virin/urin

Aga sellised õhtud võite küll endale jätta

Plika viriseb ja joriseb. Okei, õhtu, väsinud, arusaadav.

Plika tõmbab laua pealt maha hommikul sinna ununenud pooliku kohvitassi. Tulemus: kohv Plika kampsunivarrukal, minu lammastega õlakotil, raamatul selle sees, kardinal, ilmselt ka vaibal, lauast endast parem ei räägigi. Karjusin tema peale, sest ma olin nii väsinud. Mitte et tema milleski süüdi oleks olnud, eks, ise oleks pidanud tassi hommikul kööki viima.

Hea küll, läheks siis magama. Panen ta oma voodisse. Viriseb, joriseb, nutab. Kannatlikult laulan talle veerand tundi, räägin ja rahustan ja olen tore. Lõpuks lihtsalt ei jõua enam ja karjun jälle.

Hea küll, rahunen maha, tõstan ta suurde voodisse enda kõrvale. On pool minutit vait, siis hakkab jälle karjuma. Hoian kaisus, rahustan, ei midagi. Karjub, karjub, karjub. Lõpuks ei jõua enam seda kuulata, jätan ta üksi tuppa ja tulen ära.

Karjub ennast üksi hüsteeriasse, siis tuleb mulle elutuppa järele. Hea küll, tassin teda süles, kuni ta enam-vähem rahuneb, enam ei nuta, ainult kõõksub. Läheme tagasi suurde voodisse. Mängime kindaga. Mängime nina näitamise mängu (kus on Plika nina? Kus on emme nina?). Mängime pardilambiga. Plika uus ja tüütu harjumus on tudukombe trukke lahti kiskuda – mitte eriti tore, arvestades seda, et magamistuba on jahe ja ta ajab tekki pealt ära. Kõige selle sekka vahepeale ka nutujorinaid. Hoian ennast üleinimliku jõupingutusega tagasi, et mitte jälle närvi minna. Mängin, lasen tal kombe poolenisti seljast kiskuda ja rahustan, kui nutab. Tundub, et igavesti.

Ja tõesti, LÕPUKS jääb ta magama.

Mina olen täiesti surnud. Jääks ka sinnasamasse kohe magama. Aga ei saa – Abikaasat pole, külalised ju veel linnas, võtit neil pole, meie uksekell ajaks surnudki üles, Plikast rääkimata. Helistaks, et midagi täpsustada, aga ei saa – krediiti pole. Idioodi tunne. Õeke peab Rootsist Kessule sõnumi saatma, et ta mulle helistaks. Saame räägitud, luban välisukse sneprist lahti jätta, et nad sisse saaks.

Avastan, et uks ei püsi ju lukust lahti olles üldse kinni, nii et see ka ei kõlba. Kuulen, et naabrid on, jumal tänatud, siiski kodus (kuna naabrimees polnud MSNis, olin kindel, et nad kas magavad või on väljas). Palun neil veel tunnike üleval olla ja sisselaskmisteenust mängida. Siis tuleb meelde, et Kessule oleks ka vaja plaanimuutustest teada anda. Palun naabreid, et nad talle sõnumi saadaks, sest mul pole ju krediiti. Idioodi tunne.

Õnneks olid naabrid minust natuke ärksamad ja pakkusid, et ma võin uksele vajaliku infoga sildi kleepida, polegi vaja sõnumit saata. Nii ma nüüd siis lihtsalt loodan, et hilisõhtused rongid käivad ilusti, nii et Kessul-Taunol ei läheks koju jõudmiseks üle tunni, et naabrid ei peaks sellepärast üleval passima, et mina ei jõua.

Idioodi tunne, noh. Oleks võinud ju selliste asjade peale varem mõelda. Oleks ju normaalne, et ma saaks välja helistada.

Ei, ma tavaliselt olen hea ja kannatlik ema. Aga vahel, kui keegi mind närvi ajab või kui ma olen nii väsinud nagu täna, siis ma lihtsalt ei jõua. Ma olen ka ainult inimene.

Nüüd te ei saa enam väita, et ma siin kunagi ei kurda, vaid ainult positiivsetest asjadest kirjutan, eks. Tõeline vingupostitus. Ma sain nüüd ennast välja elada ja natuke maha rahuneda. Nüüd võib rahus magama minna. Head ööd!

Grr

Kena algus hommikule – ma ei saa oma arvutist netti. Veel eile õhtul oli kõik suurepärases korras ja töötas, täna pillub hüüumärki ja kõik. Ei aita mingi restardid ega kaabli sisse-välja suskimised. Wifit ka üles ei leia, ehkki tõstsime laua akna alla, nii et istun nüüd praktiliselt naabrite ruuteri otsas. Elagu saastaläpakate wifi vastuvõtja, mis muud.

Ja kuna naabrimees nüüd linnas tööl käib, ei saa ma talle ka kurtma minna… Ehkki vaevalt temagi miskit teha oskaks – kuna Abikaasa arvutis wifi töötab, ei saa nende netis asi olla. Kas tõesti on saja meetri pikkune (kunstiline liialdus) kaabel, mis alt elutoast läbi kahe õhuakna minu arvutini tuleb, ööga katki läinud? Aargh!

Me not happy!

Then again, olen parem tänulik selle eest, et Abikaasa arvutist üldse netti saan, eks. Ühtlasi avastasin pärast kaht viimast päeva otsese seose arvuti ja enesetunde vahel – mida vähem ma arvutis istun, seda parem olla on. Nii et polegi vaja, eks…

Hakkan vist hoopis uut raamatut lugema. Ei tea, pole kuidagi koristamise tujus ja eelmise kuuga võrreldes on meie elamine nagunii ebanormaalselt ära klatitud. Mis siis, et mitmes kohas oleks veel asju sorteerida vaja 😛 Homme on ka päev. Ja peamine, et järgmiseks teisipäevaks korda saaks, siis tuleb õeke külla. Külalised ikka motiveerivad 😛

Aa, aga need fotod… On muidugi minu arvutis. Nii et KUI ma viitsin selle uuesti lahti teha, neid seal valida ja töödelda ning välisele kettale tõsta, siis ehk näete miskit. Don’t hold your breath though… Aga mida nad selle kohta ütlesidki? Kannatlikkus olevat voorus….

Arvutitu

Kuna Vistast on kopp ees (1GB RAMi, eks), mõtlesime proovida, kuidas 7 töötab. XP-d ei julgenud panna, sest ilmselt oleks draiverite jamad tekkinud.

Nojah, otse loomulikult on ikka jamad. Reso on miskipärast 3:4 ja Abikaasa seal midagi susserdas, aga korda ei saanud… Ja mul pole erilist viitsimist hakata midagi installima ja välise kõvaketta pealt tagasi tõmbama ja korda looma, kuni pole kindel, et kõik varsti jälle korstnasse ei lenda. Sellest rääkimata, et mingi asi, mis pidi Windowsi kenasti aktiveerima, ka minu saastaläpaka peal ei tööta 😛

Põhimõtteliselt saaks Vista tagasi panna, KUI mul oleks kaasas recovery DVD, mis ma kõrvetasin, kui arvutit kasutama hakkasin, aga see jäi Eestisse ja teist korda enam kirjutada ei lase, ühesõnaga üleüldine rist ja viletsus.

Kui selle resolutsioonijama korda saab ja muud ikaldust ei ilmne, siis ehk tõmman oma arvutisse jälle nt MSNi ja muud värgid, nii kaua käin ainult Abikaasa arvutist Google Readeris ja meili kontrollimas. Mis siin arvutis ikka passida.

Shoppi ka pole enam, niuks. Mul on muidu Plikast lahedaid pilte…

Oh, aga Abikaasa jõudis just koju, ta käis pühapäevahommikusel mööbliostutripil. Saime £15 eest Plikale voodi ja £10 eest kummuti. Millised, pole õrna aimugi, eks kohe ole näha 😛

Täitsa lõpp

Tavaliselt jääb Plika lõunaunne kärus. Koju jõudes tõstan ta tuppa ümber ja vahel tuleb selle une jooksul käia korra kätt hoidmas, suurema nutu puhul minutikese süles ringi kanda.

Täna oli ta mul kuidagi eriti viril. Panin ta prooviks samasse asendisse, nii et lõug puhkas õlal… Ja kohe hakkasid silmad kinni vajuma. Oli vaja enne veel paksem mähe alla panna, selle vahetamise ajal olid ka silmad poolkinni. Ja jäigi… Lihtsalt niisama… Kohe magama.

Õue ei jõudnudki.

Oleksime saanud siitsamast lähedalt tasuta lahtikäiva diivani, aga see oli liiga lai, ei mahu meie ukseavast sisse (63 cm, tramaivõi). Just sain meili ühelt teiselt, kes natuke kaugemal tasuta pakkus, tema oma on 2 cm liiga lai. KAKS kuradi sentimeetrit. Kes mõtles välja nii kitsad uksed?? Kas siia üldse midagi sisse mahub??

(ei, akna kaudu ka ei saa, need käivad ainult ülevalt hästi kitsalt lahti)

Päh!

Abikaasa läks poodi. Mul tuli järsku hirmus koogi küpsetamise (või noh, söömise 😛 ) isu. Valisin juba retsepti välja, oma vana lemmiku kohupiima-virsikukoogi (kohupiima siinmaal küll pole, aga quark ajab asja ära). Arvutasin ja võrdlesin retseptis soovitatud vormi ja oma hiigelsuure ahjuvormi pindala (no mul pole siin normaalseid koogivorme), et õigeid koguseid teada saada… Helistasin Abikaasale, et talle öelda, mida veel vaja tuua on…

Telefon hakkas siinsamas elutoa põrandal helisema.

Milleks mobiilid, eks, neid pole OMETI mõtet kaasas kanda. Piisab sellest, kui laps nendega mängida saab…

Ma olen nii pettunud. Ja kooginäljas. Urr!

EDIT: Haa! Abikaasa unustas munad ostmata, aga kotletti ei saa ilma teha, nii et ta läks poodi tagasi – saan vist ikkagi oma koogi kätte, njämm!

EDIT 2: ARGH! Minu soovi peale saada valget mahejahu toodi mulle kuradi täistera speltajahu. ARGH! Seda karaskipulbrit ma küll selle koogi sisse panna ei julge.

Scroll to Top