti rohkem (ta saab nüüd £5.53, IRW). Aga okei, mis seal ikka, £5 nädalas on ju ka raha ja ilmselt otsin kuu aja pärast nagunii uue töö.

*kehitab õlgu*

Meil on korteris aktiivprussakatõrje, mis tähendab igale poole puistatud valgeid kuulikesi (mulle tundub, et ma lugesin nende paki pealt, et tegemist on naftaliiniga, aga võib-olla ma nägin seda unes) ja need haisevad nii rämedalt, et viimased kaks päeva on meil Mehega sellest konkreetselt süda paha olnud. Kui juba meil süda paha on, siis prussakad peaks ammu surnud olema mu meelest, aga nojah, eks tuleb Kay käest uurida selle kohta.

Raha on nii otsas kui otsas, pangaarvel on 4p ja rahakotis 54p. Homme hommikuks peaks palk kohale jõudma ja kuna ma unustasin täna payslipi küsida, siis pole mul õrna aimugi, kui palju seda olema saab. Kuivõrd töötasin vaid viis päeva, siis ilmselt üsna vähe.

Kui ma ühes viimases postituses rõõmustasin, et sain ühe neljast sulgemisest avamise vastu vahetatud (mis oleks pidanud täna hommikul olema), siis ilmselgelt rõõmustasin liiga vara, sest Taras helistas eile ja ütles, et ma pean täna selle asemel ikka sulgema. Algselt pidin eile sulgema ja täna-homme vaba olema, nii et lõppkokkuvõttes polnudki mingit vahet. Aga hommikul olla kiire olnud, samas kui õhtul oli hullult vaikne ja ma sain välja magada, nii et ma tegelikult üldse ei kurdagi 🙂

Ahjaa, ja siis ma tahtsin teiega jagada veel oma viimase aja filmielamusi, kuivõrd me oleme siin kaks õhtut Mehega väga jaburaid filme vaadanud.

Match Pointi tõmbasin vaid sellepärast, et M küsis, kas ma olen seda näinud. Ta ise polnud, aga kuna üks noormees ütles, et M on tema Scarlett Johansson, siis oli ometigi vaja kähku teada saada, kas tegu on komplimendiga või mitte. Noh, ütleme nii, et film oli äärmiselt jabur, rohkem nagu ei oskagi kommenteerida. M ise vaatas selle ka ära ja kui me mõlemad jõudsime pärast filmi vaatamist järeldusele, et komplimendina seda nüüd küll kuidagimoodi võtta ei saa, siis hiljem tuli välja, et noormees polnud filmi lõpuni vaadanud ja M oli tema Scarlett vaid põlluseksini. Mis ei ütle teile absoluutselt mitte midagi, kui te seda filmi näinud pole. Kui olete ja mäletate, mis lõpus sai, siis ilmselt naerate. Aga film oli igatahes jabur ja noh… Kui vaid põlluni, siis oli kompliment küll 🙂

Eile õhtul oli jälle igav, aga kuna endal enam ühtegi filmi polnud, siis läksime oma hädaga Iirise jutule. Saime tema käest BBC kolmeosalise lühisarja Tipping the Velvet, mille tegevus toimus 19. sajandi lõpus Londonis ja läbivaks teemaks olid lesbisuhted. See oli ka äärmiselt jabur, aga samas nii huvitav, et keset ööd kolm tundi filmi vaadates ei tulnud kordagi uni peale ega hakanud ka igav. Julgen täitsa soovitada.

Match Pointi tegevustik toimus samuti Londonis, niiet mõlema filmi puhul oli selline mõnus ahhaa-efekt, kõik tuli kohati nii tuttav ette. nt Kings Crossi jaam oli juba 19. sajandi lõpus olemas 🙂

Niimoodi siis. Tegelikult mõlgutan juba pikemat aega mõtteid teemal Londoni plussid ja miinused, millest saab kunagi üks väga pikk sissekanne, aga täna ma vist siiski ei viitsi seda kirjutada.

Kuulmiseni!

Ja täpselt nii läkski

12/06/2007 / igapäevaelu, töö, virin/urin / 4 Comments

Käisin tööl alguses turtsudes ringi ja olin nii oma mõtetesse vajunud, et suutmatus tööle keskenduda meenutas kangesti pilves olekut (mida ma EI olnud, eks!), aga mingi aja pärast elasin rutiini sisse ja tuju läks normaalseks.

Õhtu oli õnneks vaikne ja masinate puhastamine ei ole enam ka mingi probleem. Töökaaslased olid hästi toredad ja nendega rääkimine tegi tuju kohe päris heaks.

Ometigi tahaks uut tööd. Seal, kus ma praegu olen, pole üldse nii halb, aga ikkagi kisub kuskile ära. Ikkagi on nii, et peaaegu iga kord, kui ma olen teel tööle, mõtlen terve selle aja, kui bussis loksun, et EI TAHA sinna minna. Ja iga kord läheb pärast natukest aega tööl tuju heaks ja pole viga midagi. Ma ei tea, ma ei oska seda analüüsida. Miks nii on või kas mõnel teisel tööl oleks parem…

Oeh.

Homme on vaba päev.

Mu voodi lõhnab ikka veel.

Mul on palav ja ma sõin liiga palju ja ma olen väsinud ja jälle torssis selle kõige pärast. Aga magama ometigi ei või minna. Tegelikult ei saakski ma selles palavuses magada – tuleb meelde mingi hiljutine öö, kus ma ometigi väga unisena rahutult küljelt küljele visklesin ja kuidagimoodi asu ei saanud. Peab vist ikka ukse natukeseks lahti tegema…

Verbaalne mölapidamatus on kah kallal ja kuidagi ei taha seda sissekannet siin ära lõpetada.

(Ma hakkasin mõtlema, kust kuradi kohast ma võtsin väljendi verbaalne mölapidamatus (no iseenesest trükkisin ja alles hiljem üle lugedes hakkasin mõtlema), kas on üldse kohane sellist väljendit kasutada ja kas mölapidamatus saab olla verbaalne või kas seda võib olla ka mingit muud sorti kui verbaalset. Võib-olla olen ma lihtsalt väsinud, aga ei leidnud vastust ühelegi tekkinud küsimusele ja otsustasin kirjutatut mitte muutma hakata)

*otsustavalt vasakule ära ust lahti tegema, külmkapist külma kirsimahla otsima ja modelle vaatama*

Pildipost

26/05/2007 / igapäevaelu, london/UK, rõõm, töö / 5 Comments

Eile leidis aset väga oluline ja teretulnud edasiminek – Kay installis omal algatusel minu läpakasse AOLi ja see hakkas seal tõepoolest kohe tööle, nagu ma kogu aeg kahtlustanud olingi. Mul on nüüd oma arvutis nett. Juhhuu. Muidugi on nüüd järgmine probleem sellega, et mingi kaabel vist jamab, aga selle saab uue osta.

Viimased päevad on õnneks vaiksemad olnud. Muidugi on endiselt suuremal hulgal (varjatud) pingeid ja endiselt ei tea, kuidas kõik päriselt funktsioneerima hakkab, aga mina hoian ohukoldest eemale ja nii see siis läheb… Anname aega, las asjad rahunevad.

See muidugi ei takista mul (kui ettevõtlikul inimesel) liiga palju mõtlemast sellele, mida peaks tegema, et asjad paremini toimiks. Midagi väga välja ei mõtle, v.a. paar põhimõttelist plaani, mis nõuavad aga suuremat planeerimist ja… Üldiselt ma lihtsalt mõtlen üle, nagu mul kombeks. Eks ma annan oma parima, et lihtsalt olla.

Olla on hea 🙂

Kaks uudise moodi asja on ka. Tööl on piima tegemine juba piisavalt käpas, et ma seda enam ei kardaks ja nüüd on mul täiesti pohhui, mis on väga hea. Otse loomulikult pole ma veel perfektne, kaugel sellest, palju on õppida, aga mul on jumala suva ja ma eeldan, et see tuleb lihtsalt praktiseerimise käigus. Praegused oskused käivad täpselt nii palju, et ma ei muretse, ei tunne ennast halvasti ja saan hakkama. Kui nüüd veel sulgemise ja masinate puhastamise ka käppa saaks, siis oleks kohe eriti tore.

Ja siis tegin ma lõpuks endale pangaarve ära. Ütleme ausalt, asi oli kinni puhtas laiskuses. Oli muude asjadegagi tegemist. Lloydsis käisin tegelikult ju esimesel tööpäeval küsimas, kas nad teeks mulle ilma address proofita ja tookord oli takistuseks vaid passi puudumine. Hiljem tuli HSBC jama ja siis ma enam ei viitsinud… Nüüd on arve igatahes olemas. Kaart saadetakse postiga koju. Iiris tegi arve päev varem kui mina ja tema sai juba kaardi kätte. Äge. Järgmine palk tuleb MINU pangaarvele.

Nüüd peaks veel national insurance numberi ära tegema. Ja siis tuleks veel Eesti lahtised otsad korda ajada. Ja võlad ära maksta. Ja oma eluga midagi peale hakata…

Oot-oot, nüüd läks käest ära. Ma elan siin üks päev korraga, mäletate? 😀

Tegelikult on selle postituse mõte hoopis piltides. Polegi ammu sellist korralikku pildiposti olnud, aga nüüd tegi õeke oma edeva kaameraga palju ägedaid pilte. Mina tegin oma seebikarbiga ka paar tükki.

Enjoy!

Laupäeval käisime Camdenis: