TV/sarjad

Sarjarant

Kirjutasin nädal tagasi sarjasõltlase raskest elust. Mul on juba tükk aega igasuguseid mõtteid seoses sarjadega, mõtlesin need lõpuks kirja panna. Hoiatan, et järgnev tekst võib sisaldada spoilereid, nii et kui pole minu mainitud sarjade kõige uuemaid osi vaadanud ja ei soovi teada saada, mis toimuma hakkab, on targem lugemata jätta.

Lõpetasin just Top Modeli viimase osa vaatamise. Üldiselt all stars seasoni kontseptsioon mulle ei meeldi – tundub, nagu nad üritaks iga hinna eest midagi supererilist välja imeda. Aga mitu osalejat, kes mulle eelmistes hooaegades üldse ei meeldinud, on nüüd väga lahedad – Lisa ja Alexandria näiteks. No ja Allison oli mu suur lemmik. Ja Shannon meeldis esimeses hooajas hullult, nii et nüüd on väga huvitav jälgida – meeldib vähem, aga endiselt, vahel küll pingutab oma vagadusega veidi üle. No näiteks siis, kui keeldus jalga panemast valgeid pesupükse, aga ujumisriiete alumine osa oli okei – mis siis, et viimased olid napima lõikega. Isis ja Kayla meeldisid vanasti üsna hästi, nüüd ei jätnud üldse nii sügavat muljet – mitte et ei oleks meeldinud, lihtsalt suvalised. Laurat ei mäleta ma üldse, aga praegu meeldib väga. Kõik emotsionaalsed mustad on mu mälus ammu sassis ja nendest, kes tagasi toodi, ei meeldinud suuremat keegi. No ja ülejäänud, keda ma veel ei nimetanud, järelikult ma neid minevikust ei mäleta ja ei jätnud mingit muljet ka 😀

Aga see osa, mida just vaatasin, oli esimene, mida üle pika aja tõeliselt nautisin. Tehti muusikavideot, polnud ühtki idiootset challenge‘it ega hullumeelset pildistamist, sellegipoolest oli põnev ja ootamatute pööretega – alguses pealtnäha kõige kehvemas seisus osaleja sai parima tulemuse.

Need kohad, kus kohtunikud lõpus omavahel arutavad, keda välja saata, kerin ma alati edasi, sest ma lihtsalt ei viitsi seda kuulata. Täna panin enda loogika järgi kõik seitse pingeritta ja eksisin ainult ühega, kes oli veidi eespool, kui oleks eeldanud. Kõik ülejäänud läksid täppi – kuusteist eelnevat hooaega on teinud eksperdiks 😛 Ootan huviga edasisi arenguid! Järelejäänutest mul kindlat lemmikut polegi – Dominique ja Angelea ei meeldi, ülejäänud on okei. Allisonile ja Lisale hoian vist tibake rohkem pöialt kui Laurale ja Shannonile.

House‘i uue hooaja suhtes on vastakad tunded. Ma saan aru, et aeg-ajalt on vaja uusi ja ootamatuid pöördeid sisse tuua, aga ma alati vihastan, kui nad midagi täitsa pea peale keeravad. No näiteks siis, kui ta vaimuhaiglasse pandi ja hiljem Vicodinist võõrutati. Ja siis, kui ta uut tiimi valis, millele igavene hunnik osi kulutati – oli naljakas küll, aga liiga erinev sellest tavalisest mõnusast House’ist, millega harjunud olin. Too Amber (oli vist), kellega Wilson sebis, kogu tema tegelaskuju areng (ja lõpp) ei meeldinud üldse. See, kui tuli täies mahus uus tiim, ei meeldinud üldse. Alles siis, kui üks ennast ära tappis ja vanad tagasi tulid, jäin jälle sarjaga rahule – vanad head olid tagasi ning järelejäänud uued Thirteen ja Taub olid selleks ajaks piisavalt omaks saanud.

Cuddyga sebimine oli nii minu kui ilmselt enamike teiste naissoost fännide rõõm ja oi, kuidas ma vihastasin eelmise hooaja idiootse lõpu peale. No ja muidugi, lahendus oli nii ärritavalt lihtne – Cuddy lihtsalt kirjutati sarjast välja. Pole Cuddyt, pole probleemi, eks! Ma olen kuri, Cuddy oli lahe.

Selle hooaja esimene osa vanglas ei meeldinud üldse (samamoodi, nagu ei meeldinud vaimuhaigla) – jälle liiga jabur ja üle pingutatud. Ja kui siis tuli välja, kes on uus boss ja House’i kabinet kuskile urkasse tehti… No ajas vihaseks. Õnneks on mõlemad uued tiimiliikmed tõsiselt lahedad, meeldivad kohe algusest peale (vastupidiselt eelmistele, kelle omaks võtmiseks läks aega). See pilusilm on nii laheda jabura olekuga – ebakindel, aga samas siiski kindel. Ja teine, kes vanglas töötas, tema on lihtsalt nii seks, et silm puhkab peal iga kord, kui ta ekraanil on. Ja kabineti sai House ka tagasi. Nii et pärast esimest osa, mis mind ilgelt närvi ajas, läksid asjad üllatavalt kiiresti üllatavalt mõnusaks. Ootan rõõmuga järgmiseid.

Gossip Girl jätkab tuntud headuses – see on alati NII põnev! Nad toovad igal hooajal sisse kohutavalt palju ootamatusi ja siis peab ise arvama, mis kurat nüüd edasi saab, kuidas kõik nood inimesed üksteisega seotud on. Väga põnev! Praeguseks on juba piisavalt intriige üleval, saab olema huvitav ja ühtviisi piinarikas jälgida nende lahenemist – esimesed neli hooaega vaatasime ära järjest, nüüd on vaid üks osa nädalas. Kõige intrigeerivam on muidugi Blairi teema – mis nad seekord välja mõtlevad. Ma ei usu elu seeski, et ta printsiga abiellub või sünnitab – mina pakuks, et see on Chucki laps ja sarja olemusega sobiks tunduvalt paremini kokku, kui rasedus katkeks. No eks näis… Igatahes olen 100% kindel, et printsiga nad kokku ei jää.

Dexteri esimesed hooajad olid täiesti vaimustavad, aga mida edasi ja mida perekondlikumaks asi läks, seda vähem teravmeelsemaks muutus ka sari. Rita saatus oli täiesti õõvastav ja ma ei suutnud ette kujutada, mida nad siis NÜÜD peale hakkavad… Vastus oli muidugi üllatavalt lihtne – saadame Rita lapsed vanavanematega elama, üks titt, kelle eest hoolitseda, no selle kirjutab juba palju lihtsamalt sarja sisse. Tähendab, see kõik on vaid mu teooria, olen näinud eelmisest hooajast vaid kaht esimest osa. Aga ARVAN, et ega need lapsed tagasi ei tule. Titele lapsehoidja ja Dexter saabki rahus oma tumedaid tegusid edasi teha. Ehk läheb paremaks 😛

Kes on minust rohkem vaadanud, palun ärge hakake mu teooriaid kinnitama või ümber lükkama, las jääda üllatusmoment – mulle meeldib vaadata nii, et ma midagi ette ei tea.

Lõpetasime eile õhtul Weedsi kuuenda hooaja ja vaatasime seitsmenda esimese osa ka ära. Weedsiga on absoluutselt igal hooajal tunne, et asi ei saa enam jaburamaks minna, no KUIDAS ta nüüd SELLEST jamast välja tuleb. Aga näe, tuleb! Ja ka kuuenda hooaja lõpp, mis paistis täiesti uskumatu ja raskesti lahendatav, sai üsna kenasti ja loogiliselt purki pandud. Seitsmenda hooaja esimene osa andis vastuse ka sellele, mis sai lapsest – see oli minu suurim valupunkt, ma ju ei kannata enam üldse vaadata, kuidas lapsed kannatavad, Dexteris oli ikka päris õõvastav, kui Rita ära tapeti, Weedsis muretsesin ka pidevalt nagu lollike, mis titest nüüd saab ja kes teda hoiab, kui Nancy vangis on. Õnneks lahenes asi inimlikult – eks näis, mis edasi saab. Tollest esimesest osast tundub, et jääb õe juurde elama, mis jällegi sarja olemusega hästi kokku sobiks.

Kodutundest vaatasin viimati ära selle osa, kus emalt lapsed ära võeti ja Kodutunne nad tagasi saada aitas. Oli tõesti väga põnev ja emotsionaalne, kohati raske vaadata. Kaks osa on veel netis üleval, mida pole vaadata jõudnud.

Niisiis nädala skoor oli peale tavaliste sarjade veel hooaeg Weedsi, päris hea tulemus. Arvan, et lisaks jooksvatele sarjadele vaatame kõigepealt ära Weedsi viimase hooaja, siis Dexteri sinnani, kus see praegu on ja eks siis ole näha, kas viitsime Eureka ette võtta või vaatame vahelduseks My Familyt. Esimene tundub loogilisem – kõigest üks hooaeg, siis oleks jälle joonel, teine on aga tunduvalt ahvatlevam. Samas – kui tahaks mõnd uut sarja juurde võtta, siis ma pole nõus tegema seda enne, kui kõik sarjad, mis vahepeal “ära” vaadatud olid, saaks jälle joonele, seega Eureka PEAB olema vaadatud. Aga My Family, mida on nagunii veel tervelt kuus hooaega, seda võib ju uue asjaga paralleelselt ka vaadata 😛

Kui keegi minuga samu sarju vaatab, rääkige – kuidas teie tunded on? Aga paluks siis nii, et ei Dexteri ega Weedsi spoilereid kommentaaridesse ei kirjuta, eks!

Hah, mind siiralt huvitab, kes kogu selle jutu päriselt läbi lugeda viitsis.

Sarjasõltlase raske elu

Ma olen sarjasõltlane. Mitte küll nii suur nagu Daki ja mõned teised, ma ei jõuaks/viitsiks elu sees igal hooajal kõiki uute sarjade tutvustusi läbi lugeda, et siis kõiki huvitavaid päriselt vaatama hakata (ehkki loen selleteemalisi postitusi alati huviga), aga siiski… Mul on oma lemmikud, need peavad olema alati otsast peale õiges järjekorras vaadatud ja otse loomulikult tuleb uusi osi igal nädalal netist tõmmata – kohe, kui need on kaugel ameerikamaal esimest korda eetris olnud.

Seoses Poisi sünniga oleme oma sarjarongist täitsa maha jäänud, vaid suurimad lemmikud Gossip Girl ja House on järje peal. America’s Next Top Model ka, aga see on mu sooloprojekt, Abikaasa kiikab vahel üle mu õla. Tal on oma sooloprojektid ka, viimane oli Farscape. Ja siis näiteks Kyle XY ja Smallville, mida me ühisele lemmikule Roswellile väärilist järglast otsides koos vaatama hakkasime, aga mina miskist hetkest enam ei viitsinud. Nende puhul kiikan mina vahel üle tema õla 😛

Aga on veel Dexter, Weeds, Eureka ja My Family. Esimest kolme vaatasime vahepeal juba jooksvalt, aga nüüdseks oleme ühe-kahe hooajaga maas, My Family on alles poole peal.

Tahaks ikka järje peale saada. Mõtlesin, et vaataks järele ja paneks täpselt kirja, palju igast sarjast vaatamata on, äkki see motiveerib. Või vastupidi. Ma olen ausalt öeldes mõelnud nii Dexteri, Weedsi kui Eureka puhul, et peaks need ka äkki Abikaasa sooloprojektideks jätma (mida esimesed kaks alguses olidki, lihtsalt hakkasid mulle üle õla piiludes nii meeldima, et vaatasin tagantjärele kõik esimesed osad ise ära ja edasi juba koos), samas tahaks neile veel ühe võimaluse anda, sest no… Ikkagi meeldisid ju. Väga.

Dexteri eelmisest hooajast saime kaks osa vaadatud, edasi ei jõudnud. Seega on vaadata veel kümme viienda hooaja osa ja hetkel neli uut osa, see arv suureneb iga nädal. 14×50 minutit and counting.

Kuna Weeds on suvesari, siis sellest oleme juba kahe viimase suvega maas – seega vaadata on vaja viies ja kuues hooaeg, kokku 26 osa. 26×30 minutit.

Eureka on ka suvesari, aga seal, vaatan, on kolmas ja neljas hooaeg venitatud kahe suve peale. Seda vähem vaadata 😀 Kolmanda saime läbi, nii et ainult 20 osa neljandat. 20×50 minutit. Tegelikult võivad esimesed üks-kaks osa sealtki vaadatud olla, täpselt ei mäleta.

No ja siis veel My Family 6-11 hooaeg. Ma ei viitsi osi kokku lugeda, umbes kümme tükki igaühes, mõni siia-sinna. Ca 60×30 minutit.

Ja nii tahaks ju üldse mõnd uut ja põnevat sarja alustada! Liisi jutust noppisin tulevasteks välja Brothers & Sisters ja Revenge, neid tahaks näha. Ja just tuli meelde, et tahtsin ju Glee ka üle vaadata, see võiks täitsa minna. Aga seda kõike kindlasti mitte enne, kui kõik vanad sarjad on “eest ära” vaadatud.

Isegi telekast tunnen natuke puudust. Tantsud tähtedega eelmisel hooajal elasin ema juures ja avanes esimest korda võimalus seda vaadata, nüüd tahaks jälle, aga see on nii lollil ajal, et külla minna ei saa. Otsesaadet järgmisel päeval netist vaadata pole üldse see. No ja Kodutunne, see on ka netis kahenädalase viivitusega, tüüüüütu. Peaks jälle proovima, ehk saaks ikka digiboksi kuidagi arvuti taga ka tööle.

Pole midagi mõnusamat, kui õhtuti pärast laste magamaminekut kaisus üks-kaks-kolm osa head sarja vaadata. Ainult et muid asju tahaks ju ka arvutis teha, minul on näiteks vaja blogi aasta lõpuks ära kolida, ma olen oma graafikust nii maas, et ei tohiks siin sarjadele mitte mõeldagi.

Filmide list, mida vaadata tahaks, on ka üsna pikk, aga sellele ma parem ei mõtlegi.

Raske on see arvutisõltlase elu 😀

Kodutunne

Erikuradigeniaalselt suurepärane saade.

Kui telekat ei ole ja netist uudiseid valikuliselt loed, ega siis eriti ei teagi, mida näidatakse. Enamasti ei jää ka millestki ilma 🙂 Kodutunne on aga küll midagi sellist, mis on tõeliselt vaatamist väärt. Kui me kuu tagasi elutoa põranda värvimise ajal mõned päevad ema juures olime, siis vist nägime telekast reklaami ja tuli jutuks, vaatasime tolsamal õhtul kõige esimese osa netist ära ja olimegi lummatud. Noil õhtuil, kui vaadata jõudsime (remondi kõrvalt olime sageli liiga väsinud), läks ikka paar-kolm-neli osa järjest, eile õhtul vaatasime viimased.

Mulle enamasti ei meeldi Eesti realityd. Olen harjunud neid nägema UK ja USA kontekstis, kus inimesed on (üllatus-üllatus) tunduvalt emotsionaalsemad. Eesti omad tunduvad nende kõrval nii puised, haledad ja piinlikud. No ma tuletan meelde näiteks seda kunagist saadet (nime ei mäleta), kus inimestele ilukirurgilisi oppe tehti, USA versioon meeldis mulle väga. Eesti oma muidugi vaatasin, sest uudishimu oli suur, aga kogu see ülesehitus pani pool aega piinlikkusest väänlema. Stiilipäevikud, paari osa olen netist vaadanud – samamoodi võta üks ja viska teist. Ja nii edasi.

Aga Kodutunde puhul see kodukootus mind ei häirinud. Jah, ka seal olid inimesed kohmakad ja kohati üsna kinnised, aga nad siiski rääkisid oma suurtest tähtsatest elumuredest, nad olid, noh… EESTLASED. See oli minu jaoks tohutu positiivse emotsiooni saade, lisaks pani iga osa pikalt elu üle järele mõtlema ja tuletas meelde seda, et kõik inimesed ei ela nii hästi, nagu meie – et minu igapäevased mured on paljude teistega võrreldes sageli tühised.

Minu meelest olid kõik need pered, keda saatesse valitud, seda suurt kingitust kuhjaga väärt. Ma ei ole ise ühtki netikommentaari lugenud, ma sihilikult ei teinud seda – tean ju, mis sapi pritsimine kommentaariumis toimub, ma oskaks oma loovusestki iga loo puhul kirjutada kümme halvustavat kommentaari, mis kindlalt kellegi teise sulest ka ilmuvad, need on väga etteaimatavad.

Jah, kahtlemata oli seal erinevaid olukordi. Oli peresid, kelle puhul keegi ei kahelnud, et nad olid seda väärt – need pered, kus mees oli õnnetult surma saanud või ema haigusesse surnud. Jah, oli ka peresid, kus ema kasvatas üksi lapsi, sest laste isa oli alkohoolik või vangis. Oli vanemaid, kes olid tohutult kehvad majandajad, oli inimesi, kes paistsid väga kummalised, ullikesed, apaatsed… Oli üks pere, kes seda abi tegelikult nagu nii tohutult poleks vajanudki.

Aga ikkagi ei saa ma aru, kust võtavad teised võhivõõrad inimesed õiguse arvustada neid elusid? Just nii julmalt, anonüümselt, lahmides. Või veel hullem, otse perele kirju saates. Ma olen kindel, et saate tiim valis need pered hoolega. Minu meelest oli väga hea, et näidati reaalset Eesti seisu – millised inimesed meie maal elavad.

Kas see, kui vanemad on nii lihtsad inimesed, et ei oska majandada, kas see tähendab automaatselt, et nende kaheksa last on viletsuses elamise ära teeninud? LAPSED POLE JU MILLESKI SÜÜDI! Jah, hea kerge on oma mugavast tugitoolist targutada, et mis nad siis tegid nii palju lapsi, igaüks peab ikka ise hakkama saama. See on äärmiselt raske ja ebaõiglane olukord, ega minagi ei tea, kuidas seda lahendada. Aga fakt on see, et paljud inimese paraku ongi sellised… Naiivsed ja lihtsad. Tulnud ise sarnastest oludest, ei oskagi midagi rohkemat tahta, käivad oma vanemate jälgedes. Teevad palju lapsi, sest pere peab ikka suur olema, samas majanduslikku kirjaoskust pole neile kodust kaasa antud, ehk on nad nii lihtsameelsed, et polegi võimelised seda majandamist ära õppima. Igati ebaõiglane ja ma ütleks ka esimese hooga, et kui ise nii palju lapsi tegite, siis vaadake, kuidas hakkama saate… Ja nii tulevadki uued sellised pered, mille vanemateks on needsamad lapsed, kes pole teistsugust elu näinud, ei teagi, et saab paremini, et saab teisiti. Nõiaring.

Kõigil lastel ei ole võrdseid võimalusi. Mina, kes ma olen elanud Londonis ja näinud sealseid sotsiaalsüsteeme… Lugenuna eile Minu Amsterdami (väga mõnus raamat!), kus kirjeldati muuhulgas näiteks vaeste ja väidetavalt tööjõuetute (vms, midagi sellist) jõulupidu annetatud kingitustega, kus kõik vanemad olid täies elujõus ja nii mõnigi laps jonnis sellepärast, et tahtis autot, mitte Lego… Olen küll kõige naha ja karvadega selle poolt, et see saade käis õigete perede juures, et tänu neile hakkasid kõigis neis peredes juhtuma positiivsed muutused, et nüüd on vähekegi suurem lootus, et nood lapsed näevad paremat elu, kui nad oleks seda muidu näinud… Ja et nad olid selle kõik kuhjaga ära teeninud.

Kindlasti iriseti ka näiteks selle üle, miks siis oli vaja olla aastaid koos mehega, kes jõi või lõpetas vangis. No kuulge, rõõmustage parem selle üle, et te ise pole pidanud midagi sellist läbi elama ja et need inimesed võtsid lõpuks jõu kokku, jätsid selle destruktiivse suhte selja taha ja alustasid oma elu uuesti. See on ju hea! Nad on nüüd sellest õudusest vabad! Nad saavad oma elu normaalselt edasi elada! Ja tänu saatele leidis nii mõnigi raske olukord lahenduse.

Oli mitu pereema, kes jätsid väga kummalise mulje. Ma isegi arutasin emaga ühe üle. Milleni ei jõudnud ma ise, milleni ei jõudnud ilmselt paljud inimesed, aga millele juhtis tähelepanu mu psühholoogist ema – selle naise mees oli ammu aega tagasi hukkunud, aga tal polnud võimalust leinata. Ta oli aastaid tagasi oma leina sisse nii kinni jäänud, et see oli tema elu selliseks muutnud. Apaatseks. Tohutult masendav olukord. Ja tollest eelviimasest saatest igatahes tundus, et Kodutunde saade muutis tema elu natuke rõõmsamaks.

Üks teine pereema, kes oli samamoodi üsna kummaline, ei rääkinud oma laste isadele laste olemasolustki. Jah, teda kritiseerida oleks esmapilgul nii lihtne, aga selle kõige taga on ju jällegi sügavad psühholoogilised probleemid, mis said alguse raskest lapsepõlvest. Tal polnud võimalik saada abi, sellepärast on asjad nüüd nii nagu on. Ja jällegi, minu meelest oli ta seal lõpusaates juba tiba paremas seisus. Nad kõik olid! Ja pole ka ime. Sest nende kõigiga juhtus üks suur ja ilus asi.

Hukka mõista on kergem. Üritada aru saada ja põhjuseid näha on tunduvalt raskem. Minu jaoks oli see tohutult huvitav ja mõtlemapanev, tuletas meelde, mis kõik elus juhtuda võib, pani veidi paremini mõistma ühiskonna valupunkte, millega mul seni kokkupuude praktiliselt puudus.

Tavaliselt ma vihastan, kui saate ette, taha ja vahele meeletus koguses reklaami näidatakse, seekord mitte. Ja milline tohutu positiivne reklaam kõigile neile, kes seal kaasa aitasid, materjale andsid, tööd tegid… Geniaalne saade, ma ütlen. Palju peresid said oma elamise paremaks. Palju firmasid sai tohutult positiivset reklaami ja ma usun, sellises projektis osalemine, tähtaja peale nii kiirelt nii suure asja tegemine, see oli kindlasti väga põnev kogemus. Ma usun, et nende firmade jaoks ei olnud oma mööbli või tööjõu annetamine mingi probleem ja see, mis nad läbi taolise reklaami tagasi said, on annetatut kuhjaga väärt. Pered olid rõõmsad, firmad olid rõõmsad, vaatajad olid rõõmsad.

Välja arvatud muidugi need, kes anonüümselt lahmimas käisid ja iga teise puhul leidsid, et nemad seda küll väärt polnud. Aga selliste kommentaaride kirjutajad on ilmselgelt ise õnnetud inimesed… Ja õnnetud on nad ehk sellepärast, et on samasuguste olude ohvrid. Ma ei õigusta neid, ma lihtsalt üritan aru saada.

Elu on paljude jaoks keeruline ja ebaõiglane. See saade tõi paljude inimeste jaoks palju rõõmu. Pani paljusid inimesi aru saama, et tegelikult on nende elu ikka päris hea. Juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Tuletas meelde, et vahel juhtub suuri õnnetusi, millele ei oska ette mõelda, “sest minuga seda ju nagunii ei juhtu”, aga mille tagajärjed on karmid mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka materiaalselt. Ja selle viimase vältimiseks oleks piisanud kindlustusest, mille maksmine pole ausõna sugugi üle jõu käiv.

Headus sünnitab headust – mina usun seda väga. Ja ma loodan, et tuleb veel palju hooaegu. Nii kaua, kuni polegi enam ühtegi kodu kuhu minna, sest kõik eestlased on õnnelikud. Hea küll, te ju saate aru, et ma pole nii naiivne, eks. Sellegipoolest – saagu Kodutunnet veel palju!

Põnevaim modellide finaal läbi aegade

Kuusteist hooaega modelle on purgis ja ausalt, ma ei mäleta teist nii põnevat finaali, kui see, mille vaatamise just lõpetasin. Ma üritan küll hästi üldist juttu rääkida, aga mingil määral on see ikkagi spoiler, nii et kui vihjeid ei taha, ärge edasi lugege.

Mul oli sel hooajal kolm lemmikut. Kõige lemmikum jäi kolmandaks. teine lemmik, ainus plus size, jõudis ka üsna kaugele, jäi vist viiendaks. Ja kolmas lemmik – alguses, enne makeoverit meeldis ta mulle kohe hirmsasti, uue soenguga veidi vähem, aga siiski palju. No ja kui see kõige lemmikum eelmises osas välja läks, siis finalistidest teine ei meeldinud mulle üldse, nii et polnud küsimustki, kellele pöialt hoida.

Oo, seda pole varem juhtunud, et keegi final walkis kukuks. Täna juhtus 😛 Ja seda pole ka varem juhtunud, et enne viimast kohtunike ette tulekut tehakse VEEL üks makeover, mõlemal lõigati juuksed maha. Ja teate mis, minu lemmikule sobis see poisipea võrratult, palju paremini kui eelmine soeng. Teine seevastu tehti mu meelest koledamaks.

Ja otse loomulikult minu lemmik võitis. Jee!

Ma olen siin kurtnud, et modellid lähevad järjest igavamaks, aga see hooaeg oli üsna mõnus. Vaatan ikka järgmist ka, ei ole veel valmis loobuma 🙂

Täielik eurovisioonivõhik

Kui telekat ei ole, siis pole selliste asjadega üldse kursis, no mind pole juba päris mitu aastat enam üldse huvitanud ka.

Neljapäeval lugesin vist MrsB FB-st, et Eesti sai finaali. Täna bussis lobisesin ühe naisega, kes ütles, et täna ju Eurovisioon, Eesti on kaheksas. Kui nüüd õhtul foorumit lugesin ja üks ütles, et vaatab Eurovisiooni, tuli kah meelde korra ETV arvutist käima panna – selleks, et kuulda Eesti kommentaatori sõnu: läheme nüüd edasi üheksanda lauluga 😀

Lugesin siis Postimehest, et Eesti olevat suisa üks favoriitidest ja läksin Youtube’i kuulama. Ja teate, mulle väga meeldis! Laul tuli tuttav ette, ju seda on raadios käiatud vms, kahe viimase päeva jooksul olen nii palju kaubanduskeskustes hänginud, et seal äkki kuulsin. Ega laul ise mingit nii super erilist muljet ei jätnudki, aga show oli väga vinge. Ilus tüdruk ja mõnusad poisid taustatantsijateks, ühe jabur soeng tuleb ka kindlasti kasuks, Eurovisioonil loeb ju show kohutavalt palju! Nii et ma usun, Eestil läheb hästi.

Kuna aga arvutist vaadates hakib liialt ja ma olen väsinud ka, siis ei viitsi. Tõmbasin just modellide värske osa, mis ei tundugi olevat finaal, see on küll esimene kord, alati on ju nii olnud, et kui kolm alles on, siis tuleb viimane osa. Päh, ma lootsin täna võitja ära näha. Aga noh, põnev igatahes. Minu kõige lemmikum on siiani sees, põnevus on suur.

Eks siis hiljem loen netist, kuidas Eestil läks 😛

Scroll to Top