vol 1
Teine hooaeg sai just vaadatud. Hea küll, kokkuvõtvaid osi veel netis pole, nendega peab natuke kannatust varuma.
Ei oska enam nii pikalt kirjutada, kui esimesel korral. Emotsioon on sama – üle mõistuse positiivne. Nii palju suuri muresid, millega ise ei pea kokku puutuma. Nii palju toredaid peresid, kes said nii palju abi… Nii palju toredaid firmasid ja tegijaid, kes oma käed külge lõid. Võrratud Belluse esindajad ja ka kõik muud – neid on nii tohutult palju, et ei suudaks siin üles lugeda. Ei oska ka sõnades väljendada seda ääretut tänutunnet, et on nii palju neid, kel on võimalust ja tahtmist aidata nii suurte asjadega.
Jajaa, ma tean, meedias on olnud igasuguseid negatiivseid asju. Jajaa, ma natuke nägin Kodutunde FB lehel toimunut ka. Jah, kindlasti võis kuskil ka mingeid jamasid tekkida, jah, kindlasti oleks võinud oma emotsioone avalikul lehel veidi enam kontrollida, aga… See kõik ei kahanda grammivõrragi minu usku sellesse, et tegu on suurepärase saatega, mis on paljude inimeste eludes imesid teinud.
Minu jaoks on endiselt arusaamatu, kuidas saab keegi arvata, et tehtust pole nagunii kasu või keegi pole seda ära teeninud. Vanemad vanemateks, aga lapsed! ALATI on ju LAPSED! Ja no tegelikult ka, NEMAD on ju selle ometi ära teeninud, kui kitsarinnaline vaatenurk ka edasi ei ulatu? Ja kas tõesti arvab keegi, et hoolimata sellest ilusast kingitusest, tänu millele lapsed paremast elust aimu saavad, ei juhtu nende elus sellegipoolest midagi? Olge nüüd… Selline positiivne emotsioon, mis on nende jaoks nüüd igapäevane, nad ju elavad oma uues ja ilusas kodus – kindlasti muudab see elusid paremuse suunas
Rohkem mõistmist inimesed, rohkem mõistmist. Ja rohkem usku headusesse.
Hoolimata sellest, et meil on armas vana maja, mis vajab tohutult remonti ja meil pole õrna aimugi, kust see raha tulema peaks – meil on siiski kõik nii hästi. Peaaegu juba tundub, nagu oleksimegi sündinud, hõbelusikas suus – mis siis, et see kaugeltki nii pole. Me oleme kõvasti pingutanud ja on palju asju, mida endale veel lubada ei saa… Aga kõik sõltub taustsüsteemist. Võrreldes paljudega on meie elu imeline.
Lugesin just, et Kirsti Timmer ei jõua enam oma väikeste laste kõrvalt nii pingelist saadet teha, nii et teine hooaeg jäi tema viimaseks. Saan sellest igati aru, aga nii kahju on! Igal juhul ma loodan siiralt ja kõigest südamest, et saade siiski jätkub, uue juhiga. Ja vastupidiselt paljudele loodan elupõlise optimistina, et küll leitakse sama hea saatejuht. Kirsti oli super, aga toredaid inimesi on maailmas ju veel.
Imeline saade. Oleks selliseid vaid rohkem!