virin/urin

Ma siin miski hetk kurtsin ikaldust, no ei ole eriti paremaks läinud. Mitte et me kogu aeg tülitseks, aga pool ajast on ikaldus ja laste magama paneku aeg eriti. Olen kaks õhtut tahtnud kangesti magusast lohutust otsida, kuna aga küpsetada pole viitsinud ja rämpsu ostmise soovile olen siiani vastu pannud (okei, keegi ei viitsi lihtsalt sellise külmaga poodi minna :D), siis olen pidanud koduste vahenditega hakkama saama. Eile jõin õunamahla, täna näksisin kogemata ära peaaegu terve karbi idusid, no neid oli vist 300 g. Natuke sõid teised ka ja natuke on alles… Eile öösel sõime nagunii peaaegu sama palju otse purgist ära, ehkki kolmas päev sai alles täna täis.

Nii et vitamiinid peaks tulema ja mürgid mühinal väljuma või mis. Ma pole siiani leidnud infot selle kohta, mis siis saab, kui liiga palju idusid süüa. Kirjutatakse, et päeva norm on kaks supilusikatäit ja alguses rohkem ei soovitata, sest organism ei pruugi harjuda, aga meie Abikaasaga oleme algusest peale mõnuga suuremaid koguseid puukinud ja organism küll kuidagi ei protesteeri. Ehk siis on neid idusid vaja või mis, muidu ju hakkaks vastu… Kui lähtuda sellest, et keha ise oma vajadused ära tunneb.

Õhtusöögiks oli täna Steffani pizza (Abikaasa õde sai just sobival ajal autoga ära tuua, taksoga poleks küll raatsinud), sest motivatisoon kokata oli null. Homme äkki viitsib ära teha tatra, mis algselt täna plaanis – poes ju keegi ei käi, sest mingid varud on, piim tuuakse akna taha ja leiba küpsetan ise, seega esmavajadused on rahuldatud ja ilma hädavajaduseta oma nina uksest välja ei pista.

Ja kuradi kuradi külm on. Tuli kogu aeg all ja ikka külm. Lastetuba eriti. Ja nad ei saa üldse oma köhast-nohust jagu. Täna tõstsime voodid seina äärest toa keskele, panime seina alumisse äärde vatiteki, et see natuke külma kinni peaks, lastele kolm korda rohkem riideid ja kaks tekki… Võeh. Ma ei taha, et terve kuu selline oleks! Rõõmustan küll, et niigi kaua nii soe oli, aga nüüd on ekstra vastik. Ja ma luban, et niipea, kui võimalik, muretsen endale veel rohkem soojemaid riideid ja soojustame maja korralikult ära ja siis on kõik superluks. Aga kuni rahalised võimalused selleks puuduvad… Mnjah. Asjaolude sunnil, ma arvan, ma ehk VÕIN natuke külma üle vinguda. Ja ärge unustage, et mul pole üldse mingit rasva ümber liha, mis sooja hoiaks, kõhnade inimeste “rõõm”.

Rahuldavalt koristada ei jõua, süüa teha ei viitsi, töö otsimisele ei taha mitte mõeldagi. Tahaks, et suudaks päeva rahulikult õhtusse veeretada, ilma et pool ajast tülid ja kisa majas oleks, aga seda ka ei jõua.

Ma loodan, et nädalavahetus tuleb viljakas. Asjad PEAVAD paremaks minema!

PS. Pallide rindel – hetkel tase 113, Jaile on endiselt kunagi nii kättesaamatuna tundunud 117. tasemel, mis on Nadja sõnul nii kirves, et ilmselt paljud jätavad seal pooleli, aga tema tegi ära, krt, ja on juba 121 vms. Anti õnneks alles 109, väike edumaa tema ees veel on. Ja Morme on mulle veel ühe elu saatnud, mille saan enne magama minekut maha mängida 😛

Ma katsun kogu aeg positiivne olla ja see lühikeste juppidena õnnestub ka, aga ikkagi on tunne, et me ei suuda ennast koos piisavalt kätte võtta ja üksi kätte võtmisest ei piisa… No lihtsalt ei jõua. Ja ma siinkohal ei süüdista Abikaasat ega midagi, me mõlemad oleme sellised pooletoobised. Mulle muidugi tundub, et mina pingutan palju rohkem, aga vahepeal lihtsalt ei jõua ja siis olen ise täpselt sama väljakannatamatu, nii et pada sõimab katelt.

Oleme terve perega haiglased. Kõigil on nohu, Plikal jube köha, minul ja Poisil väiksem köha, lastel on silmad lägased, aga õnneks mitte nii jõhkralt, et korraliku silmapõletiku mõõdu välja annaks, ehk ikka läheb paremaks, mitte hullemaks. Plikal tuli pühapäeva õhtul 38.4 palavik, mis järgmiseks päevaks sama järsku kadunud oli – ise arvan, et lasteaia kartuses. Abikaasal on kurguvalu, meil mõlemal on eile ja täna nii väsinud olemine olnud, et midagi asjalikku teha ei jõua. Pidevalt on nii, et kui üks suudab rahulik olla, siis teine on ikka täiega närvis.

Abikaasal on see nädal puhkus ja tunne on selline, et oleme enamik ajast maha kraagelnud. Homme õhtul läheb ta ära ja tuleb siis tagasi alles esmaspäeva õhtupoolikul, ma kohe üldse ei oota seda lastega üksi olemist, ema on ka samal ajal Tartus, eriti halb variant. Kui kõik oleks terved ja rõõmsad, saaksime suurepäraselt hakkama, aga praeguses seisus… Võeh. Tõsi on aga ka see, et Abikaasa pole saanud hirmammu sõpradel külas käia ja ma isegi tahan minna varsti nädalavahetuseks üksinda Tallinnasse, nii et kõik on väga aus ja õiglane. Pean hakkama saama 😀 No Kaidi lubas laupäeval külla tulla, ehk saan veel külalisi skoorida, siis lendab aeg kiiremini. Ja no võib ju loota, et oleme selle ajaga kõik juba tervemad ka.

Pallidega on ka ikaldus. Nadja läks minust eile KAHEKSA taset ette (ma parem ei loe, palju neid nüüdseks on) ja nüüdseks on Anti ka juba jälle ees. Mina istun endiselt 85. tasemel NAGU MINGI LOLL, ära tehtud ei saa. Motivatsioon langeb kolinal 😛 Pallid kusjuures olidki ainus põhjus, miks seda postitust kirjutama hakkasin, no nii südame tegi täis. Ja kui ma juba virisemas olen, siis mõtlesin kõik muud virisemised ka ära viriseda.

Okei, sai vist nüüd piisavalt 😀 Ehk suudan nüüd positiivseid mõtteid edasi mõelda, ainult siis on lootust, et asi päriselt paremaks läheb.